RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-13-13 3

). Avaldaja ning laste ema vahel on Harju Maakohtu 2007. a määrusega tsiviil​asjas kinnitatud kompromiss, millega lepiti kokku vanemate lastega suhtlemise kord ning mille kohaselt määrati laste elukohaks ema elukoht. Avaldaja hinnangul kaotas ta hooldus​õiguse tulenevalt

§ 214lg-st 3.

2. Harju Maavalitsus teatas 2012 vastuseks avaldustele järgmist: „Teie poolt esitatud kohtu​määrus 2007 on rahvastikuregistrisse kantud. Kahjuks ei saa perekonna​seisuasutus, Harju MV, muuta hooldusõiguse andmeid Teie poolt esitatud avalduse „Andmete parandamise ja muutmise avaldus“ alusel. Avaldaja A saaks esitada hooldusõiguse andmete muutmiseks avalduse

§ 214lg 4 alusel.

Niisugust avaldust esindaja kaudu esitada ei saa, kuna tuleb esitada isiklikult. Mõlemad vanemad peavad esitama avalduse koos ja kokkuleppel. Kui kokkulepe puudub, saab hooldusõigust muuta ainult kohtu kaudu.“

1. A esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles
2. a vastuse tühistamist ja Harju Maavalitsuse kohustamist avalduste uueks läbivaatamiseks. Kaebaja leidis järgmist: 1)

§ 214lg 3 tõttu kaotas kaebaja perekonnaseaduse jõustumisel 1.

juulil 2010 vanema hooldus​õiguse. Laste emaga 2007 kokkulepet sõlmides ei olnud kaebaja teadlik hiljem jõustuva perekonnaseadusega kaasnevatest tagajärgedest, st hooldusõiguse kaotamisest. Uue pere​konna​seaduse jõustumisega on kaebaja seatud varasemast halvemasse olukorda; 2)

§ 214

lg 3 on vastuolus põhiseadusega, eelkõige selles sätestatud õiguskindluse ja õigus​pärase ootuse põhimõttega; 3) vastustaja on jätnud arvestamata kaebaja põhjendatud huvi, sh huvi võtta osa Stockholmi Haldus​kohtus 2012 toimuvast kohtuistungist, kus arutatakse lastele hoolduse määramist. Laste ema on Rootsis laste väärkohtlemise tõttu paigutatud kinnipidamisasutusse ja laste suhtes on kohaldatud sotsiaalhoolekannet. Kaebaja esitas 2012 Harju Maakohtule avalduse vanema hooldusõiguse tuvastamiseks, kuid kohus jättis avalduse menetlusse võtmata pädevuse puudumise tõttu. Laste huvidest lähtuvalt ei ole põhjendatud nende paigutamine sotsiaalhoolekandeasutusse.

1. Tallinna Halduskohus jättis
2. a otsusega haldusasjas kaebuse rahuldamata järgmiste põhjendustega: 1) maavalitsuse vastus ei ole haldusakt, vaid toiming, mille vaidlustamiseks ei saa esitada tühis​tamis​nõuet. Kaebuses ekslikult esitatud tühistamisnõue ei takista asja lahendamist, kuna kaebaja on esitanud ka kohustamistaotluse. Tegemist on kohase õiguskaitsevahendiga, kuna kaebaja tahe on suunatud sellele, et vastustaja sooritaks taotletava toimingu (registrikande); 2) kohustamisnõude rahuldamiseks ei ole alust, kuna vastustaja toiming oli õiguspärane. Vastustaja on avaldusi rahuldamata jättes lähtunud seadusest. Rahvastikuregistri kannete tegemine või nende muutmine toimub seaduses loetletud alusdokumentide andmete alusel ning registri töötlejal ei ole õigust kande tegemise aluseid ise tuvastama hakata. Tegemist on formaliseeritud menetlusega; 3)

§ 214lg 4 kuni 7.

juulini 2012 kehtinud redaktsioonis nägi ette, et kui vanema hooldusõigus loetakse sama paragrahvi lõike 1 kohaselt kuuluvaks lapse vanematele ühiselt või lõike 3 kohaselt ühele vanemale, siis võivad lapse vanemad kahe aasta jooksul alates seaduse jõustumisest esitada pere​konnaseisuametnikule isiklikult ühise avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja vanema hooldusõiguse andmiseks ühele vanemale või hooldusõiguse andmiseks vanematele ühiselt (alates

1. juulist 2012 kehtib selleks kolmeaastane tähtaeg). Kaebaja ei ole vastustajale ega ka kohtule esitanud sellist ühist avaldust ega kohtulahendit, mis võimaldaks tema hooldusõiguse andmeid rahvastiku​registrisse kanda; 4) tegemist ei ole kaalutlusõiguse alusel tehtava toiminguga. HKMS § 43 lg 4 p 2 kohaselt lõpeb toimingu menetlus põhjendatud otsusega toimingut mitte sooritada. Harju Maavalitsus on
2. a vastuses selgitanud, miks avaldust ei ole võimalik rahuldada.
3. Apellatsioonkaebuses taotles kaebaja halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tema kaebus rahuldatakse. Juhul kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks uut otsust teha, palus apellant asja uueks läbivaatamiseks saatmist halduskohtule. Apellant taotles ka

§ 214lg 3 põhiseaduspärasuse kontrollimist.

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. a otsusega apellatsioonkaebuse rahulda​mata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega ning vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märkis järgmist: 1) arvestades kaebuse eesmärki, milleks on vanema hooldusõiguse taastamine, ei saa kaebus olla tulemuslik. Maakohtu jõustunud määrust arvestades ei saanud vastustaja teha rahvastikuregistris kannet kaebaja kui vanema hooldusõiguse kohta; 2) kuigi

§ 214

lg 3 tekitas olukorra, kus laste hooldusõigus oli vaid nende emal, ei ole see säte käesolevas vaidluses asjakohane, kuna vastustaja lähtub rahvastikuregistri kannete tegemisel ja muutmisel vaid rahvastikuregistri seadusest (RRS). Pole alust ka eeldada, et põhiseadusega oleks vastu​olus RRS § 26 lg 2 p 25, mille kohaselt on rahvastikuregistri kande alusdokumendiks jõustunud kohtulahend, millega määratakse lapse elukohaks ühe vanema elukoht; 3)

§ 214lg-s 4 sätestati võimalus kahe aasta jooksul (7.

juulil 2012 jõustunud redaktsiooni kohaselt kolme aasta jooksul) seaduse jõustumisest esitada vanemate ühine avaldus vanematele ühise hooldusõiguse andmiseks.

§ 138kohaselt on võimalus taotleda kohtult hooldusõiguse üle​andmist.

Kaebaja puhul on maakohus leidnud, et kuna laste vanemad on Rootsi Kuningriigi kodanikud ja laste elukoht Rootsis, ei ole Eesti kohus pädev vastavat avaldust lahendama, vaid kaebaja peab oma õigusi kaitsma Rootsi kohtus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kassatsioonkaebuses palub kaebaja tühistada haldus- ja ringkonnakohtu otsused ning saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kassaator taotleb ka

§ 214lg 3 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks tunnistamist.

Kassaator esitab järgmised väited: 1) ringkonnakohtu otsus on põhjendamata. Kohus ei ole võtnud seisukohta

§ 214

lg 3 põhi​seadus​pärasuse osas, kuigi see norm on tekkinud vaidluse keskseks põhjuseks ning on seetõttu ka praeguse vaidluse lahendamisel asjassepuutuv; 2)

§ 214lg 3 on vastuolus põhiseaduse § 27 lg-tega 3 ja 4.

Nende sätete eesmärgiga ei ole koos​kõlas olukord, kus seadusemuudatuse tulemusena jääb vanem hooldusõigusest ilma pelgalt see​tõttu, et laste elukohaks on määratud teise vanema elukoht. Kassaator ei saanud selliseid tagajärgi ette näha

1. aastal maakohtus kompromissi sõlmides. Lapsevanema hooldusõiguse äravõtmine või piiramine on õigustatud vaid erandlikel juhtudel, eelkõige kui vanema hooldusõiguse teostamine ei ole kooskõlas lapse huvide või heaoluga; 3) kõnealune norm takistab kassaatoril enda õiguste kaitsmist ka Rootsi Kuningriigis. Nähtuvalt Stock​holmi Södermalmi linnaosavalitsuse kirjast, mis on esitatud ka ringkonnakohtule, ei ole tal vanema hooldusõiguse puudumise tõttu võimalik osaleda Rootsi kohtus toimuvas menetluses, sh saada informatsiooni menetluse kohta. Ringkonnakohus ei ole seda tõendit arvestanud.
2. Vastuseks halduskolleegiumi päringule esitas vastustaja asjassepuutuva teabe kaebaja hooldus​õigust puudutavate rahvastikuregistri kannete kohta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Praegune vaidlus on ajendatud Harju Maavalitsuse keeldumisest teha kaebaja
4. a avalduste alusel rahvastikuregistris kanded hooldusõiguse kohta tema laste suhtes. Haldus​kohtule esitatud kaebuses palus kaebaja kohustada maavalitsust uuesti läbi vaatama avalduse hooldus​õiguse kandmiseks rahvastikuregistrisse. Kaebaja väited kassatsioonimenetluses seonduvad peaasjalikult

§ 214

lg 3 põhiseadusvastasusega ja selle normi asjassepuutuvusega praeguse vaidluse lahendamisel. 1. juulil 2010 jõustunud

§ 214

lg 3 sätestab: „Kui enne käesoleva seaduse jõustumist on kohus lapse elukohaks määranud ühe vanema elukoha, siis loetakse alates käesoleva seaduse jõustumisest vanema hooldusõigus kuuluvaks vaid vanemale, kelle elukoha on kohus lapse elukohaks määranud.“

1. RRS § 21 lg 1 p 11 annab aluse kanda rahvastikuregistrisse andmed vanema hooldusõiguse kohta (hooldusõiguse kuuluvus, hooldusõiguse osaline või täielik üleandmine ühele vanemale, hooldus​õiguse peatumine ja taastamine, isikuhooldusõiguse täielik äravõtmine). Nähtuvalt rahvastikuregistri kannetest ja Harju Maavalitsuse poolt Riigikohtule esitatud teabest on rahvastikuregistrisse tehtud kanded kaebaja kolme lapse sünniakti alusel ning neid kandeid on muudetud vastavalt Tallinna Linnakohtu
2. a otsusele tsiviilasjas (lapsendamise kohta). Tuginedes Harju Maakohtu
3. a määrusele, tegi Harju Maavalitsuse ametnik 2012 rahvastiku​registri kande, mille sisuks on „Määrata C, D ja E elukohaks B elukoht“. 2012 on tehtud ka andmete parandamise ja muutmise kanne, kus märgiti, et kaebaja hooldus​õigus kolme lapse osas on tühistatud. Rahvastikuregistri andmetest nähtuvalt on registrisse kantud kolme lapse osas täieliku varahooldusõiguse ja täieliku isikuhooldusõiguse tühistamine
4. juuli
5. a seisuga (uue perekonnaseaduse jõustumise kuupäev). Rahvastikuregistri andmete ja Harju Maavalitsuse esitatud teabe kohaselt ei sisaldanud register muid kandeid kaebaja vanemaõiguste ega laste hooldusõiguse kohta.
6. Halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamine ei sõltu käesolevas asjas üksnes

§ 214lg 3 põhiseaduspärasusest.

Reeglina tehakse asjaolud halduskohtumenetluses kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 1). Eriti oluline on see kohustamisnõude puhul. Sõltumata sellest, kas maa​valitsuse keeldumine oli õiguspärane, ei pruugi kohustamisnõude rahuldamine olla võimalik, kui kaebajal ei saa ka kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu enam olla laste suhtes hooldus​õigust, mida rahvastikuregistrisse kanda (vt ka halduskolleegiumi 24. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-1-12, p 20). Enne praeguses asjas

§ 214

lg 3 kohaldamise õiguspärasuse ja selle sätte põhiseaduspärasuse analüüsimist tuleb seetõttu välja selgitada, kas kohustamiskaebuse rahuldamine oleks

§ 214

lg 3 kohaldamata jätmise korral võimalik hoolimata aastatel 2010 kuni 2013 muutunud asjaoludest. Sellest sõltub

§ 214lg 3 asjassepuutuvus praeguse vaidluse lahendamisel.

1. Kolleegium nõustub halduskohtuga, et rahvastikuregistri kande, sh perekonnaseisukande tegemine toimub formaliseeritud menetluses. Siiski võib perekonnaseisuametnik perekonna​seisu​- kande tegemiseks vajaliku asjaolu kindlakstegemiseks rakendada uurimispõhimõtet (perekonna​seisu​toimingute seaduse (PKTS) § 6 lg 1 ls 2). RRS § 28 lg 3 kohaselt kannavad perekonnaseisuametnikud perekonnaseisuandmeid rahvastiku​registrisse perekonnaseisutoimingute seaduses sätestatud korras. PKTS § 6 lg 1 esimese lause kohaselt esitatakse perekonnaseisukande tegemiseks seaduses sätestatud nõuetele vastav avaldus ning seaduses sätestatud juhtudel dokument, mis tõendab registrisse kantavat asjaolu. PKTS § 13 lg 2 kohaselt muudetakse isiku perekonnaseisuandmeid tema avalduse, kohtuotsuse, perekonnaseisuasutuse otsuse või muu muudatust tõendava dokumendi alusel. Perekonnaseisuasutuse otsuse alusel muudetakse andmeid üksnes juhul, kui perekonna​seisu​asutusel on registrisse kantava asjaolu kinnitamise või tuvastamise pädevus. PKTS § 13 lg 4 näeb ette, et kui isik leiab, et tema kohta rahvastikuregistrisse kantud perekonna​seisu​andmed on valed, kuid andmete muutmiseks puudub sama paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud alus, muudetakse perekonnaseisuandmeid registrisse kantavat asjaolu tuvastava kohtulahendi alusel.
2. Eelnevast tulenevalt pidi kaebaja esitama vastustajale dokumendi, mis tõendab tema hooldus​õiguse kuuluvust, ulatust ja liiki. Dokumendi esitamise võimatuse korral oleks kaebaja pidanud esitama kohtulahendi, millega on tema hooldusõigus tuvastatud või kindlaks määratud. Kaebaja ei ole hooldusõigust tõendavat dokumenti ega hooldusõigust tuvastavat või kindlaks​määravat kohtulahendit vastustajale ega kohtule selle haldusasja raames esitanud. Käesolevas asjas esitatud dokumendid (eelkõige Tallinna Linnakohtu
3. a otsus tsiviil​asjas lapsendamise kohta ning eelnevalt viidatud määrus tsiviilasjas) võivad tõendada, et kaebajal olid vanema õigused varasema,
4. juulini 2010 kehtinud pere​konna​seaduse järgi. Vaidlus praeguses asjas ei puuduta aga kaebaja õigusi enne
5. juulit 2010 ning ainuüksi nende õiguste olemasolust ei järeldu vältimatult hooldusõiguse kuuluvus, ulatus ja liik praegusel ajal.
6. Toimiku materjalidest nähtuvalt asus teine vanem (ema) koos lastega
7. aastal, s.o rohkem kui aasta enne kaebaja poolt avalduse esitamist Harju Maavalitsusele, elama Rootsi. Harju Maa​kohtu
8. a kompromissi kinnitava kohtumääruse resolutsiooni p 1.4 näeb ette: „Kõik lapsi puudutavad vaidlused lahendatakse Eesti Vabariigi kohtutes Eesti Vabariigi seaduste järgi ja lähtutakse Eesti Vabariigi seadustest. Omavahelised lapsi puudutavate vaidluste lahendamisel lähtutakse Eesti Vabariigi seadustest." Kolleegium rõhutab, et kompromissi kinnitava kohtumääruse tsiteeritud punkt hõlmas võimalikke vanemate vahelisi vaidlusi kompromissi ulatuses kokku lepitud õiguste ja kohustuste üle ega puuduta vaidlusi, mis väljuvad kompromissi raamidest. Nende puhul tuleneb kohtualluvus rahvusvahelise eraõiguse või Euroopa Liidu normidest. Jõustunud on Tallinna Ringkonnakohtu
9. a määrus tsiviilasjas, mille kohaselt ei ole Eesti kohus pädev menetlema kaebaja avaldust hooldusõiguse tuvastamiseks, kuna laste alaline elukoht on Rootsis.
10. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 65 järgi kohaldatakse vanema ja lapse vahelistele pere​konna​õiguslikele suhetele lapse elukohariigi õigust. Euroopa Liidu Nõukogu
11. novembri
12. a määruse (EÜ) 2201/2003 art 8 lg 1 kohaselt on vanemliku vastutuse asjus pädevus selle liikmesriigi kohtul, kus asub lapse alaline elukoht hagi esitamise ajal. Kohtule esitatud Stockholmi Halduskohtu
13. a otsuse mitteametliku tõlke kohaselt on lastele määratud kohaliku omavalitsuse poolne hooldus. Kohtuotsusest (tl 19) nähtuvalt kehtib otsus hoolduse kohta koheselt. Alates detsembrist 2011 on ema olnud vahi all ja lapsed elavad hooldusperedes. Stockholmi Södermalmi linna​osavalitsus on 2012 keelanud lastega suhtlemise nii laste emal kui ka kaebajal (tl 16–17). Södermalmi linnaosavalitsuse
14. a kirjas märgitakse, et Rootsi kohus on asunud seisukohale, et kaebaja ei ole oma laste „seaduslik eestkostja“ (tl 98).
15. Isegi kui jätta

§ 214lg 3 kohaldamata ning lähtuda sellest, et kaebaja oli hooldusõiguslik vanem 1.

juuli

1. a seisuga, loovad sündmused Rootsis tõsise kahtluse, et Rootsi õigus välistab kaebaja hooldusõiguse praegusel ajal. Ka juhul, kui kaebaja hooldusõigus ei oleks välistatud, ei ole ilma Rootsi õigust kohaldamata Eesti halduskohtul võimalik võtta seisukohta, kas hooldusõigus kuulub üksnes kaebajale või ühiselt laste emaga, samuti tuvastada, kas hooldusõigus on täielik või piiratud. Niisuguses olukorras ei saa Eesti haldusorganid ega halduskohus otsustada kaebaja soovitud registri​kande tegemist.
2. HKMS § 59 lg 1 kohaselt lasub kaebajal reeglina kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Samuti võib kohtu nõudmisel kohustada teda tõendama asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kahtluse korral peab kohus või haldusorgan uurimispõhimõttest tulenevalt koguma asjaolu kohta täiendavaid tõendeid või tegema tõendi esitamise ülesandeks menetlusosalisele (HKMS § 2 lg 4 ls 1). Praegusel juhul on asja​kohane nõuda hooldusõiguse üksikasjade ja kuuluvuse kohta täiendavate tõendite esitamist kaebajalt. Just temal oli ja on võimalik näiteks pöörduda Rootsi kohtute või teiste asutuste poole, et alustada menetlust laste hooldusõiguse tuvastamiseks või endale üleandmiseks.
3. Kuna kohtud ei ole praeguses haldusasjas kaebajale tema tõendamiskoormust selgitanud, tuleb kassatsioonkaebus rahuldada. Haldus- ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada ning saata asi haldus​kohtule uueks läbivaatamiseks. Kui kaebaja ei esita enda hooldusõigust tõendavat Rootsi kohtu otsust või muud dokumentaalset tõendit või kui tuvastatavate asjaolude põhjal selgub, et kaebaja ei saa olla hooldusõiguslik vanem, ei ole

§ 214lg 3 praegusel juhul asjassepuutuv säte.

Ka selle sätte puudumisel poleks siis võimalik kohustamiskaebust rahuldada. Kolleegium märgib, et HKMS § 95 lg-s 1 nimetatud aluste esinemisel (sh võimalik kohtumenetlus Rootsi kohtus A hooldusõiguse üle) on halduskohtul võimalik peatada asja menetlus. 19. RRS § 6 lg 1 kohaselt on rahvastikuregistrisse kantud andmetel üldjuhul informatiivne ja statistiline tähendus. Kolleegium selgitab, et rahvastikuregistri kanne kaebaja hooldusõiguse kohta ei ole vajalik tema õiguste kaitseks Rootsis. Ühise hooldusõiguse lõppemine ning veelgi enam vastava kande puudumine rahvastikuregistris ei väära asjaolu, et kaebaja on laste vanem ega välista tema EIÕK art-st 8 tulenevaid õigusi. Kolleegium rõhutab eeltoodule tuginedes, et tõhusaim viis eesmärgi saavutamiseks on kaebajal kui Rootsis elavate laste vanemal nõuda endale hooldusõiguse üleandmist Rootsi kohtus. Sellise nõude esitamist ei saa takistada ka

§ 214lg 3 regulatsioon ega kahtlused selle sätte põhiseaduspärasuses.

1. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et Harju Maavalitsuse keeldumine registrikande tegemisest oli toiming, mitte aga haldusakt, mille vaidlustamiseks saaks esitada tühistamiskaebuse.
2. HKMS § 107 lg 4 ls 1 alusel tuleb tagastada kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon.
3. Käesoleva otsuse avaldamisel tuleb isikute identifitseerimise vältimiseks asendada HKMS § 175 lg 3 ls 1 alusel kaebaja (laste isa) nimi tähemärgiga „A“, laste ema nimi tähemärgiga „B“ ning laste nimed tähemärkidega „C“, „D“ ja „E“. Otsuse avaldamisel tuleb tekstist tervikuna välja jätta selles viidatud kohtuasjade numbrid ja osaliselt kohtulahendite ja muude dokumentide kuupäevad (HKMS § 175 lg 4). Tõnu Anton, Lea Laarmaa, Ivo Pilving