3-1-1-46-13

Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-13

1. Nõustun kriminaalasjas nr 3-1-1-46-13 tehtud kohtulahendiga vaid osas, mis puudutab menetlusaluse isiku lugemist karistatuks kohtuotsusega ka siis, kui esialgse karistusotsuse tema suhtes tegi kohtuväline menetleja, kuid menetlusalune isik vaidlustas selle maakohtus (p 9). Leian, et taoline arusaam tuleneb vahetult väärteomenetluse seadustiku (VTMS) põhiseaduspärase tõlgendamise nõudest olukorras, kus Põhiseaduse § 146 ls 1 kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Olgugi, et kehtiv VTMS sisaldab mitmeid sätteid, millest võib muu hulgas järeldada seadusandja tahet ehitada kohtukaebesüsteem kohtuvälise menetleja otsuse peale üles n-ö apellatsioonikaebusele omaseid põhimõtteid järgides (nt VTMS § 132 p 1, eriti aga § 174 p 6), olen seda meelt, et Põhiseaduse § 146 ls 1 kohaselt saab täitevvõimu ametniku keskne kohtuväline menetlus väärteomenetluses toimida vaid juhul, kui menetlusalune isik sellega nõustub ega väljenda soovi oma väärteoasja arutamiseks kohtus. Juhul kui menetlusalune isik taotleb talle väärteoasjas esitatud süüdistuse kasvõi osalist arutamist kohtus, astuvad kohtulik arutamine ja kohtuotsus varem kohtuliku eelmenetluse korras läbi viidud kohtuvälise menetluse ja kohtuvälise menetleja otsuse asemele. Olen nimelt selles võtmes mõistnud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järjekindlat praktikat, mille kohaselt tuleb kohtul kaebuse esitamise korral arutada väärteoasja täies ulatuses ab ovo põhimõttel (viidatud ka käesolevas asjas tehtud kolleegiumi lahendis). Neil põhjustel jagan täielikult kolleegiumi seisukohta, et isegi olukorras, kus maakohus jätab menetlusaluse isiku kaebuse põhjal kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt või tervikuna muutmata, tuleb isik lugeda väärteo eest karistatuks kohtuotsusega.
2. Seevastu ei saa ma nõustuda kohtuotsusega osas, milles KarS § 329 ja LS § 201 lg 2 konkurentsi käsitledes jõutakse järeldusele, et KarS §-s 329 sätestatud kuriteokoosseisu tuleb vaadelda erinormina LS § 201 lg-s 2 ette nähtud väärteokoosseisu suhtes (p 10), ning sellest tulenevalt ka kohtuotsuse resolutsiooniga. Leian, et kolleegiumi seisukoht selles küsimuses on meelevaldne ja põhjendamata, kuna on jätnud täielikult tähelepanuta LS §-s 125 sisalduva juhtimisõiguse äravõtmise regulatsiooni. Nimelt tuleb LS § 125 lg 1 kohaselt juhtimisõiguse äravõtmisena vaadelda LS või selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumisega seotud süüteo eest kohtu poolt mõistetud või kohtuvälise menetleja poolt määratud põhi- või lisakaristust, mille sisuks on keeld juhtida sõidukit. Määratledes õiguskorra jaoks tervikuna juhtimisõiguse äravõtmise mõiste, ei omista viidatud säte mingit tähtsust asjaolule, kas juhtimisõiguse äravõtmine leidis aset kohtu või kohtuvälise menetleja poolt. Eeltoodust järeldub, et LS § 201 lg-s 2 sätestatud väärteokoosseis on koosseisutüübilt blanketne, mida tuleb LS § 125 lg 1 valguses lugeda nii, et selle järgi on muu hulgas karistatav mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kellelt on mootorsõiduki juhtimisõigus kohtu poolt mõistetud või kohtuvälise menetleja poolt määratud põhi- või lisakaristusena ära võetud. Võrreldes järgnevalt LS § 201 lg-s 2 ette nähtud väärteokoosseisu KarS §-s 329 sätestatud kuriteokoosseisuga, saab ilmseks, et mõlemad need süüteokoosseisud näevad ette vastutuse kohtuotsusega süüteo eest mõistetud karistuse täitmisest kõrvalehoidumise eest, kuid väärteokoosseis teeb seda kitsalt spetsiifilise karistusliigi - sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise suhtes -, samas kui kuriteokoosseis hõlmab kõik muud karistuse kandmisest kõrvalehoidumised. Pidades silmas kriminaalkolleegiumi enda järjepidevat praktikat üldja erinormi vaheteo kohta, mille järgi üldnorm lex specialis põhimõtte tähenduses hõlmab endas kõik erinormis reguleeritavad juhtumid ja peale nende veel vähemalt ühe juhtumi (vt kriminaalkolleegiumi kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-28-11), ei ole järelikult mingit alust väiteks, et erinormiks nimetatud kahe süüteokoosseisu puhul tuleb lugeda nimelt KarS §
3. Erinormiks kohtuotsusega mõistetud sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kui karistuse täitmata jätmisel saab olla üksnes LS § 201 lg
4. Seega oleks R. Zemljanka suhtes tehtud kohtuotsused tulnud jätta muutmata, asendades nendes esitatud põhjendusi.
5. Lisaks eelpoolmainitud materiaalõiguslikele kaalutlustele ei saa aga KarS §-s 329 ja LS § 201 lg-s 2 sätestatud süüteokoosseisude piiritlemise puhul jätta tähelepanuta ka menetlusõiguslikke kaalutlusi. Nimelt tuleneb kolleegiumi seisukohast ühtlasi vältimatult, et olukorras, kus menetlusalune isik on otsustanud tema suhtes tehtud kohtuvälise menetleja otsuse kohtuliku vaidlustamise kasuks, mille tulemina astub edaspidi tema väärteoasjas kohtuotsus kohtuvälise menetleja otsuse asemele, raskeneb tema olukord selle otsuse täitmata jätmise korral oluliselt võrreldes nende isikutega, kes kohtuvälise menetleja karistamisotsust kohtusse edasi ei kaevanud. Kolleegiumi arusaam toob endaga kaasa olukorra, kus kohtukaebeteed kasutanud süüdlast tuleb kohtuotsuse täitmata jätmise eest karistada KarS § 329 järgi kriminaalkorras, samas kui selle võimaluse kasutamata jätnud isik vastutab vaid LS § 201 lg 2 alusel väärteo eest. Sellisel tulemusel puudub mõistlik põhjendus.
6. Käesoleva kriminaalasja kontekstis tõusetuva üldisema probleemina tõusetub mõistagi küsimus nendest põhjustest, mis ajendasid seadusandjat olukorras, kus kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmisest kõrvalehoidumine on niigi kuriteona karistatav KarS § 329 järgi, looma eraldi LS § 201 lg-s 2 sisalduvat leebemat regulatsiooni nende süüdlaste jaoks, kes ei täida neile karistusena mõistetud sõiduki juhtimise keeldu. Olgugi et vastutuse eelduste ja sanktsioonimäärade kehtestamine on vaieldamatult seadusandja pädevuses, on raske leida põhjendusi üldisest korrast erandi tegemiseks kitsalt ühe karistusliigi jaoks vastutust kergendavas suunas. Riigikohtunik Priit Pikamäe