← Eesti

3-3-1-80-12

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-80-12

  1. juuni 2013 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo Pilving Vladimir Aerulo kaebus vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
  2. septembri
  3. a otsus haldus​asjas nr 3-08-709 Vladimir Aerulo kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Rahuldada Vladimir Aerulo kassatsioonkaebus.
  5. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  6. detsembri
  7. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
  8. septembri
  9. a otsus haldusasjas nr 3-08-
  10. Teha uus otsus, millega rahuldada Vladimir Aerulo kaebus ja mõista Justiitsministeeriumilt välja Vladimir Aerulo kasuks hüvitis 2000 (kaks tuhat) eurot lisaks Tallinna Halduskohtu
  11. aprilli
  12. a otsusega haldusasjas nr 3-08-709 välja mõistetud hüvitisele.
  13. Määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo riigieelarvest makstavaks tasuks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 328 (kolmsada kakskümmend kaheksa) eurot 80 senti. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. Vladimir Aerulo mõisteti süüdi Viru Maakohtu
  15. juuni
  16. a ja
  17. detsembri
  18. a otsustega karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p 4 ja § 25 lg 2 järgi ning alates
  19. detsembrist 2006 pidi V. Aerulo liitkaristusena kandma 1 aasta 3 kuu ja 26 päeva pikkust vangistust. Karistuse kandmisaja algust loeti
  20. detsembrist
  22. Viru Maakohtu
  23. jaanuari
  24. a määrusega vabastati V. Aerulo põhiseaduse § 23 lg 2, § 12 lg 1 ja Kars § 5 lg 2 alusel temale mõistetud karistuse edasisest kandmisest seoses
  25. märtsil 2007 jõustunud KarS muudatusega, mille kohaselt kuritegu, mille eest V. Aerulo süüdi mõisteti ja tema vabadusekaotuslik karistus muudeti väärteoks. V. Aerulo vabastati tema avalduse alusel Viru Maa​kohtu
  26. jaanuari
  27. a määrusega vanglast
  28. jaanuaril
  30. V. Aerulo esitas
  31. märtsil 2008 Rahandusministeeriumile avalduse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks 320 kalendripäeva eest. Rahandusministeerium jättis
  32. märtsi
  33. a kirjaga nr 4-4-3668 avalduse rahuldamata, leides, et puudub alus kahju hüvitamiseks.
  34. V. Aerulo esitas
  35. aprillil 2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi
  36. märtsi
  37. a kirja nr 4-4/3668 tühistamiseks, tema kasuks alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju 326 830 krooni hüvitamiseks ja riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks. Kaebuse põhjendused: 1) Riigikohus on
  38. märtsi
  39. a otsuses kriminaalasjas nr 3-13-10-02 asunud seisukohale (p 26), et põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Kaebaja viibis alates
  40. märtsist
  41. jaanuarini 2008 alusetult vanglas. 2) AVVKHS ei näe ette kahju hüvitamise alust, kui isikult on võetud vabadus karistusena teo eest, mis karistuse kandmise ajal muudetud seaduse kohaselt ei ole enam kuritegu. Seadusandja ei ole kehtestanud ka rakendussätteid, mille alusel peale
  42. märtsi
  43. seadusemuudatusi oleks karistuse kandmisest vabastatud isikud, kes olid kinnipidamisasutustes tegude eest, mis muutunud õiguse järgi ei olnud enam kuriteod. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  44. detsembri 2007.a määrusega nr 3-1-2-207 leiti, et vastavad küsimused tuleb lahendada KrMS § 431 alusel. 4) Kaebajale tuleb kahju hüvitada seaduse analoogiast tulenevalt AVVKHS § 5 lg-s 1 sätestatud määrade alusel. V. Aerulolt oli alusetult vabadus võetud 322 päeva. AVVKHS kohaselt on päevamääraks 1015 krooni, millest tulenevalt on V. Aerulol õigus hüvitisele 326 830 krooni.
  45. Rahandusministeerium leidis vastuses, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
  46. Tallinna Halduskohtu
  47. juuni 2008.a otsusega jäeti V. Aerulo kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) Rahandusministeeriumi
  48. märtsi 2008.a kiri nr 4-4/3668 on õiguspärane. Kaebuse esitajalt ei võetud vabadust alusetult, vaid õiguspäraselt. V. Aerulo suhtes ei ole tehtud õigeksmõistvat otsust, tema suhtes ei ole kriminaalmenetlust lõpetatud ega süüdi mõistvat otsust tühistatud. Seetõttu ei ole AVVKHS praegusel juhul kohaldatav. 2) V. Aerulo ei saa tugineda riigivastutuse seaduse (RVastS) sätetele, kuna ta pöördus kohtusse Rahandusministeeriumi vastu AVVKHS § 4 lg 6 alusel. 3) Karistusaja lühendamine kergema karistusseaduse jõustumise tõttu ei ole võrdsustatav alusetu vabaduse võtmisega.
  49. V. Aerulo esitas Tallinna Halduskohtu
  50. juuni 2008.a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja mõista hüvitis välja.
  51. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  52. juuni 2009.a otsusega haldusasjas nr 3-08-709 V. Aerulo apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus jättis rahuldamata V. Aerulo kaebuse kahju hüvitamiseks põhiseaduse § 25 ja riigivastutuse seaduse alusel. Ülejäänud osas jäi halduskohtu otsus muutmata. Kohus saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale halduskohtule. Ringkonnakohtu põhjendused: 1) V. Aerulo tuli pärast
  53. märtsi 2007 jõustunud KarS muudatusi vabastada temale mõistetud vangistuse kandmisest. 2) Kahjunõude seisukohalt on oluline hinnata, kas kohus peab pidi V. Aerulo vabastamise küsimuse lahendama süüdimõistetu enda või tema kaitsja taotluse alusel või on riigil kohustus algatada süüdi​mõistetu vabastamine vangistuse kandmisest olukorras, kus tegu, mille toimepanemise eest isikut karistati, on karistusseaduse leevendamise tõttu muutnud väärteoks, mille eest karistusena vangistuse kohaldamine ei ole võimalik. 3) Kuna V. Aerulo puhul olid pärast
  54. märtsi 2007.a jõustunud seadusemuudatusi täidetud samad tingimused, mis on kirjeldatud KarSRS § 1 lg-3, siis oli käesoleval juhul võimalik analoogia korras kohaldada ka karistusseadustiku rakendamisel ettenähtud menetlusnorme. 4) Puudub alus põhiseaduslikkuse järelevalve alustamiseks, sest AVVKHS ei ole põhiseadusega vastuolus.
  55. V. Aerulo esitas kassatsioonkaebuse, milles taotles Tallinna Halduskohtu
  56. juuni
  57. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu
  58. juuni
  59. a otsuse haldusasjas nr 3-08-709 osalist tühistamist. Riigikohus kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud.
  60. V. Aerulo esitas Tallinna Halduskohtule täpsustatud kaebuse, milles taotles Eesti Vabariigi Prokuratuurilt ja Justiitsministeeriumilt ajavahemikul
  61. mai 2007 –
  62. jaanuar 2008 eba​seadusliku vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist kohtu poolt õiglases määras.
  63. Justiitsministeerium kaebusega ei nõustunud ning palus selle jätta rahuldamata.
  64. Tallinna Halduskohus rahuldas
  65. aprilli
  66. a otsusega V. Aerulo kaebuse ning mõistis Justiitsministeeriumilt V. Aerulo kasuks välja mittevaralise kahju 10 000 krooni. Kohtuotsuse põhjendused: 1) Kaebaja kuulus nende isikute hulka, kellele seadusemuudatus laienes, samas aga ei saa välja tuua mingit konkreetset tähtaega, mille jooksul oleks pidanud läbi viima kinnipeetavate vabastamine. Vastustaja selgitas kohtule, et vanglad esitasid vabastamisele kuuluvate nimekirjad Justiits​ministeeriumile ja kohtutele. Vangla esitatud nimekirjast oli välja jäänud V. Aerulo. Seda võib käsitada vanglapoolse eksimusena, millest võib järeldada, et V. Aerulo vabastati vangistusest hiljem võrreldes teiste, nimekirja kantud kinnipeetavatega. 2) Kaebajale ei saa ette heita tegevusetust, kuna ta viibis kinnipidamisasutuses, kus info levik ja kättesaadavus on piiratud. Vangla teda muudatustest ei informeerinud. 3) V. Aerulolt ei võetud vabadust alusetult, vaid ta viibis vangistuses jõustunud süüdimõistvate kohtu​otsuste alusel ning karistusseadustiku muudatustega avanes tal võimalus vabaneda vangistusest enne karistuse lõpptähtaega. 4) Karistusõiguslike muudatuste puhul peab seadusandja arvestama sellega, et eranditult kõigil süüdistatavatel ja süüdimõistetutel tekib PS § 23 lg 2 teises lauses sisalduvast põhiõigusest lähtuvalt täiesti võrdne subjektiivne õigus enda suhtes kergendava karistusseaduse kohaldamiseks. 5) Mõistlik ja kohane hüvitis on 10 000 krooni.
  67. V. Aerulo esitas Tallinna Halduskohtu
  68. aprilli
  69. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles vaidlustatud otsuse osalist tühistamist.
  70. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  71. jaanuari
  72. a otsusega V. Aerulo kaebuse osaliselt. Kohus tühistas halduskohtu otsuse osas, millega V. Aerulo kasuks jäeti välja mõistmata mitte​varalise kahju hüvitis 10 000 krooni ületavas summas. Kohus saatis asja tühistatud osas samale halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
  73. Tallinna Halduskohtu
  74. detsembri
  75. a otsusega jäeti V. Aerulo kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) Kahju ei tekitatud prokuratuuri tegevusetuse tõttu. Prokuratuur lähtus seadusest, tal ei lasunud kohustust teha taotlusi vabaduskaotusliku karistust kandvate isikute suhtes, kes olid süüdi mõistetud kuriteo eest, mis hiljem seadusemuudatuse alusel enam kuritegu ei olnud. 2) Kahju ei tekitatud maakohtu poolt. Kohtutele ei saa ette heita erinevat tõlgendamist üsnagi ebaselges õigussituatsioonis ning sellises olukorras lahendab vaidluse lõplikult alles Riigikohus. 3) Vanglal on kinnipeetavate suhtes kohustus teavitada vanglasisestest kinnipidamist puudutavatest regulatsioonidest, kinnipeetavate juriidilist nõustamist vangla ei teosta. Kinnipeetaval on õigus advokaadile ning neil on juurdepääs seadustele, kohtulahenditele.
  76. V. Aerulo esitas Tartu Halduskohtu
  77. detsembri
  78. a otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant taotles halduskohtu otsuse tühistamist osas, milles jäi kahjunõue rahuldamata Justiits​ministeeriumi ja Riigiprokuratuuri vastu, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega tema kaebus rahuldada.
  79. Tallinna Ringkonnakohtu 7 septembri
  80. a otsusega jäeti Tallinna Halduskohtu
  81. detsembri
  82. a otsus haldusasjas nr 3-08-709 muutmata ja V. Aerulo apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt on kaebajale õiglases suuruses hüvitis juba välja makstud. Prokuratuuri ja kohtu õigusvastase tegevusena saaks kõne alla tulla periood
  83. septembrist 2007
  84. jaanuarini
  85. AVVKHS §-s 5 sätestatud hüvitise arvutamise metoodika kohaselt oleks hüvitise suurus iga ööpäeva eest 1015 krooni, mida ei saa käesoleval juhul pidada põhjendatuks. AVVKHS alusel määratava hüvitisega loetakse hüvitatuks ka saamata jäänud tulu. Kaebaja taotleb üksnes mittevaralise kahju hüvitamist. Olukorras, kus isik viibib vangistuses teadmisega, et ta kannab jõustunud kohtuotsusega talle kuriteo eest määratud karistust ega ole teadlik toimunud seaduse​muudatusest ning sellest tulenevast vangistusest vabanemise võimalusest, ei saanud talle teadmatuses oleku ajal kaasneda hüvitamist vajavaid hingelisi kannatusi. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  86. V. Aerulo taotleb kassatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu
  87. detsembri
  88. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  89. septembri
  90. a otsuste tühistamist osas, milles kohtud jätsid kahju​nõude rahuldamata Justiitsministeeriumi ja Riigiprokuratuuri vastu 639 eurot 12 senti ületavas osas. Kassaator taotleb uue otsuse tegemist, millega mõistetaks välja hüvitis kohtu poolt määratud õiglases suuruses. Riigil oli positiivne käitumiskohustus tegemaks toiminguid V. Aerulo vabasta​miseks edasisest karistuse kandmisest. Riigil lasus V. Aerulo vabastamise kohustus pärast seaduse​muudatusi mõistliku aja jooksul. Mõistlik aeg on käesoleva juhtumi eripära arvestades mitte üle kahe kuu. V. Aerulole ei ole mõistetud hüvitist selle eest, et prokuratuur jättis mõistliku aja jooksul tema vabastamise taotluse kohtule esitamata ning Tartu Maakohus ei vabastanud teda ennetähtaegse vabastamise menetluses. Seetõttu tuleb mõistlikus määras hüvitis mõista välja ka nimetatud minetuste eest.
  91. Justiitsministeerium ei nõustu vastuses kassatsioonkaebusega ja palub jätta see rahuldamata. Vastuse väidete kohaselt: 1) Kassatsioonkaebus ei vasta nõuetele, kuna kassaator märkis kassatsioonkaebuses vale vastustaja. 2) Kassatsioonkaebuse menetlemisega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kassatsioon​kaebuse nõue puudutab kahjunõuet, mis talle on juba välja mõistetud. Justiitsministeerium leiab, et täiendava hüvitise väljamõistmine ei oleks põhjendatud ning oleks ilmselgelt ebavõrdne ja eba​õiglane antud juhtumi asjaolusid arvestades. 3) Isikuautonoomiast on tuletatav, et iga isik määrab ise hinna, mille eest on valmis oma isiku​õigustest loobuma. Seejuures tuleb lisaks isiku väljendustele arvesse võtta ka tema objektiivset käitumist. Antud juhul oli kassaator oma õigusvastaste ja süüliste tegudega nende kogumis põhjustanud endalt vabaduse võtmise jõustunud kohtulahendiga. Seega oli ta oma mõne aasta vabaduse hinna määranud mõnele tuhandele kroonile. 4) Põhimõtet, et jõustunud kohtuotsust on kohustatud täitma kõik isikud, saab pidada õiguskorra toimimise üheks nurgakiviks. Selline siduvus kehtib nii vanglale, kohtule ja prokuratuurile kui ka seadusandjale, kes saanuks olukorda muuta oma tahteavaldusega, mida aga ei toimunud. Küll oli võimalik kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamine kohtu poolt seaduses ettenähtud korras, mis võis viia isiku karistuse kandmisest vabastamiseni. Konkreetsete sellekohaste muutunud karistusseaduse alusel esitatud taotluste lahendamisel olid kohtud siiski eri meelt. Õiguslik olukord oli ebaselge ning kassaator kannatas selle all. 5) Riigikohus väljendas detsembris 2007 selgelt, et karistust kandev isik saab taotleda enda vabastamist kohtult KrMS §-s 431 sätestatud korras enda või kaitsja taotluse alusel. Seega ei saa prokuratuurile või kohtule ette heita, et need institutsioonid sama aasta märtsist septembrini ei astunud omaalgatuslikke samme kassaatori karistuse kandmisest vabastamiseks. Eelnimetatud lahendi pretsedendimõju alusel prokuratuurile üle aasta varem toimet omava kohustuse omistamine ja sellega seotud riigi vastutus ei ole põhjendatud. 6) Riigikohtu
  92. märtsi
  93. a otsusest asjas nr 3-1-3-10-02 nähtub PS § 23 lõike 3 liberaalne tõlgendus: kaitseala ulatumine karistuse kandmise ajale. Justiitsministeerium märgib, et nimetatud liberaalset tõlgendust ei saa põhjendada rahvusvaheliste inimõiguste dokumentidega ega rahvus​vaheliste inimõiguste kaitse institutsioonide praktikaga. Nimetatud otsus ei kujuta endast vaieldamatut pretsedenti, millest tuleneks isikule soodsama karistussätte mõju ulatumine jõustunud kohtuotsuse alusel kohaldatud karistuse kandmise ajale, millest tulenevalt oleks riigil, sh prokuratuuril või kohtul olnud positiivne kohustus astud omal algatusel ja mingi aja jooksul samme kassaatori karistuse täideviimise tingimusteta lõpetamiseks. 7) Tegemist ei ole kriminaalmenetluses õiguspärase kahju tekitamisega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  94. Vaidlust pole selles, et seoses
  95. märtsi
  96. a karistust leevendava seadusemuudatusega tuli V. Aerulo vabastada edasisest vangistuse kandmisest. Riigikohtu püsiva praktika kohaselt (
  97. märtsi
  98. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02,
  99. detsembri
  100. a määrus asjas nr 3-1-2-2-07) tuleb PS § 23 lg 2 teist lauset tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Riigikohtu üldkogu
  101. juuni
  102. a otsuses asjas nr 3-4-1-19-07 leiti, et leebema seaduse kehtima hakkamisel saab jõustunud kohtuotsusest tuleneva karistuse täideviimist jätkata üksnes tingimustel ja ulatuses, milles seda samadel asjaoludel võimaldaks teha ka uus seadus. Olukorras, kus seadusandja ei ole süüdimõistetute PS § 12 lg 1 esimese lause ja § 23 lg 2 teise lause järgsete õiguste kitsendamiseks aluseid ette näinud, ei saa seadusreservatsiooni põhimõttest tulenevalt ka kohus konkreetse süüdimõistetu õigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele piirata. Üldkogu rõhutas, et kohtul ei ole kaalutlusõigust ning puudub võimalus jätta süüdimõistetu olukord kergendava seadusega vastavusse viimata.
  103. Vangistusseaduse (VangS) § 73 kohaselt vabastatakse kinnipeetav vanglast karistuse ära​- kandmisel, samuti teistel seaduses ettenähtud alustel (nt vabastamine tingimisi enne tähtaega VangS § 76). Praegusel juhtumil ei sätesta seadus, et vangla oleks enda algatusel olnud kohustatud V. Aerulod vanglast vabastama.
  104. Eelnevast nähtuvalt ei saa vaidlust olla ka selles et V. Aerulo edasisest karistuse kandmisest vabastamise otsuse pidi tegema kohus. Samas on vastustajad väitnud, et kuni Riigikohtu
  105. detsembri
  106. a määruseni asjas nr 3-1-2-2-07 puudus vajalik selgus, millises menetluskorras tulnuks kohtul nimetatud küsimused otsustada. Õige on seisukoht, et
  107. märtsi
  108. a seaduse​muudatuste rakendamisel ei olnud asjakohased KarSRS §-des 1, 9, 10 ja 33 sätestatud menetlus​normid, kuivõrd nimetatud normide toime oli piiratud üksnes kriminaalkoodeksi järgi süüdi mõistetud isikute olukorra vastavusse viimiseks KarS
  109. septembril 2002 jõustunud redaktsiooniga. Kolleegium ei nõustu Tallinna Ringkonnakohtu
  110. septembri
  111. a otsuses väljendatud vastupidise seisukohaga, mille kohaselt kaebaja vabastamine tulnuks otsustada KarSRS § 1 lg-st 6 ja §-st 33 lähtudes prokuröri taotluse alusel maakohtu poolt kuue kuu jooksul pärast muudatuste jõustumist. Eelnimetatud
  112. detsembri
  113. a määruse kohaselt tuli leebema seaduse tagasiulatuva kohaldamise küsimused lahendada KrMS § 431 alusel. Nimetatud sätte kohaselt KrMS §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendi täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. Kolleegium möönab, et selge menetlusliku regulatsiooni puudumine võis mõjutada
  114. märtsi
  115. a seadusemuudatuse järgset kohtupraktikat. Samas ei saa menetlusnormi ebaselgus olla piisavaks põhjuseks isikute põhiõiguste eiramiseks. Kohus peab tema pädevusse kuuluva kohtu​asja lahendama ka siis, kui sellekohane menetluslik erinorm puudub, algatades vajadusel põhi​seaduslikkuse järelevalve menetluse. Märkida tuleb aga asjaolu, et KrMS § 431 kehtis ka
  116. märtsi
  117. a seadusemuudatuse ajal ning kohtud tuginesid sellele normile ka enne Riigikohtu osutatud määrust. Tartu Vangla esitas juba
  118. oktoobril 2007 KrMS §-le 431 tuginedes maakohtule taotluse lahendada kinnipeetava vabastamise küsimus, kuna tegu oli dekriminaliseeritud (Riigikohtu üldkogu
  119. juuni
  120. a otsus asjas nr 3-4-1-19-07, p 4). Seega näitab ka haldusorgani rakenduspraktika, et edasise karistuse kandmisest vabastamise küsimuse lahendamisel peeti võimalikuks kohaldada KrMS § 431 ning seda olukorras, kus Riigikohus ei olnud veel KrMS § 431 tõlgendust andnud.
  121. Riigikohtu
  122. detsembri
  123. a määruse p 12 kohaselt toimub isiku olukorda kergendavast seadusemuudatusest tekkinud küsimuse lahendamine KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Kolleegium möönab, et KrMS §-s 432 ei ole kehtestatud süüdimõistetu või tema kaitsja taotluse esitamise kohustust. Sellise taotluse esitamise nõue, eriti olukorras, kus isiku suhtes ei ole vabadusekaotust reaalselt kohaldatud, võib olla küll olemuslikult kooskõlas KrMS § 432 loogikaga, kuid ei ole normis selgesõnaliselt väljendatud.
  124. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et leebema karistusseaduse tagasiulatuv kohaldamine ei ole pelgalt karistust kandva isiku küsimus. Seaduse selline kohaldamine ning isiku edasisest karistuse kandmisest vabastamine on vaieldamatult oluline avalik huvi. Avalik võim peab tagama karistusvõimu teostamise legitiimsuse, sh karistusmeetmete kohaldamise täpse vastavuse seadusega, ja isikute põhiõigused. Isiku vangistusest mittevabastamine toob kaasa ka avaliku ressursi täiendava kulu. Seetõttu peab avalik võim isiku karistuse kandmisest vabastamisel ilmutama piisavat aktiivsust. Kolleegium peab mõistlikuks, et isiku karistuse edasisest kandmisest vabastamine toimuks täitevvõimu initsiatiivil ja korraldusel. Seaduses sellise regulatsiooni puudumine, mis selgesõnaliselt paneks eelnimetatud kohustuse täitev​võimule, ei tingi vältimatult ja alati põhiseaduse vastast olukorda. Ka käesoleval juhul vabastati V. Aerulo karistuse edasisest kandmisest tema taotluse alusel. Tõsi, V. Aerulo esitas sellise taotluse tunduvalt hiljem, kui seda võimaldanuks jõustunud seadusemuudatus. Kaebaja väitel, mis on eluliselt usutav, sai ta karistuse kandmisest vabastamise võimalusest ja selleks vajalikest toimingutest teada kaasvangidelt ja seda alles oktoobris
  125. Täitevvõimul lasus kohustus tulemuslikult teavitada vangistuses viibivat isikut sellest, et tegu on dekriminaliseeritud ja et tal on õigus pöörduda maakohtu poole. Vastustajate väited, et kinni​peetavatel on piisavad võimalused tutvuda seadusemuudatustega ning saada teavet oma õiguste kohta, ei ole veenvad. Kolleegium leiab, et täitevvõimu teostavad asutused on oluliselt rikkunud neil lasuvat teavitamiskohustust, millega kaasnes kestev õigusvastane vabadusõiguse riive. Vastustajate väide, et sellist teavitamise kohustust pole ei prokuratuurile ega ka vanglale seadusega pandud ja seetõttu pole ka teabe mitteandmine etteheidetav, pole eelnimetatud põhjustel vastutusest vabanemise alus. Teavitamiskohustusega seoses peab kolleegium vajalikuks rõhutada, et põhiseaduse § 14 sätestab avaliku võimu kohustuse tagada isikute põhiõigused ja vabadused. Juhul, kui isiku põhiõiguste ja vabaduste kasutamiseks ja kaitseks on vajalik avaliku võimu poolne tegevus, peab riik looma asja​kohase ja toimiva menetluskorra. Isiku põhiseaduslik õigus menetlusele hõlmab endas õigust teabele kohasest menetlusest. Isiku selle õiguse ja vastava avaliku võimu kohustuse olemasolu ei sõltu sellest, kas seadusandja on igas konkreetses õigussuhtes sellise õiguse ja kohustuse eraldi reguleerinud. Selles asjas olid isiku võimalused teabe hankimiseks omal algatusel sedavõrd piiratud, et täitevvõimu piisava aktiivsuse puudumine vastava teabe edastamata jätmisel isikule tõi kaasa põhiseaduse § 14 rikkumise.
  126. Asjakohase regulatsiooni puudumise tõttu on ebaselge, kas V. Aerulole tekitas kahju Justiits​- ministeerium, Riigiprokuratuur või Tartu Vangla. Kõigil eelnimetatutel oli kohustus V. Aerulod teavitada. Selle kohustuse täitmisel oleks isiku õiguste rikkumist tõenäoliselt välditud. Kolleegium loeb piisavalt usutavaks, et teavitamiskohustuse mittetäitmise ja vangistuse kandmise jätkumise vahel on põhjuslik seos. Tuvastada pole võimalik konkreetse haldusorgani osakaalu kahju tekitamisel. Kolleegium ei pea V. Aerulo kassatsioonkaebuse taotluste lahendamisel vajalikuks sellist osakaalu ka määrata. Tegemist on justiitssfääri asutustega, seepärast on kohane pidada vastustajaks Justiits​ministeeriumi. Asjaolu, et Justiitsministeeriumilt on V. Aerulo kasuks hüvitis juba välja mõistetud, ei ole takistuseks samalt organilt täiendava hüvitise väljamõistmisel. Eel​mainitut kinnitab ka RVastS § 12 lg 4, mis võimaldab mitme avaliku võimu kandja solidaar​vastutust, kui erinevate organite tegevuse või tegevusetuse tõttu ei ole nende vastutust võimalik täpselt piiritleda.
  127. V. Aerulo väidab, et tema karistuse kandmisest vabastamise küsimus oleks tulnud lahendada kahe kuu jooksul, arvates leebema karistusseaduse kehtestamisest, seega
  128. maiks
  129. Kolleegium möönab, et selline arvestus võib mõjutada kahjuhüvitise nõude ulatust. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei informeeritud V. Aerulod leebemast karistusseadusest üldse. Põhjust on aga arvata, et nõuetekohase teabe edastamisel oleks V. Aerulole tagatud võimalus vabaneda edasise karistuse kandmisest. Seega lähtub kolleegium sellest, et teavitamata jätmise tulemusena kandis V. Aerulo õigusvastaselt karistust
  130. maist 2007 kuni vabastamiseni
  131. jaanuaril
  133. Kaebaja on menetluse käigus loobunud esialgsest seisukohast, et asjassepuutuv seadus on AVVKHS ning taotlusest tunnistada AVVKHS sätted põhiseaduse vastaseks osas, mis ei anna alust selles seaduses nimetatud hüvitise saamiseks juhul, kui isikult on võetud vabadus karistusena kuri​teo eest, mis vangistuse kandmise ajal ei olnud enam kuritegu. Lisaks märgib kolleegium, et kuna halduskohtu jõustunud otsusega jäeti kahju hüvitamise kaebus AVVKHS alusel rahuldamata, siis ei ole asja praeguses etapis enam asjakohane tugineda AVVKHS-s sätestatud alustele. Tallinna Halduskohtu
  134. aprilli
  135. a otsusega mõisteti V. Aerulo kasuks välja hüvitis 10 000 krooni, milles tugineti PS §-le 25 ning RVastS § 9 lg-le 1 ja § 7 lg-le 2 ning § 12 lg-le
  136. Kassaator on esitanud taotluse tunnistada riigivastutuse seaduse sätted põhiseadusega vastuolus olevateks osas, milles need ei näe ette kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, kui isikult on võetud vabadus teo eest, mis vangistuse kandmise ajal ei ole enam kuri​tegu. Kassaatori nimetatud väide ei ole põhjendatud. Tema nõue on halduskohtu poolt lahendatud, tuginedes riigivastutuse seadusele. V. Aerulo kaebust ei ole alust tõlgendada viisil, et tema poolt nõutav mittevaraline kahju on tekitatud kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga. Seega RVastS § 15 lg 1 ei ole antud juhul asjassepuutuv norm.
  137. Sisuliselt taandub vaidlus küsimusele, kas V. Aerulo kasuks Justiitsministeeriumilt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis on piisav ja õiglane. Tallinna Ringkonnakohus on
  138. septembri
  139. a kohtuotsuses leidnud, et kaebajale on õiglases suuruses hüvitis juba välja mõistetud. Kolleegium leiab, et täitevvõimu tegevusetus põhjustas isiku õigusvastase ja kestva vabaduse​võtmise, millega on täidetud RVastS § 9 lg 1 kohaldamise eeldused. Ekslik on ringkonnakohtu väide, et olukorras, kus isik viibib vangistuses teadmisega, et ta kannab jõustunud kohtuotsusega talle kuriteo eest määratud karistust ega ole teadlik toimunud seadusemuudatusest ning sellest tulenevast vangistusest vabanemise võimalustest, ei saanud talle teadmatuses oleku ajal kaasneda hüvitamist vajavaid hingelisi kannatusi. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust siduda RVastS § 9 lg 1 järgi väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurus AVVKHS-s sätestatud hüvitise fikseeritud määradega. Riigivastutuse seaduse alusel mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tehakse individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Nõuetekohaselt isiku teavitamata jätmine tõi selles asjas kaasa olukorra, kus isiku karistuse kandmisest vabastamise küsimust ei lahendatud mõistliku aja jooksul ning isik pidi seetõttu kandma vangistust umbes kaheksa kuud. Seetõttu loeb kolleegium sellist rikkumist ja sellega põhjustatud tagajärge oluliseks. Vastavalt RVastS § 13 lg 1 p-le 2 arvestatakse hüvitise suuruse määramisel objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel. Sellised takistused kolleegiumi hinnangul selles asjas puuduvad. Kolleegiumi hinnangul ei saanud kaebaja ise oma kahju vähendada või ära hoida. Kolleegium leiab, et selle kohtuasja lahendamise kestus, mille ülemäärasusele osutab kassaator, ei mõjuta väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurust.
  140. Eeltoodut arvestades loeb kolleegium V. Aerulole Tallinna Halduskohu otsusega määratud hüvitise 10 000 krooni ilmselgelt ebapiisavaks. V. Aerulo kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Kolleegium peab õiglaseks lisaks halduskohtu poolt välja mõistetud 10 000 kroonile mõista täiendavalt välja hüvitis 2000 eurot Justiitsministeeriumilt V. Aerulo kasuks. Seetõttu tühistab kolleegium Tallinna Halduskohtu
  141. detsembri
  142. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu
  143. septembri
  144. a otsuse. Seega on V. Aerulo kahjuhüvitise lõplikuks suuruseks halduskohtu poolt juba välja mõistetud 10 000 krooni ning lisaks Riigikohtu poolt väljamõistetav hüvitis 2000 eurot.
  145. Kolleegium leiab, et kassaatori esindaja avaldus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 328 eurot 80 senti tuleb rahuldada kooskõlas riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-dega 22 ja
  146. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo välja Eesti Advokatuur. Otsuse resolutsiooni punkt 3 saadetakse täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.