Obsah (12)

§ 41§ 401§ 306§ 402§ 142§ 40§ 339§ 30§ 33§ 145§ 390§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

§ 41lg 3 alusel esindaja riigi õigusabi korras.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a määrusega tühistati Harju Maakohtu
4. detsembri
5. a määrus. Ringkonnakohtu põhistused olid kokkuvõtvalt järgmised. Maakohus on jätnud arvesse võtmata asjaolu, et arestitud raha ei kuulu H2-le. Pole selge, kas H2-le üldse on käesolevaks kahtlustust esitatud. KarS § 83 lg 2 alusel oleks saanud arestida vaid kuriteo toimepanijale kuuluvat vara. Erandina saab arestida konfiskeerimise tagamiseks ka kolmandale isikule kuuluvat vara KarS § 83 lg 3 alusel, kuid H1 ei ole käesoleval juhul kolmanda isikuna menetlusse kaasatud. Seda arvamust toetab ka asjaolu, et taotlust ei ole esitatud kolmanda isiku vara arestimiseks ning sellele sättele ei viidata ei prokuröri ega ka maakohtu poolt.

§ 401

lg 1 kohaselt tuleb kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle võidakse mõne

§ 306lg-s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada.

Muu hulgas tähendab see, et isik, kes pole kriminaalasjas kahtlustatav ega süüdistatav, saab olla selles asjas tehtava konfiskeerimisotsustuse adressaadiks vaid juhul, kui ta on kaasatud menetlusse kolmanda isikuna. Sellist järeldust kinnitab kaudselt ka

§ 402lg-s 2 ning § 142 lg-s 1 sätestatu.

Kuna H1 ei ole käesolevasse kriminaalmenetlusse kaasatud, pole käesoleval juhul võimalik arestida tema pangakontol olevat raha konfiskeerimise tagamiseks. Kolmanda isiku vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks on võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 3 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Kolmanda isiku vara, mille suhtes saab kohaldada konfiskeerimist, on ammendavalt määratletud KarS § 83 lg-s

1. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
2. Ringkonnakohtu määruse peale esitas kaebuse Riigikohtule riigiprokurör Piret Paukštys. Prokurör taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja maakohtu määruse jõustamist, kuna ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Määruskaebuse põhistused on lühidalt järgmised. 8.
3. Ringkonnakohus ei ole määrust koostades arvestanud rahapesu objekti arestimise erisustega, mis on toonud kaasa ebaõige lahendi tegemise.

§ 142

lg 1 näeb ette lisaks kahtlustatava, kolmanda isiku ja muude menetlusosaliste vara arestimisele võimaluse arestida ka rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks olevat vara, kusjuures viimatinimetatud süütegude puhul ei ole

§-st 142 tulenevat nõuet, et enne vara arestimist peab olema vara valdaja kahtlustatavana üle kuulatud või kolmanda isikuna menetlusse kaasatud. 8.

1. Rahapesu objekti arestimiseks ei ole kahtlustatava olemasolu nõutav, mistõttu ringkonnakohtu etteheide selles, et H2 ei ole kahtlustatavana üle kuulatud, ei saa mõjutada arestimise lubatavust. Lisaks ei ole menetluse kestel üldse võimalik käsitada kedagi kuriteo toimepanijana. 8.
2. Rahapesu objekti arestimiseks ei pea olema kogutud tõendid vara kuritegeliku päritolu kohta ja kellelegi ei pea olema esitatud kahtlustust süüteo toimepanemises. Rahapesu objekti arestimise otsustamisel tuleb lähtuda sellest, kas kriminaalmenetluse käigus kogutud andmetest nähtub vara kuritegeliku päritolu põhjendatud kahtlus ja tegeliku omaniku varjamine. Kui selline kahtlus leiab kinnitust, on alust vara arestimiseks rahapesu objektina ja alles hiljem menetluse käigus on võimalik välja selgitada, mis konkreetsel KarS § 83 sätestatud alusel rahapesu vahetuks objektiks olnud varast konfiskeeritakse. 8.
3. Selles kriminaalasjas on tegemist piiriülese kuriteoga, mille käigus on rahalised vahendid Eestis asuvatele kontodele laekunud Ühendkuningriigis registreeritud äriühingu Taanis ja Hollandis asuvatelt kontodelt. Enamik rahalisi vahendeid on koheselt edasi kantud Lätis asuvatele kontodele või sularahas välja võetud. Seetõttu on asjaolude väljaselgitamiseks esitatud kiireloomulised õigusabipalved Ühendkuningriigile ja Läti Vabariigile. Tehingute iseloom annab aluse põhjendatud kahtluseks, et tegemist võib olla kuriteo tulemusena saadud rahaliste vahendite ülekandmisega. Ringkonnakohus ei ole ümber lükanud maakohtu määruses tuvastatud põhistatud kahtlust, et H1 kontol olev raha võib olla kuritegeliku päritoluga. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette tähtaegu, mis aja jooksul tuleb isik menetlusse kolmanda isikuna kaasata. Vastavaid tähtaegu ega kolmanda isiku kaasamise kohustust ei sätesta ka rahapesu objekti arestimist puudutav regulatsioon, mistõttu ringkonnakohtul puudus alus maakohtu määruse tühistamiseks ka sel põhjusel, et H1 ei olnud kriminaalmenetlusse kolmanda isikuna kaasatud. H1 õigusi ei ole rikutud, sest tema seaduslikule esindajale H2-le tutvustati arestimise määrust juba
4. detsembril 2012 ning talle anti üle määruse koopia. Samuti vaatas ringkonnakohus läbi tema esitatud kaebuse.
5. Prokuratuuri määruskaebusele esitas vastuse kolmanda isiku H1 esindaja vandeadvokaat Paavo Paal. Kaebuse esitaja leiab, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebus tuleks jätta läbi vaatamata. H1 pole selles kriminaalmenetluses kolmanda isikuna kaasatud. Sellest tulenevalt on ebaseaduslik ja õiglase menetluse põhimõttega vastuolus ka tema pangakontol olevate rahaliste vahendite arestimine konfiskeerimise tagamiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub prokuröri määruskaebuses märgituga, et

§ 142

lg 1 teises lauses otseselt märgitu kohaselt on seadusandja pidanud rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks oleva vara arestimise puhul võimalikuks teatud erisusi. Pelgalt vaid kõnealuse sätte pinnalt aga puudub piisav selgus nende erisuste lubatavas ulatuses. Vara arestimise objekti silmas pidades loetletakse selles sättes nimelt ühelt poolt menetlusosalised (kahtlustatav, süüdistatav, süüdimõistetu, tsiviilkostja, kolmas isik), kelle vara võidakse konfiskeerida ja teiselt poolt rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks olevat vara. Seega nähtub seadusest otseselt seadusandja tahe arestida KarS § 394 tunnustele vastava teo menetlemisel ka sellist vara, mis menetleja esialgse arusaama kohaselt ei kuulu ühelegi menetlusosalisele. Küsimus sellest, kui kaua võib KarS § 394 tunnustele vastava teo menetlemisel selline impersonaalne vara arestimine kesta, ei kuulu käesoleva menetluse esemesse.

1. Kolleegium on aga seisukohal, et erisused rahapesu objektiks oleva vara arestimisel kohalduvad üksnes juhul, kui rahapesu objektiks oleva vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. Seejuures ei peeta silmas mitte rahapesust ja selle objektiks olevast varast tegelikku kasusaajat RahaPTS § 8 mõistes. Rahapesu objektiks oleva vara omanikuna tuleb kindlasti käsitada rahapesus kahtlustatavat, kelle arvelduskontol paikneva summa osas on olemas rahapesu põhjendatud kahtlus ja kellele kuulub nõue panga (kontopidaja) vastu kontol märgitud ulatuses. Selline nõue panga vastu kuulub kontoomanikule, s.o konto avamise aluseks oleva arvelduslepingu (VÕS § 709 lg 1) poolele (käsundiandjale), kelle korralduste alusel on kontopidaja õigustatud ja kohustatud kontol oleva rahaga toiminguid tegema. Nn kontoraha ehk nõue panga vastu kuulub kontoomanikule sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees. Arvelduslepingust tulenev varaline nõue kontopidaja vastu kuulub vaid kontoomanikule kui selle konto avamise aluseks oleva arvelduslepingu poolele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a otsus asjas 3-1-1-89-11, p 19.1).
4. Käesolevas kriminaalasjas taotleb prokuratuur H1 arveldusarvel oleva raha arestimist. Vaidlust ei ole selles, et taotluses märgitud arveldusarve kuulub piiratud teovõimega alaealisele H1-le. Kuigi tehinguid H1 kontol oleva rahaga tegi tema seaduslik esindaja H2, ei teki sellest esindussuhtest seaduslikule esindajale endale isiklikku nõudeõigust AS-i S pangakontol oleva H1 raha suhtes. Seega on ebaõige prokuratuuri taotluses ja maakohtu määruses esitatud seisukoht, et H1 vara tuleb arestida

§ 142lg 1 ja Kar

S § 83 lg 2 alusel kui kuriteo toimepanemises kahtlustatava isiku vara konfiskeerimise tagamiseks. Nii nagu eelmises punktis märgitud, ei kohaldu selles asjas

§ 142

lg 1 teisest lausest tulenevad rahapesu objektiks oleva vara arestimise erisused, kuna vara omanik (H1) on teada ja tema kaasamine kriminaalmenetlusse on võimalik. Järelikult ei pea paika prokuratuuri määruskaebuses esitatud väide, et ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata rahapesu objektiks oleva vara arestimise erisustega. 13. Eeltoodust lähtuvalt on vaidluse esemeks kolmanda isiku H1 vara arestimine. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et prokuratuur pole kriminaalasja kaasanud kolmandat isikut, s.o H1 ja on rikkunud seega

§ 40¹ lg 1 nõudeid.

Ebaõige on prokuratuuri määruskaebuses esitatud väide, et menetlejal on piiramatu kaalutlusõigus selles osas, millal kolmas isik menetlusse kaasata. Nimelt tuleb

§ 401

lg 1 mõtte kohaselt kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle võidakse

§ 142lg-s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada (vt ka Riigikohtu üldkogu 30.

aprilli

1. a otsus asjas nr 3-1-2-3-12, p 58, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 19.3 ja
4. mai
5. a otsus asjas nr 3-1-1-53-12, p 13). Lähtuvalt

§ 40

¹ lg 1 mõttest ja PS § 32 lg-test 1 ja 2 taandub menetleja kaalutlusõigus nullini, kui menetlustoiminguga oluliselt piiratakse kolmanda isiku põhiõigusi. Sellisel juhul tuleb kolmas isik vahetult või esindaja kaudu viivitamatult menetlusse kaasata.

1. Prokuratuur H1 kriminaalmenetlusse ei kaasanud, kuigi see oleks olnud nõutav tema vara arestimise taotluse esitamise hetkest. Ringkonnakohus määras
2. jaanuari
3. a määrusega H1-le esindaja riigi õigusabi korras (

§ 41lg 3).

Toimiku materjali kohaselt võttis H1 esindaja ülesanded vandeadvokaat Paavo Paal, kes osales ka ringkonnakohtu istungil. Sellega heastas ringkonnakohus prokuratuuri minetuse ja kaasas kolmanda isiku kriminaalmenetlusse. Kuna kolmas isik oli määruskaebuse arutamisele ringkonnakohtus kaasatud, oli ringkonnakohtul endal võimalik maakohtu määruse tühistamisel prokuratuuri taotlust lahendada või saata taotlus maakohtule uueks läbivaatamiseks. Järelikult rikkus ringkonnakohus prokuratuuri taotlust sisuliselt hindamata jättes oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 tähenduses.

15. Seoses piiratud teovõimega alaealise kolmanda isikuna kaasamisega märgib kriminaalkolleegium järgmist. Kuna kriminaalasjas võivad alaealise ja tema seadusliku esindaja, kes on samas kriminaalasjas kahtlustatavaks, huvid olla PKS § 120 lg 6 ja § 180 mõttes vastuolus, ei piisa üksnes H2 menetlusse kaasamisest. Enne seadusliku esindaja määramist tuleb kaaluda kolmanda isiku teiste seaduslike esindajate kaasamist menetlusse. Samuti tuleb

§ 40

¹ lg 1 ja § 16 lg 1 tähenduses lugeda menetlejaks reeglina seda asutust, kes on konkreetse menetlusstaadiumi eest vastutav.

§ 30lg 1 ja § 213 lg 1 kohaselt juhib kohtueelset menetlust prokuratuur.

Seega peab kolmanda isiku kohtueelsesse kriminaalmenetlusse kaasamise otsustuse tegema üldjuhul prokuratuur, mitte üksiku menetlustoimingu üle otsustav kohus. Samas ei ole kohtu poolt kohtueelses menetluses vara arestimise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel kolmanda isiku kaasamine ja talle esindaja määramine oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks, sest selliselt toimides tagatakse kolmandale isikule tegelikult tema õigused. 16. Seoses ringkonnakohtu seisukohaga, et kriminaalasjas pole välja selgitatud kahtlustatavat, märgib kriminaalkolleegium, et isikut tuleb käsitada kahtlustatavana näiteks ka siis, kui on esitatud tema vara arestimise taotlus, milles on sedastatud kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginev põhjendatud kahtlus, et isik on toime pannud kuriteo. Selline taotlus vastab kolleegiumi hinnangul menetlustoimingule allutamise mõistele

§ 33lg 1 tähenduses.

Vara arestimise taotlus on suunatud sellele, et isiku suhtes võetaks vastu teda tema vara kaudu vahetult puudutav menetluslik otsustus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a määrus asjas nr 3-1-1-2-13, p 5.3). Kuna prokuratuur on vara arestimise taotluses otsesõnu lugenud H2 selles kriminaalasjas kahtlustatavaks, tuleb teda ka käsitada kahtlustatavana

§ 33lg 1 teise alternatiivi tähenduses.

Samas pole see järeldus käesolevas asjas olulise tähendusega, kuna prokuratuur taotleb kolmanda isiku H1 kontol oleva vara arestimist.

1. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on ka maakohus H1 vara arestides ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Maakohtu määrus, millega arestiti H1 arveldusarve, on tehtud tuginedes KarS § 83 lg-le
2. Maakohtu menetlusse ei olnud kaasatud kolmandat isikut ja maakohtu määruses puuduvad põhistused

§ 145lg 1 p 1 ja § 339 lg 1 p 7 mõistes.

Seega tuleb jätta rahuldamata prokuratuuri taotlus Harju Maakohtu

1. detsembri
2. a määruse jõustamiseks. Samas on ringkonnakohtul võimalik taotluse uuel läbivaatamisel kõrvaldada maakohtu eksimused ja teha asjas uus seaduslik ning põhjendatud määrus.
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a määruse ning saadab H2 määruskaebuse Harju Maakohtu
3. detsembri
4. a määruse H1 arveldusarve arestimise peale Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus. Prokuratuuri määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
5. Kolmanda isiku esindaja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 57 euro ja 60 sendi suuruses summas, sh käibemaks 9 eurot ja 60 senti. Kolleegium leiab, et taotluses märgitud toimingud on vajalikud ja nende tegemiseks kulutatud aeg põhjendatud ning lähtudes riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja Eesti Advokatuuri juhatuse
6. detsembri
7. a otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktidest 2 ja 16 tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 57 eurot ning 60 senti (sh käibemaks 9 eurot ja 60 senti). Vastavalt

§ 186lg-le 1 tuleb see summa jätta riigi kanda.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe