3-1-1-70-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-1-70-13

1. juuni 2013 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe Kriminaalasi V.P süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-12-12324 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V.P kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Kelly Kruusimägi pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
4. mai 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
6. märtsi
7. a määrus ja saata V.P ning tema kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kulli apellatsioonid Harju Maakohtu
8. veebruari
9. a otsuse peale uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
10. Määruskaebus rahuldada.
11. Määrata OÜ-le Kull Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks V.P-le määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 43 (nelikümmend kolm) eurot ja 20 (kakskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 7 (seitse) eurot ja 20 (kakskümmend) senti. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. V.P tunnistati Harju Maakohtu
13. veebruari
14. a otsusega lühimenetluses süüdi ja teda karistati KarS § 200 lg 2 p 4 järgi vangistusega neljaks aastaks. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ning tuginedes KarS § 65 lg-le 2, suurendati V.P-le karistuseks mõistetud kahe aasta ja kaheksa kuu pikkust vangistust Harju Maakohtu
15. novembri
16. a otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa, s.o ühe aasta ja kolme kuu võrra. Liitkaristuseks mõisteti V.P-le vangistus kolmeks aastaks ja üheteistkümneks kuuks. Varasemalt röövimises süüditunnistatud V.P tunnistati süüdi selles, et ta väänas
17. septembril 2012 kella 14.40 ajal Viimsi vallas Lubja külas Hundi tee ja Tammepõllu tee vahelisel alal A. A. parema käe seljataha, võttis kannatanult käest ära kaasaskantava multimeediamängija iPod Touch 2 ja jooksis sündmuskohalt minema. Käe väänamisega põhjustas süüdistatav kannatanule füüsilist valu.
18. Harju Maakohtu
19. veebruari
20. a otsuse peale esitasid apellatsioonid V.P ja tema kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist, süüdistatava tegevuse ümberkvalifitseerimist KarS § 199 lg 2 p 5 järgi ja mõistetud karistuse kergendamist. V.P tunnistas kannatanult iPod Touch 2 äravõtmist, kuid märkis, et ta ei kasutanud selleks jõudu. Süüdistatava ütlustega on kooskõlas ka kannatanu poolt politseile tehtud telefonikõne, milles ta käe väänamist ei maini, seda ei kinnita ka ükski muu kriminaalasjas kogutud tõend. Tunnistajate ütlused on sündmuste osas vastuolulised ja seetõttu ebausaldusväärsed.
21. Tallinna Ringkonnakohtu
22. märtsi
23. a määrusega jäeti esitatud apellatsioonid KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel ilmselt põhjendamatutena läbi vaatamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 3.
24. Maakohus on lugenud tõendatuks röövimise. Väide, et süüdistatav ei kasutanud kannatanult iPod Touch 2 äravõtmiseks jõudu, on vastuolus süüdistatava enda ütlustega. V.P ütluste kohaselt lähenes ta tütarlapsele selja tagant ja haaras iPodi, püüdes seda kannatanult käest ära rebida. Tütarlaps ei lasknud aga kätt lahti ja alles kolmandal katsel õnnestus V.P iPod kannatanult kätte saada. Seega püüdis V.P esialgu kasutada küll üllatusmomenti, kuid kui see ei õnnestunud, ei loobunud ta teo toimepanemisest, vaid kasutas jõudu. 3.
25. Maakohus on põhjalikult selgitanud, miks ta ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kannatanu pole käe väänamist politseile tehtud telefonikõnes maininud. Esiteks väitis kannatanu telefonikõnes korduvalt, et tal võeti kõvasti käest kinni, teiseks ei esitatud kannatanule telefonikõne jooksul täpsustavaid küsimusi ja kolmandaks oli kannatanu selgelt endast väljas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu nende põhjendustega. 3.
26. Maakohus asus õigustatult seisukohale, et tunnistajate ütlused on kannatanu ütlustega kooskõlas. Tunnistajad kirjeldasid sündmust sarnaselt, põhimõttelisi vastuolusid ütlustes pole. Juhul, kui tunnistajad oleksid kirjeldanud sündmust täiesti ühte moodi, oleks alust kahelda hoopis selles, et sündmuse kirjeldus võib olla omavahel kokku lepitud. Nii kannatanu, süüdistatav kui ka kõik tunnistajad on kirjeldanud V.P tegu põhijoontes ühtemoodi - V.P ründas kannatanut selja tagant, püüdes rebida kannatanult iPodi. 3.
27. Mõistes V.P-le karistuseks vangistuse neljaks aastaks, arvestas maakohus kasutatud vägivalla vähest intensiivsust, röövitud eseme suhteliselt väikest väärtust ja süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Kuigi eeltoodust nähtuvalt on süüdistatava süü väike, pani ta arutatava kuriteo toime vähem kui üks kuu pärast vanglast vabanemist. Arvestades, et eelmisel korral karistati V.P vangistusega muuhulgas röövimise eest sanktsiooni minimaalmääras ja et selline karistus pole mõjutanud teda uute samalaadsete kuritegude toimepanemisest loobuma, tuleb süüdistatavat karistada vangistusega neljaks aastaks. Ringkonnakohus nõustub ka nende maakohtu seisukohtadega. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
28. Tallinna Ringkonnakohtu
29. märtsi
30. a määruse peale esitas määruskaebuse V.P kaitsja G. Kull, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kaitsja märgib, et nii KrMS § 326 lg 2 teise lause kui ka Riigikohtu praktika kohaselt on apellatsiooni läbivaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu lubatud erandjuhtudel. Praeguses asjas selline erand puudub. Vaidlustades süüdistatava teo kvalifitseerimist KarS § 200 lg 2 p 4 järgi, märkis kaitsja apellatsioonis, et V.P ei kasutanud kannatanu suhtes füüsilist jõudu. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus põhistavad jõu kasutamist sellega, et V.P haaras iPod Touch 2-st kinni ja püüdis seda enda valdusesse saada. Süüdistatava ja kannatanu vahel puudus otsene füüsiline kontakt. Kannatanul oli võimalus igal hetkel iPod Touch 2-st lahti lasta, kuid ta ei teinud seda. Eeltoodust tulenevalt võis kannatanu küll haiget saada, kuid seda mitte V.P füüsilise jõu kasutamise tagajärjel, vaid kannatanu enda tahte tõttu. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis osutaksid füüsilise vägivalla kasutamisele kannatanult iPod Touch 2 äravõtmisel.
31. Määruskaebusele esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Kelly Kruusimägi, kelle hinnangul on ringkonnakohtu määrus seaduslik. Riigikohtu varasema praktika kohaselt võib ilmselt põhjendamatuks lugeda ka apellatsiooni, mis vastab üldjoontes küll KrMS §-s 321 sätestatud nõuetele, kuid mida on põhjust pidada perspektiivituks. Sellisel juhul peab ringkonnakohus küsimust apellatsiooni ilmsest põhjendamatusest eriti põhjalikult kaaluma. Praeguses asjas analüüsis ringkonnakohus põhjalikult apellantide väiteid füüsilise jõu kasutamise kohta, viitas süüdistatavale mõistetud karistusega seoses kohtupraktikale ja pidas apellatsioone õigustatult perspektiivituiks. Ringkonnakohtu määruse põhjendused on lahendi lugejale jälgitavad ja Riigikohtu poolt määruskaebemenetluses kontrollitavad. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
32. Ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku
33. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt koos edasiste viidetega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
34. novembri
35. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-86-11, p 7).
36. Kolleegium nõustub kaitsjaga selles, et praegusel juhul ei olnud ringkonnakohus õigustatud jätma esitatud apellatsioone KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel läbi vaatamata. Kolleegiumi hinnangul vaidlustati apellatsioonides tõenditele antud hinnangut, süüteo õiguslikku kvalifitseerimist ja karistuse mõistmist. Apellatsioonide kohta tuli ringkonnakohtul kujundada läbikaalutud seisukoht kohtumenetluse poolte ärakuulamise põhjal KrMS
37. peatükis sätestatud korda järgides. Nähtuvalt vaidlustatud määrusest pole ka ringkonnakohus pidanud apellantide etteheiteid õiguslikult asjakohatuteks ega põhjendanud apellatsioonide läbivaatamata jätmist sellega, et maakohtu seisukohad on kõigis apellatsioonides vaidlustatud aspektides kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Seetõttu ei saanud ringkonnakohus lugeda V.P ega tema kaitsja apellatsioone ilmselt põhjendamatuteks.
38. Kolleegium märgib sedagi, et ringkonnakohtu määruses pole viidatud apellantide väiteid kummutavale kohtupraktikale, vaid hinnatud kriminaalasjas kogutud tõendeid ja vastatud apellatsioonides esitatud sisulistele argumentidele materiaalõiguse kohaldamise kohta. Seega on kohus apellatsioonid siiski sisuliselt läbi vaadanud ja lahendanud. Vaatamata asjaolule, et KrMS § 331 lg 11 lubab ringkonnakohtul kriminaalasja ka kirjalikult läbi vaadata, tuleb kõnealune ringkonnakohtu lahend kolleegiumi hinnangul tühistada, sest KrMS § 337 lg 1 p 1 kohaselt peab ringkonnakohus, jättes kriminaalasja kirjalikus menetluses läbivaatamise tulemusel maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, tegema kohtuotsuse.
39. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
40. märtsi
41. a määruse ja saadab V.P ning tema kaitsja apellatsioonid uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohus rahuldab kaitsja määruskaebuse.
42. V.P kaitsja esitas koos määruskaebusega Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks kriminaalasja materjaliga tutvumise ja määruskaebuse koostamise eest OÜ-le Kull Advokaadibüroo summas 43,20 eurot (sh käibemaks 7,20 eurot). Taotlusest nähtuvalt kulutas kaitsja nii kriminaalasja materjalidega tutvumiseks kui ka määruskaebuse koostamiseks pool tundi. Kokku osutas kaitsja V.P-le õigusabi ühe tunni jooksul. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
43. detsembri
44. a otsuse (
45. aprillil 2013 jõustunud redaktsioonis) punktidest 2 ja 23 juhindudes rahuldada. Kuna Riigikohus rahuldab kaitsja määruskaebuse, tuleb see menetluskulu jätta KrMS § 187 lg 1 alusel riigi kanda. Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe