RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-24-13 1

§ 41lg 4.

2. Pakkuja suhtekorraldusnõustaja peab vastama kõikidele järgmistele tingimustele: [---] - vähemalt 5-aastane töökogemus nõustamises suhtekorraldusalal; - suhtekorraldusnõustaja peab olema osalenud vastutava täitjana vähemalt viie

) § 39 lg-te 1, 41 ja 6 alusel kvalifitseerimata. Protokolli kohaselt ei vasta Corpore AS järgmistele HT tingimustele. Esitatud lepingute nimekirja kohaselt on pakkuja muu hulgas täitnud ühe teavituskampaania lepingu, mis ei ole sisuliselt suhtekorralduse nõustamise leping. Forsvarets Regnskabstjeneste (Kaitseväe Raamatupidamise Talitus) on teada​olevalt Taani riigiasutus ja pakkuja ei saa ise selle lepingu nõuetekohast täitmist kinnitada. Lepingu teise poole tõend on esitamata. Suhtekorraldusnõustaja CV-s on esitamata andmed osalemise kohta vähemalt viie suhtekorraldusalase nõustamislepingu täitmisel vastutava täitjana (HT p III.2.3 ala​punktid 1 ja 2).

1. Corpore AS esitas riigihangete vaidlustuskomisjonile vaidlustuse. Riigihangete vaidlustus​komisjon rahuldas
2. novembri
3. a otsusega nr 211-12/136481 vaidlustuse ja tunnistas hankija otsuse Corpore AS kvalifitseerimata jätmise kohta kehtetuks.
4. Eesti Töötukassa esitas vaidlustuskomisjoni otsuse peale kaebuse Tallinna Halduskohtule.
5. Tallinna Halduskohus jättis
6. detsembri
7. a otsusega haldusasjas nr 3-12-2418 kaebuse rahuldamata ja mõistis Eesti Töötukassalt Corpore AS kasuks välja menetluskulud 1230 eurot. Otsuse põhjendused: a) Hankija on jätnud

§ 39lg-st 1 tuleneva kontrollikohustuse täitmata.

Üksnes lepingu pealkirja alusel ei ole võimalik otsustada lepingu sisu üle. Hankijal oleks kahtluse korral tulnud küsida lisateavet (

§ 39lg 4).

Alusetud on hankija süüdistused vaidlustuskomisjoni ja pakkuja aadressil, mis puudutavad uurimispõhimõtte rikkumist ja lepingu esitamata jätmist. b) Seda, kuidas pidi pakkuja tõendama, et tema suhtekorraldusnõustaja on osalenud lepingute täitmisel vastutava täitjana, HT ei sätestanud. Hankijal ei olnud ühtegi tõendit, mille alusel saaks väita, et pakkuja suhtekorraldusnõustaja ei osalenud vähemalt viie suhtekorraldusalase nõus​tamis​lepingu täitmisel vastutava täitjana. Hankija oleks pidanud küsima lisateavet

§ 39lg 4 alusel.

c)

§ 10

lg 1 p-dest 1–3 ja § 41 lg-st 4 ei tulene kohustust esitada välisriigi asutuse tõend.

kohaldub üksnes Eesti asutustele. Pakkujal peab olema õigus küsida lepingu teise poole tõendit ka juhul, kui tegemist on välisriigi asutusega. Seda võimaldab

1. märtsi
2. a direktiivi nr 2004/18/EÜ "Ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihanke​lepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta" art
3. Kuid sellisel juhul tuleb nõue sätestada HTs. HT nõuded peavad olema selged ja üheselt mõistatavad (Euroopa Kohtu
4. aprilli
5. a otsus asjas nr C-423/07: Komisjon/Hispaania, p 58;
6. aprilli
7. a otsus asjas nr C-496/99 P: Succhi di Frutta, p 109–111; Esimese Astme Kohtu
8. märtsi
9. a otsus asjas nr T-345/03: Evropaïki Dynamiki, p 144).
10. Eesti Töötukassa palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega halduskohtule esitatud kaebus rahuldada.
11. Tallinna Ringkonnakohtu
12. veebruari
13. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (p 1). Ühtlasi jättis ringkonnakohus rahuldamata Eesti Töötukassa taotluse apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks (p 2), mõistis Eesti Töötukassalt Corpore AS kasuks välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 805 eurot (p 3) ja jättis Eesti Töötukassa menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda (p 4). Otsuse peamised põhjendused: a) Kui hanke eeldatav maksumus ei küündi direktiivi 2004/18 art-s 7 kehtestatud piirmäärani, tuleb kohaldada Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) alusnorme ja üldpõhimõtteid (Euroopa Kohtu
14. detsembri
15. a otsus asjas nr C-159/11: Ordine degli Ingegneri della Provincia di Lecce jt, p 23; kohtujuristi
16. mai
17. a ettepanek samas asjas, p-d 35–41; Riigikohtu
18. oktoobri
19. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-10, p 15). Sellises olukorras ei saa direktiiv 2004/18 olla otse​kohaldatav. Hankijal puudub seetõttu käesolevas vaidluses võimalus tugineda direktiivi art-s 48 sätestatule. See artikkel on üle võetud

§ 41lg-tega 1–8.

Sellest lähtudes võiksid direktiiv art 48 lg 2 p a sisustamise kohta avaldatud seisukohad omada põhimõttelist tähtsust ka

§ 41lg 4 tõlgendamisel (Riigikohtu 16.

novembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-65-11, p 35). Euroopa Liidu Kohtu praktikast ei õnnestu samas leida otsuseid, milles kohus oleks käesoleva vaidlusega sarnasest aspektist tõlgendanud direktiivide 2004/18 art 48 lg 2 p a, 92/50/EMÜ art 32 lg 2 p b, 77/62/EMÜ art 23 lg 1 p a. Kuivõrd antud asjas ei ole direktiiv 2004/18 otsekohaldatav, ei ole asja​kohane eelotsuse taotlemine. b)

§ 10

lg 1 p-des 1–3 nimetatud hankijatena ei ole võimalik käsitada teiste EL liikmesriikide asutusi. Nendega sõlmitud lepingute nõuetekohase täitmise tõendamise osas on seaduses lünk. Hankija oleks saanud sätestada nõuded referentsidele tuginemise kohta HT-s täpsemalt. Pakkuja ei pidanud HT p III.2.3 alapunktist 1 aru saama, et hankija soovib ka välisriigi asutuste kinnitust, sest selles alapunktis tehakse viide

§ 41lg-le 4.

Kuna HT punkt on selge, ei pidanud pakkuja küsima hankijalt selgitust ega nõuet vaidlustama. Toodud tõlgendus ei kohtle pakkujaid ebavõrdselt. Tõendi esitamise kohustus ei ole seotud mitte pakkuja isiku, vaid referentsina esitatud lepingu teise poolega. c) Pakkuja kvalifikatsiooni kontroll peab olema sisuline.

§ 39

lg 41 alusel pakkuja kvalifit​seerimata jätmise saab kaasa tuua üksnes sellise dokumendi esitamata jätmine, mille esitamine on ühelt poolt HT kohaselt nõutav (määratletuse nõue). Teisalt peaks see võimaldama tõendada pakkuja kvalifikatsiooni (asjakohasuse nõue). Hanketeates puudub viide, et suhtekorralduse nõustamise lepingute all HT p III.2.3 tähenduses peab hankija silmas üksnes kõigile HD lisa 1 p-s 1 loetletud kriteeriumitele vastavaid lepinguid. Hankelepingu eseme tehniline kirjeldus ei sisalda pakkuja kvalifitseerimise tingimusi (Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-2-12). Töötukassa soov hankida HD lisa 1 p-le 1 vastavat nõustamisteenust ei piira pakkuja võimalusi tõendada oma kutsealast pädevust ka tehnilisele kirjeldusele mittevastavate suhtekorralduse nõustamis​lepingutega, sest vastavat piirangut ei ole HT-s selgesõnaliselt sätestatud. d) "Suhtekorralduse nõustamisleping" oli määratlemata õigusmõiste. Kui hankijal jääb pakkumuse sisu ebaselgeks või tal tekib kahtlus esitatud andmete või sellele lisatud dokumentide õigsuses või asjakohasuses, peab hankija kasutama

§ 39lg-s 4 sätestatud volitust.

See ei tähenda teiste pakkujate ebavõrdset kohtlemist, kui hankija rakendab seda volitust ühetaoliselt. Andmete ja dokumentide täiendav selgitamine ei kujuta endast ka pakkumuse puuduste hilisemat kõrvaldamist. Käesoleval juhul saanuks hankija nõuda äriühinguga fischerAppelt relations GmbH sõlmitud lepingu esitamist ja suhtekorraldusnõustaja CV-s sisalduvate viidete täpsustamist. Hankijale ei saanud jääda arusaamatuks, et Corpore AS käsitas viidatud lepingut suhtekorralduse nõustamis​teenusena ja CV-s on silmas peetud, et isik on osutanud nõustamisteenust nimelt vastutava täitjana 17-le organisat​sioonile.

1. e)Uurimispõhimõte on vaidlustuskomisjonis piiratud. Eelkõige ei saa vaidlustuskomisjonilt eeldada tõendite ulatuslikku kogumist omal initsiatiivil. Tõendeid peavad esitama esmajärjekorras menetlus​osalised ise. Hankija ei ole omalt poolt teinud midagi selleks, et vältida asja uueks lahendamiseks saatmist. Vaidlustuskomisjon ega halduskohus ei saa asuda otsustama pakkuja kvalifitseerimise üle. Neil on üksnes erandina võimalik jätta vaidlustatud haldusakt kehtetuks tunnistamata, kui vaidlustusvõi kohtumenetluses ilmneb, et minetustele vaatamata tuleks hankijal ka asja uuesti otsustamisel anda välja samasisuline haldusakt (Riigikohtu 14. märtsi 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-87-10, p 20). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Eesti Töötukassa kassatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus täielikult ja ring​konnakohtu otsus resolutsiooni p-de 1, 3 ja 4 ulatuses, rahuldada Eesti Töötukassa kaebus ja tühistada täielikult vaidlustuskomisjoni otsus ning mõista AS-lt Corpore Eesti Töötukassa kasuks välja menetluskulud. Kassatsioonkaebuse põhjendused:
2. a)Ringkonnakohtu seisukohad on vastuolulised, eiratud on EL aluspõhimõtteid ja diskrimineeri​mis​keeldu.

§ 41lg 4 p 1 tuleb tõlgendada kooskõlas EL õigusega.

Direktiivi 2004/18 art-st 48 tuleneb ühetaoline nõue esitada riigiasutuse tõend sõltumata riigiasutuse päritolust. Direktiiv ei võimalda seda sätet üle võtta osaliselt. HT näeb sõnaselgelt ette, et pakkuja võib enda kinnituse esitada üksnes eraõiguslike juriidiliste isikute puhul. Ringkonnakohus on jätnud kooskõla direk​tiiviga analüüsimata ja ilmnenud seaduselünga ületamata.

§ 41lg 4 p 1 teeb viite § 10 lg 1 p-dele 1–3.

Sellega ei ole seadusandja soovinud piirata tõendite esitamise nõuet üksnes Eesti asutuste ja isikutega. Täiendi "Eesti" lisamine nendele sätetele on meelevaldne ja vastuolus direk​tiiviga. Ringkonnakohtu seisukoht, et direktiiv ei ole antud juhul otsekohaldatav, läheb vastuollu kohtupraktikaga (haldusasi nr 3-3-1-65-11, p 35; Euroopa Kohtu

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr C-264/03: Komisjon/Prantsusmaa). b) Isikutele seatavad piirangud ja kriteeriumid peavad olema pakkujate suhtes ühetaolised. Pakkuja vabastamine tõendamiskoormusest mõnda päritolu referentside osas oleks vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Ühetaoline kohtlemine ei sea välisturul tegutsenud pakkujaid ebavõrdsesse olukorda. Tõendite hankimiseks on

-s kindlaks määratud tähtajad ning direktiivi 2004/18 art 52 p 6 annab pakkujale igal ajal aluse tõendit nõuda. Ringkonnakohtu tõlgenduse korral jääb lahenda​mata küsimus, kuidas peaks hankija sellises olukorras kontrollima pakkuja vastavust kvalifit​seerimis​tingimustele. Sellisel juhul puuduks hankijal õigus välisriigi asutuse tõendi esitamise nõuet ka HT-s sätestada. Kuna

§ 41

lg 4 aga võimaldab välisriigi asutuse tõendi esitamist nõuda, puudus vajadus HT-s seda nõuet täpsemalt lahti kirjutada. HT ei erista riigi või riigiasutuse jmt päritolu. Vaidlustaja pole nõude kohta selgitust küsinud ega nõuet vaidlustanud. c) Tõendi esitamata jätmine on puudus, mida ei saa pärast pakkumuste esitamise tähtpäeva enam kõrvaldada ega

§ 39lg 4 korras selgitada.

See annaks vaidlustajale põhjendamatu eelise teiste pakkujate ees. Hankija poolt päringu tegemine välisriigi hankijale oleks vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ja pakkuja kohustusega tõend esitada. Vaidlustuskomisjon ja kohtud peaksid vaidlustaja väiteid kontrollima sisuliselt, mitte piirduma hankija tegevuse formaalse hindamisega. Uurimispõhimõtet ja kohtupraktika seisukohti rikkudes on vaidlustuskomisjon ja kohtud tuginenud vaidlustaja paljasõnalistele väidetele enda kvalifikatsiooni kohta (haldusasi 3-3-1-65-11, p 22; Tallinna Ringkonnakohtu 16. veebruari 2012. a otsus haldusasjas nr 3-10-3337, p 22). Hankija ei taotle, et vaidlustuskomisjon ja kohtud peaksid "astuma hankija asemele".

1. d)Referentslepingutes ja CV-s esinesid puudused. HT ja HD tingimustest nähtus selgelt, et pakkujal pidi olema suhtekorralduse nõustamise kogemus n-ö laiemas mõttes. Keegi pakkujatest selle kohta selgitusi ei küsinud ega tingimust ei vaidlustanud. Seega ei olnud referentslepingute tunnused välja toomata ning tegemist ei olnud määratlemata õigusmõistega. Vaidlustaja kvalifikat​siooni tõendamiseks esitatud teavituskampaania nõustamislepingut ei saa pidada HT järgi nõutud suhtekorraldusalaseks nõustamislepinguks. Hankija eesmärgiks ei olnud selgitada välja kogemus üksikute konsultatsioonide osutamise osas. Vaidlustaja esitatud suhtekorraldusnõustaja CV-s ega mujal ei toodud välja pakutud isiku töökogemust vastutava täitjana ega seda, et tegemist oleks olnud suhtekorraldusalaste nõustamislepingute täitmisel osalemisega.
2. e)Hankijal pole

§ 39

lg-st 4 lähtudes mitte kohustus, vaid õigus küsida selgitust, sedagi üksnes pakkumusega koos juba esitatud dokumentide kohta, aga mitte asjaolude kohta, mille kohta pole pakkuja ühtegi dokumenti ega kinnitust esitanud. Hankemenetlus on formaalne. Pakkujal on kohustus

§ 41lg 1 järgi esitada andmed tema kvalifitseerimise tingimustele vastavuse kohta.

Hankija ei saa oletada, kas lisaks vaidlustaja esitatud andmetele eksisteerivad veel mingid andmed, mis tõendaksid kvalifikatsiooni. Puuduste kõrvaldamine seaks ohtu hankemenetluse läbi​paistvuse ja võrdse kohtlemise. j) Hankemenetlus on lõppenud

§ 29lg 3p 4 alusel.

Pakkumuste jõusoleku tähtaeg möödus 5. detsembril 2012.

§ 45lg 2 rakendamine on välistatud.

Olukorras, kus vaidlustuskomisjon tunnistas otsusega hankija otsuse kehtetuks, on hankijal HKMS § 268 lg 3 alusel õigus pöörduda kaebusega halduskohtusse ning edasikaebe korras vaidlustada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused. 8. AS Corpore vastuses palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud Eesti Töötukassa kanda järgmistel põhjustel:

1. a)HT p III.2.3 ei võimalda teha järeldust, et referentsleping peab vastama HD lisas 1 toodud tehnilisele kirjeldusele. HT ei viita asjaomase tingimuse puhul HD lisale 1. Hankija ei ole ka põhjendanud, millisele HD lisa 1 tingimusele vaidlustaja referentsleping ei vasta. Hankija seletuste pinnalt ei ole arusaadav, miks vaidlustaja referentslepingu näol ei ole tegemist hankemenetluse esemega sarnase suhtekorraldusalase nõustamislepinguga ning mida peab hankija silmas nn tervikliku suhtekorraldusalase nõustamise all. Teavituskampaania läbiviimiseks tuleb mh kasutada kõiki HD lisa 1 tehnilises kirjelduses nimetatud tegevuste läbiviimiseks vajalikke kompetentse.
2. c)HT ei sätestanud välisriigi riigiasutuse kinnituse esitamise kohustust. Pole vaidlust, et sellist kohustust ei tulene ka

§ 10lg-test 1–3 ja § 41 lg-st 4.

HT ei viidanud direktiivi 2004/18 art-le 48. HT ebaselgeid nõudeid ei saa tõlgendada pakkuja õigusi kitsendavalt. d) Hankija pole CV sisu osas tingimusi sätestanud ega ole kehtestanud ka vastavat vormi. HT-s pole hankija nõudnud, et suhtekorraldusnõustaja poolt täidetud lepingute kohta tuleks esitada nimekiri ja muud andmed CV-s või muus dokumendis. Vaidlustaja on esitanud HT-s nõutud dokumendi – CV. Vaidlustaja on kinnitanud, et tema suhtekorraldaja omab kogemust vähemalt viie lepingu alusel suhte​korraldusalase teenuse osutamisel vastutava täitjana. CV pinnalt ei saanud hankija teha järeldust, et suhtekorraldaja kogemus ei vasta HT-le. Segaseks jääb, kas vaidlustaja on jäetud kvalifitseerimata HT-s nõutud dokumendi esitamata jätmise või sisuliselt kvalifitseerimise nõuetele mittevastavuse tõttu. Dokumendi esitamise kohustus ei ole kvalifitseerimise tingimus

§ 39lg 1 tähenduses.

Pakkujat ei saa jätta kvalifitseerimata dokumendi puuduste tõttu, kui mingisuguseid nõudeid dokumendile kehtestatud ei olnud. Ka juhul, kui dokument ei vasta vorminõudele, ei anna see alust pakkuja kvalifitseerimata jätmiseks, vaid hankija peab küsima dokumendi kohta selgitusi. e) Hankija etteheited seoses vaidlustuskomisjoni ja kohtute uurimiskohustuse rikkumisega on ainetud. Hankija väidetest ei tulene, milliseid dokumente või tõendeid oleks vaidlustuskomisjon ja kohtud pidanud koguma. Hankija peab kvalifitseerimata jätmise kohta tegema põhjendatud otsuse (

§ 39lg 6).

Vaidlustuskomisjon ja kohtud ei saanud hankija otsuse kontrollimisel lähtuda asjaoludest, tõenditest ja kaalutlustest, millega hankija pole otsust põhjendanud. Tõendite täiendav kogumine oleks menetlust asjatult koormanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Riigikohus selgitab esmalt pakkujate kvalifikatsiooni kontrollimise korda (I) ja uurimispõhimõtte rakendamist hankevaidlustes (II). Seejärel võtab Riigikohus seisukoha välisriigi asutuse tõendi (III) ning teavituskampaania lepingu ja suhtekorraldusnõustaja elulookirjelduse (IV) küsimustes. Lõpetuseks võtab Riigikohus seisukoha asjas esitatud nõuete suhtes (V). I
2. Vaidlus käib esmalt

§ 39

lg-te 1, 4 ja 41 tõlgendamise üle.

§ 39

lg 1 esimese lause kohaselt peab hankija muu hulgas kontrollima, kas pakkuja tehniline ja kutsealane pädevus vastavad hanketeates esitatud kvalifitseerimise tingimustele. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt võib hankija pakkujalt nõuda kvalifikatsiooni tõendamiseks esitatud dokumentide sisu selgitamist või selgitamist võimaldavate andmete või dokumentide esitamist. Sama paragrahvi lõige 41 sätestab, et hankija jätab pakkuja kvalifitseerimata, kui pakkuja on jätnud esitamata hanke​teates nõutud kvalifikatsiooni tõendava dokumendi või kui pakkuja ei esita hankija nõudmisel selliste dokumentide sisu kohta selgitust või selgitamist võimaldavaid andmeid või dokumenti ja need andmed või dokumendid ei ole hankijale oluliste kulutusteta andmekogus olevate avalike andmete põhjal kättesaadavad. 11.

§ 39

lg 41 võimaldab jätta pakkuja kvalifitseerimata kahel alusel: - pakkuja on jätnud hanketeates nõutud kvalifikatsiooni tõendava dokumendi esitamata; - teatud juhtudel, kui pakkuja ei esitaja hankija nõudmisel täiendavaid selgitusi, andmeid või dokumente. Neid aluseid tuleb eristada

§ 39lg-st 3.

See säte annab aluse jätta kvalifitseerimata pakkuja, kes sisuliselt ei vasta kvalifitseerimise tingimustele. Hankija luges vaidlustaja esmalt kvalifitseerimise tingimustele sisuliselt mittevastavaks, sest vaidlustaja poolt varasema kogemuse tõendamiseks ära märgitud teavituskampaania leping ei vasta väidetavalt hanketeate tingimustele. Lisaks heitis hankija ette, et vaidlustaja on jätnud esitamata hanketeates nõutud dokumendid – Taani riigiasutuse tõendi ja suhtekorraldusnõustaja piisavat kogemust tõendava elulookirjelduse (CV). Seega väidab hankija nii

§ 39

lg-s 3 kui ka

§ 39lg 41 esimeses alternatiivis kirjeldatud olukordade esinemist.

12. Vaidluse üks põhiküsimusi peitub selles, kas enne kvalifitseerimata jätmist oleks hankija pidanud vaidlustajale andma võimaluse oma kvalifikatsiooni täiendavaks tõendamiseks. Vaidlustuskomisjon nägi hankija poolt

§ 39

lg 4 rikkumist selles, et hanketeates nõutud ja vaidlustaja esitatud dokumendid ei olnud piisavad, tegemaks järeldust, et vaidlustaja viidatud varasem nõustamisleping ei vasta kvalifitseerimistingimustele. Kohtute hinnangul oleks hankija pidanud küsima lisateavet ka suhtekorraldusnõustaja kogemuse kohta. Riigikohtu halduskolleegium nõustub vaidlustuskomisjoni ja kohtute nende seisukohtadega, pidamata vajalikuks korrata kõiki põhjendusi. Seoses vaidlusega Taani riigiasutuse tõendi üle leiab kolleegium lisaks, et

§ 39

lg 4 alusel on võimalik täiendavalt nõuda ka selliste dokumentide ja andmete esitamist, mis oleks hanketeate kohaselt tulnud esitada juba koos pakkumusega. 13. Kui lugeda

§ 39

lg-t 4 täht-tähelt, võib näida, et see võimaldab nõuda pakkujalt üksnes selgitusi või täiendavaid dokumente ja andmeid, mis on vajalikud mõne konkreetse, juba esitatud dokumendi selgitamiseks. Kolleegium leiab, et õige on tõlgendada

§ 39lg-t 4 ulatuslikumalt.

14.

§ 39

lg 4 võtab üle direktiivi 2004/18 art 51, mille kohaselt võivad ostjad paluda ette​võtjatel art-te 45–50 kohaselt esitatud tõendeid ja dokumente täiendada või selgitada. See direktiivi säte ei sea piirangut, et täiendavalt nõutavad tõendid ja dokumendid peavad selgitama mõnda konkreetset, juba esitatud dokumenti. Täiendada on võimalik ka pakkumuse koosseisus esitatud tõendite ja dokumentide kogumit tervikuna. Käesoleva hanke puhul ei ole direktiivi 2004/18 järgimine kohustuslik. See ei takista aga direktiivi arvestamist

§ 39

lg 4 tõlgendamisel.

39 lg 4 näeb ka allpool riigihangete rahvusvahelist piirmäära ette sama lahenduse, mida kohaldatakse direktiivi 2004/18 reguleerimisalas (vrd otsus asjas nr 3-3-1-65-11, p 35 koos täiendavate viidetega).

§ 39

lg 4 ega direktiivi 2004/18 art 51 sõnastus ei välista, et täiendavalt nõutakse tõendit või dokumenti, mida nõuti hanketeates ning mis seetõttu oleks tegelikult tulnud esitada juba koos pakkumusega. Kui pakkuja esitab tagantjärele puuduolevad dokumendid või andmed, ei ole enam tegemist olukorraga, kus hanketeates nõutud dokument on esitamata (

§ 39lg 41 esimene alternatiiv).

Sellisel juhul ei anna pakkuja viga enam alust pakkuja kvalifitseerimata jätmiseks. 15. Avaliku sektori hankijate puhul on võimaluse andmine puuduva dokumendi või puuduvate andmete esitamiseks ka kooskõlas proportsionaalsuse põhimõtte, ärakuulamisõiguse ja halduse üldise selgitamiskohustusega (vrd HMS § 15 lg 2, § 36 lg 1 p 3), samuti riigihankemenetluse spetsiifiliste põhimõtetega. Pakkujate ebamõistlik kvalifitseerimata jätmine takistaks rahaliste vahendite säästlikku kasutamist ja konkurentsi tõhusat ärakasutamist (

§ 3p-d 1 ja 4).

16. Ka piisava põhjalikkusega ettevalmistatud riigihanke puhul ei ole välistatud, et hankija ja pakkuja tõlgendavad hanketeates toodud nõudeid erinevalt. Ka kõige hoolikam pakkuja ei pruugi alati mõista hanketeate tingimuste tegelikku sisu. Võib juhtuda, et hanke alusdokumentide tingimused on pakkuja jaoks esmapilgul üheselt mõistetavad ja selged, kuid kvalifikatsiooni kontrollimisel ilmneb siiski, et hankija on mõistnud neid teisiti. Enamgi veel, hanke alusdokumente võivad hilisemas kontrollimenetluses ka vaidlustuskomisjon ja kohtud tõlgendada mitmel erineval moel. Niisuguses olukorras ei saa pakkujale alati ette heita, et ta ei kasutanud

§ 56lg-s 1 sätestatud võimalust hanke alusdokumentide kohta selgituste küsimiseks.

Ka käesolevas asjas lahknes vaidlustaja tõlgendus välisriigi asutuse tõendi kohustuslikkuse küsimuses hankija ja kolleegiumi tõlgendusest (allpool p 33), kuid see langes kokku vaidlustus​komisjoni ning haldus- ja ringkonnakohtu tõlgendusega. Kolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul ei pidanud vaidlustaja ette nägema, et hankija ja Riigikohus tõlgendavad HT p III.2.3 ala​punkti 1 temast erinevalt. 17.

§ 43

lg-st 2 tulenevalt peab pakkumus vastama hanketeates ja hankedokumentides sätestatud tingimustele. Pakkuja peab tegema kõik selleks, et ükski nõutud dokument pakkumuse komplekteerimisel ei ununeks, et formularide täitmisel ei jääks ükski lahter täitmata, et andmed ei oleks vastuolulised jne. Ehkki riigihankes osaleda soovivalt ettevõtjalt on kohane nõuda kõrgen​datud hoolikust, ei ole eriti mahukate andmete ja nõutavate dokumentide suure hulga puhul võimalik inimlikke eksimusi täielikult välistada. Iga niisugune viga ei tähenda iseenesest, et pakkuja oleks tehingupartnerina ebausaldusväärne. Pakkuja kvalifitseerimata jätmise imperatiivne kohustus pisimagi vea korral ei oleks proportsionaalne.

1. Pakkujate võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtteid ei riku see, kui sarnased dokumendid või andmed esitamata jätnud pakkujatele antakse puuduste kõrvaldamiseks ühetaoline võimalus. Läbipaistvuse tagamise kohustuse põhieesmärk on ennekõike välistada oht, et hankijast ametiasutus eelistaks soosikuid või tegutseks omavoliliselt (vt otsus asjas C-496/99 P: Succhi di Frutta, p 111). Ühetaoline kohtlemine ei saa luua kellelegi eelist. Vastupidi, puuduste kõrvaldamise võimaluse andmata jätmine võimaldaks olukordi, kus hankija jagab oma soosikule varjatult eelinfot hanke alus​dokumentide tõlgendamisvõimaluste kohta, kuid konkurendid saavad neist teada alles tagant​järele.
2. Hankija väitel on ta juhindunud hankemenetluses formaliseerituse põhimõttest. Kolleegium on seisukohal, et riigihankemenetlus sisaldab muu hulgas ka formaalseid elemente, kuid tegemist ei ole põhimõttega, millest tuleks juhinduda hankemenetluse sätete tõlgendamisel (vt

§ 3

). Sellegi poolest ei tohi hankemenetluse läbiviimine, sh pakkuja kvalifikatsiooni kontrollimine andmete ja tõendite kogumise tõttu muutuda võimatuks või ebamõistlikult keeruliseks. Kuna pakkuja vastavust peab hankija niikuinii kontrollima (

§ 39

lg 1 esimene lause), ei põhjusta kõrvaldatavatele vormilistele puudustele tähelepanu juhtimine pakkujale olulist lisatööd.

§ 56

lg 3 teise lause kohaselt on pakkuja sama seaduse § 39 lg 4 alusel nõutud andmed, dokumendi ja selgitused kohustatud esitama kolme tööpäeva jooksul.

1. Euroopa Kohus on piiratud hankemenetluse puhul seoses ebatäpsete või tehnilisele kirjeldusele mittevastavate pakkumustega rõhutanud, et esitanud pakkumusi ei tohi hankija ega taotleja initsiatiivil põhimõtteliselt enam muuta. Võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtetega on vastuolus mis tahes läbirääkimised hankija ja taotleja vahel. Ebatäpsete või tehnilisele kirjeldusele mittevastavate pakkumuste kohta selgituste nõudmisel võib teistele pakkujatele näida, et hankija on pidanud pakkumuse üle konfidentsiaalseid läbirääkimisi. Direktiivi art-ga 2 ei ole siiski vastuolus see, kui erandjuhul korrigeeritakse pakkumusega seonduvaid andmeid, eriti siis, kui ilmselgelt on vaja vaid täpsustust või parandada ilmsed tehnilised vead, nii et selle muudatusega ei kaasneks tegelikult uue pakkumuse esitamist (
2. märtsi
3. a otsus asjas nr C-599/10: SAG ELV Slovensko jt, p-d 36–40).
4. Refereeritud Euroopa Kohtu seisukohad on põhimõtteliselt asjakohased ka avatud hanke​menetluses. Käesoleval juhul aga ei käi vaidlus selle üle, kas hankija oleks pidanud võimaldama pakkumust selgitada seoses hanke esemele laienevate tehniliste tingimustega, vaid seoses hanke​teates ettevõtjatele esitatud kvalifikatsiooninõuetega. Viidatud otsuses rõhutas Euroopa Kohus, et tema poolt lahendatud vaidlus hanke esemega seotud selgituste üle ei seondu praeguses vaidluses tähtsusust omava, pakkujate kvalifikatsiooni selgitamist reguleeriva art-ga 51 (p 22). Pakkujate kvalitatiivse valiku kontekstis on oht laskuda lubamatutesse läbirääkimistesse väiksem. Erinevalt pakkumuse tehnilistest üksikasjadest ning pakkumuses ära toodud hinnast ja muudest lepingutingimustest ei ole täiendavad andmed või selgitused pakkuja kvalifikatsiooni kohta andmeteks, mis saaksid esitatud pakkumust sisuliselt muuta. Muutuda võib küll dokumentide koosseis, mille pakkuja hankijale esitab, kuid ei muutu tingimused, mille valguses võtab pakkuja endale kohustuse kaupa tarnida või teenust osutada (hind, pakutavad kauba või teenuse tehnilised andmed, lepingu täitmise tingimused jne).
5. Hankija kaalutlusõigus täiendavate dokumentide, andmete ja selgituste nõudmisel ei tähenda õigust otsustada nõude esitamise üle meelevaldselt. See ohustaks pakkujate võrdset kohtlemist. Selleks, et mitte anda pakkujale võimalust kõrvaldatava puuduse korral dokumentide täiendamiseks, peab hankijal olema kaalukas põhjus. Hankija ei pea pakkujale andma võimalust puuduste kõrvaldamiseks näiteks siis, kui asjaolud näitavad, et pakkuja on dokumendid või andmed jätnud esitamata teadlikult. Samuti ei pea hankija oletama, kas pakkujal on lisaks esitatud dokumentidele veel dokumente ja andmeid. Puuduste kõrvaldamise võimalus tuleb anda siis, kui nõutud dokumendid või andmed on esitamata, ebaselged või ebapiisavad või kui on ilmne, et pakkuja on teinud dokumentide vormistamisel inimliku vea. 23.

§ 39

lg 4 alusel kõrvaldatava puudusega ei ole tegemist siis, kui esitatud dokumendid ja andmed kinnitavad, et pakkuja ei vasta sisuliselt kvalifitseerimistingimustele (

§ 39lg-s 3 sätestatud olukord), st puudus on sisuline, mitte vormiline.

Näiteks juhul, kui hankija on seadnud kvalifitseerimise tingimuseks pakkuja viimaste aastate lepingute teatava mahu ja pakkuja esitab teadlikult andmed lepingute mahu kohta, kuid neist nähtuvalt jääb lepingute maht allapoole nõutavat määra, ei ole tegemist

§ 39lg 4 alusel kõrvaldatava puudusega.

Kvalifikatsiooninõuetele sisuliselt mittevastav pakkuja ei saa muutuda

§ 39lg 4 kohaldamise käigus vastavaks.

Kui nõuetele vastav seisund tekib ettevõtjal alles pärast pakkumuse esitamist, ei võeta seda hankemenetluses arvesse. 24. Mõistagi ei pea hankija

§ 39

lg 4 alusel andma võimalust puuduste kõrvaldamiseks, kui pakkuja osalemine hankes oleks välistatud puuduse kõrvaldamisele vaatamata mõnel muul põhjusel, nt

§ 38lg-s 1 loetletud asjaolude tõttu.

1. Ringkonnakohus märkis, et pakkuja kvalifitseerimata jätmise saab kaasa tuua üksnes pakkuja mittevastavus asjakohasele kvalifikatsiooninõudele. Kolleegium peab vajalikuks meenutada, et asja​kohatuse vastuväide tuleb esitada hanketeadet vaidlustades (vrd kolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-99-09, p 16;
4. novembri
5. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-65-11, p 13). Kui hanketeade on jõus, ei ole pakkujate kvalifikatsiooni kontrollimise staadiumis võimalik nõuda selles sisalduva kvalifikatsiooninõude kohaldamata jätmist asjakohatusele viidates. II
6. Hankija otsus peab olema põhjendatud ja kontrollitav (

§ 39lg 6).

Hankija ei või tugineda pelgalt oletustele. Teisalt tuleb nõustuda hankijaga, et vaidlustuskomisjon ja kohtud peavad juhinduma uurimis​põhi​mõttest ning tagama omal initsiatiivil kõigi oluliste asjaolude väljaselgitamise. Samuti tuleb hanke​asjades arvestada põhimõttega, et riigihankemenetluses tehtud viga ei too kaasa hankija otsuse kehtetuks tunnistamist, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei mõjutanud küsimuse otsustamist sisuliselt (RVastS § 3 lg 3 p 1). Eeltoodust tulenevalt ei pruugi olulise faktilise asjaolu uurimata jäämine hankemenetluses tähendada igal juhul hankija otsuse kehtetuks tunnistamist, kui vaidlustus- või kohtumenetluses leiab see asjaolu siiski tõendamist.

1. Eeltoodu ei tähenda aga, et menetlusnorme rikkunud hankija võiks hankevaidluse lahendamisel olla passiivne ja et kogu vastutus tegelike asjaolude selgitamise suhtes lasuks hankevaidlust lahendavatel organitel. Menetlusnormi rikkunud hankijal on tõendamiskoormus selles, et tema tehtud menetlusveale vaatamata on hankemenetluses tehtud otsus sisuliselt õige. Siiski, kui hankijal ei ole sellises olukorras võimalik vajalikku tõendit esitada, kuid tõendi olemasolu või juurdepääsu võib eeldada vaidlustajal, võib tõendamiskoormus kohtu nõudel taas üle minna vaidlustajale (HKMS § 59 lg 1 esimene lause). Uurimispõhimõtte rakendamisel võivad vaidlustuskomisjon ja kohtud piirduda tähelepanu juhtimisega tõendamisvajadusele (HKMS § 2 lg 4 esimene lause). Kui tõendamist vajava asjaolu on juba kahtluse alla seadnud teised menetlusosalised, puudub vaidlustuskomisjonil ja kohtul kohustus tõendamisvajadust täiendavalt selgitada. III
2. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidlustaja ei pidanud käesolevas hankes esitama Taani riigiasutuse tõendit varasema lepingu nõuetekohase täitmise kohta.
3. Nõuded pakkujate varasema kogemuse (referentside) tõendamisele kehtestas HT p III.2.3 ala​punkt
4. Selle sätte eelviimases lauses märgiti, et pakkuja esitab lisaks lepingute nimekirjale enda kinnituse (eraõigusliku juriidilise isiku korral) või lepingu teiste poolte (riigi või riigiasutuste jmt korral) kirjalikud tõendid, et nimetatud lepingud on pakkuja poolt nõuetekohaselt täidetud. Selles lauses ei eristata Eesti ja välismaa riigiasutusi. Samas tegi HT p III.2.3 alapunkti 1 viimane lause viite

§ 41lg-le 4.

Määrav on seega küsimus, kas

§ 41

lg 4 eristab Eesti ja teiste riikide riigiasutusi.

§ 41

lg 4 p 1 kohaselt peab pakkuja hankija nõudel esitama olulisemate lepingute nõuete​kohase täitmise kohta teise lepingupoole väljaantud tõendi, kui lepingu teiseks pooleks on

§ 10

lg 1 punktides 1–3 nimetatud hankija.

§ 10

lg 1 loetleb riigihangete seaduses sätestatud korda järgima kohustatud isikud ja asutused (hankijad). Selle lõike punktis 1 on ära nimetatud riik ja riigiasutused. 30. Kolleegium nõustub hankijaga, et

§ 41

lg 4 p-s 1 tehtud viitega

§ 10

lg 1 p-dele 1–3 ei eristanud seadusandja tõendi esitamisega seoses Eesti ja teiste riikide riigiasutusi. Otseselt reguleerib

§ 10lg 1 riigihangete seaduse kohustatud subjektide (hankijate) ringi.

Ehkki ka

§ 10

lg 1 seda selgesõnaliselt ei täpsusta, on pikematagi ilmne, et hankijate ringi määratlemisel on silmas peetud vaid Eesti isikuid ja asutusi, sest Eesti seadusandja pädevuses tervikuna on reguleerida vaid Eesti isikute ja asutuste poolt läbiviidavaid hankeid.

§ 41lg 4 kontekst aga on teine.

See säte reguleerib pakkuja varasema kogemuse tõendamist. Selle küsimuse puhul ei ole Eesti seadusandja pädevus piiratud vaid Eesti asutustega. Miski ei keela Eesti seadusandjal kehtestada tõendi esitamise kohustust ka siis, kui pakkuja soovib tugineda teise riigi asutusega sõlmitud lepingule. Enamgi veel, säärane võimalus tuleneb selgelt direktiivi 2004/18 art 48 lg 2 p a alapunkti ii esimesest taandest. Selles on märgitud, et tõendusmaterjalina kohaletoimetatud tarnete ja osutatud teenuste kohta esitatakse pädeva asutuse väljaantud või allkirjaga kinnitatud tõendid, kui saaja oli riiklik ostja. Kuna pole kahtlust, et direktiivi viidatud säte laieneb vähemalt kõikide EL liikmes​riikide riiklikele ostjatele ja

§ 41

lg 4 p 1 võtab selle sätte üle, tuleb ka

§ 41

lg 4 p 1 mõista nii, et see sätestab hankijale võimaluse nõuda vähemalt EL liikmesriikide riigiasutuse tõendite esitamist.

1. Ilma direktiivi 2004/18 art 48 lg 2 p a alapunkti ii kehtivust kahtluse alla seadmata on viljatu arutelu selle üle, kas pakkujatel on välisriigi asutuse tõend võimalik esitada piisavalt kiiresti ja ega see kohustus ei kohtle neid ebavõrdselt. Kolleegiumi hinnangul ei loo välisriigi asutuse tõendi esitamisega seonduda võivad praktilised raskused alust kahelda art 48 lg 2 p a alapunkti ii kehtivuses.
2. Ka ringkonnakohus möönis, et tema poolt eelistatud tõlgenduse korral jääks riigihangete seadusesse lünk, sest puuduks regulatsioon välisriigi asutustega sõlmitud lepingute kohta. Puudub põhjus eeldada, et seadusandja jättis selles küsimuses seadusesse lünga teadlikult. Hankija märgib õigustatult, et ringkonnakohtu otsus on

§ 41lg 4 p 1 tõlgendamisel vastu​oluline.

Kolleegium meenutab, et pakkujate kvalifikatsiooni tõendamiseks võivad hankijad nõuda vaid seaduses sätestatud andmeid ja dokumente (vt otsus asjas nr 3-3-1-65-11, p 26 täiendavate viidetega). Kui see säte laieneks tõepoolest vaid Eesti hankijatega sõlmitud varasematele lepingutele, puuduks hankijatel igasugune võimalus referentside kohta välismaa asutuste tõendeid nõuda. Ometigi on ringkonnakohus pidanud sääraste tõendite nõudmist põhimõtteliselt võimalikuks. 33. Järelikult ei tulene HT p III.2.3 alapunkti 1 viimases lauses tehtud viitest, et vaidlustaja võis riigi​asutuse puhul nõutud tõendi jätta esitamata seetõttu, et vaidlustaja varasemaks lepingupartneriks oli Taani riigiasutus. Seega leidis hankija õigesti, et vaidlustajal oli esitamata HT p III.2.3 alapunktis 1 ja

§ 41lg 4 p-s 1 nõutud tõend.

34. Vastavalt käesoleval otsuse p-des 22–24 märgitud põhimõtetele oleks hankija pidanud andma vaidlustajale

§ 39lg 4 alusel võimaluse täiendada esitatud dokumente Taani asutuse tõendiga.

Vaidlustaja oleks saanud selle tõendi esitamata jätmise tõttu kvalifitseerimata jääda alles pärast puuduste kõrvaldamise võimaluse andmist.

§ 39lg 4 rikkumise tõttu on hankija otsus õigus​vastane.

IV

1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et hankija ei ole suutnud tõestada vaidlustaja poolt referentsina esitatud teavituskampaania lepingu mittevastavust HT p III.2.3 alapunkti 1 esimesele lausele, mis nõudis, et tegemist peab olema käesoleva riigihanke esemega sarnaste tunnustega lepinguga. Samuti vastas vaidlustaja poolt esitatud suhtekorraldaja elulookirjeldus HT nõuetele. Kolleegium ei pea vajalikuks ringkonnakohtu seisukohti korrata. Vastuseks kassatsioon​kaebuse teemakohastele väidetele märgib kolleegium järgmist.
2. Hankija sätestas HT p III.2.3 alapunkti 1 esimeses lauses, et varasemad lepingud pidid olema käesoleva riigihanke eseme suhtes "sarnaste tunnustega". Selline keelekasutus ei võimalda kaugeltki järeldada, et referentslepingute puhul peavad olema täielikult täidetud kõik tunnused, mis on sätestatud käesoleva hanke eseme tehnilises kirjelduses. Sarnasus ei tähenda lepingu eseme ja tingimuste täielikku ega ülekaalukat kokkulangevust ega varasema lepingu samaväärset kestust, ulatust ja mahtu. Kui hankija ei pidanud referentsidena piisavaks üksikuid konsultatsioone, oleks ta hanketeates pidanud need välistama. HT p III.2.3 alapunti 1 esimene lauses selgitati, et "sarnased tunnused" tähendab antud juhul lepingut suhtekorralduse nõustamise valdkonnas. Õigesti märgib vaidlustuskomisjon, et see hõlmab kõiki varasemaid nõustamislepinguid meedia ja avalikkusega suhtlemise valdkonnas, eesmärgiga mõjutada mainet ja kajastust. Kolleegiumi hinnangul on lepingute sarnasus selles tähenduses võimalik, sõltumata sellest, kas need teenused sisaldasid kõiki suhtekorralduse alamvaldkondi. Asja​olu, et varasem leping sõlmiti vaid ühe kampaania raames, ei välista selle käsitamist suhtekorraldus​lepinguna, kui kampaania toimus suhtekorralduse eesmärgil.
3. HT p III.2.3 alapunkti 2 viimane lause sätestas nõude esitada pakkuja suhtekorraldusnõustaja elulookirjeldus. HT-s ei sätestatud, milliseid andmeid pidi elulookirjeldus sisaldama. Seetõttu ei andnud asjaolu, et vaidlustaja on elulookirjelduses jätnud esitamata andmed suhtekorraldusnõustaja osalemise kohta vähemalt viie suhtekorraldusalase nõustamislepingu täitmisel vastutava täitjana, hankijale alust vaidlustaja kvalifitseerimata jätmiseks. Samuti ei ole hankija nõudnud suhte​korraldus​nõustaja elulookirjelduse selgitamist.

§ 39

lg 41 võimaldab jätta pakkuja kvalifit​seerimata vaid juhul, kui hankija on dokumenti või andmeid nõudnud hanketeates või sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud korras selgitusi nõudes. 38.

§ 39

lg 41 kohaldamisel ei ole tähtsust sellel, kas hanketeates nõutud dokumendid ja andmed on piisavad pakkuja kvalifikatsiooni kontrollimiseks.

§ 41

lg 1 kohaselt määrab hankija, millised dokumendid ja andmed tuleb pakkujatel esitada. Ühtlasi nähtub siit, et nõutavad andmed ja dokumendid tuleb loetleda hanketeates. Muuhulgas on

§ 41lg 1 p 3 kohaselt hankija ülesanne määratleda referentslepingute tunnused.

Läbipaistvuse põhimõttega oleks vastu​olus see, kui pakkujad peavad hanke esemest või sisulistest kvalifitseerimistingimustest asuma tuletama nõutavaid dokumente ja andmeid. 39. Ebapiisavalt koostatud hanketeate eest ei vastuta pakkujad, vaid hankijad. Siiski, kui pakkumuste kontrollimisel selgub, et hankija on teinud vea ning hanketeates nõutud andmed või dokumendid on pakkujate kvalifikatsiooni kontrollimiseks ebapiisavad, on tal

§ 39lg 4 alusel võimalik nõuda nende täiendamist ja selgitamist.

Hankija oleks kahtluste korral pidanud laskma vaidlustajal

§ 39

lg 4 alusel tõendada, et referentslepingute näol on tegemist lepingutega suhtekorralduse valdkonnas ning et suhtekorraldus​nõustaja on osalenud vastutava täitjana suhtekorraldusalases nõustamises. Vaidlustaja kvalifitseeri​mata jätmine ilma neis küsimustes täiendavate dokumentide, andmete ja selgituste esitamise võimaluse andmiseta on õigusvastane. V

1. Kuna hankija otsus vaidlustaja kvalifitseerimata jätmiseks on õigusvastane, on vaidlustus​komisjon lõppkokkuvõttes selle põhjendatult tühistanud. Ka kohtumenetluse käigus ei ilmnenud, et vaatamata menetlusvigadele oli hankija otsus sisuliselt õige. Seetõttu ei ole alust vaidlustus​komisjoni otsuse tühistamiseks. Kohtud oleksid saanud asja lahendamise käigus tuua selgust Taani asutuse tõendi küsimuses, nõudes vaidlustajalt selle esitamist. Kuna hankija väitel on hankemenetlus lõppenud, ei saada Riigikohus asja kohtutele uueks arutamiseks ja selle küsimuse selgitamiseks. Kui peaks ilmnema, et hanke​menetlus ei ole siiski lõppenud, on ka hankijal võimalik nõuda nimetatud dokumendi esitamist.
2. Eeltoodust tulenevalt jääb kassatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsuste resolutsioonid muutmata. Riigikohus muudab kohtuotsuste põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3. Hankija tasutud kautsjon 25 eurot tuleb arvata riigituludesse. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad hankija kanda (HKMS § 107 lg 4 ja § 108 lg 1). Vaidlustaja palub hankijalt välja mõista kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 575 eurot. Õigus​abikulu on põhjendatud ja arve on tasutud. Seega tuleb vaidlustaja õigusabikulu hankijalt välja mõista. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld