RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 201lg 2 p 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu 24.

oktoobri

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-11-7144 Olev Tomsoni kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar ja kolmanda isiku I. T. esindaja vandeadvokaat Anu Vilt, kassatsioonid Prokuratuur, esindajad Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saks ja vanemprokurör Kristiina Laas
2. aprill 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a ja Tartu Maakohtu
6. aprilli
7. a otsused osas, millega: 1.1 Olev Tomson tunnistati

§ 201

lg 2 p 2 järgi süüdi selles, et ta kasutas 565 058 krooni 92 senti Ü raha Valgas Xxxxx X asuva kinnistu parendamiseks tellitud kaupade ja teenuste eest tasumiseks sel ajal, mil kinnistu kuulus veel Ü-le; 1.2 Olev Tomsonile mõisteti

§ 201

lg 2 p 2 järgi karistus; 1.3 jäeti kinnistu asukohaga Valga linn, Xxxxx X (registriosa nt YYYYYY) tsiviilhagi tagamiseks aresti alla ja otsustati selle tingimuslik konfiskeerimine. Selleks jätta maakohtu otsuse resolutiivosast välja tekst alates sõnadest "22.12.

1. Tartu Maakohtu eeluurimiskohtuniku määrusega (IV, 82-85) konfiskeerimise tagamiseks arestitud kinnistu [..]" (maakohtu otsuse lk 2 viimane lõik) kuni sõnadeni "kompensatsiooniks tema tehtud kulutuste eest Xxxxx X, Valga kinnistusse)." (maakohtu otsuse lk 5 esimene lõik).
2. Mõista Olev Tomsonile

§ 201lg 2 p 2 järgi karistuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud vangistust.

3. Tunnistada Olev Tomson käesoleva resolutsiooni punktis 1.1 nimetatud teos süüdi

§ 2172lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.

4. Mõista Olev Tomsonile

§ 64lg 1 alusel liitkaristuseks 2 (kaks) aastat vangistust.

5.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel määrata, et Olev Tomson peab mõistetud karistusest kohe ära kandma 6 (kuus) kuud vangistust. Ülejäänud osas ei pöörata Olev Tomsonile mõistetud vangistust täitmisele, kui Olev Tomson ei pane 4 (nelja) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust lugeda

1. aprillist
3. Jätta Olev Tomsonile kuuluv OÜ T osa ja mootorsõiduk Citroën (ZZZ ZZZ) Ü tsiviilhaginõude täitmise tagamiseks aresti alla, kuid täpsustada maakohtu resolutiivosa, jättes sellest välja teksti selle kohta, et vara tuleb vabastada aresti alt alates hetkest, mil seda vara on võimalik kannatanu tsiviilhagi heastamiseks realiseerida, ja et kannatanu peab esimesel võimalusel kohtule ja Olev Tomsonile teatama, kui ta ei soovi arestitud vara tsiviilhagi heastamiseks.
4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
5. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.
6. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Valge&Uiga kassatsioonimenetluses Olev Tomsonile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 192 (ükssada üheksakümmend kaks) eurot (sh käibemaks 32 eurot). Jätta see menetluskulu riigi kanda.
7. Mõista Eesti Vabariigilt Olev Tomsoni kasuks välja 50 (viiskümmend) eurot kassatsioonimenetluses I. T. valitud esindajale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Olev Tomson anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 201 lg 2 p 2 järgi selles, et tema, olles

1. aprillist 1996 kuni
2. detsembrini 2008 Ü (edaspidi Ü) juhatuse liige, pööras ajavahemikul
3. septembrist 2006 kuni
4. detsembrini 2008 ebaseaduslikult enda ja kolmanda isiku kasuks talle usaldatud Ü vara summas 1 204 623 krooni 61 senti ja lisaks püüdis seda teha veel 45 394 krooni ulatuses. Omastamine leidis aset järgmiselt. 1.1
5. septembril 2006 sõlmis O. Tomson Ü esindajana korteriomandite müügilepingu Ü ja enda poja T. T. vahel. Selle lepinguga müüs Ü kolm Valgas Xxxxxxxx X/X asuvat mitteeluruumidest korteriomandit (edaspidi ka Xxxxxxxx X/X kinnistud) T. T.-le koguhinnaga 60 000 krooni. O. Tomson kinnitas müügilepingus Ü esindajana, et kogu müügisumma on Ü-le tasutud, jättes tegelikult T. T.-lt kinnistute eest raha nõudmata ja varjates toimunud tehingut Ü raamatupidaja eest. Sel viisil pööras O. Tomson kinnistud 60 000 krooni väärtuses T. T. kui kolmanda isiku kasuks. 1.2 Ü nõukogu võttis
6. mail 2007 vastu otsuse müüa Valgas Xxxxx X asuv kinnistu (edaspidi Xxxxx X kinnistu) 900 000 krooni eest O. Tomsonile. Kinnistu müüdi selle summa eest O. Tomsoni osalusega äriühingule OÜ T
7. märtsil
8. Pärast nõukogu
9. mai
10. a müügiotsuse tegemist, täpsemalt
11. maist 2007 kuni
12. detsembrini 2008 tellis O. Tomson Ü nimel erinevatelt isikutelt kaupu ja teenuseid, mida kasutati Xxxxx X kinnistu parendamiseks ja selle ümberehitamiseks äri- ja spordirajatiseks. Nende kaupade ja teenuste eest esitatud arved kogusummas 855 456 krooni 92 senti tasus raamatupidaja O. Tomsoni korralduste alusel Ü rahast. Sealhulgas vähemalt 290 398 krooni ulatuses tasus Ü Xxxxx X kinnistuga seotud kulude eest pärast kinnistu müümist OÜ-le T. Muu hulgas lasi O. Tomson Xxxxx X parendamiseks kaupu tarninud ja teenuseid osutanud ettevõtjatel esitada kaupade ja teenuste eest arved Ü-le ja märkida arvetele kaubad või teenused, mida Ü-le tegelikult ei tarnitud ega osutatud. Osadel juhtudel märkis O. Tomson arvetele ise, et tegemist on mõne Ü objektiga seotud kuluga. Ühtlasi andis O. Tomson Ü raamatupidajale korralduse need arved tasuda. 1.3
13. maist 2007
14. detsembrini 2008 andis O. Tomson Ü raamatupidamisele korraldusi tasuda Ü raha arvel kokku 289 166 krooni 69 senti kaupade ja teenuste eest, mida O. Tomson kasutas tegelikult isiklikes huvides, pöörates Ü raha enda ja kolmanda isiku kasuks. 1.4
15. septembril 2008 sõlmis O. Tomson AS-ga B lepingu sanitaartehnilisteks töödeks Ü objektidel, kuid tegelikult tegi AS B
16. a kevadest kuni sügiseni 24 190 krooni eest töid Xxxxx X kinnistul. Nende tööde kohta esitas AS B
17. detsembril 2008 kokkuleppel O. Tomsoniga arve summas 24 190 krooni Ü-le, kuid Ü uus juhatus keeldus arve eest tasumast. Samuti tegi U OÜ kokkuleppel O. Tomsoniga
18. a kevadest hilissügiseni elektritöid Xxxxx X kinnistul. Nende tööde kohta esitas U OÜ Ü-le arve summas 21 204 krooni, kuid Ü uus juhatus keeldus arve tasumisest.
20. märtsil 2011 esitas Ü kannatanuna O. Tomsoni vastu tsiviilhagi, milles palus O. Tomsonilt enda kasuks välja mõista 71 748 eurot 72 senti.
21. Tartu Maakohtu
22. aprilli
23. a otsusega tunnistati O. Tomson

§ 201

lg 2 p 2 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega 2 aastaks ja 6 kuuks.

§ 73alusel määras kohus, et mõistetud vangistusest tuleb O.

Tomsonil kohe ära kanda 6 kuud vangistust. Ülejäänud osas jättis kohus mõistetud vangistuse tingimisi 4-aastase katseajaga täitmisele pööramata.

1. Maakohus rahuldas ka kannatanu tsiviilhagi, mõistes O. Tomsonilt Ü kasuks välja 71 748 eurot 72 senti.
2. Sama kohtuotsuse resolutiivosas märkis maakohus muu hulgas järgmist (kirjaviis ja esiletõstmised muutmata): "22.12.2010.a Tartu Maakohtu eeluurimiskohtuniku määrusega (IV,82-85) kannatanu Ü tsiviilhagi tagamiseks arestitud Olev Tomsonile kuuluv vara -
3. OÜ T (registrikood 11478160: V,127-128) osakapital nimiväärtusega 40 000 Eesti krooni, milleks hetkel on äriregistri andmetel 2556 eurot (V,127-128), ja
4. mootorsõiduk CITROEN C3

§ 83

¹ lg 3 alusel jätta kohtuotsuse jõustumise järgselt kannatanu Ü tsiviilhagi (71 748,72 eurot) tagamiseks aresti alla kuni tsiviilhaginõude (71 748,72 eurot) hüvitamiseni. Kannatanule tsiviilhagi (71 748,72 eurot) täielikust rahalisest hüvitamisest tuleb Ül ja Olev Tomsonil kohtule esimesel võimalusel teatada (et kohus saaks otsustada kinnistu, asukohaga Valgas, Xxxxx X 1, registriosa YYYYYY, konfiskeerimismenetluse 54 673,66 euro ulatuses riigituludesse käivitumise või konfiskeerimise asendamise). Juhul kui kohtuotsuse jõustumisest hiljemalt 1 (ühe) kuu jooksul ei ole tsiviilhagi (71 748,72 eurot) kannatanule hüvitatud, siis jääb kinnistu, asukohaga Valgas, Xxxxx X (registriosa YYYYYY), mille omanikuks kinnistusregistri andmetel on I. T., edasiselt kannatanu Ü tsiviilhagi (71 748,72 eurot) tagamiseks aresti alla kuni selle kinnistu kannatanu Ü kasuks realiseerimiseni - kas selle kinnistu omanikuks kinnistusregistris Ü kandmiseni (kui sellega nõustuvad ja seda soovivad kannatanu Ü, I. T., T. T. ning Olev Tomson) või selle kinnistu kohtutäituri vahendusel kannatanu kasuks võõrandamiseni. Juhul kui kohtuotsuse jõustumise järgselt kannatanu Ü arestitut (kinnistut, asukohaga Valgas, Xxxxx X 1, registriosa YYYYYY) tsiviilhagi heastamiseks ei soovi, siis tuleb sellest kannatanul esimesel võimalusel kohtule, I. T.-le, T. T.-le ja Olev Tomsonile teatada, et kohus saaks määrusega võtta selles osas täiendavalt seisukoha. Juhul kui kannatanu Ü arestitud kinnistut, asukohaga Valgas, Xxxxx X 1 (registriosa YYYYYY), tsiviilhagi hüvitamiseks enda kasuks realiseerimist ei soovi (näiteks kannatanule tsiviilhagi rahalise hüvitamise korral), siis

§ 831

lg 2 p 1,2 alusel konfiskeerida kinnistu, asukohaga Xxxxx X 1, Valga linn (registriosa YYYYYY), kuni 54 673,66 euro (vastab 855 456,92 Eesti kroonile, mis moodustub järgmistest süüdistuses kajastatud summadest: 268 599,40+ 283 200+220 631,24+23 600+7198+7080+45148,28) ulatuses, s.t mitte suuremas ulatuses kui 54673,66 eurot, riigituludesse. Sellisel juhul edastada jõustunud ja jõustumise märkega kohtuotsuse koopia KrMS § 421¹ alusel konfiskeerimise kohaldamiseks Valga Maavalitsusele. Jõustunud ja jõustumise märkega kohtuotsuse saamisest alates on Valga Maavalitsusel lubatud teha konfiskeerimise riigituludesse kohaldamiseks vajalikke toiminguid ja sellest hetkest alates vabaneb aresti alt ka 22.12.2010.a määrusega arestitud kinnistu - et Valga Maavalitsus saaks teha kinnistuga, asukohaga Valgas, Xxxxx X 1, vajalikke toiminguid konfiskeeritu riigituludesse kuni 54673,66 euro ulatuses realiseerimiseks. Juhul kui kinnistu realiseerimisest õnnestub saada riigituludesse konfiskeerimisele minev summa 54673,66 eurot ja lisaks õnnestub kanda ka konfiskeerimisega kaasnevad kulud, siis ülejääv rahasumma kanda Olev Tomsoni pangaarvele (kompensatsiooniks tema tehtud kulutuste eest Xxxxx X, Valga kinnistusse). Juhul kui kannatanu Ü arestitud kinnistut, asukohaga Valgas, Xxxxx X 1 (registriosa YYYYYY), tsiviilhagi hüvitamiseks enda kasuks realiseerimist ei soovi (näiteks kannatanule tsiviilhagi rahalise hüvitamise korral) ning kui Olev Tomson, I. T. ja T. T. on üksmeelsel ja ühisel seisukohal, et nende jaoks on kinnistu, asukohaga Valgas, Xxxxx X 1 (registriosa YYYYYY), konfiskeerimisest ja konfiskeerimismenetlusest otstarbekam tasuda riigituludesse 54 673,66 eurot, siis kohus sellega ka nõustub, sest ka riigile on 54 673,66 euro riigituludesse kohene ja kiire tasumine konfiskeerimismenetlusest otstarbekam ning sellisel juhul kuulub kohaldamisele

§ 84

-

§ 84

alusel kohaldada konfiskeerimise asendamist 54 673,66 euro riigituludesse kandmiseks. Konfiskeerimise asendamise kohaldamise taotlus tuleb Olev Tomsonil, I. T.-l ja T. T.-l ühiselt kohtule esitada esimesel võimalusel (soovitavalt notariaalsena, et kohus ei peaks hakkama eraldi istungit pidama Olev Tomsoni, T. T. ja I. T. tegeliku tahte väljaselgitamiseks), kui soovitakse konfiskeerimismenetluse asemel konfiskeerimise asendamise kohaldamist. Selles taotluses tuleb ka kajastada, millal on 54 673,66 eurot riigituludesse ära tasutud või millal seda lähiajal tehakse. Kohus saab konfiskeerimise asendamise kasuks määrusega otsustada alles alates hetkest kui riigituludesse on 54 673,66 eurot ära tasutud. Konfiskeerimise asendamise kohaldamise taotluse esitamise korral, kui selles ei ole kajastatud, millal 54 673,66 eurot riigile tasuti või millal see lähiajal tasutakse, ei kuulu konfiskeerimise asendamise kohaldamise taotlus rahuldamisele ning käivitub eelpool nimetatud tingimuste esinemisel konfiskeerimismenetlus. Konfiskeerimise asendamise kohaldumisel tuleb 54 673,66 eurot tasuda riigituludesse Rahandusministeeriumile (makse saaja) pangakontole nr 10220034796011 AS SEB Pank, viitenumber 2800049874 või pangakontole nr 221023778606 Swedbank AS, viitenumber 2800049874 või pangakontole nr 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal, viitenumber 2800049874, selgituseks märkida: „süüdistatava nimi, 1-11-7144, konfiskeerimise asendamine 54673,66 euro ulatuses 24.04.2012.a Tartu Maakohtu, Tartu kohtumaja kohtuotsuse alusel". Lähtudes asjaoludest, et kinnistu, asukohaga Valga linnas, Xxxxx X, hindamine (I,21-28, s.h fotod kinnistust 19.12.2007.a seisuga) toimus nn kinnisvarabuumi ajal ja selle n.ö laineharjal, mil kinnistute hinnad olid n.ö laes, ja sellel ajal 19.12.2007.a hinnati selle kinnistu koguväärtuseks 750 000 Eesti krooni (I,21-28), millest turuväärtuseks oli 590 000 krooni ja ca 1600 m² kinnistu hoonestamata osa tõstis täiendava ehitamisvõimaluse tõttu kinnistu väärtust 160 000 krooni võrra, ning hindamise ajaks oli Olev Tomson jõudnud kuritegelikult saadut paigutada kinnistusse juba vähemalt 275 679,4 (268 599,4 + 7080) krooni väärtuses (vt selle kohta süüdistuses märgitud ja tasutud 2007.a arveid - I tabel tervikuna 268 599,4 krooni ulatuses + 7080 krooni A.K.Montage OÜ arve) ja kõige enam sai olla kuritegelikult saadut paigutada kinnistusse 367 216,8 (268 599,4 + 7080+91537,4) krooni väärtuses (kui juurde arvata ka süüdistuses kajastatud viimase tabeli arved 2007.a kohta, välja arvatud 20.12.2007.a Probex OÜ arve ja 20.12.2007.a AS Tevo Kaup OÜ arve, kuna 19.12.2007.a hindamise ajaks ei olnud nendel arvetel kajastatud kaupa veel jõutud kinnistusse paigutada), siis oli selle kinnistu turuväärtus 09.05.2007.a Ü nõukogu otsuse (I,19) tegemise ajal sellel asunud hoone täielikust amortiseeritusest ja lagunenud olekust lähtudes väga väike ja tühine, võrreldes sellesse kuritegelikult paigutatu järgse olukorraga, on kohus seisukohal, et kinnistu kohtutäituri kaudu müügi korral ei pruugi selle kinnistu realiseerimisest jätkuda kannatanule kogu tsiviilhaginõude hüvitamiseks ja selle kinnistu realiseerimis- ja täitemenetluse kulude eest tasumiseks. Seetõttu ei pea kohus selle mitteotstarbekohasusest lähtudes põhjendatuks kohaldada

§ 831

lg 3 viimases lauses sätestatud võimalust paralleelselt käivitada veel ka konfiskeerimise menetlus riigituludesse tsiviilhagi rahuldamisest ülejäävas osas. Juhul kui kannatanu eelistab kinnistu, asukohaga Valga linn, Xxxxx X, müüa täitemenetluse käigus kohtutäituri vahendusel, ja kui täitemenetluse korras õnnestub kogu kannatanu tsiviilhaginõue ja täitemenetlusega kaasnevad kulutused hüvitada, siis kanda kohtutäituri kaudu tsiviilhaginõude rahuldamisest ja täitemenetluse kulude tasumisest ülejääv rahasumma Olev Tomsoni pangaarvele (kompensatsiooniks tema tehtud kulutuste eest Xxxxx X, Valga kinnistusse)." 6. Maakohtu otsuse põhiosas esitatud seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 6.1 Hinnates kriminaalasjas esitatud tõendeid, leidis kohus, et süüdistuses kirjeldatud O. Tomsoni tegevus on tõendatud. Tegemist oli kavatsetult toime pandud jätkuva teoga, mis on kvalifitseeritav

§ 201lg 2 p 2 järgi.

6.2 Ü nõukogu

1. mai
2. a otsusega anti luba müüa Valgas Xxxxxxxx X/X asuva kinnistu Ü-le kuuluv osa 8,8 miljoni krooni eest. Sellest summast vähemalt 5,8 miljonit krooni pidi laekuma ostumüügi vormistamise ajaks ja 3,0 miljonit krooni hiljemalt
3. juuniks
5. juunil 2006 müüs Ü (esindaja O. Tomson) Valgas Xxxxxxxx X/X asuvad korteriomandid nr 1, 6, 8, 10, 11, 12, 13, 14 kokku 8,8 miljoni krooni eest A. S.-ile.
6. septembri
7. a müüs Ü (esindaja O. Tomson) kokku 60 000 krooni eest kolm korteriomandit T. T.-le, kes on O. Tomsoni poeg.
8. septembri
9. a müügilepingu punkti 3.2 kohaselt oli kogu müügisumma 60 000 krooni müüjale tasutud enne lepingu sõlmimist. Tegelikult ei olnud seda raha Ü-le tasutud. Samuti jättis O. Tomson kõnealuse korteriomandite müügitehingu kohta Ü raamatupidamisele andmed esitamata, tehes seda eesmärgiga tehingut raamatupidamise eest varjata. Müügisumma 60 000 krooni tasuti ühistule alles
10. mail 2009, s.o pärast seda, kui Ü uus juhatus oli
11. septembri
12. a lepingust teada saanud ja esitanud O. Tomsoni vastu kuriteokaebuse ja hagi kohtusse. O. Tomson, kes kajastas korteriomandite pojale võõrandamist väliselt müügitehinguna, jättis müügisumma T. T.-lt sisse nõudmata ettekavatsetult. Kinnitades
13. septembri
14. a lepingu sõlmimisel, et müügisumma 60 000 krooni on Ü-le tasutud, kuid jättes tegelikult müügisumma T. T.-lt sisse nõudmata, pööras O. Tomson lepingus nimetatud kolm korteriomandit T. T. kasuks. 6.3 Ü nõukogu
15. mai
16. a otsusega lubati müüa Xxxxx X kinnistu 900 000 krooni eest O. Tomsonile. Ü nõukogu
17. märtsi
18. a otsusega anti O. Tomsonile volitus müüa Xxxxx X kinnistu 900 000 krooni eest OÜ-le T, mille osanikuks on O. Tomson.
19. märtsil 2008 müüs Ü Xxxxx X kinnistu 900 000 krooni eest OÜ-le T.
20. veebruaril 2009 müüs OÜ T Xxxxx X kinnistu 900 000 krooni eest I. T.-le. Ü ei andnud O. Tomsonile luba ühistu raha eest kinnistul ehitustegevust alustada ega parendada Xxxxx X kinnistut suuremal määral, kui seda on kinnistu elementaarne korrashoid (lumekoristus, muru niitmine jmt). Pärast nõukogu
21. mai
22. a otsust hakkas O. Tomson aga kasutama talle usaldatud ühistu raha Xxxxx X kinnistu parendamiseks ja seal ehitustegevuse arendamiseks. O. Tomson kulutas pärast Ü nõukogu poolt Xxxxx X kinnistu müügiotsuse vastuvõtmist kinnistu isiklikes huvides parendamiseks ja spordirajatiseks ümberehitamiseks kokku vähemalt 855 456 krooni 92 senti ühistu raha. Sellest summast 290 398 krooni kulutati pärast Xxxxx X kinnistu müümist OÜ-le T. Aastatel 2007-2008 oli Ü majanduslikult väga raskes olukorras ja kinnistuid müüdi põhitegevuse kahjumi katmiseks. Sellises olukorras ei olnud Ü huvides finantseerida võõrandatava Xxxxx X kinnistu parendamist. O. Tomson eelistas Xxxxx X kinnistu parendamist Ü põhitegevusega seotud arvete maksmisele, lähtudes seejuures isiklikest huvidest. Kuna kinnistu müügiaeg olenes O. Tomsonist endast, oli tal kasulik müügiga viivitada ja enne seda ühistu raha kinnistusse paigutada. Kasutades Ü raha Xxxxx X kinnistu parendamiseks, pööras O. Tomson selle raha enda ja OÜ T kasuks. O. Tomsoni tegevusele ei saa õiguslikku alust anda ka kriminaalasja menetlejale esitatud kokkulepe Ü nõukogu esimehe P. U.-ga. Isegi kui selline kokkulepe tõesti sõlmiti, on tuvastatud, et nõukogu ülejäänud liikmeid sellest ei informeeritud ja nõukogult ühistu arvel Xxxxx X kinnistu parendamiseks luba ei küsitud. O. Tomsonile kui pikaajalisele juhatuse liikmele ja õigusalase kõrgharidusega isikule pidi olema teada, et ainuüksi nõukogu esimehega sõlmitud kokkuleppel õiguslikku tähendust pole ja see ei saa asendada nõukogu kui kollegiaalorgani otsust. Samuti ei teavitatud väidetavast kokkuleppest Ü raamatupidamist. Mitmed asjaolud kinnitavad, et ülimalt suure tõenäosusega mingit kokkulepet P. U. ja O. Tomsoni vahel ei olnudki ja O. Tomsoni poolt menetlejale esitatud dokument on võltsitud. Samuti on alusetud O. Tomsoni väited selle kohta, et tal oli õigus saada tasu 0,4% ühistu eelmise kuu brutokäibest. 6.4 Tõendatud on ka see, et O. Tomson andis
23. maist 2007
24. detsembrini 2008 Ü raamatupidamisele korraldusi tasuda ühistu rahast 289 166 krooni 69 sendi ulatuses arveid, millel märgitud kaupu ja teenuseid kasutas O. Tomson tegelikult isiklikes huvides. 6.5 Pooltele tuleb jätta võimalikult laiad võimalused pärast kohtuotsuse jõustumist otsustada, mil viisil nad endi huve realiseerida soovivad. Pärast kohtuotsuse jõustumist on kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-des 431-432 sätestatud korras võimalik lahendada kohtuotsuse täitmisel tekkivad ja täpsustamist vajavad küsimused eraldi määrustega. 6.6 Suurema osa rahast, mis O. Tomson Ü-lt omastas, kasutas ta Xxxxx X kinnistu parendamiseks. Saades aru, et tema käitumine on Ü-s teravdatud tähelepanu all, müüs O. Tomson
25. veebruaril 2009 OÜ T esindajana Xxxxx X kinnistu 900 000 krooni eest I. T.-le. O. Tomson müüs kinnistu, vältimaks selle konfiskeerimist. I. Tomson oli Xxxxx X kinnistut omandades teadlik OÜ T ja O. Tomsoni ebaseaduslikest meetoditest kinnistu arendamisel. Samuti luges kohus tuvastatuks, et I. Tomson ei maksnud Xxxxx kinnistu eest OÜ-le T ega O. Tomsonile midagi. Seega on olemas nii

§ 831

lg 2 punktis 1 kui ka punktis 2 sätestatud alus Xxxxx X kinnistu konfiskeerimiseks I. T.-lt. 6.7

§ 831

lg 3 teise lause alusel tuleb konfiskeeritava vara - Xxxxx X kinnistu - suurust vähendada 71 748 euro 72 sendi võrra. Kuna kannatanu nõue on suur ja kinnisvaraturg kehvas seisus, ei pruugi täitemenetluses kohaldatav kiirmüügihind seda nõuet ja kinnistu realiseerimiskulusid katta. Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks konfiskeerida tsiviilhagi hüvitamisest ja kinnistu realiseerimiskuludest ülejäävat osa, sest O. Tomson on sellesse kinnistusse paigutanud ka seaduslikke vahendeid (vähemalt 900 000 krooni kinnistu ostmiseks). Kui tsiviilhagi rahuldamisest ja kinnistu realiseerimiskuludest peaks veel midagi üle jääma, siis tuleb see summa tagastada O. Tomsonile (kompensatsiooniks seaduslike vahendite kinnistusse paigutamise eest). Kuna O. Tomson lõi OÜ T ainult Xxxxx X kinnistu omandamiseks ja enda isikule kattevarjuks, tuleb ülejääv raha tagastada O. Tomsonile, kes on ka OÜ T ainukene juhatuse liige. 6.8 Kui kannatanu ei soovi Xxxxx X kinnistu realiseerimist enda nõude katteks, tuleb Xxxxx X kinnistu konfiskeerida 54 673 euro 66 sendi (855 456 krooni 92 sendi) ulatuses. Sama summa ulatuses on põhjendatud kohaldada kohtuotsuse resolutiivosas kajastatud tingimuste esinemisel konfiskeerimise asendamist. O. Tomsonil on Xxxxx X kinnistut võimalik säilitada, kui ta tasub kannatanule tsiviilhaginõude (sest siis ei ole kannatanul põhjust kinnistu realiseerimist tsiviilhagi katteks nõuda) ja kui O. Tomson tasub riigituludesse konfiskeerimise asendamisele vastava summa 54 673 eurot 66 senti (mis seondub ebaseaduslikult Xxxxx X kinnistusse paigutatud kannatanu rahaga). Lisaks on O. Tomsonil sellisel juhul vaja saavutada ka kokkulepe I. T.-ga, kelle nimel praegu kinnistu on, et kinnistu saaks uuesti tagasi vormistatud O. Tomsoni või OÜ T nimele.

1. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid O. Tomson, tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar ja kolmanda isiku I. T. esindaja vandeadvokaat Anu Vilt. O. Tomson ja tema kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja O. Tomsoni õigeksmõistmist. I. T. esindaja palus tühistada maakohtu otsuse I. T.-le kuuluva Xxxxx X kinnistu aresti alla jätmist ja konfiskeerimist puudutavas osas.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 8.1 Väär on apellantide arvamus, et tulenevalt tulundusühistuseaduse (TÜS) § 58 lg-st 4 ja § 39 lgst 8 ei olnud Ü juhatuse liikmetel ilma Ü üldkoosoleku otsuseta õigust O. Tomsoni vastu kuriteokaebust ega tsiviilhagi esitada. Kuriteoteate esitamine ei ole tehing, mistõttu on süüdistatava viited TÜS § 58 lg-le 4 ja § 39 p-le 8 asjakohatud. KrMS §-s 6 sätestatud legaliteedipõhimõtte kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud kriminaalmenetlust toimetama sõltumata sellest, kes kuriteoteate esitab. Samuti oli Ü juhatuse liikmel õigus esitada O. Tomsoni vastu tsiviilhagi, sest kriminaalmenetluses ei tulene juhatuse liikmete selline õigus mitte tulundusühistuseadusest, vaid KrMS § 37 lg-st 2 ja § 38 lg 1 p-st
5. Üldkoosoleku otsust pole selleks vaja. 8.2 Nõustuda ei saa O. Tomsoni ja tema kaitsja seisukohaga, et O. Tomsoni süüditunnistamine Xxxxxxxx X/X korteriomandite omastamises on alusetu, kuna selles osas on kriminaalmenetlus
6. märtsi
7. a määrusega lõpetatud. Lõuna Prefektuuri
8. märtsi
9. a määrusega lõpetati menetlus osas, mis puudutas O. Tomsoni poolt
10. juunil 2006 A. S.-igaiga ja
11. septembril 2006 T. T.-ga tehtud kinnisvaratehingute müügihinda, A. S.-i kohustuse tähtaja ajatamist ja aastatel 20012006 isiklikes huvides korraldatud Ü majandustehinguid. Kriminaalmenetlust ei lõpetatud kogu Xxxxxxxx X/X korteriomanditega seonduvas. 8.3 Sõlmides T. T.-ga korterite müügilepingu, kavatsuseta nõuda ostjalt lepingujärgse müügihinna tasumist, pööras O. Tomson ühistu vara, s.o kolm Xxxxxxxx X/X asuvat korteriomandit, ebaseaduslikult T. T. kasuks. Ehkki T. T. tasus
12. mail 2009 müügilepingus kokku lepitud ostusumma 60 000 krooni ühistule, ei välista see O. Tomsoni tegevuse koosseisupärasust. Hilisem ostusumma tasumine on käsitatav üksnes kahju hüvitamisena, sest kinnistuid müües puudus O. Tomsonil kavatsus nõuda müügisumma tasumist. Ü-le kuulunud kolme Xxxxxxxx X/X korteriomandi võõrandamisel T. T.-le oli sisuliselt tegemist kinkega, ehkki see tehing vormistati müügilepinguna. Sellist järeldust kinnitab seegi, et O. Tomson jättis Ü tehingust teavitamata ega esitanud lepingut ühistu raamatupidamisele. Ü nõukogu
13. mai
14. a otsusega oli O. Tomsonile antud luba üksnes korteriomandite müümiseks, mitte aga nende kinkimiseks. Muu võõras vara

§ 201

mõttes hõlmab ka kinnisasju ja seega on kinnisasja ebaseaduslik enda kasuks pööramine kvalifitseeritav omastamisena. Kriminaalasja lahendamise sisukohalt ei ole tähtsust tsiviilasjas nr 209-17197 tehtud otsusel, sest selles tsiviilasjas ei andnud kohus hinnangut Ü ja T. T. vahel sõlmitud müügilepingu seaduslikkusele, vaid üksnes Ü viivisenõude põhjendatusele. 8.4 Tellides Ü nimel ja arvel Xxxxx X kinnistu parendamiseks kaupu ja teenuseid, pööras O. Tomson ühistu vara ebaseaduslikult enda ja OÜ T kasuks. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et Ü nõukogu

1. mai
2. a otsusest tulenevalt puudus O. Tomsonil luba kinnistu parendamiseks elementaarset korrastamist ületavas osas. O. Tomsoni esitatud kokkulepe P. U.-ga ei ole usaldusväärne tõend ega välista süüdistatava tegevuse ebaseaduslikkust. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist võltsinguga. Kuid isegi, kui selline kokkulepe O. Tomsoni ja P. U. vahel sõlmiti, on see äriseadustiku (ÄS) § 322 lg 7 kohaselt tühine. Seadusest ja Ü põhikirjast tulenevalt ei olnud Ü nõukogu esimees pädev tegema otsuseid nõukogu kui kollektiivorgani asemel. O. Tomson pidi sellise kokkuleppe tühisusest teadlik olema. Asjaolu, et O. Tomson tegi süüdistuses kajastatud kulutusi Xxxxx X kinnistule iseenda, mitte Ü huvides, nähtub sellest, et kõik kulutused on tehtud pärast Ü nõukogu
3. mai
4. a otsust kinnistu O. Tomsonile müüa. Selle otsusega garanteeriti O. Tomsonile Xxxxx X kinnistu omandamise võimalus kuni
5. oktoobrini
6. Osaliselt parendas O. Tomson Xxxxx X kinnistut Ü arvel ka pärast kinnistu võõrandamist
7. märtsil
8. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
9. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid O. Tomsoni kaitsja K. Kutsar ja I. T. esindaja A. Vilt.
10. O. Tomsoni kaitsja kassatsioonis taotletakse nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse tühistamist ja O. Tomsoni õigeksmõistmist. Kassaatori põhiväited on järgmised. 10.1 Kinnisasja omastamine

§ 201

mõttes ei ole võimalik, kuna ebaseadusliku teo tulemusena sõlmitud asjaõigusleping oleks tühine ja seega ei tekiks kinnisasja omandajal kinnisasjale omandiõigust. Korteriomandite võõrandamisel T. T.-le olid täidetud kõik AÕS §-s 641 nimetatud tingimused: sõlmitud oli notariaalselt tõestatud asjaõigusleping ja selle alusel tehti kanne kinnistusraamatusse. Tehing toimus vara omanikult saadud volituse alusel. T. T. omandiõigust Valgas Xxxxxxxx X/X korteriomanditele ei ole kunagi vaidlustatud. On arusaamatu, milles seisnes T. T.-le müüdud kinnistute ebaseaduslik pööramine kolmanda isiku kasuks. Asjaolu, et seadusliku tehingu tulemusena müüjale laekuma pidanud rahasumma jäi teatud ajaks tasumata, ei muuda tehingut ebaseaduslikuks. Müüjal on võlaõiguslik nõue ostja vastu. Praeguseks on T. T. võlgnevuse tasunud. Kaitsjale jääb arusaamatuks ringkonnakohtu seisukoht, et O. Tomson kinkis kinnistud T. T.-le. Ostuhinna tasumata jätmine ei ole võrdsustatav tasuta võõrandamisega. Seega võiks küsimus olla korteriomandite eest tasumisele kuluva rahasumma võimalikus pööramises kolmanda isiku kasuks, mitte aga korteriomandite kui kinnisasjade omastamises. O. Tomsoni ei saa Xxxxxxxx X/X korteriomandite võõrandamisega seoses karistada ka seetõttu, et kriminaalmenetlus nende tehingute hinnaga seonduvas on uurija

1. märtsi
2. a määrusega lõpetatud. 10.2 Tunnistades O. Tomsoni süüdi 1 122 623 krooni 61 sendi Ü raha omastamises, jätsid kohtud tähelepanuta, et O. Tomsonil oli Ü juhatuse liikmena seadusest ja ühistu põhikirjast tulenev õigus tellida kaupu ja teenuseid ning korraldada nende eest tasumist. Seega ei saa ainuüksi ühe või teise arve tasumiseks korralduse andmist käsitelda võõra raha omastamisena. O. Tomsonile esitatud süüdistuse tekstist nähtuvalt ei heideta talle sisuliselt ette mitte ühistu raha omastamist, vaid ühistu raha arvel ostetud kaupade ja teenuste kasutamist Xxxxx X kinnistu parendamiseks. Seega on süüdistus vastuoluline ning ebatäpne, sest raha ja raha eest ostetud kaupade ja teenuste omastamine on erinevad teod. Sellised puudused süüdistuses ja kohtuotsustes on käsitatavad kaitseõiguse olulise rikkumisena. 10.3 Xxxxx X kinnistu kuulus
3. märtsini 2008 Ü-le. Ü-l oli õigus oma vara parendada, korrastada ja hooldada. Seega ei saa sellel kinnistul ühistu raha arvel tööde tegemist ebaseaduslikuks pidada. O. Tomsoni tegevusele Xxxxx X kinnistu korrastamisel andis seadusliku aluse Ü nõukogu
4. mai
5. a otsus ja nõukogu esimehe P. U.-ga
6. jaanuaril 2007 sõlmitud kokkulepe.
7. märtsil
8. a tegi Ü nõukogu otsuse, millega lubas müüa Xxxxx X kinnistu 900 000 krooni eest OÜ-le T, mille osanikuks on O. Tomson. Seega kinnitas nõukogu veelkord soovi võõrandada kinnistu varem kokkulepitud tingimustel O. Tomsoniga seotud äriühingule. Selleks ajaks valminud eksperthinnangu kohaselt oli Xxxxx X kinnistu turuväärtus
9. detsembri
10. a seisuga 750 000 krooni. Eksperthinnangu lisadeks olevatel fotodel on kajastatud kinnistu seisukord ja tehtud tööd. Ü nõukogul oli seega piisavalt informatsiooni, otsustamaks, kas tehing O. Tomsoniga sõlmida ning milline võiks olla müügihind. On ilmne, et kui Ü ei oleks kinnistut müünud, ei tõusetuks küsimust kinnistul tehtud tööde seaduslikkusest. 10.4 Tsiviilhagi on esitanud isik, kellel ei ole selleks pädevust. Ü juhatuse liikmel I. L.-il ei olnud õigust Ü nimel O. Tomsoni vastu tsiviilhagi esitada, sest Ü üldkoosolek ei ole O. Tomsoni vastu tsiviilhagi esitamist otsustanud ega selleks ühistu esindajat määranud. TÜS § 39 lg 8 kohaselt on juhatuse või nõukogu liikmega õigusvaidluse pidamise otsustamine ning selles vaidluses ühistu esindaja määramine ainult ühistu üldkoosoleku pädevuses. Asjas nr 3-2-1-54-05 tehtud Riigikohtu lahendi punkti 21 kohaselt kehtib see nõue ka juhatuse endise liikme osas. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu käsitlusega, mille kohaselt tuleneb juhatuse liikme õigus hagi esitamiseks KrMS § 37 lg-st 2 ja § 38 lg 1 p-st
11. Seega pidanuksid kohtud jätma Ü tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 9 alusel läbi vaatamata.
12. I. T. esindaja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu ja maakohtu otsuste tühistamist osas, mis puudutab Xxxxx X kinnistu konfiskeerimist. Kassaatori põhiväited on järgmised. 11.1

§ 831

alusel süüteoga saadud vara konfiskeerimisel peab kohus tõendama konfiskeeritava vara pärinemise arutatava kriminaalasja esemeks olevast süüteost (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-7310). Lähtudes samadest põhjendustest, millele tuginetakse O. Tomsoni kaitsja kassatsioonis, leiab I. T. esindaja, et O. Tomson tegutses Ü raha eest Xxxxx X kinnistut parendades seaduslikult ega omastanud ühistu vara. 11.2 Ebaõige on kohtute seisukoht, et I. Tomson pidi olema teadlik O. Tomsoni ebaseaduslikest meetoditest Xxxxx X kinnistu parendamisel ja et I. Tomson omandas Xxxxx X kinnistu olulises osas O. Tomsoni arvel, teades, et kinnistu võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks.

1. Kassatsioonivastuses leiab prokuratuur, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja selle tühistamiseks alust ei ole. Prokuratuuri põhiväited on järgmised. 12.1 Kassatsioonides korratakse apellatsioonides toodud väiteid, esitamata asjaolusid, mis võiksid tingida kohtuotsuse muutmise. Nii esimese kui ka teise astme kohus on pööranud piisavalt tähelepanu süüdistatava, tema kaitsja ning kolmanda isiku esindaja vastuväidetele. 12.2 Kassaatorite kinnitusel oli Ü nõukogul
2. märtsil 2008, mil Xxxxx X kinnistu otsustati müüa OÜ-le T, teada
3. detsembri
4. a hindamisakt, kus oli kajastatud kinnistu seisukord ja seal tehtud tööd. Tegelikult tehti kohtus kindlaks, et O. Tomson hindamisakti ühelegi nõukogu liikmele ei tutvustanud ja seda tõenäoliselt just seetõttu, et selles kajastusid tehtud parendused. 12.3 Seaduslik on ka konfiskeerimisotsustus. Xxxxx X kinnistut parendati vähemalt 855 456 krooni 92 sendi ulatuses Ü-lt omastatud raha arvel. On alust arvata, et ka ülejäänud süüdistuses nimetatud summad kulusid O. Tomsonil Xxxxx X kinnistu parendamiseks. Kuna kinnistul asuv amortiseerunud kauplusehoone ja seda ümbritsev tühermaa ehitati ümber kaasaegseks spordirajatiseks, on kinnistu ja sellel asuva hoone ning rajatise näol tegemist süüteoga saadud varaga

§ 831mõttes. 13. Riigikohus esitas Kr

MS § 3601 alusel kohtumenetluse pooltele järgmise kirjaliku küsimuse: "Kas O. Tomsonile

§ 201

lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud käitumine, mis seisnes Ü raha kasutamises Valgas Xxxxx X asuva kinnistu parendamiseks sel ajal, mil kinnistu kuulus veel Ü-le, võib olla kvalifitseeritav

§ 2172lg 1 järgi Ü usalduse kuritarvitamisena?

Sellele küsimusele vastates tuleks muu hulgas eraldi hinnata ka seda, kas O. Tomsoni poolt Ü arvel süüdistuses nimetatud kulutuste tegemine Xxxxx X kinnistule oli kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 35 tulenevate juriidilise isiku juhtorgani liikme üldiste kohustustega, sh kohustusega käituda juriidilise isiku jaoks majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ja kohustusega olla juriidilisele isikule lojaalne."

1. O. Tomson märgib oma kirjalikus vastuses kokkuvõtlikult järgmist. 14.1 Kõigi Ü kulul Xxxxx X kinnistul tehtud parendustööde tegemise aluseks oli Ü nõukogu esimehega
2. jaanuaril 2007 sõlmitud kokkulepe, millest oli teadlik ka nõukogu. Ühistu nõukogu
3. mai
4. a otsusega anti heakskiit kinnistu korrastamiseks ja seega ka
5. jaanuari
6. a kokkuleppele. Järelikult olid kõik kulutused (nii enne kui ka pärast kinnistu võõrandamist) tehtud ühistu lepinguliste kohustuste täitmiseks ja seega seaduslikud. O. Tomson leiab, et juhatuse liikmena pidi ta täitma nõukogu otsuseid ja kindlustama äriühingu lepingute täitmise. Seetõttu ei saa tema käitumine olla käsitatav ei omastamise ega usalduse kuritarvitamisena. 14.2 Olukorras, kus äriühingu juhatuse liige tegutseb nõukogu otsuse alusel, vabaneb ta tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 37 lg 1 järgi vastutusest TsÜS §-s 35 sätestatud kohustuste rikkumise eest. O. Tomson tegutses enda kinnitusel Ü nõukogu
7. mai
8. a ja
9. märtsi
10. a õiguspäraste otsuste alusel ega vastuta seega TsÜS § 37 lg 1 kohaselt nende otsuste täitmise eest. 14.3 Esitatud süüdistus on tervikuna põhjendamatu ja seotud Ü ebaseadusliku ülevõtmisega.
11. O. Tomsoni kaitsja vastuses leitakse, et O. Tomsoni tegevus Xxxxx X kinnistu parendamisel ei vasta ka usalduse kuritarvitamise koosseisule. 15.1
12. mail 2007 andis Ü nõukogu nõusoleku Xxxxx X kinnistu müügiks ja lubas eelnevalt teha kinnistul korrastustöid. Nõukogu jättis oma otsuses määratlemata korrastustööde mahu ja maksumuse. Sellega jättis nõukogu täitmata olulise kohustuse, tekitades olukorra, kus järgnenud tegevust oli võimalik mitmeti mõista. Xxxxx X kinnistu võõrandati
13. märtsil 2008 OÜ-le T. Selle hetkeni oli ühistul võimalik tehingust loobuda, jätta kinnistu ühistule või võõrandada see kellelegi teisele. Sellisel juhul oleksid kinnistul selleks ajaks tehtud tööd suurendanud objekti väärtust ja olnud seega Ü huvides. 15.2 Otsustamaks, kas O. Tomson käitus Xxxxx X kinnistul parendustöid korraldades Ü jaoks majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ning kas ja kui suures ulatuses sai ühistu tehingu tulemusena kahju, ei piisa senise menetluse käigus kogutud tõenditest. Kinnistu ei olnud Ü tavapärases majandustegevuses vajalik ja seda ei õnnestunud teatud aja jooksul müüa. Samal ajal vajas Ü raha ja kõige reaalsemaks võimaluseks raha saada oligi kasutult seisva kinnisvara müümine. Seda, kas majanduslikult oleks olnud otstarbekam müügihinda vähendada, püüda parendustega kinnistu väärtust tõsta või hoone konserveerida, et see tulevikus müüa, ei ole kogutud tõendite põhjal võimalik määratleda.
14. I. T. esindaja leiab O. Tomsoni kaitsja vastuses märgituga sarnastel põhjustel, et O. Tomsoni tegevus Xxxxx X kinnistu parendamisel ei vasta usalduse kuritarvitamise koosseisule.
15. Prokuratuur on seisukohal, et O. Tomsoni käitumine, mis seisnes Ü raha kasutamises Xxxxx X asuva kinnistu parendamiseks ajal, mil kinnistu kuulus veel Ü-le, on kvalifitseeritav omastamisena

§ 201järgi.

17.1 Kuigi enne Xxxxx X kinnistu võõrandamist Ü vahenditest kinnistule tehtud kulutused olid tehtud Ü-le kuulunud varale, ei olnud need kulutused kantud Ü huvidest, vaid O. Tomsoni ja temaga seotud OÜ T huvidest. Kinnistu võõrandamisel muutusid varem tehtud parendused ehk võõras vara OÜ T omaks. O. Tomsoni tegevus oli kantud soovist rikastuda Ü arvelt ehk saada enda valdusse paremas seisus vara, kui see oli nõukogu otsuse tegemise ajal. O. Tomsoni poolt Ü ja OÜ T esindajana Xxxxx X kinnistu võõrandamine oli Ü-le kahjulik. Seega kuritarvitas O. Tomson tema poolt juhitava Ü usaldust. Sellele vaatamata on O. Tomsoni käitumine kvalifitseeritav

§ 201

järgi, sest lisaks kannatanul suure varalise kahju tekkimisele, sai OÜ T suure varalise kasu. O. Tomsoni poolt enne

1. märtsi 2008 Xxxxx X kinnistule Ü vahenditest kulutuste tegemist tuleb käsitada ettevalmistava tegevusena võõra vara omastamiseks. OÜ T sai Ü nõukogu poolt fikseeritud müügihinna eest lisaks kinnistule veel vara - kinnistule sisseviidud ümberehitused ja parendused -, mille võõrandamiseks Ü nõukogu ei olnud O. Tomsonile volitusi andnud. 17.2 Samas on prokuratuur seisukohal, et O. Tomson rikkus oma tegevusega TsÜS §-s 35 sätestatud juriidilise isiku juhtorgani liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium käsitleb esmalt O. Tomsoni süüditunnistamist ja karistamist (I), Ü juhatuse liikme õigust esitada kannatanu nimel tsiviilhagi (II) ja annab seejärel hinnangu käesoleva otsuse punktis 5 osundatud maakohtu otsustusele vara arestimise ja konfiskeerimise kohta (III). Lõpuks võtab Riigikohus kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kassatsioonimenetluse kuludega seonduvad küsimused (IV). I (A)
3. Sissejuhatavalt märgib kolleegium, et faktiliste asjaolude tuvastamisel on kohtud järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, mh põhistanud piisavalt kõiki järeldusi, milleni tõendeid hinnates jõuti. Kohtuotsuse põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Riigikohus ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt faktilisi asjaolusid tuvastada. Seetõttu jätab kolleegium tähelepanuta poolte sellised väited, mis ei põhine mitte kohtute tuvastatud faktidel, vaid poolte käsitlusel sündmuste käigust. Nii näiteks on ringkonnakohus tuvastanud, et mingit kokkulepet Ü raha kasutamiseks Xxxxx X kinnistu parendamiseks O. Tomsonil ühistu nõukogu esimehe P. U.-ga ei olnud, ühistu nõukogu sellistest kulutustest ei teadnud ega kiitnud neid heaks. Järelikult puudub kolleegiumil alus O. Tomsoni käitumisele õigusliku hinnangu andmisel sellise väidetava kokkuleppega arvestada. (B)
4. O. Tomsoni süüditunnistamine Xxxxxxxx X/X kinnistute omastamises (vt käesoleva otsuse punktid 1.1, 6.2 ja 8.2-8.3) on seaduslik ja põhjendatud. Võõrandades Ü juhatuse liikmena kolm Ü korteriomandit T. T.-le, kavatsuseta nõuda nende eest lepingus sätestatud müügihinna tasumist, pööras O. Tomson kinnistud T. T. kui kolmanda isiku kasuks. Ekslik on O. Tomsoni kaitsja kassatsioonis väljendatud seisukoht, et kinnisasja omastamine ei ole võimalik, kuna ebaseadusliku teo tulemusena sõlmitud asjaõigusleping oleks tühine ja seega ei tekiks omandajal kinnisasjale omandiõigust (vt otsuse punkt 10.1). Esiteks ei muutnud O. Tomsoni kavatsus jätta müügisumma sisse nõudmata Xxxxxxxx X/X kinnistute võõrandamiseks sõlmitud võlaõiguslikku lepingut iseenesest tühiseks. Teiseks tuleb silmas pidada, et TsÜS § 6 lg 4 kohaselt ei sõltu käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. Lähtudes asjaõiguses kehtivast abstraktsiooniprintsiibist tuleb asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust hinnata lahus selle aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust. See tähendab ka seda, et müügilepingu kui võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisus. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 25 jj.) Seega on alusetu kaitsja väide, et O. Tomsoni tegevuse ebaseaduslikkus Xxxxxxxx X/X kinnistute müügilepingute sõlmimisel välistanuks kinnistute omandi ülemineku T. T.-le ja seega ka vara kolmanda isiku kasuks pööramise. Asjaolu, et T. T. on jätkuvalt Xxxxxxxx X/X kinnistute omanik ja Ü pole müügilepingut vaidlustanud, ei mõjuta O. Tomsoni vastutust nende kinnistute T. T. kasuks pööramise eest.
7. Mis puudutab kassaatori väidet, et seoses Xxxxxxxx X/X kinnistute omastamisega on kriminaalmenetlus O. Tomsoni suhtes kohtueelse menetleja
8. märtsi
9. a määrusega lõpetatud, siis jagab kolleegium nii maa- kui ka ringkonnakohtu seisukohta, et kõnealusest määrusest ei ole võimalik sellist otsustust välja lugeda. Vastupidi, uurija
10. märtsi
11. a määruse põhiosast nähtub selgelt, et kriminaalmenetluse osaline lõpetamine ei hõlma Xxxxxxxx X/X kolme korteriomandi pööramist T. T. kasuks. (C)
12. Järgnevalt käsitleb kolleegium O. Tomsoni süüditunnistamist selles, et ta Ü juhatuse liikmena tegi või püüdis teha ühistu arvel kulutusi enda ja kolmanda isiku huvides (vt käesoleva otsuse punktid 1.2-1.4, 6.3-6.4 ja 8.4).
13. Kohtud tuvastasid, et O. Tomson tellis
14. maist 2007
15. detsembrini 2008 Xxxxx X kinnistu parendamiseks kaupu- ja teenuseid, mille eest esitatud arved kogusummas 855 456 krooni 92 senti tasuti O. Tomsoni korralduste alusel Ü rahast. Sealhulgas 290 398 krooni ulatuses tasus Ü Xxxxx X kinnistuga seotud kulude eest pärast
16. märtsi 2008, mil Ü oli Xxxxx X kinnistu müünud OÜ-le T. Ülejäänud osas - s.o 565 058 krooni 92 sendi ulatuses - tasus Ü Xxxxx X kinnistu parendamiseks tehtud kulude eest ajal, mil ühistu oli kinnistu omanik, kuid ühistu nõukogu oli juba võtnud vastu otsuse anda luba müüa Xxxxx X kinnistu 900 000 krooni eest O. Tomsonile. Lisaks püüdis O. Tomson ajal, mil kinnistu kuulus juba OÜ-le T, kasutada veel 45 394 krooni Ü raha kinnistu parendamisega seoses esitatud arvete maksmiseks. Peale selle tasus Ü O. Tomsoni korraldusel 289 166 krooni 69 sendi ulatuses arveid kaupade ja teenuste eest, mida tegelikult kasutati O. Tomsoni või kolmanda isiku huvides.
17. Kolleegium leiab, et osas, mis puudutab 290 398 krooni kulutamist ja katset kulutada veel 45 394 krooni Xxxxx X kinnistu parendamiseks ajal, mil kinnistu ei kuulunud enam Ü-le, samuti 289 166 krooni 69 sendi ulatuses Ü tegevusega mitteseotud arvete tasumist, on O. Tomsoni käitumine süüdistuses ja kohtuotsustes õigesti kvalifitseeritud

§ 201lg 2 p 2 järgi omastamisena suures ulatuses.

Andes Ü juhatuse liikmena korraldusi kasutada Ü raha selleks, et tasuda talle endale ja/või kolmandale isikule tarnitud kaupade ning osutatud teenuste eest, pööras O. Tomson enda või kolmanda isiku kasuks arvete tasumiseks kasutatud Ü raha, mis

§ 201kohaselt oli käsitatav O.

Tomsonile usaldatud võõra varana. O. Tomsoni selline tegevus oli

§ 201mõttes ebaseaduslik, sest vastupidiselt T.

T. poolt väidetule toimus Ü kõneksolevate kulutuste tegemine kohtute poolt tuvastatu kohaselt Ü pädeva organi nõusolekuta. Ainetu on O. Tomsoni kaitsja väide, et kuna O. Tomsonil oli Ü juhatuse liikmena seadusest ja ühistu põhikirjast tulenev õigus tellida kaupu ja teenuseid ning korraldada nende eest tasumist, siis ei saa tema tegevust vaadelda omastamisena. See, et äriühingu juhatusel on seadusest ja lepingust tulenev õigus ning kohustus ühingut juhtida ja esindada, sh äriühingu nimel tema vara käsutada ja kohustusi võtta, ei anna juhatuse liikmele õigust ühingu vara enda või kolmanda isiku kasuks pöörata. Kohtud tuvastasid, et O. Tomsoni tegevus Ü vara enda kasuks pööramisel moodustas ühe jätkuva teo. Seega ületab tema poolt Ü-lt omastatud summa - 579 564 krooni 69 senti, millele lisandub omastamiskatse objektiks olnud 45 394 krooni 2008. a kehtinud kuupalga alammäära (4350 krooni) enam kui sajakordselt. Järelikult on omastamine karistusseadustiku rakendamise seaduse (

RS) § 8 p 2 kohaselt toime pandud suures ulatuses (

§ 201lg 2 p 2).

25. Samas on süüdistuses ja kohtuotsustes ekslikult

§ 201lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud O.

Tomsoni käitumine, mis seisnes selles, et ta kasutas 565 058 krooni 92 senti Ü raha Xxxxx X kinnistu parendamiseks ajal, mil kinnistu kuulus veel Ü-le. Ü raha kasutamist Ü omandis oleva kinnistu parendamiseks ei saa käsitada selle raha pööramisena O. Tomsoni või mõne kolmanda isiku kasuks, sest nende isikute faktilise võimu all oleva vara koosseis ega väärtus Ü kinnistu parendamise tõttu ei suurenenud. Prokuratuuri arvates tuleks O. Tomsoni poolt enne Xxxxx X kinnistu võõrandamist Ü rahast kinnistule kulutuste tegemist käsitada ettevalmistava tegevusena võõra vara omastamiseks, sest kinnistu võõrandamisel muutusid varem tehtud parendused ehk võõras vara OÜ T omaks (vt punkt 17.1). Kolleegium märgib, et selline käsitlus on ekslik. 26. märtsi 2008. a müügilepingu alusel omandas OÜ T Xxxxx X kinnistu. Selle tehingu seaduslikkust pole süüdistuses kahtluse alla seatud. Võõrandamise ajaks Xxxxx X kinnistu osaks muutunud parendusi kui selliseid ega nendest tingitud kinnistu väärtuse võimalikku tõusu ei saa käsitada iseseisva varana, mis võiks olla

§-s 201 nimetatud kuriteo objektiks. Näiteks kui kinnistule rajatakse ehitis, muutub see TsÜS § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluliseks osaks, mis TsÜS § 53 lg 2 kohaselt ei saa kuuluda kellelegi teisele peale kinnisasja omaniku. AÕS § 107 lg 3 sätestab, et kui vallasasi ühendatakse maatükiga sel viisil, et ta muutub maatüki oluliseks osaks, laieneb maatüki omand maatükiga ühendatud asjale. Mõistetavalt ei saa varana

§ 201

mõttes käsitada ka selliseid kinnistu seisundis tehtud muudatusi, nagu näiteks amortiseerunud ehitiste või nende osade lammutamist, kinnistule teede rajamist vmt. O. Tomsonile esitatud süüdistuses ei ole välja toodud ühtegi sellist Ü kulul Xxxxx X kinnistule tehtud parendust, mis ei oleks muutunud kinnisasja oluliseks osaks ja mis seega võinuks moodustada iseseisvalt omastamise objekti. Seega ei saanud O. Tomson neid ka Xxxxx X kinnistu võõrandamisel või pärast seda OÜ T kasuks pöörata. 26. Olles ära kuulanud kohtumenetluse poolte argumendid (vt käesoleva otsuse punktid 13-17) ja neid kaalunud, asub kolleegium seisukohale, et KrMS § 3602 lg-st 3, § 352 lg-st 1, § 268 lg-st 6 ja § 306 lg 1 p-st 3 juhindudes tuleb eelmises punktis osutatud O. Tomsoni käitumine kvalifitseerida

§ 201

lg 2 p 2 asemel

§ 2172lg 1 järgi usalduse kuritarvitamisena.

Seda järgmistel põhjustel. 27.

§ 2172

lg 1 tunnistab karistatavaks seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise või teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju ja kui puudub

§-s 201 sätestatud süüteokoosseis. Ü juhatuse ainukese liikmena oli O. Tomsonil TsÜS § 34 lg-st 1 ja TÜS § 55 lg-st 1 ning §-st 58 tulenev Ü vara käsutamise ja Ü-le kohustuse võtmise õigus. Selle õiguse kasutamisel pidi O. Tomson muu hulgas järgima TsÜS §-s 35 ette nähtud juriidilise isiku juhtorgani liikme üldisi kohustusi, s.t täitma oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalne. TsÜS §-s 35 ette nähtud juhatuse liikme üldisest hoolsuskohustusest tulenev käitumisstandard eeldab eeskätt seda, et äriühingu juhatuse liige toimiks ühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. (Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-2-1-41-05, p 31 ja kriminaalkolleegiumi
3. septembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 16.2.) Samuti TsÜS §-s 35 fikseeritud juhatuse liikme lojaalsuskohustus eeldab muu hulgas, et juhatuse liige ei oleks oma otsuse tagajärgedest isiklikult huvitatud ja väldiks juriidilise isiku juhtimisel enda ning juriidilise isiku huvide konflikti.
5. Tellides pärast seda, kui Ü nõukogu oli
6. mail 2007 võtnud vastu otsuse Xxxxx X kinnistu 900 000 krooni eest talle müüa, Ü nimel ja arvel kinnistu parendamiseks 565 058 krooni 92 sendi väärtuses kaupu ja teenuseid, toimis O. Tomson ilmselgelt isiklikes huvides ja ühistu seisukohalt majanduslikult ebaotstarbekalt. Kohtute tuvastatu kohaselt pidas Ü nõukogu nii
7. mai
8. a müügiotsuses silmas Xxxxx X kinnistu müüki olemasoleval, mitte renoveeritud kujul. Xxxxx X kinnistul oli ühistu kulul lubatud teha üksnes jooksvaid korrastustöid, nagu lumekoristus, muru niitmine jmt. Seejuures oli nõukogu
9. mai
10. a otsuses juba kindlaks määranud ka müügihinna 900 000 krooni -, mis tähendab, et kinnistule pärast seda tehtud parendused ei toonud automaatselt kaasa Ü poolt kinnistu müügist saadava summa suurenemist. Siinkohal on oluline, et Ü ainukese juhatuse liikmena oli O. Tomsonil võimalik Xxxxx X kinnistu täpne müügiaeg ja -tingimused (välja arvatud nõukogu poolt otsustatud müügihind) ise kindlaks määrata. Kohtud tuvastasid, et O. Tomsoni poolt nii enne kui ka pärast Xxxxx X kinnistu võõrandamist kinnistule Ü arvel kulutuste tegemine oli kantud ühtsest tahtlusest. Selle valguses väärib märkimist, et Ü arvel kinnistule tehtud kulutuste kogusumma - 855 456 krooni 92 senti - moodustas enam kui 95% kinnistu müügihinnast. Kui sellele summale lisada O. Tomsoni poolt Ü raamatupidamisele tasumiseks esitatud arved (45 394 krooni), mille tasumisest Ü uus juhatus keeldus, siis ületab O. Tomsoni poolt pärast nõukogu
11. mai
12. a müügiotsust Ü arvel Xxxxx X kinnistu parendamiseks tehtud ja teha kavatsetud kulutuste kogusumma seda summat, mis Ü-le kinnistu müügist laekus. Seegi kinnitab järeldust, et kulutuste tegemine Xxxxx X kinnistu parendamiseks ei saanud tervikuna olla Ü huvides. Ühtlasi oli O. Tomson pärast nõukogu
13. mai
14. a otsust Ü arvel Xxxxx X kinnistut parendades selges huvide konfliktis, sest oma tegevusega suurendas ta selle vara väärtust, mis temal või tema osalusega äriühingul oli võimalik tulevikus fikseeritud hinnaga omandada.
15. Eeltoodust tulenevalt ei saa ka nõustuda O. Tomsoni kaitsja kirjalikus vastuses väljendatud seisukohaga, et tuvastatud asjaolude pinnalt pole võimalik otsustada, kas Xxxxx X kinnistu parendamine oli Ü jaoks majanduslikult otstarbekas või mitte (vt käesoleva otsuse punkt 15.2). Olukorras, kus kinnistu parendamiskulu moodustas sedavõrd suure osa kinnistu müügihinnast, ei saanud nende kandmine olla Ü huvides. Täiendavat käibekapitali, mille puudusega kaitsja kinnistu müüki põhjendab, Ü Xxxxx X kinnistu müügist sisuliselt ei saanud, sest peaaegu sama summa, mis kinnistu müügist laekus, kulus selle parendamiseks. See näitab, et Xxxxx X kinnistu (tulevane) müük ei saanud kinnistu parendamiseks tehtud kulutusi Ü seisukohalt majanduslikult otstarbekaks muuta. Kohtud on tuvastanud, et erinevalt O. Tomsoni väidetust, ei andnud Ü nõukogu heakskiitu Xxxxx X kinnistu parendamiskulude kandmiseks. Seetõttu on ainetu arutleda süüdistatava kirjalikus vastuses väljendatud arvamuse üle, et O. Tomsoni vastutus juhatuse liikme kohustuste rikkumise eest on TsÜS § 37 lg 1 teise lause alusel välistatud (vt otsuse punkt 14.2). Siiski peab kolleegium vajalikuks märkida, et TsÜS § 37 lg 1 teise lause kohaselt vabaneb juhtorgani liige vastutusest üksnes juhul, kui pädeva organi otsus, mille alusel ta tegutses, on õiguspärane. Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei välista juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest oma kohustuste (sh TsÜS §-s 35 ette nähtud kohustuste) rikkumise eest.
16. Märgitud põhjustel leiab kolleegium, et tellides ajal, mil Xxxxx X kinnistu kuulus Ü-le, kuid ühistu nõukogu oli juba võtnud vastu otsuse kinnistu 900 000 krooni eest O. Tomsonile müüa, Ü nimel ja arvel kinnistu parendamiseks 565 058 krooni 92 sendi väärtuses kaupu ja teenuseid, käskides ühistul nende eest tasuda, rikkus O. Tomson Ü juhatajana TsÜS §-st 35 tulenevat hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Seetõttu oli tema kõnealune tegevus vaadeldav Ü vara käsutamise ja Ü-le kohustuste võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisena

§ 2172lg 1 mõttes.

O. Tomsoni käsitletava teo tagajärjel vähenes Ü vara 565 058 krooni 92 sendi võrra. See summa, mis on vaadeldav Ü-le tekitatud otsese varalise kahjuna, ületas teo lõpuleviimise ajal (2008. a) kehtinud kuupalga alammäära (4350 krooni) enam kui sajakordselt. Seega on

RS § 8 p 2 kohaselt tegemist suure varalise kahjuga, mis vastab

§ 2172lg-s 1 ette nähtud koosseisulisele tagajärjele.

Kohtute tuvastatu kohaselt kasutas O. Tomson süüdistuses märgitud Ü raha isiklikes huvides Xxxxx X kinnistu parendamiseks tahtlikult (kavatsetult). Seega täidab tema käitumine ka usalduse kuritarvitamise subjektiivse koosseisu. 31. Seoses O. Tomsonile

§ 201

lg 2 p 2 järgi süüks arvatud käitumise osalise ümberkvalifitseerimisega

§ 2172lg 1 järgi väheneb talle omistatava omastamise ulatus.

Seetõttu vähendab kolleegium O. Tomsonile

§ 201

lg 2 p 2 järgi mõistetud 2 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust, mõistes talle omastamise eest karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Tunnistades O. Tomsoni osas talle inkrimineeritud käitumises

§ 201

lg 2 p 2 asemel süüdi

§ 2172

lg 1 järgi, karistab kolleegium teda selle kuriteo eest vangistusega 1 aastaks.

§ 64lg 1 alusel mõistab Riigikohus O.

Tomsonile liitkaristuseks 2 aastat vangistust. Mõistetud vangistuse jätab kolleegium

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel osaliselt täitmisele pööramata samadel tingimustel, nagu seda tegid ka maakohus ja ringkonnakohus. II

1. Kolleegium ei nõustu O. Tomsoni kaitsja arvamusega, nagu esitanuks Ü nimel tsiviilhagi selleks õigust mitteomav isik ja et seetõttu pidanuksid kohtud jätma tsiviilhagi läbi vaatamata. Samas on ekslik ka ringkonnakohtu põhjendus, et tulundusühistust kannatanu juhatuse liikme õigus ühistu nimel tsiviilhagi esitada ei tulene tulundusühistuseadusest, vaid vahetult KrMS § 37 lg-st 2 ja § 38 lg 1 p-st
3. Seoses ringkonnakohtu viimativiidatud seisukohaga selgitab kolleegium, et KrMS § 37 lg 2 ja § 38 lg 1 p 2 ei reguleeri juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõiguse tekkimist ega ulatust eraõiguslikes suhetes, vaid üksnes võimalust olemasolevat esindusõigust kriminaalmenetluses teostada. See tähendab ka seda, et kui seadus (näiteks TÜS § 58 lg 4 koostoimes § 39 p-ga 8) piirab juhatuse liikme õigust teatud õigusvaidluste pidamisel juriidilist isikut esindada, siis kehtib selline piirang ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. Juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõigus ei saa kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitades olla ulatuslikum kui samasuguse hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. Siinkohal meenutab kolleegium, et kohtupraktika kohaselt saab kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks olla üksnes nõue, mida TsMS § 1 kohaselt on põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. oktoobri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-73-09, p 9). Põhjused, miks seadusandja on juhatuse liikme esindusõigust teatud õigusvaidluste pidamisel piiranud, ei olene sellest, kas see vaidlus lahendatakse tsiviil- või kriminaalmenetluse raames.
6. Vaatamata eelmises punktis märgitule on kolleegium erinevalt kassaatorist seisukohal, et Ü juhatuse liige I. L. oli pädev ühistu nimel O. Tomsoni vastu tsiviilhagi esitama. Seda järgmistel põhjustel.
7. TsÜS § 34 lg 1 sätestab, et juriidilise isiku juhatus või seda asendav organ loetakse suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks. TÜS § 58 lg 1 esimene lause näeb ette, et ühistut võib kõikide tehingute tegemisel esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad ühistut mitmekesi või ühiselt. I. L. oli O. Tomsoni vastu tsiviilhagi esitamise ajal ja on ka praegu Ü juhatuse ainukene liige. Seega oli ja on tal TsÜS § 34 lg-st 1 ja TÜS § 58 lg-st 1 tulenev üldine pädevus Ü-t esindada, sh Ü nimel õigusvaidlusi pidada.
8. Iseenesest on õige kaitsja seisukoht, et I. L. kui Ü juhatuse liikme esindusõigust piirab erinormina TÜS § 58 lg 4, mis sätestab, et juhatuse liikmel ei ole õigust esindada ühistut selliste tehingute tegemisel, mille puhul vastavalt seadusele otsustab esindaja määramise eraldi üldkoosolek või nõukogu. Samuti näeb TÜS § 39 p 8 ette, et üldkoosoleku pädevuses on mh juhatuse või nõukogu liikmega tehingu tegemise otsustamine, tehingu tingimuste määramine, õigusvaidluse pidamise otsustamine ning selles tehingus või vaidluses ühistu esindaja määramine. O. Tomsoni kaitsja arvates laieneb osutatud sättes märgitu ka O. Tomsonile kui Ü juhatuse endisele liikmele, mistõttu olnuks temaga õigusvaidluse pidamise otsustamine, samuti selles vaidluses ühistu määramine Ü üldkoosoleku pädevuses ja I. L.-il ilma üldkoosoleku otsuseta TÜS § 58 lg 4 kohaselt hagi esitamise õigus puudub.
9. Kolleegium kaitsja tõlgendusega ei nõustu. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et ajal, mil I. L. Ü nimel O. Tomsoni vastu tsiviilhagi esitas, ei olnud O. Tomson enam Ü juhatuse (ega nõukogu) liige. TÜS § 39 p-s 8 sätestatu ei hõlma tehingute tegemist ega õigusvaidluste pidamist juhatuse ja nõukogu endiste liikmetega. Kõnealune säte räägib üksnes juhatuse või nõukogu liikmest, mitte aga endisest liikmest (vrd nt pankrotiseaduse § 19 lg-ga 3). Isik on juriidilise isiku juhtorgani liige volituste tekkimisest kuni nende lõppemiseni. TÜS § 39 p 8 eesmärk on vältida võimalikku huvide konflikti juhatuse või nõukogu liikme ja ühistu vahel (vrd ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
10. veebruari
11. a otsus asjas nr 3-2-1-170-10, p 13.) Sellisest huvide konfliktist ei saa aga rääkida olukorras, kus isik, kellega ühistu tehingu teeb või õigusvaidlust peab, ei kuulu enam ühistu juhtorganitesse ega saa seeläbi ühistu tahet mõjutada. Lisaks märgib kolleegium, et TÜS § 58 lg-st 4 ja § 39 p-st 8 tulenev juhatuse liikme esindusõiguse piirang on kehtestatud üksnes ühistu kaitseks, vältimaks olukorda, kus juhatuse või nõukogu liige kasutab oma ametiseisundit juhtorgani liikmena ühistu huvide vastaselt. Kassaatori viide Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
12. juuni
13. a määrusele asjas nr 3-2-1-54-05 pole asjakohane, sest osutatud tsiviilasjas polnud tegemist äriühingu nõudega juhatuse endise liikme vastu. Samuti ei kohaldatud selles asjas tulundusühistuseadust.
14. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et TÜS § 58 lg 4 ja § 39 p 8 ei ole praeguses asjas kohaldatavad ega piira seega Ü juhatuse TsÜS § 34 lg-st 1, TÜS § 55 lg-st 1 ja § 58 lg-st 1 tulenevat õigust esindada ühistut O. Tomsoni kui ühistu juhatuse endise liikmega peetavas õigusvaidluses. Seega on Ü nimel tsiviilhagi esitanud selleks pädev isik ja kohtud on hagi õigustatult läbi vaadanud. III
15. Järgnevalt käsitleb kolleegium maakohtu poolt vara arestimise ja konfiskeerimise kohta tehtud otsustusi (vt käesoleva otsuse punkt 5).
16. Riigikohus märgib esmalt, et kohtuotsuse resolutiivosa (KrMS §-d 313-314) peab olema selgelt arusaadav ja täidetav. Eksitav on esitada resolutsioonis teavet, mis seaduse kohaselt peab sisalduma kohtuotsuse põhiosas või sissejuhatuses. See üksnes raskendab resolutiivosa mõistmist. Enesestmõistetavalt peavad resolutiivosa otsustused põhinema seaduslikul alusel ja nende täitmine peab olema õiguslikult võimalik.
17. Käesoleva otsuse punktis 5 osundatud osa maakohtu otsuse resolutsioonist, mida ka ringkonnakohus ei muutnud, ei vasta kohtuotsuse resolutiivosale esitatavatele nõuetele. See on ebaselge, laialivalguv, kohati vastuoluline ja sisaldab ettekirjutusi, mille täitmine ei ole õiguslikult võimalik. Samuti on kohus väljunud oma pädevuse piiridest, asudes lahendama küsimusi, mis ei ole seaduse kohaselt mitte haginõuet menetleva kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Lisaks puudub kohtu otsustusel Xxxxx X kinnistu arestimise ja tingimusliku konfiskeerimise kohta seadusest tulenev alus. Resolutsioon sisaldab ka suures mahus põhistusi, mille koht ei saa olla kohtuotsuse resolutiivosas. Üksikasjades seisneb maakohtu otsuse resolutsiooni ebaõigsus muu hulgas järgnevas.
18. O. Tomsonile kuuluva OÜ T osa ja mootorsõiduki Citroën kannatanu nõude täitmise tagamiseks aresti alla jätmine on kolleegiumi hinnangul iseenesest seaduslik ja põhjendatud. Asjakohatu on aga maakohtu täiendav otsustus vabastada need esemed aresti alt alates hetkest, kui vara on võimalik kannatanu nõude täitmiseks realiseerida. Kõnealuste asjade arestimine ei takista nende müümist täitemenetluses arestitud nõude täitmiseks. Arest lõpeb kas asja müügiga täitemenetluses või asja arestist vabastamisega täitemenetluse seadustiku (TMS) § 77 või § 49 lg 1 alusel. Seega pole kohtul selleks, et asju saaks täitemenetluses müüa, vaja neid eelnevalt arestist vabastada. Alusetu on ka maakohtu otsustus kohustada kannatanut teavitama maakohut sellest, kui ta ei soovi arestitud vara "tsiviilhagi osaliseks heastamiseks", et kohus saaks määrusega võtta seisukoha esemete aresti alt vabastamiseks ja O. Tomsonile jätmiseks. Nagu kolleegium varemgi on selgitanud, otsustab selle üle, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, kohtutäitur, kaaludes seejuures sissenõudja ja võlgniku huve (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
19. juuni
20. a otsus asjas nr 3-1-1-22-07, p-d 9.1-9.2). Samas sätestab TMS § 77 lg 1, et kohtutäitur vabastab sissenõudja taotlusel ja võlgniku nõusolekul asja arestist, isegi kui muu arestitud vara ei ole küllaldane täitedokumendi täitmiseks. Järelikult kui Ü peaks mingil põhjusel soovima, et OÜ T osale ja mootorsõidukile Citroën tema sissenõuet ei pöörataks, on see küsimus lahendatav TMS § 77 lg 1 korras ja mingit alust kriminaalasjas otsuse teinud kohtu poole pöörduda tal ei ole. Samuti puudub kriminaalasja lahendanud kohtul pädevus asuda kohtutäituri asemel vara aresti alt vabastama. Eeltoodud põhjustel tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni OÜ T osa ja mootorsõiduki Citroën arestimist puudutavas osas KrMS § 361 lg 1 p 2 alusel täpsustada, jättes kohtuotsusest välja viited vara realiseerimiseelse arestist vabastamise ja kannatanu teavitamiskohustuse kohta.
21. Kohtud on alusetult jätnud Ü tsiviilhagi rahuldamise kohta tehtud otsustuse täitmise tagamiseks aresti alla Xxxxx X kinnistu. Ü tsiviilhagi oli suunatud üksnes O. Tomsoni vastu ja selle alusel mõistis kohus Ü kasuks rahasumma välja üksnes O. Tomsonilt. Xxxxx X kinnistu kuulub aga kohtuotsuse järgi I. T.-le. KrMS § 142 lg 1 kohaselt on võimalik isiku vara kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Tsiviilhagi tagamiseks ei saa arestida vara, mis ei kuulu sellele kahtlustatavale, süüdistatavale, tsiviilkostjale või kolmandale isikule, kelle vastu esitatud või esitatava tsiviilhagi tagamiseks vara arestimine toimub. Eeltoodud järeldus põhineb tõsiasjal, et kohtulahendit, millega mõistetakse ühelt isikult tsiviilhagi katteks välja teatud vara, ei ole võimalik täita teise isiku vara arvel, kui selle teise isiku vastu ei ole samal või erineval materiaalõiguslikul alusel nõuet esitatud ja seda kohtu poolt rahuldatud. Erandiks on vaid juhtum, kus see teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi täitmiseks enda vara arvel. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
22. mai
23. a otsus asjas nr 3-1-1-53-12, p 9 ja
24. novembri
25. a määrus asjas nr 3-1-1-102-12, p 8.) I. Tomson ei ole andnud nõusolekut enda kinnisasja müümiseks O. Tomsoni kohustuse täitmiseks. Seega ei saa I. T.-le kuuluvat Xxxxx X kinnistut O. Tomsoni suhtes tehtud kohtuotsuse täitmise tagamiseks aresti alla jätta ja kohtuotsused tuleb selles osas tühistada.
26. Samas märgib kolleegium, et isegi kui kohtute otsustus Xxxxx X kinnistu arestimise kohta oleks jõustunud, puudunuks täitedokument, mille alusel olnuks täitemenetluses võimalik kinnistu O. Tomsonilt väljamõistetud summa sissenõudmiseks müüa. Praeguses asjas tehtud kohtuotsust poleks saanud sellise täitedokumendina käsitada, sest I. T.-lt kui Xxxxx X kinnistu omanikult ei ole raha välja mõistetud, samuti ei ole ta võtnud kohustust taluda sundtäitmist talle kuuluvate kinnisasjade suhtes. (Vt lähemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
27. veebruari
28. a määrus asjas nr 3-2-1-185-12.)
29. Maakohus otsustas ka seda, et kui kannatanu ei soovi Xxxxx X kinnistu müüki oma rahuldatud tsiviilnõude katteks, siis tuleb see kinnistu

§ 831lg 2 p-de 1 ja 2 alusel kuni 54 673 euro 66 sendi ulatuses konfiskeerida.

Kohus lisas, et sellisel juhul tuleb jõustunud kohtuotsuse koopia edastada konfiskeerimise kohaldamiseks Valga Maavalitsusele. Juhul kui kinnistu müügist laekub rohkem kui 54 673 eurot 66 senti, tuleb ülejäänud summa (pärast konfiskeerimiskulude mahaarvamist) kanda O. Tomsoni pangakontole. 46. Kolleegium märgib esmalt, et seadus ei näe ette võimalust eseme tingimuslikuks konfiskeerimiseks, nagu kohtud seda Xxxxx X kinnistu puhul tegid. Kohus peab otsustama konfiskeerimise küsimuse kohtuotsuse tegemisel (välja arvatud KrMS §-s 4031 sätestatud juhul) ilma edasilükkavate või äramuutvate tingimusteta. Konfiskeerimisotsustuse tingimusetust kinnitab seegi, et

§ 85

lg 1 järgi läheb konfiskeerimisotsuse jõustumisel konfiskeeritud vara omandiõigus automaatselt üle riigile. Seega ei ole riigil vaja teha pärast konfiskeerimisotsuse jõustumist mingeid toiminguid selleks, et riik saaks konfiskeeritud esemete omanikuks. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-2-1-26-13, p
3. Erandina ei toimu omandi üleminekut siis, kui konfiskeerimise objekt ei kuulu konfiskeerimise ajal konfiskeerimisotsustuse adressaadile (vt Riigikohtu üldkogu
4. aprilli
5. a määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p 56).) Samuti ei saa kohus lükata konfiskeerimisotsustuse tegemist kohtuotsuse täitmise staadiumi. Kohus ei ole KrMS §-des 431-432 ette nähtud menetluses pädev konfiskeerima eset, mida kohtuotsuse tegemisel ei konfiskeeritud. Praeguses asjas tehtud maakohtu otsuse pinnalt jääb arusaamatuks seegi, kellele on adresseeritud kohtu korraldus edastada juhul, kui kannatanu Xxxxx X kinnistu müüki ei soovi, jõustunud kohtuotsuse koopia Valga Maavalitsusele. Igal juhul puudub kohtu sellisel otsustusel seadusest tulenev alus. Konfiskeerimise objekti riigi omandisse minekut ei saa seada sõltuvusse kellegi otsustusest kohtuotsuse koopia maavalitusele saata või siis maavalitsuse järgnevatest toimingutest.
6. Asja, sh kinnistut, ei ole võimalik konfiskeerida mingi rahasumma ulatuses, nagu kohtud seda tegid. Selline konfiskeerimisotsustus ei ole täidetav, sest asjadel puudub kindlaksmääratud ja püsiv hind, millest lähtudes oleks võimalik järeldada, milline osa teatud rahasumma ulatuses konfiskeeritud asjast konfiskeerimisel riigi omandisse läheb. Konfiskeerimise objektiks saab olla asi (selle omand) tervikuna või kaasomandi osa.
7. Kohtul puudub alus näha asja konfiskeerimisel ette, et konfiskeeritud ja seega riigi omandisse läinud asja müügist riigile laekunud raha tuleb mingis osas tagastada süüdismõistetule või konfiskeerimisotsustuse adressaadile. Teistsugune on olukord siis, kui isikult mõistetakse konfiskeerimise asendamise korras välja rahasumma ja konfiskeerimisnõude täitmiseks müüakse mõni kohustatud isiku asjadest: sellisel juhul tuleb konfiskeerimisnõude täitmisest ülejääv summa tagastada asja senisele omanikule. Praegu nägi aga kohus ette, et O. Tomsonile (mitte I. T.-le, kes on Xxxxx X kinnistu omanik) tuleb teatud asjaolude esinemisel tagastada osa rahast, mis saadakse konfiskeeritud Xxxxx X kinnistu müügist. Sellisel otsustusel ei ole õiguslikku alust.
8. Sõltumata eeltoodust tõdeb kolleegium, et Xxxxx X kinnistu ei ole käsitatav süüteoga saadud varana

§ 831mõttes.

Kinnistu omandamise ega selle omandamiseks kasutatud raha seaduslikkust pole kriminaalasjas kahtluse alla seatud. Asjaolu, et kinnistu parendamiseks kasutatakse kuriteoga saadud vara, ei muuda kinnistut ennast kuriteoga saadud varaks, mida oleks võimalik

§ 831lg-te 1 või 2 alusel konfiskeerida.

Küll on põhimõtteliselt võimalik, et olukorras, kus kuriteo toimepanija kasutab kuriteoga saadud vara oma legaalselt omandatud kinnistu parendamiseks, mõistetakse kinnistu parendamiseks kasutatud kriminaaltulu temalt

§ 84

alusel välja, jättes vajadusel mingi talle kuuluva eseme - nt selle sama kinnistu - konfiskeerimise asendamise nõude tagamiseks aresti alla. Juhul kui kriminaaltulu arvel parendatud kinnistu kuulub kolmandale isikule, on teatud tingimustel võimalik kinnistu parendamiseks kasutatud kriminaaltulu ka sellelt kolmandalt isikult

§ 84alusel välja mõista ja vajadusel kinnistu nõude tagamiseks arestida.

Eeskätt tuleb selline võimalus kõne alla siis, kui kolmas isik omandas kriminaaltulu arvel parendatud kinnistu täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt (

§ 831

lg 2 p 1) või kui ta teadis, et kinnistu võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks või et talle juba kuuluvale kinnistule tehakse kriminaaltulu arvel parendusi konfiskeerimise vältimiseks (

§ 831lg 2 p 2).

50. Järgnevalt otsustas maakohus, et kui kannatanu Xxxxx X kinnistule sissenõuet pöörata ei soovi (nt kui kannatanu nõue täidetakse muul viisil) ja kui O. Tomson, I. Tomson ning T. T. ühiselt leiavad, et nad eelistavad Xxxxx X kinnistu konfiskeerimisele riigile 54 673 euro 66 sendi tasumist, tuleb kohaldada

§ 84ja kanda riigi tuludesse 54 673 euro 66 senti.

Kohus märkis, et konfiskeerimise asendamise taotlus tuleb O. Tomsonil, I. T.-l ja T. T.-l esitada esimesel võimalusel, soovitavalt notariaalsena, vältimaks vajadust kohtuistungi korraldamiseks. Kohus selgitas, et ta saab konfiskeerimise asendamise määrusega otsustada hetkest, mil eelnimetatud rahasumma on riigile laekunud. Kolleegium märgib, et tegemist on seadusväliste ja mittetäidetavate otsustustega. 51. Esiteks puudub kohtul pädevus selleks, et teha pärast kohtuotsuse jõustumist määrus, millega asendatakse kohtuotsuses mingi eseme konfiskeerimise kohta tehtud otsustus otsustusega konfiskeerimise asendamise kohta. Nagu kolleegium eelnevalt selgitas, läheb konfiskeerimisotsustuse jõustumisel konfiskeeritud asja omandiõigus automaatselt konfiskeerimisotsustuse adressaadilt riigile üle. Ei ole õiguslikku mehhanismi, tagastamaks juba konfiskeeritud ja riigi omandisse läinud asja omandit konfiskeerimise asendamise tõttu konfiskeerimisotsustuse adressaadile. Kehtivas õiguses puudub menetlus, mille raames saaks isik taotleda tema suhtes jõustunud kohtuotsusega kohaldatud vara konfiskeerimise asendamist raha väljamõistmisega

§ 84alusel.

Ühtlasi ei saa maakohus kohtuotsuse täitmise käigus asuda jõustunud kohtuotsust revideerima ja kehtivat konfiskeerimisotsustust tühistada. Muu hulgas ei ole see võimalik KrMS §-des 431-432 ette nähtud korras. Sõltumata märgitust jääb kolleegiumile arusaamatuks, millest tulenevalt leidis kohus, et konfiskeerimise asendamise taotluse peaksid kohtule esitama I. T., O. Tomson ja T. T. ühiselt ning kuidas saab kriminaalmenetluses kohtule esitatud taotluse lahendamiseks kohtuistungi korraldamise vajadus oleneda sellest, kas taotlus on notariaalses vormis. Praeguses asjas jääb ebaselgeks seegi, kelle suhtes

§ 84kohaldamist kohus silmas pidas.

52. Maakohus otsustas

§ 831

lg 3 teisele lausele viidates ka seda, et kui kannatanu eelistab pöörata sissenõude Xxxxx X kinnistule ja kui täitemenetluses õnnestub kinnistu müügist saada summa, mis ületab kannatanu nõuet ja täitekulusid, siis lähtudes otstarbekusest ei käivitata paralleelselt konfiskeerimismenetlust tsiviilhagi rahuldamisest ülejääva summa riigi tuludesse kandmiseks. Kannatanu nõude rahuldamisest ja täitekuludest ülejääva rahasumma käskis kohus kanda O. Tomsoni pangakontole. Kolleegium märgib, et ka nendel kohtu otsustustel puudub seaduslik alus. Olenemata sellest, et kannatanu nõuet ei ole võimalik Xxxxx X kinnistule pöörata (vt otsuse punkt 43) ja et Xxxxx X kinnistu ise ei ole käsitatav süüteoga saadud varana (vt otsuse punkt 49), jääb arusaamatuks, milline on see "konfiskeerimismenetlus", mille käivitamist kohus otstarbekaks ei pea, ja millisel alusel oleks võimalik täitemenetluses I. T. kinnistu müügist pärast sissenõude rahuldamist ja täitekulude katmist ülejäänud raha tagastada hoopis O. Tomsonile. 53. Ei saa jätta märkimata, et maakohtu erinevad otsustused on ka sisemiselt ebaloogilised. Ühelt poolt leidis kohus, et kui kannatanu ei soovi Xxxxx X kinnistule sissenõuet pöörata, tuleb kinnistu konfiskeerida või selle asemel

§ 84alusel riigi kasuks 54 673 eurot 66 senti välja mõista ja lisaks peab O.

Tomson muu vara arvel tasuma kannatanu nõude summas 71 748 eurot 72 senti. Teisalt otsustas kohus, et kui kannatanu soovib sissenõude pööramist Xxxxx X kinnistule, siis tasutakse kinnistu müügist saadud rahast nõue ja täitekulud ning ülejäänud raha tagastatakse O. Tomsonile. Sellisel juhul konfiskeerimise ega selle asendamise kohaldamist maakohus ette ei näinud. Järelikult maakohtu otsusest lähtudes sõltuks O. Tomsoni ja I. T. varaliste kohustuste maht väga olulises ulatuses sellest, kas kannatanu soovib sissenõude pööramist Xxxxx X kinnistule või mitte. Isegi kui seaduses sätestatut mitte arvestada, ei ole kohtu sellist käsitlust võimalik mõista.

1. Kolleegium ei pea vajalikuks käsitleda üksikasjalikult kõiki vigu, mis maakohus Xxxxx X kinnistu aresti alla jätmise, tingimusliku konfiskeerimise ja selle asendamisega seoses tegi. Eelnevalt toodud põhjused on piisavad, järeldamaks, et maakohtu kõnealused otsustused on ebaseaduslikud ja tuleb tühistada. Kolleegiumi hinnangul tuleb selleks maakohtu otsuse resolutsioonist tervikuna välja jätta tekst, mis algab sõnadega "22.12.
2. Tartu Maakohtu eeluurimiskohtuniku määrusega (IV, 8285) konfiskeerimise tagamiseks arestitud kinnistu [..]" ja lõpeb sõnadega "kompensatsiooniks tema tehtud kulutuste eest Xxxxx X, Valga kinnistusse)." (kohtuotsuse lk 2 viimane lõik kuni kohtuotsuse lk 5 esimene lõik).
3. Kuna prokuratuur maakohtu konfiskeerimisotsustust ei vaidlustanud, puudub käesolevas asjas võimalus kaaluda, kas rahasumma, mille ulatuses O. Tomson Xxxxx X kinnistut kuriteoga saadud vara arvel parendas, tuleks I. T.-lt

§ 831

lg 2 p-de 1 või 2 ja

§ 84alusel välja mõista.

I. T.lt

§ 84

alusel rahasumma väljamõistmine kas Riigikohtu otsusega või kriminaalasja uuel arutamisel maa- või ringkonnakohtu otsusega võiks KrMS § 3602 lg-te 1 ja 3 ja § 361 lg 1 p 7 või § 361 lg 2 ja § 341 lg 5 nõuete vastaselt raskendada I. T. olukorda võrreldes Tartu Maakohtu

1. aprilli
2. a otsusega. IV
3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium osaliselt Tartu Maakohtu
4. aprilli
5. a ja Tartu Ringkonnakohtu
6. oktoobri
7. a otsused, tehes tühistatud osas ise uue otsuse. Samuti täpsustab kolleegium KrMS § 361 lg 1 p 2 alusel ringkonnakohtu poolt muutmata jäetud maakohtu otsuse resolutiivosa. Süüdistatava kaitsja ja kolmanda isiku esindaja kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt.
8. Süüdistatava O. Tomsoni määratud kaitsja K. Kutsar esitas taotluse määrata talle O. Tomsonile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest tasu 192 eurot (sh käibemaks 32 eurot senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks 1 tund ja kassatsiooni koostamiseks 4 tundi. Riigikohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
9. detsembri
10. a otsuse (
11. juulil 2012 jõustunud redaktsioonis) punktidest 2 ja 16 juhindudes rahuldada. Lähtudes KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 186 lg-st 1, jääb O. Tomsoni kaitsjale kassatsioonimenetluses määratud tasu menetluskuluna riigi kanda.
12. Kolmanda isiku I. T. esindaja A. Vilt esitas taotluse hüvitada O. Tomsonile 250 eurot, mis O. Tomson tasus OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must kolmandale isikule I. T.-le apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest. Kolleegium märgib, et kuna I. T. valitud esindajale apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi hüvitamist ringkonnakohtult ei taotletud, ei saa seda enam teha ka kassatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. mai
14. a otsus asjas nr 3-1-1-44-12, p 10). Ehkki Riigikohtule esitatud hüvitamistaotluses pole välja toodud, millise osa taotletud summast moodustavad õigusabikulud kassatsioonimenetluses, peab kolleegium võimalikuks lähtuda eeldusest, et kassatsioonimenetluse kulude osakaal on 50% ehk 125 eurot. Arvestades seda, et I. T. esindaja kassatsioon põhineb suures osas O. Tomsoni kaitsja kassatsiooni seisukohtade kordamisel, peab kolleegium kolmanda isiku esindajale kassatsioonimenetluses makstud tasu mõistlikuks suuruseks 50 eurot. See summa tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 186 lg 1 alusel riigilt O. Tomsoni kui kulu kandja kasuks välja mõista. Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg