3-1-1-46-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-1-46-13

1. juuni 2013 Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris ja Lea Kivi Kriminaalasi Ruslan Zemljanka süüdistuses KarS §-de 329 ja 424 järgi Tartu Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a otsus kriminaalasjas nr 1-12-7345 Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Algis Sepp, kassatsioon Ruslan Zemljanka kaitsja vandeadvokaat Tatjana Massalina
4. mai 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
5. Tühistada Viru Maakohtu
6. augusti
7. a ja Tartu Ringkonnakohtu
8. novembri
9. a kohtuotsused Ruslan Zemljanka õigeksmõistmises KarS § 329 järgi. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
10. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
11. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. Ruslan Zemljankale esitati KarS §-de 424 ja 329 järgi süüdistus selles, et isikuna, kellelt on kohtuotsusega ära võetud mootorsõiduki juhtimise õigus, juhtis ta mootorsõidukit joobeseisundis.
13. Viru Maakohtu
14. augusti
15. a otsusega tunnistati R. Zemljanka lühimenetluses KarS § 424 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega üheksaks kuuks, mida KarS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra. Karistus jäeti KarS § 74 lg 1 alusel kaheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. KarS § 50 lg 1 alusel võeti R. Zemljankalt üheksaks kuuks ära motoorsõiduki juhtimise õigus. Süüdistuses KarS § 329 järgi mõisteti R. Zemljanka õigeks.
16. Maakohus tuvastas, et R. Zemljanka juhtis mootorsõidukit isikuna, kellelt on mootorsõiduki juhtimise õigus ära võetud, ent sellegipoolest puudub tema käitumises KarS § 329 ettenähtud kuriteokoosseisu vajalik tunnus - kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisest kõrvalehoidumine - ja seda alljärgneval põhjusel. Ida Prefektuuri
17. veebruari
18. a otsusega karistati R. Zemljankat LS § 7419 lg 1 järgi rahatrahviga ja mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega üheksaks kuuks. R. Zemljanka vaidlustas talle määratud trahvi suuruse. Viru Maakohtu
19. augusti
20. a otsusega vähendati kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahvi, jättes muus osas otsuse muutmata. Seega võeti juhtimisõigus ära kohtuvälise menetleja otsusega, mitte kohtuotsusega, mistõttu R. Zemljanka ei täitnud KarS § 329 koosseisu.
21. Prokurör esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, taotledes maakohtu otsuse tühistamist R. Zemljanka õigeksmõistmise osas ja tema süüditunnistamist ning karistamist KarS § 329 järgi. Apellant leidis, et KarS § 329 kuriteokoosseisu täitmiseks peavad olema täidetud kolm tingimust: süüteo eest on mõistetud karistus kohtuotsusega, kohtuotsus peab olema täitmisele pööratud ja isik hoidub kõrvale mõistetud karistuse täitmisest. Seejuures on väärteomenetluses karistuse kohtuotsusega mõistmise tingimus täidetud ka olukorras, kus maakohus, vaadates läbi menetlusaluse isiku kaebust kohtuvälise menetleja otsuse peale, tühistab kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt määratud rahatrahvi osas, kuid jätab selle otsuse juhtimisõiguse äravõtmise osas muutmata. Seda põhjusel, et väärteomenetluse seadustikus ei nähta ette kohtuvälise menetleja otsuse jõustumist vaidlustamata osas. Väärteoasjas jõustub otsus tervikuna. Juhtimisõiguse äravõtmine jõustub seega kirjeldatud juhul alles kohtuotsuse jõustumisega, mistõttu tuleb ka kohtuvälise menetleja poolt juhtimisõiguse äravõtmise muutmata jätmise otsust tõlgendada selliselt, et karistus kinnitatakse kohtuotsusega. Apellandi arvates ei ole siin vahet olukorraga, kus lisakaristuse mõistmine oleks kohtumenetluses vaidlustatud ja kohtuotsuses võetaks seisukoht lisakaristuse osas.
22. Tartu Ringkonnakohtu
23. novembri
24. a otsusega jäeti apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et arutataval juhul oli mootorsõiduki juhtimisõigus R. Zemljankalt ära võetud kohtuvälise menetleja, mitte kohtu otsusega. Asjaolu, et maakohus, vaadates läbi menetlusaluse isiku R. Zemljanka kaebust kohtuvälise menetleja otsuse peale, vähendas kohtuvälise menetleja määratud põhikaristust, ei muuda juhtimisõiguse äravõtmise alust, milleks on endiselt kohtuvälise menetleja otsus. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
25. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Riigikohtule kassatsiooni Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Algis Sepp, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist R. Zemljanka õigeksmõistmises KarS § 329 järgi ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kassaator leiab, et kohtud on ebaõigesti asunud seisukohale nagu ei oleks R. Zemljanka kõrvale hoidunud kohtuotsusega mõistetud karistusest. Olukorras, kus isikut on karistatud kohtuvälise menetleja otsusega ja maakohus isiku kaebuse alusel asja menetledes jätab ka karistuse muutmata, on see karistus siiski hinnatav kohtuotsusega mõistetud karistusena, sest maakohus arutab väärteoasja ab ovo põhimõttel.
26. R. Zemljanka kaitsja vandeadvokaat Tatjana Massalina esitas kassatsioonivastuse, milles leiab, et kassatsioon on põhjendamatu ning maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb jätta muutmata.
27. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid kriminaalasja lahendamisel
28. aprillil 2013 seadust kohaldades põhimõttelist laadi eriarvamused. Seetõttu anti kriminaalasi läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
29. Viru Maakohtu
30. augusti
31. a otsusega rahuldati osaliselt R. Zemljanka kaebus Ida Prefektuuri otsuse peale, millega teda karistati LS § 7419 lg 1 järgi rahatrahviga ja mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega üheksaks kuuks. R. Zemljanka vaidlustas talle määratud trahvi suurust. Kohus vähendas kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahvi, jättes muus osas otsuse muutmata. 9.
32. Arutatavas asjas leiavad maa- ja ringkonnakohus, et R. Zemljankalt oli mootorsõiduki juhtimisõigus lisakaristusena ära võetud kohtuvälise menetleja otsusega, mitte aga kohtuotsusega. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja selgitab alljärgnevat. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel ei kontrolli maa- või linnakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja ka õiguslikke asjaolusid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
33. aprilli
34. a. otsus asjas nr 3-1-1-47-13, p 7). Kuna menetlusaluse isiku kaebuse korral arutab maakohus väärteoasja igal juhul tervikuna uuesti, tuleb kolleegiumi hinnangul asuda seisukohale, et maakohtu otsus asendab kohtuvälise menetleja otsuse isegi olukorras, kus maakohus jätab kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt või tervikuna muutmata. Sellisel juhul tuleb isik lugeda väärteo eest karistatuks kohtuotsusega. 9.
35. Põhiseaduse (PS) § 146 kohaselt mõistab Eesti Vabariigis õigust ainult oma tegevuses sõltumatu kohus. Eelviidatud sättest on tuvastatav ka põhiõigus, et lõppkokkuvõttes peab otsustama vaidlusküsimuse kohus. Seda põhiõigust võib riivata - näiteks andes menetlusökonoomia kaalutlustel kohtuvälisele menetlejale pädevuse teha karistusotsuseid. Kõnealuse põhiõiguse proportsionaalse riivena on käsitatav olukord, mil kohtuvälise menetleja otsust ei vaidlustata, s.t menetlusalune isik on sellega rahul. Kui aga kohtuvälise menetleja karistusotsuse vaidlustamise korral võiks endiselt karistajaks jääda kohtuväline menetleja, moonutaks see PS §-s 146 sisalduva põhiõiguse olemust ja oleks seetõttu vastuolu PS §-s 11 sätestatuga. 9.
36. Arusaam, et juhtudel, mil menetlusalune isik vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse ja maakohus jätab kaebuse kas osaliselt või täielikult rahuldamata ega lõpeta täies ulatuses väärteomenetlust, tuleb isik lugeda lõppkokkuvõttes väärteo eest karistatuks kohtuvälise menetleja otsusega, oleks vastuolus ka PS § 15 lg-s 1 sisalduva kohtusse pöördumise õigusega. Kohtusse pöördumise õiguse tagatusest ei saa rääkida siis, kui kohtusse pöördumise tulemiks ei ole kohtulahend. Siinjuures on oluline silmas pidada, et kaebuse esitamine kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale ei ole PS § 24 lg-s 5, vaid PS §-s 15 sätestatu kaitsealas.
37. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et kui mootorsõidukit juhib isik, kellelt on mootorsõiduki juhtimise õigus lisa- või põhikaristusena ära võetud kohtuotsusega, tuleb see tegu kvalifitseerida KarS § 329, mitte LS § 201 lg 2 järgi. Liiklusseaduse § 201 lg 2 ei ole erinorm KarS § 329 suhtes, vaid KarS § 329 LS § 201 lg 2 suhtes. Mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, keda on karistatud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega, on LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritav üksnes siis, kui see tegu ei vasta KarS §-s 329 sätestatud kuriteokoosseisule ehk juhul, kui juhtimisõiguse äravõtmist ei ole kohaldatud kohtuotsuse, vaid kohtuvälise menetleja otsusega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
38. mai
39. a otsus asjas nr 3-1-1-44-12, p 8). Kuna maa- ja ringkonnakohus asusid ekslikult seisukohale, et R. Zemljanka ei hoidunud kõrvale kohtuotsusega mõistetud karistusest (mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine), siis viis see kohtud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni tema KarS § 329 järgi õigeks mõistmisel.
40. Tuginevalt otsuse p-des 9 - 9.3 märgitule on R. Zemljankalt juhtimisõigus ära võetud Viru Maakohtu
41. augusti
42. a kohtuotsusega. Seega tuleb ringkonnakohtul eelmärgitut arvesse võttes kriminaalasja uuel arutamisel hinnata, kas R. Zemljanka on talle kohtuotsusega mõistetud karistusest kõrvale hoidunud.
43. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
44. novembri
45. a otsuse R. Zemljanka KarS § 329 järgi õigeksmõistmises ja saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi