RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-63-13 Otsuse kuupäev Tartu, 5. juuni 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tamp

) § 1018 lg 1 alusel, et kostja kiitis reovee puhastamise hageja poolt vaikivalt heaks, kui juhtis oma torustikest reovett otse hageja puhastusseadmetesse. Samuti vastas hageja tegevus käsundita asjaajamisel (reovee puhastamisel) kostja huvile ja eeldatavale tahtele, kuivõrd ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse sätetega oli reovee puhastamise kohustus pandud kostjale. Hageja täitis ilma käsundita kostja eest reovee puhastamise kohustuse. Kostja kohustust reovett puhastada tõendas asjaolu, et kostja esitas Ida-Virumaa Keskkonnateenistusele aruandeid, mis sisaldasid ka andmeid kostja puhastatud reovee kohta.

§ 1023

lg 2 alusel võis oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja (hageja) nõuda soodustatult (kostjalt) reovee puhastamise eest mõistlikku tasu. Hageja nõudis kostjalt arvete esitamisega mõistlikku tasu, kuid kostja keeldus hagejale käsundita asjaajamise eest mõistlikku tasu maksmast. Kostja vastuväited puhastatud reovee koguse ja osutatud teenuse maksumuse osas tuli jätta arvestamata, kuna hageja esitatud arved ja võlasumma arvestus olid õiged. Maakohus luges tõendatuks, et võlasumma suuruse vaidlustamise korral oleks kostja pidanud maakohtule esitama omapoolse võlasumma arvestuse (mida kostja õigeks pidas) ja tõendid, mis lükkaksid ümber hageja esitatud arvetes nimetatud teenuse osutamise arvetel näidatud koguses. Kostja neid tõendeid maakohtule ei esitanud, mistõttu luges maakohus tõendatuks, et hageja esitatud arvestus ja tõendid olid õiged. Samuti ei esitanud kostja kohtule dokumentide võltsituks tunnistamise avaldust, kuigi oli varem korduvalt viidanud, et hageja esitatud tõendid olid fiktiivsed.

1. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses. Kostja leidis, et poolte vahel puudus lepinguline suhe. Kumbki pool ei ole teise kasuks käsundita asja ajanud. Kostja ei vastuta hageja ega Toila Vallavalitsuse ees reovee puhastamise kulude eest, kuna aastatel 2005–2008 ei olnud kostja määratud valla vee-ettevõtjaks, ta ei tegelenud reovee puhastamise teenuse osutamisega, kostja ei ole kasseerinud raha reovee puhastamise eest, kostjal ei olnud reovee puhastamise kohustust. Hageja on arvetele kirjutanud näidud meelevaldselt.
2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes see jätta läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tartu Ringkonnakohus jättis
4. detsembri
5. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on nähtuvalt asja materjalidest hageja lisanud kostjale esitatud arvetele alates jaanuarist 2007 kuni juunini 2008 viivise (vt kohtutoimiku I kd, tl 192–221). Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud viivise määra ega suurust ning seetõttu ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg 1 alusel ei kontrolli seda, kas maakohus on õigesti rahuldanud hagi viivise väljamõistmise osas. Viidates

§ 1018

lg-tele 1 ja 2, leidis ringkonnakohus, et maakohus on õigesti asunud seisukohale, et praegusel juhul on täidetud käsundita asjaajamise eeldused, kuna poolte vahel puudus leping reovee puhastamise teenuse osutamiseks (kostja ei ole andnud hagejale õigust ega kohustanud teda reovee puhastamise teenust osutama) ning hageja tegutsemise eesmärgiks oli abistada kostjat. Hageja selline tegevus (reovee puhastamine ehk käsundita asjaajamine) vastas kostja huvile ja tahtele ning reovee puhastamine oli oluline avalikes huvides. Praegusel juhul tuleb soodustatu tahet asjaajamiseks eeldada, kuna soodustatu tahet tuleb hinnata, lähtudes objektiivsetest kriteeriumidest (mitte soodustatu subjektiivsest nägemusest). Asjaajamise heakskiitmine soodustatu poolt oleks vajalik juhul, kui asjaajamine ei vastaks soodustatu huvile või tema eeldatavale tahtele või kui asjaajamine ei oleks oluline avalikes huvides. Seetõttu ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et kuna kostja ei ole asjaajamist heaks kiitnud, siis ei ole täidetud käsundita asjaajamise eeldused. Samuti oli reovee puhastamine oluline avalikes huvides, sest kostja oma tegevusega (s.o heitvee juhtimisega kanalisatsioonitorustiku kaudu) reostaks keskkonda juhul, kui hageja ei puhastaks kostja kanalisatsioonitorustiku kaudu puhastusseadmetesse juhitavat heitvett. Alusetu on kostja väide, et ta on nn transiitfirma, kelle torustikku reovesi läbib, ning tal ei teki seetõttu mingeid õigusi ega kohustusi. Asja materjalidest nähtub, et Toila Vallavalitsus kehtestas

1. aprilli
2. a määrusega nr 2 (vt kohtutoimiku I kd, tl 181) kostja taotluse alusel veevarustuse ja heitvee teenuste hinnad Toila valla elanikele ning tasu suuruseks reovee puhastamise eest kehtestati 8 kr/m3, millele lisandub käibemaks.
3. aprilli
4. a kirjaga teatas kostja oma klientidele (vt kohtutoimiku I kd, tl 185) määrusest ning alates
5. augustist 2003 kehtestatud uutest hindadest. Teatest nähtuvalt on uus vee- ja kanalisatsiooniteenuse komplekshind kokku 20,05 kr/m3 (sh reovee puhastamine 8 kr/m3 + käibemaks). Asjaolu, et kostja on
6. juulil 2005 teatanud oma klientidele, et tasu reovee ärajuhtimise eest on 10,60 kr/m3 + käibemaks, ning on jätnud märkimata, et see sisaldab reovee puhastamise tasu 8 kr/m3 + käibemaks (vt kohtutoimiku I kd, tl 134), ei tõenda seda, et tema märgitud reovee ärajuhtimise tasus ei sisaldunud ka reovee puhastamise tasu määras, mis oli kehtestatud 2003 määrusega. Samuti ei tõenda nimetatud asjaolu see, et kostja on märkinud klientidele esitatud arvetele teenusena „kanalisatsioon" ja ei ole märkinud reovee puhastust. Kostja ei ole esitanud tõendit selle kohta, et tal oli õigus nõuda oma klientidelt tasu ainuüksi reovee ärajuhtimise eest 10,60 kr/m3 + käibemaks. Seega on kostja võtnud klientidelt raha reovee puhastamise eest ilma sellist teenust osutamata. Alusetu on kostja väide, et hageja peaks talle maksma reovee transiidi eest. Kostja on ju ise oma klientidelt võtnud juba tasu reovee ärajuhtimise eest ning on arusaamatu, miks peaks hageja tasuma teist korda kostjale heitvee ärajuhtimise eest.

§ 1023

lg 1 kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks. Apellatsioonkaebuses märgitu kohaselt puudub alus rahuldada hageja nõue täies ulatuses, sest Toila Vallavalitsuse kehtestatud reovee puhastamise tasu ei tõenda hageja kantud reovee puhastamise kulusid, vaid käsundita asjaajamise sätete alusel tuleks nõude esitamisel välja selgitada faktilised kulutused, mida hageja kandis reovee puhastamise tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud kostja seisukohaga. Reovee puhastamise tasu suurus 8 kr/m3 on kehtestatud kostja taotluse alusel määrusega ning eelduslikult vastas sellises määras tasu kehtestamine taotleja (kostja) huvidele. Seetõttu ei ole põhjendatud kostja väide, et hageja on jätnud tõendamata asjaajamisel tehtud kulutuste suuruse. Kostja väitel on hageja märkinud esitatud arvetele näidud meelevaldselt. Hageja on kostja väitele vastu vaielnud ning selgitanud, et on arvetel märgitu aluseks võtnud Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse andmed, mille kohaselt on kostja põhjaveevõtu mahuks puurkaevust nr 2476 aasta keskmine kokku 16 952 m3, ühes kuus 1413 m3; aasta keskmine põhjaveevõtu maht on olnud aluseks puhastatava reovee mahu arvutamisel. Kostja vastuväidet hageja puhastatud reovee mahule ei tõenda kostja esitatud Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse õiendid, sest nimetatud õiendid kajastavad puurkaevust nr 3211 väljapumbatud vee kogust. Eeltoodust lähtudes ei ole alust kahelda arvetel kajastatud puhastatud reovee kogustes. Iseenesest õige on kostja väide, et Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse väljastatud vee erikasutusloast ei tulene kostjale heitvee puhastamise kohustust, kuid vee erikasutusloa p 10.4 kohaselt oli nõutavaks reovee puhastusviisiks selle pidev suunamine Toila aleviku puhastusseadmetesse ning kostja ei saanud eeldada, et kolmas isik talle kuuluvate (renditud) puhastusseadmetega puhastab tasuta kogu reovee, mille kostja juhtis puhastusseadmetesse. Asjakohane ei ole kostja taotlus vabastada notariaalsele arvele deponeeritud summad. Notari ametikontole ei ole summasid deponeerinud kohus ning kohtul ei ole alust tühistada kolmepoolne kokkulepe ja vabastada deponeeritud summad. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtute otsused on põhjendamata (rikutud on TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8). Hageja ei ole tõendanud heitvee koguseid ja kulutusi, mida ta on heitvee puhastamiseks kandnud. Puhastatud reovee hulka ei ole mõõturitega mõõdetud. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb reovee koguse kindlakstegemisel lähtuda puurkaevust nr 3211 väljapumbatud põhjavee kogusest ning miks kostja esitatud õiendid Ida-Virumaa Keskkonnateenistusele (vt kohtutoimiku I kd, tl 143–151) reovee kohta ei tõenda hageja veepuhastusseadmetesse läinud reovee kogust. Kohtuotsusest ei selgu, kummast kaevust (nr 2476 või 3211) pumbatud põhjavesi üldse hageja veepuhastusseadmetesse jõuab, millisel määral ning miks tuleb eelistada ühe kaevu andmeid teisele. Kohtuotsusest ei selgu, kui palju 35 609 eurost 44 sendist moodustab tasu reovee puhastamise eest ning kui suur on viivis. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud viivise määra ega suurust. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsus tervikuna ning kostja on taotlenud maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses. Pooled ei ole lepingut sõlminud. Järelikult ei ole ka poolte kokkulepet viivise maksmiseks rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Hageja koostatud arvetel on märgitud viivisemäär 0,15%. Kohtud ei ole põhjendanud, kas ja millisel õiguslikul alusel ning määral on hageja õigustatud viivist nõudma, kui pooled ei ole vastavat kokkulepet sõlminud. Kohtuotsusest ei selgu, millises summas, millise ajavahemiku eest ning millistelt summadelt on viivis arvestatud. Kuna hageja ei esitanud viivise arvestusi, puudus kostjal võimalus kontrollida hageja viivisenõuet. Sellest tulenevalt ei saanud kostja esitada kohtule viivise vähendamise taotlust. Käsundita asjaajamise kohaldamisel ei oleks tohtinud võtta aluseks määrust, millega kehtestati reovee puhastamise tasu 8 kr/m
2. Asjas ei ole tuvastatud, et kohaliku omavalitsuse kehtestatud hind vastaks reovee puhastamise tegelikele kuludele.

§ 1023

lg 1 alusel hagi rahuldamiseks tuleb kindlaks teha, milliseid kulutusi hageja on kostja kanalisatsioonitorustikku läbiva heitvee puhastamiseks teinud. Reovee transiit ja selle puhastamine 28. aprillil 2003 kehtestatud hindadega ei vastanud kostja huvidele ega tahtele.

§-de 1018 ja 1023 kohaldamine on välistatud, sest ei esine mitte ühtegi

§ 1018lg 1 p-des 1–3 loetletud eeldust.

Poolte vahel ei tekkinud käsundita asjaajamise võlasuhet. Hageja soodustas hoopis vallaelanikke.

1. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
3. Kostja vaidlustab muu hulgas selle, et kohtud jõudsid vääralt järeldusele, et poolte vahel oli käsundita asjaajamise õigussuhe.

§ 1018

lg 1 kohaselt, kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal

§-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigel ajal täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Kolleegium leiab, et kohtud on praegusel juhul põhjendatult leidnud, et käsundita asjaajamise eeldused on täidetud, kuna pooltel ei olnud omavahelist lepingut reovee puhastusteenuse osutamiseks ning hageja tegutsemise eesmärgiks oli abistada kostjat. Hageja tegevus (reovee puhastamine) vastas kostja huvile ja tahtele ning reovee puhastamine oli oluline avalikes huvides. Kolleegium märgib, et käsundita asjaajamise puhul ei oma tähtsust see, kas kostjal oli seadusest tulenev kohustus reovett puhastada või mitte. Oluline on faktiline olukord, et kostjale kuulunud torustik suubus reovee puhastitesse, kus hageja reovett puhastas. Sellele pole kostja vastu vaielnud.

1. Kostja on muu hulgas tuginenud kassatsioonkaebuses sellele, et käsundita asjaajamise sätete kohaldamisel ei oleks tohtinud aluseks võtta Toila Vallavalitsuse määrust, millega kehtestati reovee puhastamise tasu 8 krooni/m
2. Ringkonnakohus on praegusel juhul leidnud, et ei nõustu kostja seisukohaga, et määrusega kehtestatud reovee puhastamise tasu ei tõenda hageja kantud reovee puhastamise kulusid. Ringkonnakohus leidis, et reovee puhastamise tasu suurus 8 kr/m3 on kehtestatud kostja taotluse alusel Toila Vallavalitsuse
3. aprilli
4. a määrusega nr 2 ning eelduslikult vastas sellises määras tasu kehtestamine taotleja (kostja) huvidele. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et käsundita asjaajamise korral saaks tugineda otse Toila Vallavalitsuse määruses kehtestatud reovee puhastamise tasule, mis tõendaks hageja kantud reovee puhastamise kulusid. Kõnealuse määrusega on kehtestatud hind, mida kostja võib maksimaalselt nõuda oma klientidelt (vt ka Riigikohtu
5. novembri
6. a otsus asjas nr 3-2-1-11311, p 35–37). Käsundita asjaajamise puhul ei saa määrust otse kohaldada. Kohtud, lähtudes määrusest, on kohaldanud vääralt materiaalõigust (

§ 1023

lg-t 1 ja 2).

§ 1023

lg 1 kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks.

§ 1023

lg 2 kohaselt võib oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja nõuda soodustatult asjaajamise eest mõistlikku tasu. Käsundita asjaajaja ei või soodustatult tasu nõuda, kui käsundita asjaajajal on kolmanda isikuga sõlmitud lepingust tulenevalt õigus nõuda tasu kolmandalt isikult. Tuginedes

§ 1023

lg-tele 1 ja 2, peaks seega hageja kui käsundita asjaajaja tõendama enda kulutusi, mida ta reovee puhastamisel kandis, ja tasu nõudmiseks mõistliku tasu suurust. Kuna selles osas ei ole kohtud selgitanud hagejale, et tulenevalt

§ 1023

lg-test 1 ja 2 on viimane kohustatud tõendama kulutuste ja mõistliku tasu suurust, on hagejal õigus asja uuel läbivaatamisel esitada uusi tõendeid kulutuste ja mõistliku tasu kohta (vt ka Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-21-13, p 19).
3. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata ka poolte tõendeid heitvee koguste kohta. Arusaamatuks jääb ringkonnakohtu seisukoht, et kostja vastuväidet hageja puhastatud reovee kogusele ei tõenda kostja esitatud Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse õiendid, sest nimetatud õiendid kajastavad puurkaevust nr 3211 väljapumbatud vee kogust, hageja on esitanud andmed põhjaveevõtu mahu kohta puurkaevust nr
4. Asja uuel läbivaatamisel tuleb muu hulgas selgeks teha, kas tegemist oli ikka erinevate puurkaevudega, millele hageja ja kostja viitavad. Asja materjalidest nähtub, et kostjale väljastatud vee erikasutusloas on viidatud puurkaevu passi nr-le 3211 ja puurkaevu katastri nr-le 2476, mis viitab sellele, et tegemist on sama puurkaevu erinevate tähistustega (vt kohtutoimiku III kd, tl 119).
5. Põhjendatud on kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus leidis ekslikult, et apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud kostja viivise määra ega suurust. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tervikuna ning taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses. Sellega on kostja vaidlustanud ka viivise määra ja suuruse ning ringkonnakohus oleks pidanud kontrollima ka maakohtu otsust viivise väljamõistmise osas.
6. Hageja on praegusel juhul märkinud kostjale esitatud arvetele „Viivis – 0,15%". Kolleegium märgib, et käsundita asjaajamise võlasuhte puhul ei saa käsundita asjaajaja viivist ühepoolselt määrata. Seega saanuks kohtud lähtuda

§ 113lg 1 alusel seadusjärgsest viivise määrast.

Seda tuleb ringkonnakohtul ka asja uuel läbivaatamisel arvestada.

1. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et Viru Maakohus on kostja taotlusel (vt kohtutoimiku I kd, tl 130–131)
2. novembri
3. a määrusega (vt kohtutoimiku I kd, tl 159) kaasanud iseseisva nõudeta kolmanda isikuna menetlusse Toila valla (Toila Vallavalitsuse kaudu). TsMS § 213 lg 1 kohaselt võib kolmas isik, kes ei esita iseseisvat nõuet menetluseseme suhtes, kuid kellel on õiguslik huvi selle vastu, et vaidlus lahendataks ühe poole kasuks, menetlusse astuda hageja või kostja poolel. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku võib TsMS §-s 216 sätestatud alusel ja korras menetlusse kaasata ka poole taotlusel. Kolleegiumi arvates ei olnud Toila valla kolmanda isikuna kaasamine põhjendatud. Seetõttu ei ole teda käsitatud ka menetlusosalisena Riigikohtus ega menetlusdokumente talle edastatud.
4. Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.
5. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Lea Laarmaa, Villu Kõve, Tambet Tampuu