3-2-1-61-13

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-61-13 Määruse kuupäev Tartu,

1. juuni
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik Kohtuasi OÜ Sorensen Invest avaldus Meelis Osa pankroti väljakuulutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
3. jaanuari
4. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-28013 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Meelis Osa määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Võlausaldaja OÜ Sorensen Invest (registrikood 10502636) Võlgnik Meelis Osa, esindaja vandeadvokaat Heldur Otti Pankrotihaldur Indrek Lepsoo Asja läbivaatamise kuupäev RESOLUTSIOON
5. mai
6. a, kirjalik menetlus
7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
8. jaanuari
9. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-28013 ja Harju Maakohtu
10. novembri
11. a määrus samas tsiviilasjas.
12. Saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
13. Määruskaebus rahuldada osaliselt.
14. Tagastada määruskaebuselt
15. veebruaril 2013 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot Koidu Osa pangakontole. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
16. OÜ Sorensen Invest (võlausaldaja) esitas
17. juulil 2012 Harju Maakohtule avalduse Meelis Osa (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt sõlmisid võlgnik ja ALG Liisingu Aktsiaselts (laenuandja)
18. märtsil 2008 laenulepingu, mille alusel andis laenuandja võlgnikule laenu 273 815 eurot 22 senti (leping I), ning
19. juunil 2009 laenulepingu, mille alusel sai võlgnik laenuandjalt laenu 68 331 eurot 77 senti (leping II). Laenulepingute täitmise tagamiseks seati võlgniku kinnisasjadele laenuandja kasuks hüpoteegid 95 867 eurot 47 senti ja 415 425 eurot 71 senti. Kuna võlgnik rikkus laenu tagastamise kohustust, ütles laenuandja
20. veebruaril 2012 lepingud üles ja nõudis leppetrahvi.
21. mail 2012 loovutas laenuandja võlausaldajale lepingutest tuleneva nõude 211 530 eurot 44 senti, s.o hüpoteeke ületava osa (sh lepingust I tulenev intressi ja leppetrahvi nõue 149 206 eurot 45 senti ja lepingust II tulenev viivise ja leppetrahvi nõue 62 323 eurot 99 senti). Laenulepingutest tulenevate nõuete osa, mille täitmine on tagatud hüpoteekidega, laenuandja võlausaldajale ei loovutanud. Laenuandja teatas
22. juunil 2012 võlgnikule nõude loovutamisest. Võlausaldaja esitas samal kuupäeval võlgnikule pankrotihoiatuse. Võlgnik ei ole oma kohustusi täitnud. Võlgnik on püsivalt maksejõuetu, sest tema kohustused ületavad oluliselt tema vara ning võlgnik ei suuda juba pikka aega oma sissenõutavaks muutunud rahalisi kohustusi täita. Võlgnik on asunud tegema lähikondsega tehinguid, mis vähendavad tema vara väärtust ja kahjustavad võlausaldajate huve.
23. Harju Maakohus võttis pankrotiavalduse
24. augusti
25. a määrusega menetlusse ning teatas menetlusosalistele eelistungi toimumisest
26. septembril
27. Maakohus andis võlgnikule võimaluse esitada kuni eelistungini pankrotiavalduse kohta vastuväite.
28. Võlgnik esitas
29. septembril 2012 taotluse eelistungi edasilükkamiseks. Taotluse kohaselt ei ole võlgnikule antud piisavalt aega õigusabi osutaja leidmiseks, et koostada vastuväide ja esitada asjaga seotud dokumente. Maakohus jättis
30. septembri
31. a eelistungil võlgniku taotluse rahuldamata. Eelistungil ja pärast eelistungit esitatud vastuväites vaidles võlgnik pankrotiavaldusele vastu. Võlgnik märkis, et ta on esitanud maakohtule hagi, milles palub tuvastada enda ja ALG Liisingu Aktsiaseltsi (laenuandja) sõlmitud laenulepingute ning võlausaldaja ja laenuandja sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingu tühisus.
32. septembri
33. a määrusega nimetas maakohus võlgniku ajutiseks halduriks Indrek Lepsoo.
34. Harju Maakohus rahuldas
35. novembri
36. a määrusega võlausaldaja avalduse ja kuulutas välja võlgniku pankroti. Maakohus nimetas võlgniku pankrotihalduriks I. Lepsoo ning jättis menetluskulud võlgniku kanda. Maakohus leidis, et võlgniku maksejõuetus ei ole ajutine, mistõttu on põhjendatud kuulutada välja tema pankrot. Võlausaldaja nõude aluseks on võlgniku ja laenuandja leping I ja leping II. Lepingu I alusel andis laenuandja võlgnikule laenu 273 815 eurot 22 senti.
37. veebruaril 2012 ütles laenuandja lepingu I üles, määrates kohustuste täitmise tähtpäevaks
38. veebruari
39. a. Võlgnik ei täitnud kohustust. Lepingu I järgi oli nõude suurus
40. mai
41. a seisuga 622 261 eurot 99 senti, millest põhivõlg oli 260 205 eurot 27 senti. Samaks ajaks oli lepingu II järgi nõude suurus 161 920 eurot 74 senti, millest põhivõlg oli 67 836 eurot 45 senti. Pankrotiavalduse aluseks oleva nõude vaidlustamiseks esitatud hagi menetlemine ei too igal juhul kaasa võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata jätmist. Pankrotiseaduse (PankrS) § 31 lg 1 teise lause koostoimes PankrS § 15 lg 3 p-ga 1 kohaldamiseks peab kohus kontrollima võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele esitatud võlgniku vastuväidete põhjendatust ka siis, kui selle nõude vaidlustamiseks on võlgnik esitanud hagi ja kohus on võtnud selle menetlusse. Kohus ei ole tsiviilasjas nr 2-12-38673 võlgniku esitatud hagiavaldust menetlusse võtnud. Ajutine haldur on tuvastanud, et võlgnikul on vara 670 000 – 930 000 euro väärtuses, võlgniku kohustuste maht on
42. novembri
43. a seisuga 2 209 884 eurot 29 senti. Järelikult on tõendatud, et võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Seetõttu on võlgnik maksejõuetu. Ajutine haldur on tuvastanud, et võlgniku maksejõuetuse on põhjustanud võlgniku rahavoogude ebapiisav prognoosimine, sh võlgniku tegelikke majanduslikke võimalusi ületavate kohustuste võtmine, mida ta ei ole praegu suuteline täitma. Suurte kohustuste võtmise on tinginud eelkõige mitu aastat tagasi olnud kinnisvaraturu kõrgaeg ning turul olnud võimalused teenida suurt kasumit. Võlgnikul ei ole sissetulekut, mille arvel ta saaks oma kohustusi täita. Ajutise halduri hinnangul ei ole esialgse teabe kohaselt võlgniku maksejõuetus põhjustatud kuriteo tunnustega tegudega.
44. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta pankrot välja kuulutamata. Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata võlgniku taotluse lükata istung edasi. Arvestades asja keerukust ja mahtu, ei suutnud võlgnik kohtukutse kättesaamise ja istungi toimumise vahele jäänud lühikesel ajal esitada tõendeid selle kohta, et ta maksis võlausaldajale 16 319 eurot 77 senti. Maakohus ei hinnanud võlgniku esitatud order-kviitungeid, mis tõendavad, et ta on nimetatud rahasumma võlgnikule maksnud. Määruses nimetatud laenulepingutest tulenev koguvõlg erineb ajutise halduri aruandes märgitud kohustusest laenuandja vastu. Ajutine haldur on tuvastanud, et võlgniku kohustuse suurus laenuandjale on 791 323 eurot 99 senti. Samas on võlausaldaja märkinud, et tal on võlgniku vastu üksnes 211 530 euro 44 sendi suurune nõue. Kuna pankrotiavalduse esitas võlausaldaja, on maakohus alusetult analüüsinud laenuandja ja võlgniku laenusuhet. Võlausaldaja nõude ja selle selguse kohta ei ole maakohus seisukohta võtnud. Võlausaldaja nõue ei ole selge, kuna võlgnikul on selle kohta vastuväited, mida kohus ei arvestanud. Võlausaldaja nõude suuruseks ei saa kuidagi olla 784 182 eurot 73 senti, võla tegelik suurus ei ole teada, sest võlausaldaja on esitanud selle kohta valeandmeid. Võlausaldaja nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude kindlakstegemist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetlusest.
45. Pankrotihaldur leidis, et maakohtu määrus on põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust.
46. Võlausaldaja palus samuti jätta määruskaebuse rahuldamata. Alternatiivselt palus võlausaldaja muuta kohtumääruse põhjendusi, jättes määruse resolutsiooni muutmata.
47. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
48. Tallinna Ringkonnakohus jättis
49. jaanuari
50. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Määruse kohaselt ei ole maakohus pankrotiavalduse läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Määruskaebusest ei nähtu, mis põhjusel ei olnud võlgnikul võimalik esitada oma vastuväiteid edasises menetluses. Samuti ei nähtu kaebusest, millised olulised väited või tõendid jäid võlgnikul esitamata seetõttu, et maakohus ei lükanud eelistungit edasi. Võlgnik oli eelistungi toimumisest teadlik ning osales seal koos oma esindajaga. Seega ei ole põhjendatud määruskaebuse väide, et liiga lühikese etteteatamisaja tõttu ei olnud võlgnikul võimalik leida endale eelistungile esindajat. Põhjendatud ei ole määruskaebuse väide, mille kohaselt ei olnud võlgnikul võimalik esitada kohtule tõendeid sularaha maksete kohta. Toimikus on tasumist tõendavad order-kviitungid, millest nähtub, et võlgnik tegi kõik maksed
51. a-l. Võlgnik esitas maakohtule oma seisukoha pankrotiavalduse kohta ning osales koos lepingulise esindajaga ka kohtuistungil, kus võlausaldaja kinnitas, et ei vaidle nende maksete saamisele vastu. Kõik maksed tehti enne pankrotiavalduse esitamist ja nende võrra on ka nõuet vähendatud. Võlgnik ei ole neid väiteid ümber lükanud. Põhjendatud ei ole võlgniku väide, mille kohaselt ei hinnanud maakohus võlausaldaja nõuet, vaid hindas laenuandja ja võlgniku laenusuhteid. Kuna võlausaldaja omandas laenuandja nõude loovutamise teel, pidi maakohus hindama laenulepingust tulenevat nõuet. Võlausaldaja nõue on piisavalt selge. Võlgniku vastuväited ei ole tõendatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
52. Võlgnik palub määruskaebuses tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse ning teha uue määruse, millega jätta võlausaldaja pankrotiavaldus rahuldamata ja võlgniku pankrot välja kuulutamata. Määruskaebuse kohaselt ei ole võlausaldajale nõude loovutamine selge, kuna nõude loovutamise lepingus ei ole kirjas, kas loovutatud nõue katab kõrvalnõudeid või põhinõuet. Kõrvalnõudeid ei saa loovutada ilma põhinõuet loovutamata. Seetõttu on loovutamine tühine. Võlgniku vastu esitatud nõue on tõendamata ja põhistamata, kuna pankrotimenetluses ei ole esitatud arvutusi selle kohta, kui palju on laenu tasutud ning kuidas ja mis alusel on kujunenud põhi- ja kõrvalnõuete suurus. Kuna võlausaldaja ei ole oma tõendamiskohustust täitnud ning kohtud ei ole nõude tõendatust ja suurust uurinud ega tuvastanud, tuleb pankrotiavaldus jätta PankrS § 10 lg 4 ja § 15 lg 3 p-de 1 ja 4 alusel rahuldamata. Võlausaldaja nõue on ebaõige või ebaselge, sest osa põhivõlast on tasutud. Lepingu II järgi on avaldaja põhinõude suuruseks seega üksnes 52 011 eurot 81 senti, mitte 67 836 eurot 45 senti, mida avaldaja nõuab. Sellest tulenevalt on avaldaja märkinud valesti ka talle loovutatud viivise ja leppetrahvi nõude suuruse. Laenuandjal ei olnud õigust nõuda võlgnikult leppetrahvi ja seda nõuet võlausaldajale loovutada, sest leppetrahvi esitamise mõistlik aeg oli möödunud. Lisaks on võimalik viivist ja leppetrahvi vähendada ning laenuandja põhinõue on osaliselt aegunud. Lepingud I ja II on deklaratiivsed võlatunnistused varasemate laenude kohta, mitte iseseisvad laenulepingud ega abstraktsed võlatunnistused. Võlgniku vastu esitatud nõue on oluliselt väiksem, kui on märgitud pankrotiavalduses. Seega oleks pidanud kohtumenetluses ilmnema, et nõue on täielikult hüpoteegiga tagatud ja pankrotti ei ole alust välja kuulutada. Kohtud ei ole rakendanud hagita menetluses kehtivat uurimisprintsiipi ja selgitanud välja olulisi asjaolusid. Võlgnik jäi kohtumenetluses vajaliku kaitseta, kuna tal ei olnud esindajat.
53. Võlausaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta määrused muutmata või saata asja uueks lahendamiseks maa- või ringkonnakohtule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
54. Kolleegium leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud, mistõttu tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada ja asi saata uueks lahendamiseks maakohtule.
55. Kohus kuulutab PankrS § 31 lg 1 kohaselt pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest jätab kohus PankrS § 31 lg 2 järgi pankroti välja kuulutamata, kui esineb PankrS § 15 lg-s 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus. Kohus võib siiski pankroti välja kuulutada, kui esineb PankrS § 15 lg 3 p-s 6 nimetatud alus ajutise halduri nimetamata jätmiseks. Võlgnik leiab, et maakohus ei võinud tema pankrotti välja kuulutada, sest poolte vahel on vaidlus, mis tuleb lahendada hagimenetluses, nõue on pandiga tagatud ning võlausaldaja nõue ei ole selge, st esinevad PankrS § 15 lg 3 p-des 1, 2 ja 4 nimetatud asjaolud.
56. Õige on maakohtu seisukoht, et PankrS § 15 lg 3 p 1 ja PankrS § 31 lg 1 teise lause alusel peab kohus kontrollima pankrotiavaldusele esitatud võlgniku vastuväidete põhjendatust ka siis, kui võlgnik on esitanud nõude vaidlustamiseks hagi ja kohus on võtnud selle menetlusse (vt Riigikohtu
57. aprilli
58. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-07, p 12). Kohtuinfosüsteemist nähtuvalt ei ole maakohus kohtumääruse tegemise ajaks võlgniku tsiviilasjas nr 2-12-38673 esitatud hagi menetlusse võtmist otsustanud.
59. Maa- ja ringkonnakohtu määruse ning pankrotiavalduse kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu kokku 211 530 euro 44 sendi suurune nõue, mis koosneb võlausaldajale loovutatud intressi-, viiviseja leppetrahvinõudest. VÕS § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude teisele isikule loovutada tervikuna või osaliselt. Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seaduse järgi keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Loovutamise piirangud on sätestatud VÕS §-s
60. Võimaldades loovutada nõudeid osaliselt, ei piira seadus kõrvalnõuete loovutamist ilma põhinõuet üle andmata. Seega on ekslik võlgniku seisukoht, et laenuandja ei saanud intressi-, viivise- ja leppetrahvinõuet võlausaldajale loovutada ilma põhinõuet loovutamata.
61. PankrS § 3 lg 3 järgi peab pankrotiasja menetlev kohus omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja pankrotimenetluse jaoks olulised asjaolud, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise. Pankroti väljakuulutamine on TsMS § 475 lg 1 p 122 kohaselt hagita asi, mille läbivaatamisel ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste, asjaolude ega nendele antud hinnanguga ning mille läbivaatamisel peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui selle kohta ei ole esitatud vastuväiteid (TsMS § 475 lg-d 5 ja 7). Ka TsMS § 5 lg 3 kohaselt selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Hagita menetluse kohtumäärusele kohaldatakse TsMS § 478 lg 1 järgi üldjuhul hagimenetluses tehtava kohtumääruse sätteid. Lisaks PankrS § 31 lg-tes 5 ja 6 nimetatule tuleb pankrotimääruses märkida mh kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis (TsMS § 463 lg 2, § 465 lg 2 p 8 ning § 442 lg 8). Õige on võlgniku seisukoht, et pankrotiavaldusest ei nähtu ja kohtud ei ole tuvastanud võlausaldaja nõude täpset koosseisu ja suuruse kujunemist. Pankrotiavalduses on esitatud küll kõrvalnõuete suurus (I kd, tl 5), kuid kõrvalnõuete arvutusi ei ole toodud. Kolleegium leiab, et pankrotiavalduse põhistamiseks või nõude olemasolu tõendamiseks PankrS § 10 lg 1 ning PankrS § 15 lg 3 p 4 mõttes ei piisa ainuüksi nõude suuruse märkimisest. Lisaks on kohtud jätnud välja selgitamata, kas võlgnik on osa põhivõlast tasunud, mistõttu võivad võlausaldajale loovutatud nõuded olla esitatud vales suuruses (vt võlgniku vastuväited nt I kd, tl 356 ja II kd, tl 13–14). Ringkonnakohtu määruse kohaselt ei ole võlgnik lükanud ümber võlausaldaja väidet, et võlgniku enne pankrotiavalduse esitamist tehtud maksete võrra on nõuet vähendatud. Samas ei ole määrusest jälgitav, kuidas seda tehti. Samuti ei ole kohtud kontrollinud, kas võlausaldajale loovutatud nõue võib olla tagatud hüpoteegiga, nagu väidab võlgnik (vt nt I kd, tl 355).
62. Määruskaebuse kohaselt ei ole võlausaldajal õigust nõuda leppetrahvi, kuna leppetrahvi nõudmise mõistlik aeg oli möödunud. Samuti leiab võlgnik määruskaebuses, et viivist ja leppetrahvi tuleb vähendada ning vaidlusalused laenulepingud on deklaratiivsed võlatunnistused. Lisaks on võlgnik seisukohal, et osa laenuandja nõudest on aegunud. Need väited jätab kolleegium tähelepanuta, sest võlgnikul on võimalik esitada need maakohtus.
63. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus võtma põhjendatud seisukoha võlausaldaja nõude selguse ja võlgniku vastuväidete kohta. Kui võlausaldaja nõue on ebaselge, tuleb pankrotiavaldus jätta rahuldamata ja pankrot PankrS § 31 lg 2 teise lause kohaselt välja kuulutamata.
64. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt maakohtu otsustada.
65. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb võlgnikule TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Võlgnik on palunud kooskõlas TsMS § 149 lg 8 esimese lausega tagastada kautsjoni selle tasunud isiku kontole. Tambet Tampuu, Henn Jõks, Jaak Luik