3-3-1-6-13

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-6-13

1. juuni 2013 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Jüri Põld Väino Tiitsi kaebus Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a määrus haldus​asjas nr 3-10-2405 Väino Tiitsi määruskaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
4. Rahuldada Väino Tiitsi määruskaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu
5. septembri
6. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu
7. novembri
8. a määrus haldusasjas nr 3-
10. Rahuldada Väino Tiitsi taotlus riigilõivust vabastamiseks ja haldusasja toimikust koopia saamiseks Tallinna Halduskohtu
11. septembri
12. a otsuse koopia osas. Edastada Väino Tiitsile Tallinna Halduskohtu
13. septembri
14. a otsuse haldusasjas nr 3-10-2405 koopia.
15. Edastada Väino Tiitsi
16. ja
17. mai
18. a avaldused Tallinna Ringkonnakohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
19. Väino Tiits esitas
20. septembril 2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks tema kasuks välja mõista 7500 krooni. Kaebuse kohaselt tekitas vangla kaebajale kahju sellega, et vangla kartserikambris on halb ventilatsioon, wc ei ole ümbritsetud seinaga ning kambris 85 ei ole kaebajal võimalik laua taha istuda ja üksinda wc-s käia, sest ta jalg on haige. Hilisemas täienduses lisas kaebaja, et halva ventilatsiooni tõttu ei kuiva pestud riided kambris ära ja võib tekkida tuberkuloos. Kaebaja oli eelnevalt esitanud vanglale kahju hüvitamise taotluse, kuid vangla jättis taotluse rahuldamata. Kaebaja taotles ka vangla kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse tühistamist. Kaebaja esitas riigilõivust vabastamise ja menetlusabi taotluse, milles soovis riigi õigusabi esindamiseks halduskohtumenetluses ja haldusmenetluses.
21. Tallinna Halduskohus andis
22. aprilli
23. a määrusega kaebajale riigi õigusabi esindamiseks halduskohtumenetluses.
24. Tallinna Halduskohtu
25. septembri
26. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuasja toimiku kohaselt saadeti kohtulahend e-kirjaga Tallinna Vanglale ja kaebajat riigi õigusabi korras esindanud advokaadile.
27. Kaebaja teatas
28. ja
29. mail 2012 halduskohtule esitatud kirjades, et ta soovib esitada apellatsioonkaebust. Samuti esitas ta kohtule taotluse saada haldusasja toimikust koopia, kuna kavatseb edasi kaevata ja ta ei ole kohtuotsust saanud. Halduskohus selgitas kaebajale
30. mai
31. a kirjas, et apellatsioonitähtaeg on mööda lastud, kuid seda on võimalik ennistada. Kaebajal on võimalik küsimust arutada advokaadiga. Halduskohus vastas koopia taotlusele, et kohtuotsus on kaebajale saadetud ning koopiate saamiseks tuleb tasuda riigilõiv. Kaebaja vastas
32. mai
33. a kirjas, et tal puudub võimalus advokaadile helistada, ning palus haldus​kohtul advokaadiga ühendust võtta. Halduskohus vastas
34. juuni
35. a kirjaga, et kohus ei vahenda isiku ja tema esindaja suhtlemist. Vangla ei saa piirata kinnipeetava suhtlemist advokaadiga. Kaebajal on võimalik saata advokaadile kiri või talle helistada. Kaebaja vastas
36. juuni
37. a kirjaga, milles teatas, et tal puudub kirja saatmiseks raha ning vangla e-kirja advokaadile saata ei võimalda. Kaebaja palus halduskohtul tema advokaadile teatada, et ta tuleks kaebaja juurde vanglasse. Kaebaja kordas
38. ja
39. juuni
40. a kirjades halduskohtule taotlust saada kogu toimikust koopia ning esitas riigilõivust vabastamise taotluse. Tallinna Halduskohus jättis
41. juuni
42. a kirjaga kaebaja
43. juuni
44. a kirjas esitatud taotluse läbi vaatamata, leides, et on juba kaebaja samasisulise taotluse osas
45. juuni
46. a kirjas seisukoha võtnud.
47. Tallinna Halduskohtu
48. juuli
49. a määrusega jäeti kaebaja taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks koopiate saamiseks rahuldamata. Määrus edastati ka kaebaja advokaadile.
50. Kaebaja esitas
51. juulil 2012 Tallinna Halduskohtu esimehele kirja, kus märkis, et kohus ei olnud tema taotlust advokaadile edastanud ning palus selle asja lahendada. Halduskohus edastas kaebaja avalduse advokaadile ning advokaat kinnitas avalduse kättesaamist
52. juulil
54. Kaebaja kirjutas edaspidi korduvalt (
55. ja
56. juulil 2012) halduskohtule, teatades, et advokaat talle ei vasta ning küsis nõu, mida teha. Samuti taotles kaebaja jätkuvalt riigilõivust vabastamist ja koopiat toimikust. Kaebaja esitas
57. augustil 2012 halduskohtule ka kaebuse advokaadi peale, kuna advokaat ei tule kaebaja juurde ning palus midagi ette võtta.
58. Tallinna Halduskohus jättis
59. septembri
60. a määrusega kaebaja taotluse riigilõivust vabastamiseks ja taotlused koopiate saamiseks läbi vaatamata. Halduskohus leidis, et kohus on kaebaja samadel asjaoludel ja alusel
61. juunil 2012 esitatud riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotluse juba
62. juuli
63. a määrusega lahendanud. Kaebajale on võimaldatud vanglas käesoleva haldusasja toimikuga tutvuda. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 55 lõikele 3 on kohtul õigus taotleja edasised samasisulised korduvad avaldused jätta tähelepanuta.
64. Kaebaja esitas
65. oktoobril 2012 määruskaebuse halduskohtu
66. septembri
67. a määrusele, paludes selle tühistada.
68. Jätkus kirjavahetus kaebaja ja halduskohtu vahel, kus kaebaja soovis koopiat ja selgitust, miks advokaat talle seda ei too ning halduskohus selgitas, et kaebaja taotlus riigilõivust vabastamiseks koopiate saamiseks jäeti rahuldamata ja seetõttu ei ole advokaadil võimalik kaebajale koopiaid tuua. Halduskohus selgitas võimalust toimikuga tutvumiseks.
69. Tallinna Ringkonnakohus jättis
70. novembri
71. a määrusega kaebaja
72. oktoobri
73. a määruskaebuse rahuldamata. Kaebaja on samadel asjaoludel (Euroopa Kohtule koopiate saatmise soovist ajendatud koopiate küsimine) ja samal alusel (riigilõivu vabastamise taotluse esitamine maksejõuetuse alusel) ka varem pöördunud halduskohtusse ning halduskohus on kaebaja taotluse rahuldamisest
74. juuli
75. a määrusega keeldunud. Seega on halduskohus samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud kaebaja taotluse juba lahendanud. Olukorras, kus taotluses ei ole välja toodud varasema olukorraga võrreldes uusi, muutunud asjaolusid, on taotluse läbi vaatamata jätmine menetlusnormiga kooskõlas. Ringkonnakohus selgitas kaebajale ka Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK) pöördumise korda ja seda, et kaebaja ei ole täitnud eeltingimusi, mis võimaldaksid tal EIK-sse pöörduda. Lisaks on kaebaja EIK poole pöördumisel kohustatud lisama kaebusele koopiad haldusasjas koostatud kohtu​otsustest, kuid mitte kogu haldusasja toimikust. Haldusasja materjalidest võib järeldada, et kaebajale on saadetud halduskohtu
76. septembri
77. a kohtuotsus, mistõttu puudub kaebajal vajadus saada asja materjalidest täiendavaid koopiaid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
78. V. Tiits esitas määruskaebuse Riigikohtule, millest nähtub, et ta soovib ringkonnakohtu määruse tühistamist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
79. Asjas on vaidlustatud Tallinna Ringkonnakohtu
80. novembri
81. a määrus, millega ring​- konna​kohus jättis rahuldamata kaebaja määruskaebuse Tallinna Halduskohtu
82. septembri
83. a määruse peale. Selle määrusega jättis halduskohus läbi vaatamata kaebaja taotlused koopiate saamisel riigilõivust vabastamiseks ja taotlused kogu toimikust koopiate saamiseks. Kohtud asusid seisukohale, et kuivõrd Tallinna Halduskohus lahendas kaebaja samasisulise avalduse koopiate saamiseks
84. juuli
85. a määrusega, mida kaebaja ei vaidlustanud, ning asjaolud ei olnud võrreldes varasema avalduse aluseks olnud olukorraga muutunud, oli halduskohtul tulenevalt HKMS § 55 lõikest 3 õigus taotleja edasised samasisulised korduvad avaldused jätta läbi vaatamata.
86. Kolleegium kohtute seisukohaga ei nõustu. Kaebajale on käesolevas asjas antud riigi õigusabi tema esindamiseks halduskohtumenetluses. Asja materjalide põhjal on kaebaja alates
87. maist 2012 Tallinna Halduskohtule korduvalt teada andnud, et soovib esitada asjas apellatsiooni ning on palunud halduskohtul edastada see soov riigi õigusabi korras määratud esindajale. Halduskohtu ja kaebaja vahelisest kirjavahetusest tuleneb, et kaebaja ei saanud esindajaga kontakti. Seega pidi halduskohtul juba
88. juuli
89. a määruse tegemise ajal olema alus kahtluseks, et riigi poolt määratud esindaja võis olla jätnud kohustused kaebaja esindamisel täitmata. Selle tõttu lasus halduskohtul enne kaebaja taotluste HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata jätmist täiendav selgitamiskohustus
90. juuli
91. a määruse vaidlustamise võimaluse ja vajaduse osas. Samuti oli halduskohtul võimalus reageerida kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindaja võimalikule tegevusetusele riigi õigusabi seaduse § 20 lg 31 kohaselt. Selgitamiskohustuse rikkumisele ja kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindaja väidetavale tegevusetusele ei pööranud tähelepanu ka ringkonnakohus.
92. Kolleegiumi hinnangul viis selgitamiskohustuse rikkumine antud juhtumil olukorrani, kus kaebaja menetluslikud õigused jäid kaitseta. Seetõttu tuleb haldus- ja ringkonnakohtu määrused kaebaja taotluste läbi vaatamata jätmise kohta tühistada.
93. Kolleegium leiab, et tal on menetlusökonoomiat silmas pidades võimalik ja õige lahendada V. Tiitsi taotlused asja materjalide põhjal ise.
94. Kolleegium nõustub Tallinna Halduskohtu
95. juuli
96. a määruses toodud seisukohaga, et kaebaja riigilõivust vabastamine kogu haldusasja toimikust koopia tegemiseks ei ole õigustatud. Kaebaja on saanud vanglas korduvalt toimikuga tutvuda ning talle on vanglas tehtud ka koopiaid selles olevatest dokumentidest (kd I, tl 140, kd III, tl 40).
97. EIK-st V. Tiitsile saadetud kirjas (kd II, tl 32) märgitakse, et V. Tiits ei ole kohtule saatnud ühtegi siseriikliku kohtu otsust. Sellest võib järeldada, et kaebajale on vajalik asjas tehtud Tallinna Halduskohtu
98. septembri
99. a otsuse koopia.
100. Tallinna Halduskohus on
101. juuli
102. a määruses leidnud, et V. Tiitsil tuleb toimikust koopia saamiseks tasuda RLS § 58 lg 1 kohaselt riigilõivu iga taotletud lehekülje eest. Tallinna Ringkonnakohus on
103. novembri
104. a määruses asunud seisukohale, et haldusasja materjalidest võib järeldada, et kaebajale on saadetud halduskohtu
105. septembri
106. a kohtuotsus, mistõttu puudub kaebajal vajadus saada asja materjalidest täiendavaid koopiaid.
107. Kolleegiumi hinnangul on kohtute seisukoht põhjendamata Tallinna Halduskohtu
108. septembri
109. a otsuse koopia osas. Haldusasja toimikust ei nähtu, et Tallinna Halduskohtu
110. septembri
111. a otsus oleks kaebajale isiklikult saadetud või et kaebaja oleks selle muul moel isiklikult kätte saanud. Haldusasja toimiku kohaselt on halduskohtu otsus saadetud e-kirjaga kaebaja esindajale ja Tallinna Vanglale (kd I, tl 250). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 217 lg 6 kohaselt loetakse esindaja käitumine ja teadmine võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Seega tuleb halduskohtu otsus lugeda kaebajale esindaja kaudu kätte toimetatuks. Samas näitas kaebaja kirjavahetus halduskohtuga, et tal puudus esindajaga kontakt. Kinnipeetava rahaliste vahendite arvestuse (K-raha) väljavõtte kohaselt (kd II tl 11) puudusid vanglas viibival V. Tiitsil taotluse esitamise ajal vahendid kohtuotsuse ärakirja eest riigilõivu tasumiseks. Eelnevalt (p-s 18) on kolleegium sedastanud, et V. Tiitsil oli kohtuotsuse koopiat vaja selle saatmiseks EIK-sse. Sellises olukorras jätsid kohtud kolleegiumi hinnangul kaebaja õigustamatult kohtuotsuse kordusärakirja taotlemisel riigilõivu tasumisest vabastamata.
112. Eelneva tõttu rahuldab kolleegium V. Tiitsi taotluse riigilõivust vabastamiseks haldusasja toimikust koopia saamisel osaliselt, vabastades ta riigilõivu tasumisest Tallinna Halduskohtu
113. septembri
114. a otsuse koopia eest.
115. Käesolevas asjas on kohtud jätnud tähelepanuta kaebaja soovi esitada halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebus. EIK on viidanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 rikkumise olukorras, kus kriminaalmenetluses avaldajat kaitsnud advokaat jättis oma kohustusi rikkudes õigeaegselt välja selgitamata kaitsealuse soovi kassatsiooni esitamiseks ega esitanud tähtaegset kassatsiooni (EIK
116. novembri
117. a otsus Andreyev vs. Eesti). Olukorras, kus kaebaja oli teada andnud enda soovist esitada apellatsioonkaebus ning kohtutel pidi toimiku põhjal teada olema, et kaebaja ei saa ühendust teda riigi õigusabi korras esindama määratud advokaadiga, oli kohtutel kohustus tagada kaebajale talle määratud riigi õigusabi reaalne osutamine. Halduskohus oleks pidanud saatma kaebaja apellatsiooni esitamise soovi HKMS § 187 lg 5 teise lause alusel kohtualluvuse järgsesse ringkonnakohtusse. Ka ringkonnakohus oleks kaebaja määruskaebuse läbivaatamisel pidanud aru saama, et kaebaja soovis asjas esitada apellatsioonkaebust, mis oli takistatud selle tõttu, et kaebaja ei saanud talle riigi õigusabi korras määratud esindajaga ühendust. Sellises olukorras oleks ringkonnakohus pidanud tagama kaebajale temale määratud riigi õigusabi osutamise, rakendades vajadusel selleks riigi õigusabi seaduse § 20 lg-t
118. Sealjuures tuleb arvestada, et kuigi apellatsioonitähtaeg asjas oli ajal, mil kaebaja teavitas halduskohut apellatsiooni esitamise soovist möödunud, võib kaebajale riigi õigusabi osutanud advokaadi väidetav tegevusetus olla aluseks apellatsioonitähtaja ennistamiseks. Kolleegium leiab, et tulenevalt eeltoodust tuleb V. Tiitsi
119. ja
120. mai
121. a avaldused edastada Tallinna Ringkonnakohtule. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld