Obsah (11)

§ 13§ 637§ 655§ 111§ 638§ 6§ 107§ 159§ 162§ 188§ 189

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-59-13 Otsuse kuupäev Tartu, 5. juuni 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull Ko

) § 13 lg 3 alusel võis hageja kostja käitumisest selgelt aru saada, et muudatustöödes saavutati kokkulepe ehitus- ja projekteerimiskoosolekutel.

1. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et poolte volitatud esindajad ei ole sõlminud kirjalikke kokkuleppeid, millega muudeti lepingu hinda. Hageja tunnistas vaegtöid, kuid ei ole neid kõrvaldanud. Lepingu p 7.2 järgi oli ehituse üleandmise lõpptähtpäev
2. jaanuar
3. Tööde vastuvõtmine pidi toimuma pärast kõigi puuduste kõrvaldamist ja dokumentatsiooni üleandmist. Seega leppisid pooled kokku, et
4. jaanuariks 2011 pidid olema kõik vaegtööd kõrvaldatud. Tegelikult algas
5. jaanuaril 2011 alles tööde ülevaatamine ja vaegtööde fikseerimine. Hageja rikkus sellega lepingut. Kostja ei ole töid
6. jaanuari
7. a aktiga vastu võtnud. Hageja tehtud tööd olid puudustega. Hagejal ei ole vajalikke oskusi ja teadmisi tööde kohaseks tegemiseks.
8. jaanuari
9. a aktis ja
10. veebruari
11. a protokollis on hageja andnud tähtaegu vaegtööde kõrvaldamiseks, kuid tunnistab samas, et varikatuse ja transportööride rajatise puudused jäid kõrvaldamata. Tegemata jäid siseseina viimistlustööd, lumetõkke paigaldamine katusele ja ukseesise katmine plekiga. Neid töid on hageja nimetanud lisatöödeks. Hageja ei esitanud kostjale ka pangagarantiid, ei korraldanud koolitusi ega andnud üle kohast täitedokumentatsiooni. Töö oli ulatuslike puudustega. Kostja saatis hagejale
12. aprillil 2011 kirja, milles teatas, et ilmastikuolud võimaldavad puudusi kõrvaldada. Hageja kirjale ei vastanud. Kostja andis hagejale
13. aprilli
14. a kirjaga puuduste kõrvaldamise tähtajaks
15. aprilli
16. Hageja esindaja ei viidanud oma
17. aprilli
18. a kirjas tähtaja ebapiisavusele.
19. aprilliks 2011 oli möödunud kolm kuud ajast, mil tööd tuli üle anda. Kostja ütles hagejaga lepingu üles. Hageja rikkumine seisnes mittekohaste tööde tegemises. Kostja kaotas mõistliku huvi hageja kohustuste edasise täitmise vastu. Lepingu p 12.6 järgi oli kostjal õigus leping üles öelda. Tööde lõplikku vastuvõtmist ja vaegtööde kõrvaldamist ei toimunud. Kostja esitas
20. aprillil 2011 hagejale 29 399 euro suuruse leppetrahvi nõude tööde üleandmisega viivitamise eest alates
21. jaanuarist 2011 ja tasaarvestas selle hageja nõudega kostja vastu. Kui hagejal on kostja vastu rahaline nõue, on see lõppenud tasaarvestuse tulemusena. Kostja esitas leppetrahvinõude kohe, kui selgus, et hagejal ei ole huvi töid teha. Lepingu p 12.3 alusel oli kostjal õigus nõuda iga viivitatud päeva eest 5000 krooni ehk 319 eurot 56 senti. Akti nr 5 puhul ei ole tegemist tööde vastuvõtmisega, vaid rahalise seisu ühepoolse fikseerimisega. Puudused töödes ei olnud ebaolulised. Kostja hinnangul on puuduste kõrvaldamise miinimumväärtus 700 000 krooni ehk 44 738 eurot 15 senti. Lisaks on
22. a suvel ilmnenud mitmed lõpetamata tööd ja praaktööd. Kostjal on õigus tasaarvestada oma nõudeid hageja vastu. Kostjal on õigus nõuda hagejalt lepingu p 5.10 alusel leppetrahvi ka pangagarantii esitamata jätmise eest (
23. detsembri
24. a seisuga 98 104 eurot 38 senti). Kostja esitas hinnapakkumise, milles oli puuduste kõrvaldamise maksumuseks hinnatud 57 599 eurot, millele lisandub käibemaks.
25. Harju Maakohus jättis
26. aprilli
27. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt võimaldas leping hinda muuta ning lisa- või muudatustöödes kokku leppida selgelt ainult kirjaliku kokkuleppe alusel. Poolte ühine tahe lepingu sõlmimisel oli võimaldada lepingu hinda muuta vaid erandjuhtudel. Hageja esitatud protokollidest ei tulene kostja kui tellija sõnaselget nõustumist lugeda mingi töö lisatööks, mis suurendaks lepingu hinda. Hageja viidatud ehituskoosolekute protokolle ei saa lugeda poolte kokkulepeteks lepingute muutmisel

§ 13lg 3 alusel.

Suurt osa protokolle ei ole kostja allkirjastanud ning kostja tunnistaja ütluste kohaselt esitas kostja protokollide kohta korduvalt suulisi pretensioone. Koosolekute protokollide koostamise kord ei näinud ette, et protokollide suhtes esitatavad pretensioonid tuleb tingimata esitada kirjalikult. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit ega ühtegi kostja kirjalikku kinnitust, mille alusel oleks kostja hageja lisatööde ettepanekutega nõustunud. Poolte leping ei näinud ette võimalust leppida lisatööde tegemises kokku hageja ühepoolselt saadetud e-kirjaga. Kohus ei lugenud tõendatuks hageja väiteid, mille kohaselt tegi ta lisaks ärajäänud töödele veel lisatöid, mis suurendasid lepingu hinda ja mille eest oleks kostja pidanud täiendavalt tasuma. Hageja võib lisatööde eest nõuda kostjalt üksnes seda summat, mille võrra on kostja lisatöödega nõustunud (39 561 krooni ehk 2528 eurot 41 senti). Töövõtulepingu järgi oli ehitise üleandmise lõpptähtpäev

1. jaanuar
2. Tööde vastuvõtmine pidi lepingu p 16.2 järgi toimuma pärast tööde lõplikku valmimist ja kõigi vaegtööde kõrvaldamist, täitedokumentatsiooni ja garantiikirjade esitamist ning koolituste korraldamist. Kõik tööde vastuvõtmisega seotud aktid pidi tellija läbi vaatama, aktsepteerima või esitama sellest loobumise põhjuse viie päeva jooksul, kui esitatud dokumentide maht ja sisu seda võimaldab lepingu p 16.6 kohaselt. Pooled leppisid kokku selles, et iga kuu koostatakse n-ö vaheaktid, milles fikseeritakse seni tehtud tööd ja mille alusel kostja pidi hagejale tasuma. Kuna tööde lõplik vastuvõtmine eeldas lepingu järgi kõigi vaegtööde tegemist, ei olnud tööd järelikult
3. jaanuaril 2011 veel valmis, sõltumata sellest, kas kostja hageja aktile nr 5 alla kirjutas või mitte. Hageja ei ole tõendanud akti nr 5 edastamist kostjale, st et tema tasunõue on sissenõutav

§ 637lg 3 järgi.

1. jaanuariks 2011 ei olnud hageja kõrvaldanud veel mitmeid vaegtöid, mis jäidki tegemata. Hageja rikkus oma lepingulisi kohustusi.
2. jaanuaril 2011 ei olnud hageja kõiki töid veel lõpetanud ning hageja ei olnud veel
3. a aprilli alguseks vaegtöid likvideerinud. Hageja esitatud
4. aprilli
5. a protokolli ei ole allkirjastanud kõik väidetavalt koosolekul osalenud ning hageja ei ole tõendanud selle protokolli saatmist kostjale. Hageja jättis lisaks tööde õigel ajal tegemisele esitamata ka pangagarantii. Hageja tasunõue kostja vastu ei olnud muutunud sissenõutavaks. Hagejal tuli esmalt täita enda lepingust tulenevad kohustused ja töö kostjale üle anda, alles seejärel sai hageja esitada kostja vastu tasunõude. Kohus ei nõustu, et vaegtööde maht oli lepinguliste tööde mahuga võrreldes väike. Samuti ei nõustu kohus hageja väidetega, et kostja andis hagejale tööde lõpetamiseks ebamõistlikult lühikese tähtaja. Vaegtööde tegemise maksumuseks on 57 500 eurot, mis moodustab lepinguliste tööde kogumahtu arvestades märkimisväärse osa. Kostja andis hagejale korduvalt täiendavaid võimalusi tulla vaegtöid parandama, kuid sisuliselt hageja midagi vaegtööde likvideerimiseks ette ei võtnud. Lepingu ülesütlemine selle rikkumise tõttu oli põhjendatud. Kuna kostja ütles lepingu üles hageja kui töövõtja rikkumise tõttu, puudub hagejal õigus nõuda kostjalt kokku lepitud tasu maksmist

§ 655lg 2 alusel.

Eeltoodu tõttu tuleb hageja tasunõue kostja vastu jätta rahuldamata ning seda sõltumata sellest, et kostjal oli õigus tasaarvestada oma leppetrahvinõue hageja tasunõudega. Kuna kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude kostja vastu, tuleb rahuldamata jätta ka hageja viivisenõue kostja vastu. Täiendavalt märkis kohus seda, et kostja leppetrahvinõue hageja vastu oli põhjendatud ning kostja ei esitanud oma leppetrahvinõuet ebamõistlikult hilja. Lepingu p 12.3 andis kostjale õiguse nõuda hagejalt tähtaega ületanud tööde puhul leppetrahvi ning kostjal oli lepingu p 12.4 kohaselt õigus tasaarvestada oma leppetrahvinõue hageja tasumata arvetega. Kostja ei teatanud hagejale oma leppetrahvinõudest ebamõistlikult hilja, vaid ta teatas sellest koos lepingu ülesütlemise teatega, kui oli selge, et hagejal puudub sisuline huvi ja soov vaegtöid lõpetada. Kostja ootas hagejalt vaatamata tööde tähtaja ületamisele tööde lõpetamist, kuid

1. aprillil 2011 sai selgeks, et töid ei lõpetatagi. Kostja esitas oma leppetrahvinõude siis, kui oli teada leppetrahvi lõplik summa.
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsiooniastme menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
3. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Apellatsiooniastme menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus jättis
5. detsembri
6. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, apellatsioonkaebuse rahuldamata ning apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Pooltevaheline leping võimaldas lepingu hinda muuta ning lisa- või muudatustöödes kokku leppida selgelt ainult mõlemapoolse kirjaliku kokkuleppe alusel. Hageja koostas koosolekute protokolle, kuid sugugi mitte kõiki protokolle ei olnud kostja allkirjastanud. Lepingust ei tulene, et ehituskoosoleku protokollidega võinuks muuta lepingu olulisi tingimusi. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit ega ühtegi kostja kirjalikku kinnitust või e-kirja, mille alusel oleks kostja hageja lisatööde ettepanekutega nõustunud. Hageja rikkus oma lepingulisi kohustusi.
7. jaanuariks 2011 ei olnud hageja kõiki töid veel lõpetanud ning hageja ei olnud veel
8. a aprilli alguseks vaegtöid likvideerinud. Hageja esitatud
9. veebruari
10. a protokolli (I kd, tl 52–53) ei ole allkirjastanud kõik väidetavalt koosolekul osalenud ning hageja ei ole tõendanud selle protokolli saatmist kostjale. Kirjalikke kokkuleppeid poolte vahel, mis oleksid võimaldanud hagejal kõrvaldada vaegtöid hageja soovitud ajal, sõlmitud ei olnud. Hageja jättis lisaks tööde õigel ajal tegemisele esitamata ka pangagarantii ning maakohus ei nõustunud põhjendatult hageja käsitlusega, mille kohaselt oli tal

§-le 111 tuginedes õigus jätta pangagarantii esitamata. Hageja tasunõue kostja vastu ei olnud sissenõutav. Pangagarantii esitamisest keelduda võimaldaks ainult

§ 111lg-s 4 toodud asjaolud, mida hageja ei ole esile toonud ega tõendanud.

Leppetrahvinõude esitamine koos lepingu ülesütlemisega

1. aprillil 2011 oli põhjendatud, kuna selleks ajaks oli kostjale lõplikult selge, et lepingu täitmine pole enam võimalik, ja ühtlasi oli selge leppetrahvi periood ning lõplik summa. Kostja on ka hagejale
2. aprillil 2011 saadetud kirjas viidanud võimalikule leppetrahvinõude esitamisele. Leppetrahvi suuruse on pooled kokku leppinud lepingus. Leppetrahv ei ole ülemäära suur ning vastab lepingus kokkulepitule. Lisaks ülaltoodule on kostja põhjendatult tuginenud ka asjaolule, mille kohaselt on ta hageja võimalike nõuete osas teinud tasaarvestuse leppetrahviga ning ka seetõttu ei tule hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuses esitatud uutele väidetele ringkonnakohus hinnangut ei andnud ja jättis need tähelepanuta, kuna ei ole põhjendatud, miks neid ei saanud esitada maakohtus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Otsusest pole aru saada, kas hagi rahuldamata jätmise põhjuseks oli see, et hageja nõue pole sissenõutav või et kostja selle tasaarvestas. Nõude puudumine välistab võimaluse nõue kehtivalt tasaarvestada. Lisaks ei ole võimalik mõista, kas leppetrahvinõue on lõppenud või mitte. Kohtuotsused ei taga õigusselgust. Maakohus jättis eelmenetluses välja selgitamata töövõtulepingu sisu, jättes arvestamata lepingu osaks oleva ehituse töövõtulepingu üldtingimused (ETÜ 2005). ETÜ 2005 p-de 104, 148 ja 210 rakendamisel oleks kohtud teinud teistsuguse otsuse, sest oleks tuvastanud hageja kui töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumise; isegi juhul, kui kostja oleks lepingu kehtivalt üles öelnud, ei välista see hageja õigust saada tasu tehtud töö eest; kostjal ei ole kehtivat ja tasaarvestatavat leppetrahvinõuet hageja vastu. Lisaks lisatööde eest tasu nõudele oli haginõude aluseks ka lepingujärgsete tehtud tööde eest tasu nõue. Kohtud oleks pidanud lisatööde puhul

§ 13

lg 3 kohaldamiseks hindama tellija käitumist ehk muu hulgas fakti, et tellija ei väitnud ega tõendanud, et ta oleks lisatööde tegemisele ja/või muudatuste tulemusena tööde faktilisele ärajäämisele kunagi esitanud mingeid vastuväiteid. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et vähemalt 39 561 krooni väärtuses lisatööde kokkuleppimise on kostja omaks võtnud. Kostja esindaja on istungil märkinud, et „hageja akti nr 5 on kostja kätte saanud". Kostja on aktid aktsepteerinud. Igal juhul muutus tasunõue sissenõutavaks

§ 638

alusel, kuna tegemist oli ebaoluliste puudustega.

§ 6

lg 2 alusel tuleks jätta kohaldamata töövõtulepingu p-s 16.2 sisalduv tingimus, et tööde vastuvõtmine pidi toimuma pärast tööde lõplikku valmimist ja kõigi vaegtööde kõrvaldamist. Töövõtulepingu p 16.2 on tühine tüüptingimus. Töövõtja ei nõua tellijalt lepingulist tasu ületavate summade tasumist. Kohtud kohaldasid ekslikult

§ 655

lg-d 1 ja 2, mis reguleerivad töövõtulepingu ülesütlemist.

§ 655lg 2 ei piira tasu maksmist juba tehtud töö eest.

Kohtute seisukoht, et töövõtulepingu ülesütlemine vabastab tellija tehtud tööde eest tasumise kohustusest, ei põhine kehtival materiaalõigusel. Kohtud jätsid hindamata, kas hageja 27. jaanuari 2011. a e-kirja tuleks käsitada

§ 107lg 1 mõistes heastamisettepanekuna.

Heastamise lõppemiseni või nurjumiseni ei olnud töövõtulepingu ülesütlemine

§ 107lg 3 kohaselt lubatud ja vastav avaldus on seega õigustühine.

Kostja ei saanud

1. aprillil 2011 esitatud avalduse alusel kestvuslepingut kehtivalt lõpetada ka ebamõistliku lisatähtaja määramise (seitse päeva) ja tööde tegemise võimaldamata jätmise tõttu. Leppetrahvinõue ei saanud olla suurem kui 319 eurot 56 senti. ETÜ 2005 p 104 määrab, et tellijal on õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi, kui töövõtja rikub lepingut (sealhulgas ei pea kinni tähtaegadest), kui lepingus on leppetrahv kokku lepitud. Kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti, on tellija kohustatud 14 päeva jooksul, v.a vahetähtaegade rikkumisel, pärast kohustuse rikkumise avastamist töövõtjale teatama, et ta nõuab lepingus kokku lepitud leppetrahvi. Kui tellija ei ole säärast teadet nimetatud aja jooksul töövõtjale edastanud, kaotab ta õiguse leppetrahvi nõuda. Leppetrahvi kogusumma ei tohi ületada kümmet protsenti lepingu hinnast. Praegusel juhul teatas kostja hagejale leppetrahvist esimest korda
2. aprillil
3. Kui eeldada, et hageja pidi töövõtulepingujärgsed tööd lõpetama ja kostjale üle andma hiljemalt
4. jaanuaril 2011, pidi kostja väidetud rikkumisest teada saama alates
5. jaanuarist
6. Kostja oli kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. ETÜ 2005 p-s 3.4 sätestatud leppetrahvi piirmäära 10% lepingu hinnast arvestades saaks olla leppetrahvi nõue maksimaalselt 23 939 eurot 71 senti. Kohtud on vääralt kohaldanud

§ 159lg-t 2, leides, et leppetrahvinõue on esitatud õigel ajal.

Leppetrahvinõude esitamine sisuliselt kolm kuud pärast rikkumise avastamist on ebamõistlik. Kaalumata on jäetud

§ 162lg 1 kohaldamine.

1. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning maakohtu ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsiooniastme menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
3. Hageja tugineb kassatsioonkaebuses muu hulgas sellele, et maakohus jättis välja selgitamata töövõtulepingu sisu, jättes arvestamata lepingu osaks oleva ehituse töövõtulepingu üldtingimused (ETÜ 2005). Ringkonnakohus jättis aga tsiviilasja uueks arutamiseks maakohtule tagasi saatmata. Põhjendatud on iseenesest see, et poolte sõlmitud ehitustööde töövõtulepingu p-s 3.4 on märgitud, et lepinguga reguleerimata küsimustes juhinduvad pooled ehituse töövõtulepingute üldtingimustest (ETÜ 2005). Seega on ETÜ 2005 töövõtulepingu osaks ning poolte kokkuleppe kohaselt tuli lepingus reguleerimata küsimustes juhinduda ETÜ 2005 tingimustest. ETÜ 2005 sissejuhatavas osas on märgitud, et ETÜ 2005 koos ehituse töövõtulepingu näidise vormiga on koostatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel ja toetusel. ETÜ 2005 on soovitusliku iseloomuga dokument, mida kasutatakse ehituse töövõtulepingute sõlmimisel kui ehituse valdkonna ja ehituslepingute sõlmimise head tava. Tegemist pole seega materiaalõigusega, mida kohus peaks poolte väidetest sõltumata ise kohaldama. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei tuginenud maakohtus oma nõude põhjendamisel ETÜ 2005 sätetele. Kassatsioonkaebuses on hageja viidanud sellele, et ETÜ 2005 p-de 104, 148 ja 210 rakendamisel oleks kohtud teinud teistsuguse otsuse. ETÜ 2005 p 104 kohaselt on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi, kui töövõtja rikub lepingut (sealhulgas ei pea kinni tähtaegadest), kui lepingus on leppetrahv kokku lepitud. Kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti, on tellija kohustatud 14 päeva jooksul, v.a vahetähtaegade rikkumisel, pärast kohustuse rikkumise avastamist töövõtjale teatama, et ta nõuab lepingus kokku lepitud leppetrahvi. Kui tellija ei ole säärast teadet nimetatud aja jooksul töövõtjale edastanud, kaotab ta õiguse leppetrahvi nõuda. Leppetrahvi kogusumma ei tohi ületada 10% lepingu hinnast. ETÜ p 148 kohaselt, kui tellija ei ole viie tööpäeva jooksul tehtud tööde akti saamisest arvates tagastanud töövõtjale tehtud tööde aktseptitud akti või teatanud kirjalikult aktseptimisest ega esitanud aktseptimisest keeldumise põhjendust, loetakse tehtud tööde akt tellija poolt aktseptituks. Töövõtja väljastab arve ning tellija on kohustatud tasuma arve ettenähtud tähtaja jooksul. ETÜ 2005 p 210 kohaselt, kui tellija ütleb lepingu üles ETÜ 2005 punktis 209 nimetatud põhjustel, tasutakse töövõtjale kogu tehtud (proportsionaalselt tehtud mahuga) lepingu objektiks oleva töö eest, millest on maha arvestatud tellijale lepingu ülesütlemisega ja lepingu objektiks oleva töö katkestamisega tekitatud mõistlikud otsesed kulud, saamata jäänud tulu, põhjendatud kahju ning leppetrahvid ja viivised. Leppetrahve tähtaegadest mittekinnipidamise eest arvestatakse kuni lepingu ülesütlemiseni. Samas on ETÜ 2005 vastavatele sätetele (sh sellele, et ETÜ 2005 p-s 104 on sätestatud leppetrahvinõude esitamiseks erinev tähtaeg võrreldes seaduses sätestatuga) hageja hakanud tuginema alles apellatsioonkaebuses. Kuigi ringkonnakohus oleks pidanud ka ETÜ 2005 kohaldamise kohta selge seisukoha võtma, ei oleks ainuüksi selle rikkumise tõttu alust otsust tühistada, kuna ka apellatsioonkaebuse esitamisel pole hageja ETÜ 2005 üldtingimusi kohtule esitanud.
4. Kolleegium leiab, et kohtud on põhjendatult tuvastanud, et poolte leping võimaldas lepingu hinda muuta ning lisa- või muudatustöödes kokku leppida selgelt ainult kirjaliku kokkuleppe alusel. Maakohus leidis ka, et ühestki hageja esitatud protokollist ei tulene kostja kui tellija sõnaselget nõustumist lugeda üks või teine töö lisatööks, suurendades seeläbi lepingu hinda. Maakohus asus seisukohale, et tõendatud ei ole hageja väited, et ta tegi lisaks ärajäänud töödele veel lisatöid, mis suurendasid lepingu hinda ja mille eest oleks kostja pidanud täiendavalt tasuma. Maakohus on viidanud sellele, et kostja on lisatöödega nõustunud 39 561 krooni ehk 2528 euro 41 sendi osas, ning on lugenud lepinguliste tööde hinnaks 239 247 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus on maakohtu otsuse põhjendustega TsMS § 654 lg 6 järgi nõustunud.
5. Pooled ei vaidle selle üle, et osa töödest jäi hagejal tegemata. Samas ei nähtu maakohtu otsusest, missuguste tööde puhul maakohus tuvastas, et tegemist oli vaegtöödega – maakohus viitas hageja seisukohale, et vaegtööd esinesid varikatuse osas, transportööride rajatises, sõelahoones, kütuse vastuvõtu osas, konveieriruumis ja dokumentatsiooni osas. Refereerides hageja seisukohti, viitas maakohus sellele, et hageja kõrvaldas sõelahoone, kütuse vastuvõtu ja konveieriruumi vaegtööd ja kõrvaldas dokumentatsiooni puudutavad puudused aktis märgitud kuupäevadeks ning transportööride rajatiste vaegtöid ei saanud hageja õigel ajal kõrvaldada, sest seda ei võimaldanud ilmastikuolud. Kostja seisukohtade kajastamisel märkis maakohus otsuses, et kõrvaldamata jäid varikatuse ja transportööride rajatise puudused, samuti jäid tegemata siseseina viimistlustööd, lumetõkke paigaldamine katusele ja ukseesise katmine plekiga, mida hageja on ekslikult nimetanud lisatöödeks. Kuigi pooled on osa tööde tegemata jätmist tunnistanud, jääb maakohtu otsusest arusaamatuks, missugused tööd on maakohus lugenud tegemata töödeks või puudustega tehtud töödeks (vaegtöödeks). See ei selgu ka ringkonnakohtu otsusest.
6. Maakohus on praegusel juhul leidnud ja ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega TsMS § 654 lg 6 alusel nõustunud, et kuna hageja ei ole tõendanud
7. a jaanuari akti nr 5 edastamist kostjale, ei ole tõendatud, et hageja tasunõue kostja vastu oleks sissenõutav

§ 637lg 3 järgi.

Kohtud on ekslikult tuginenud sellele, et tõendatud ei ole, et akt nr 5 oleks kostjale edastatud. Kassatsioonkaebuses on hageja juhtinud tähelepanu sellele, et tegelikult on kostja esindaja istungil märkinud, et „akti nr 5 on kostja kätte saanud" (I kd, tl 123). Kohtud pole sellele tähelepanu pööranud. 14. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu põhjendustega, on leidnud, et kostjal oli õigus leping üles öelda. Samas on hageja tuginenud kassatsioonkaebuses asjaolule, et

§ 655

lg 2 ei piira tasu maksmist juba tehtud töö eest.

§ 655lg 1 kohaselt võib tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda.

Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. See säte võimaldab tellijal töövõtulepingu seega igal ajal üles öelda sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud.

§ 655

lg 2 kohaselt ei kohaldata aga selle paragrahvi lõikes 1 sätestatut, kui tellija on lepingu üles öelnud seetõttu, et töövõtja rikkus lepingut. Maakohus on otsuses leidnud ja ringkonnakohus sellega nõustunud, et kuna kostja ütles lepingu üles hageja kui töövõtja rikkumise tõttu, ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt kokku lepitud tasu maksmist

§ 655lg 2 alusel.

Eeltoodu tõttu jättis maakohus hageja tasunõude rahuldamata. Iseenesest on õige see, et

§ 655

lg-st 2 tulenevalt ei saa hageja kui töövõtja nõuda kostjalt kokku lepitud tasu maksmist, kui tellija on lepingu üles öelnud või lepingust taganenud seetõttu, et töövõtja rikkus lepingut. Kolleegium nõustub aga hagejaga, et

§ 655

lg 2 ei välista töövõtja tasunõuet juba tehtud töö eest, nagu võiks ekslikult välja lugeda maakohtu otsusest. Nimetatu ei tulene ka Riigikohtu varasemast praktikast (vt Riigikohtu 21. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6411). Kolleegium märgib, et

§ 655

lg-st 2 tulenevalt tuleb

§ 655

lg 1 teist lauset kohaldada siis, kui töövõtulepingut ei ole rikutud.

§ 655

ei sätesta tasu saamist juba tehtud töö eest ning ei ole seetõttu asjakohane (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-09, p 14). Kui töövõtulepingut on oluliselt rikutud, on tellijal õigus töövõtulepingust taganeda. Sellisel juhul kohalduvad asjas lepingust taganemise üldsätted. Praegusel juhul on kostja oma
3. aprilli
4. a avalduses märkinud, et hageja on oluliselt rikkunud lepingu tingimusi, viidates küll sellele, et ütleb seetõttu lepingu üles (I kd, tl 49). Kuigi kohtud on viidanud sellele, et hageja rikkus lepingulisi kohustusi, on viidatud lepingu lõpetamise alusena

§-le 655. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel muu hulgas selgelt tuvastama, kas eeldused lepingust taganemiseks olid täidetud või mitte ja kas kostja avaldust võiks tõlgendada lepingust taganemise avaldusena. Riigikohus on varem selgitanud, et töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel

§ 655lg 1 kohaselt on erinevad õiguslikud tagajärjed.

Tulenevalt

§ 188

lg 2 esimesest lausest vabastab kehtiv lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest.

§ 188

lg 2 teise lause kohaselt ei mõjuta lepingust taganemine enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust.

§ 189

lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist (või üleantu väärtuse hüvitamist

§ 189

lg 2 järgi) ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Kui tellija on aga töövõtulepingu

§ 655

lg 1 alusel üles öelnud, on töövõtjal jätkuvalt õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada (vt Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 12). Praegusel juhul ei nähtu kohtute otsustest, kas ja missugused tööd, mille eest hageja tasu nõuab, hageja tegelikult tegi või tegemata jättis.
3. Kuna kohtud pole selgelt tuvastanud, missuguseid töid tegi hageja puudustega või jättis tegemata, on arusaamatu ka kohtute järeldus, et nõustuda ei saa hageja väitega, et vaegtööde maht oli lepinguliste tööde mahuga võrreldes väike.
4. Lisaks sellele tugineb hageja asjaolule, et otsusest pole aru saada, kas hagi rahuldamata jätmise põhjuseks oli hageja sissenõutavaks muutunud nõude puudumine või kostja tasaarvestus. Kohtud leidsid, et kuna kostja ütles lepingu üles hageja kui töövõtja rikkumise tõttu, ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt kokku lepitud tasu maksmist

§ 655lg 2 alusel.

Eeltoodu tõttu tuleb hageja tasunõue kostja vastu jätta rahuldamata ning seda sõltumata sellest, et kostjal oli õigus tasaarvestada oma leppetrahvinõue hageja tasunõudega. Täiendavalt märkis maakohus, et kostja leppetrahvinõue hageja vastu oli põhjendatud ning kostja ei esitanud oma leppetrahvinõuet ebamõistlikult hilja. Kolleegium leiab, et kohtute otsustest on aru saada, et kohtud on esmalt leidnud, et hagejal ei ole tasunõuet, ning viidanud seejärel sellele, et isegi kui tasunõue eksisteeriks, oleks põhjendatud lugeda see tasaarvestatuks leppetrahvinõudega. 17. Hageja tugineb kassatsioonkaebuses ka sellele, et leppetrahvinõue on põhjendamatu või ei tohiks olla vähemasti suurem kui 319 eurot 56 senti (tuginedes ETÜ 2005 p-le 104). Nagu eespool märgitud, ei tuginenud hageja ETÜ 2005 p-le 104 maakohtus ega esitanud ka üldtingimuste teksti kohtule, mistõttu ei ole nimetatud lepingupunkti arvestamata jätmine maakohtule etteheidetav. Hageja leiab ka, et kostja kaotas õiguse nõuda leppetrahvi, kuna ei järginud mõistliku aja nõuet

§ 159lg 2 mõttes.

Praegusel juhul pidi hageja töövõtulepingujärgsed tööd lõpetama 17. jaanuaril 2011, leppetrahvist teatas kostja hagejale aprillis 2011.

§ 159

lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta nõuab leppetrahvi. Asja materjalidest ja maakohtu tuvastatust nähtuvalt ootas kostja hagejalt, vaatamata tööde tegemise tähtaja ületamisele pärast

1. jaanuari 2011, et viimane vaegtööd likvideeriks, ja esitas viimasele ka sellekohaseid ettepanekuid. Kostja esitas leppetrahvinõude pärast rikkumise heastamise ebaõnnestumise selgumist. Sellele viitas sisuliselt ka maakohus. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega. Samas ei nähtu kohtute otsustest, kui suur oli kostja leppetrahvinõue, mida pidasid kohtud põhjendatuks ja mille alusel sai tasaarvestus toimuda. Maakohus on otsuses küll viidanud, et kostja esitas
2. aprillil 2011 hagejale leppetrahvinõude tööde üleandmisega viivitamise eest alates
3. jaanuarist 2011 summas 29 399 eurot ja tasaarvestas selle hageja nõudega kostja vastu. Kostja viitas ka sellele, et kostjal on õigus nõuda hagejalt lepingu p 5.10 alusel leppetrahvi ka pangagarantii esitamata jätmise eest ning et selle esitamisega on hageja viivitanud
4. detsembri
5. a seisuga 307 päeva ja leppetrahvi suuruseks on 98 104 eurot 38 senti. Kolleegium märgib, et tasaarvestuse põhjendatuks lugemisel peab otsusest nähtuma ka selge arvutus, mis osas on tasaarvestus toimunuks loetud.
6. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et selles asjas on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium
7. aprilli
8. a otsuses nr 3-4-1-31-12 tunnistanud, et
9. jaanuarist 2011 kuni
10. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõiked 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 olid põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 28 760 euro 24 sendi kuni 31 955 eurot 82 senti tuli hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 3195 eurot 58 senti. Seda tuleb asja edasisel menetlemisel arvesse võtta.
11. Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.
12. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull