← Eesti

3-1-1-64-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 22

lg 2, § 114 p-de 2 ja 7 - § 22 lg 2, § 120 ning § 184 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu

  1. detsembri
  2. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-3611 Reino Agone kaitsja vandeadvokaat Mart Missik Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Jüri Kasesalu
  3. mai 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Tühistada Harju Maakohtu
  5. septembri
  6. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  7. detsembri
  8. a kohtuotsused Reino Agonele karistuse mõistmises KarS § 405 - § 22 lg 2 järgi.
  9. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
  10. Kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.
  11. Määrata Advokaadibüroole Kasak & Missik kassatsioonimenetluses Reino Agonele osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 460 (nelisada kuuskümmend) eurot 80 (kaheksakümmend) senti (sh käibemaks 76 eurot 80 senti). Jätta see menetluskulu riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. Harju Maakohtu
  13. detsembri
  14. a kohtuotsusega mõisteti Reino Agone õigeks talle esitatud süüdistuses KarS § 415 lg 1, §

§ 22lg 2, § 114 p-de 2 ja 7 - § 22 lg 2 ja § 120 järgi. Samas mõisteti ta süüdi Kar

S § 184 lg 1 järgi ja karistati vangistusega kaheks aastaks ja kuueks kuuks. Tallinna Ringkonnakohtu

  1. veebruari
  2. a määrusega tühistati maakohtu otsus täies ulatuses ja saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Ringkonnakohus leidis, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, hinnates tõendeid valikuliselt ja osaliselt, samuti jättes otsuse osaliselt põhjendamata. Kaitsja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, kuid Riigikohtu määrusega jäeti see menetlusse võtmata.
  3. Harju Maakohtu
  4. septembri
  5. a otsusega tunnistati R. Agone süüdi KarS § 415 lg 1 järgi, karistades teda vangistusega kolmeks aastaks; KarS §

§ 22lg 2 järgi, karistades teda vangistusega viieks aastaks; Kar

S § 114 p-de 2 ja 7 - § 22 lg 2 järgi, karistades teda vangistusega üheksaks aastaks kuueks kuuks; KarS § 120 järgi, karistades teda vangistusega kuueks kuuks ning KarS § 184 lg 1 järgi, karistades teda vangistusega kaheks aastaks ja kuueks kuuks. Liitkaristusena KarS § 64 lg 1 järgi mõisteti talle vangistus üheteistkümneks aastaks. Süüdistatavalt mõisteti välja menetluskulud kokku summas 5834 eurot 66 senti. 2.1 R. Agone tunnistati KarS § 415 lg 1 järgi süüdi selles, et ta soetas ebaseaduslikult ühe F1 käsigranaadi koos UZRGM sütikuga, mis omavahel ühendatuna sisaldavad LMS § 3 lg 1 p 2 mõistes lõhkeainet ning plahvatust esilekutsuvat mehhanismi, olles seega lõhkeseadeldis KarS § 413 tähenduses. Käsigranaadi koos sütikuga andis R. Agone 2008. a sügisel Loksal aadressil Xxxxxxxx XX korterelamu ees ebaseaduslikult üle V. L.-ile. 2.2 R. Agone tunnistati KarS §

§ 22lg 2 järgi süüdi selles, et ta kallutas V. L.-i plahvatuse tekitamisele, ja Kar

S § 114 p-de 2 ja 7 - § 22 lg 2 järgi süüdi selles, et ta kallutas V. L.-i toime panema üldohtlikul viisil ja lõhkeseadeldist kasutades mõrva.

  1. aasta sügisel tegi R. Agone V. L.ile ettepaneku korraldada S. G. mõrv, põhjustades plahvatuse aadressil E. Xxxxx xxx XX Tallinn. Süüdistatav osutas selleks ka ainelist kaasabi, andes
  2. aasta sügisel V. L.-ile Loksal aadressil Xxxxxxxx XX asuva korterelamu ees sularaha kakskümmend tuhat krooni ning käsigranaadi koos sütikuga. Soovides tagada kavandatud kuriteo edukat toimepanemist, sõidutas R. Agone enda kasutuses oleva sõidukiga V. L.-i
  3. a sügisel Xxxxx xxx XX piirkonda, näidates ette, kuhu S. G. pargib oma sõiduki ja millist teed mööda ta läheb parklast koju.
  4. aasta sügisest
  5. aasta novembrini nõudis süüdistatav korduvalt teo toimepanemist, ähvardades vastasel korral raha tagasi nõuda. V. L. tekitas
  6. detsembril
  7. a kella 17.25 paiku Tallinnas aadressil Xxxxx xxx XX asuva korterelamu taga R. Agonelt saadud lõhkeseadeldisega S. G.-st ca kolme meetri kaugusel plahvatuse, mille tagajärjel seadis ohtu S. G. elu ja tervise, kuna viimane sai kergemaid vigastusi, s.o rebimishaavad vasakul reiel ja mõlemal säärel. Samuti tekitati lõhkeseadeldise plahvatusega oht varale, kuna plahvatuse tagajärjel purunesid Xxxxx xxx XX neljanda trepikoja kaks pakettakent, välisvalgustuse lambikuppel ning lisaks said kannatada trepikoja välisuks, välisukse kõrval olevad seinad ning korterelamu puitlaudisest fassaad. Kuigi R. Agone tegi kõik endast oleneva kavatsetud mõrva lõpuleviimiseks, jäi mõrv toime panemata süüdlaste tahtest sõltumata. 2.3 Samuti tunnistati R. Agone süüdi KarS § 120 ja KarS § 184 lg 1 järgi, kuid selles osas ei ole otsust kassatsiooniastmes vaidlustatud.
  8. Maakohtu otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 3.1 Kriminaalmenetlust alustati
  9. detsembril
  10. a KarS § 405 lg 2 tunnustel selles, et samal päeval kella 17.25 paiku toimus Xxxxx xxx XX Tallinnas asuva korterelamu taga teise trepikoja vahetus läheduses lõhkeseadeldise või lõhkeainet sisaldava toote plahvatus, mille tagajärjel sai vigastada S. G. Sama päeva õhtul peeti kahtlustatavana kinni V. L.
  11. aprillil 2010 eraldati sellest kriminaalasjast R. Agone teoga seonduv uue kriminaalasja raames menetlemiseks. Harju Maakohtu
  12. oktoobril
  13. a otsusega kriminaalasjas nr 1-10-6099 mõisteti V. L. süüdi KarS § 405 lg 2, § 415 lg 1 ja § 114 p 2 ja 7 - § 25 lg 1 järgi. 3.2 Kohtuliku arutamise tulemusena selgus, et
  14. detsembril 2009 Xxxxx xxx XX Tallinnas asuva korterelamu taga toimunud plahvatuses sai kannatada S. G., kellel tuvastati tervisekahjustused, mis eksperdi arvates võisid olla tekitatud lõhkeseadeldise plahvatusega. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et
  15. detsembril 2009 nägi ta õhtul parklas V. L.-i, keda teab kui Loksa elanikku.
  16. detsembri
  17. a õhtul pööras ta oma kortermaja hoovi. V. L. seisis umbes 10-15 meetrit laternast ja 20-25 meetrit kannatanust eemalt, peites oma nägu kapuutsi alla. Seejärel V. L. viskas granaadi, mis kukkus kannatanust 10-12 meetri kaugusele ja plahvatas. Pärast granaadi viset suutis kannatanu veel kümme meetrit eemale joosta. Kannatanu S. G. ja tunnistaja V. L. on 3.-
  18. detsembri
  19. a sündmuste osas andnud riimuvaid ütlusi. Lisaks S. G. ja V. L.-i enda ütlustele asetab V. L.-i sündmuskohale ka eksperdi arvamus ekspertiisiaktis nr GE-1423-09/
  20. 3.3 Kriminaalasja lahendamisel on lubatav kasutada tunnistaja V. L.-i ütlusi nii tema enda tegevuse kui ka süüdistuses kirjeldatud R. Agone teopanuse kohta. Tegemist on ütlustega, mida V. L. andis tunnistajana ja kahtlustatavana kriminaalasja kohtueelses menetluses ja enda kriminaalasja kohtumenetluses. R. Agone süüasja arutamisel
  21. septembri 2012 kohtuistungil keeldus tunnistaja V. L. ütluste andmisest. V. L. oli keeldunud ütluste andmisest ka sama kriminaalasja esmasel arutamisel kohtus
  22. oktoobri
  23. a kohtuistungil. KrMS § 71 lg 2 p 2 kohaselt võib tunnistaja ütluste andmisest keelduda, kui ta on kaastäideviijana või osavõtjana samas kuriteos süüdi mõistetud. V. L. ongi isik, kes mõisteti samas kuriteos süüdi Harju Maakohtu
  24. oktoobril
  25. a otsusega. KrMS § 2862 lg 2 kohaselt on isiku poolt teise kriminaalasja kohtulikul arutamisel antud ütlused lubatavad tõendina samadel asjaoludel kui deponeeritud ütlused. Seega on isiku poolt teises kriminaalasjas ristküsitluse reeglite kohaselt kohtus antud ütlused võrdsustatud deponeeritud ütlustega ning V. L.-i poolt kriminaalasja nr 1-10-6099 kohtumenetluses antud ütlused tuleb vastu võtta KrMS § 2862 lg 2 alusel. 3.4 V. L.-i poolt sama kriminaalasja kohtueelses menetluses tunnistajana ja kahtlustatavana antud ütluste vastuvõtmine on lubatav KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel, mille kohaselt võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel tõendina vastu võtta tunnistaja poolt varem antud ütlused, kui tunnistaja keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. Tunnistaja V. L.-il on seaduslik alus ütluste andmisest keeldumiseks. Kohtu hinnangul on V. L.-i ütlused asjas olulised. Kaitsjal on olnud menetluse käigus küllaldane aeg ja võimalus esitada ütlustele vastuväiteid, kaitsja on vastavat õigust ka kasutanud. Samuti on tegemist usaldusväärsete ütlustega. Olukorras, kus isik loobub oma algselt esitatud kaitseversioonist, otsustab sündmuse asjaolude kohta tõe rääkimise kasuks ning annab seejärel läbivalt vastuoludeta ja järjekindlaid ütlusi, mis riimuvad asjas kogutud teiste tõenditega, ei ole kohtu arvates alust kahelda isiku kui tunnistaja usaldusväärsuses. 3.5 Tõendikogumist tuleb välja jätta tunnistajate V. P. ja V. M.-i ütlused nende ebausaldusväärsuse tõttu. Tunnistaja V. P. ütluste kohaselt kinnitas V. L. kinnipidamisasutuses viibides, et pani teo toime, sest oli võlgu. V. P. soovitas V. L.-il teda kihutanud isik välja mõelda. Kohtu hinnangul ei riimu V. P. ütlused kriminaalasjas esitatud teiste tõenditega. V. L.-il puudus motiiv S. G. ründamiseks - ka kannatanu S. G. ja tunnistaja V. L. ei ole andnud ütlusi selle kohta, et neil olid minevikus ühised ärihuvid või rahalised suhted. Tunnistaja V. M. andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et V. L.-il oli granaat, mida viimane hoidis viis-kuus aastat enda kodus. Jälitustoimingu protokollides kajastatud V. M.-i ja R. Agone omavahelistest vestlustest ja tunnistaja V. L.-i ütlustest võib järeldada, et nendevahelised suhted olid usalduslikud. Kohtu arvates asus V. M. ütlusi andes toetama oma sõbra versiooni. 3.6 R. Agone ennastõigustavad ütlused, mille kohaselt ta ei olnud V. L.-i teoga kuidagi seotud, on vastuolus tunnistaja J. G. ja kannatanu S. G. ütlustega, kelle usaldusväärsuses kohtul alust kahelda ei ole. Kohtu hinnangul nähtub tunnistajate S. G., J. G. ja V. L.-i ütlustest üheselt, et V. L.-il endal puudus motiiv S. G. vastaseks rünnakuks. Samuti lükkab süüdistatava ütlusi ümber R. Agone ja tunnistaja V. L.-i naise J. L. ning R. Agone ja V. L.-i kaitsja R. Kiviloo vaheline tihe suhtlus ajavahemikus 4.-
  26. detsember 2009 ja
  27. jaanuaril 2010, mis on talletatud
  28. novembri
  29. a jälitustoimingu protokollis. Sama protokolli kohaselt helistas R. Agone
  30. detsembril 2009 kell 21.26 V. L.-i mobiiltelefonile.
  31. detsembri
  32. a jälitustoimingu protokolli kohaselt viibis R. Agone koos V. L.-iga
  33. detsembri
  34. a õhtul kell 21.29 V. L.-i elukoha juures Loksal. Tunnistaja V. L.-i ütluste kohaselt andis ta
  35. detsembri
  36. a õhtul R. Agonele teo toimepanemise kinnituseks granaadirõnga.
  37. jaanuari
  38. a jälitustoimingu protokollis sisalduva V. M.-i ja R. Agone omavahelise suhtluse stenogrammist nähtuvalt uurib V. M. R. Agonelt midagi rõnga toomise kohta. 3.7 R. Agone tahtlust S. G. surma põhjustamise suhtes tõendavad V. L.-ile tasutud summa suurus (20 000 krooni); kuriteo toimepanemise vahend - granaat; R. Agone soov, et V. L. viskaks granaadi ajal, mil R. Agonel on kindel alibi. Samuti andis V. L. ütlusi selle kohta, et loobus kahel järjestikusel korral S. G. granaadiga viskamisest põhjusel, et sündmuskohas oli asjasse mittepuutuvaid isikuid. 3.8 Kohus tutvus jälitustoimikuga ja leidis, et kaitsja etteheited toimingute ebaseaduslikkuse osas on põhjendamatud ning jälitustoimingu protokollide tõendina kasutamine on lubatav. Kaitsja osundas, et jälitustoimingu protokoll kajastab ka advokaat R. Kiviloo telefonivestlusi.
  39. novembri
  40. a jälitustoimingu protokolli kohaselt allutati jälitustoimingule R. Agone ja jälitustoimingu käigus salvestati ka tema vestlusi R. Kivilooga. Jälitustoimingu protokollist nähtub, et advokaadi kliendiks R. Agone suhtes läbiviidud jälitustoimingute ajal oli V. L. R. Agone ei olnud R. Kiviloo klient. Seega on jälitustoimingu protokoll lubatav tõend.
  41. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja. 4.1 Süüdistatav R. Agone tunnistas end süüdi narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises ja taotles selle eest mõistetud karistuse kergendamist. Ülejäänud süüdistuses ta end süüdi ei tunnistanud ja taotles selles osas õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Süüdistatav leidis, et kohus jättis tema ütlused põhjendamatult kõrvale ja puuduvad muud tõendid tema süü kohta. Mahukas apellatsioonis esitas ta oma nägemuse asetleidnud sündmuste ja talle esitatud süüdistuse kohta. 4.2 Süüdistatava kaitsja taotles kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest R. Agone ei ole süüdistuses märgitud tegusid toime pannud. Ühtlasi taotles kaitsja, et ringkonnakohus viiks läbi jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolli. Alternatiivselt taotles kaitsja R. Agonele mõistetud karistuse kergendamist, sest temale mõistetud karistus ei saa olla suurem kui teo vahetul toimepanijal, so V. L.-il. Lisaks märkis kaitsja, et kohus on eksinud ekspertiisikulude väljamõistmisel.
  42. Tallinna Ringkonnakohtu
  43. detsembri
  44. a otsusega tühistati maakohtu otsus R. Agonelt ekspertiisikulude väljamõistmise osas. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega R. Agonelt mõisteti riigituludesse välja solidaarselt varem süüdimõistetud V. L.-iga ekspertiisitasu 2791 eurot 18 senti ja lisaks T. Agonelt ekspertiisitasu 1520 eurot 42 senti. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata, põhjendades seda järgmiselt. 5.1 Maakohtu otsuses sisalduv põhjendus jälitustoimingu seaduslikkuse osas on kooskõlas jälitustoimiku materjalides sisalduva teabega. Kohtukolleegium tuvastas muuhulgas, et jälitustoiminguks loa andmise ajaks oli kogutud piisavalt teavet selle kohta, et S. G. mõrva tellijaks oli R. Agone. Saab nõustuda jälitustoiminguks loa andnud kohtuniku ja maakohtu seisukohaga, et esitatud teave vajas kontrollimist ning seda oli võimalik teostada üksnes jälitustoimingutega. KrMS § 118 lg 2 kohaselt salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel salvestatud teabest kantakse jälitustoimingu protokolli kriminaalasja lahendamiseks vajalik osa. Kutsesaladuse hoidmise kohustuse eesmärk on eeskätt kliendi kaitse. Seega on kohus pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et telefonivestlustes osalenud advokaat ei olnud R. Agone ega J. L.-i kaitsja, mistõttu maakohus on põhjendatult leidnud, et tegemist ei olnud õigusabi osutamisega. 5.2 Vaidlustatud kohtuotsus ei rajane ainult kannatanu S. G. ütlustel, vaid ka teistel tõenditel. Tunnistaja V. L.-i ütlustest nähtub, et R. Agone käskis tal S. G. tappa ajal, kui ta ise viibib välismaal. V. L.-i ütlused on kooskõlas R. Agone piiriületuse registri väljatrükiga ning reisibüroo kinnitusega selle kohta, et R. Agone viibis tõepoolest V. L.-i poolt näidatud ajavahemikel Egiptuses. Kannatanu S. G. ütlustest nähtub, et R. Agone on aastaid nende perekonda terroriseerinud. Pärast plahvatust R. Agone poolsed rünnakud lõppesid. Kannatanu S. G. ja tunnistaja V. L.-i ütlused on kooskõlas jälitustoimingu protokollides talletatud teabega. Maakohus on süüdistatava R. Agone ning tunnistajate V. M.-i ja V. P. ütlused põhjendatult kõrvale jätnud, sest need ei ole eluliselt usutavad ega kooskõlas teiste tõenditega. Maakohtu otsuses on veenvalt põhjendatud, miks kohus leiab, et S. G. mõrva tellis just nimelt R. Agone. 5.3 Praeguse kohtuasja materjalidest nähtub, et tunnistaja V. L. keeldus kohtuistungil ütlusi andmast, kuid tema varasemalt antud ütluste avaldamiseks olid kõik KrMS § 291 lõikes 3 nimetatud tingimused täidetud. Samuti oli talle enne ütluste andmisest keeldumist selgitatud ütluste andmise või sellest keeldumise õiguslikke tagajärgi. Seega toimus tunnistaja V. L.-i varasemate ütluste avaldamine seaduse nõudeid järgides. 5.4 Maakohus on alusetult välja mõistnud kogu S. G. ründamisega seotud ekspertiiside kulu R. Agonelt. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse R. Agonelt 2791 euro 18 sendi väljamõistmise osas ja mõistis uue otsusega selle summa R. Agonelt ja V. L.-ilt välja solidaarselt. V. L.-ilt mõisteti nimetatud ekspertiisikulud välja tema suhtes varem tehtud süüdimõistva otsusega. Kohtutoimikus olevate õiendite kohaselt on R. Agone süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi toimetatud ekspertiiside kogumaksumus 1520 eurot 42 senti. Apelleeritud kohtuotsuses märgiti selleks summaks ekslikult 1772 eurot 55 senti, mistõttu ringkonnakohus tühistas kohtuotsuse ka selle menetluskulu väljamõistmise osas ja mõistis R. Agonelt ekspertiisitasuna välja 1520 eurot 42 senti. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  45. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja Mart Missik. Kassaator ei vaidlusta kohtuotsust osas, milles R. Agone tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 120 ja KarS § 184 lg 1 järgi. Samas taotleb ta maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ülejäänud osas ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni põhjenduste kohaselt rikkusid maa- ja ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust sellega, et jätsid tõendikogumist välja süüdistatava ja tunnistaja V. P. ütlusi; avaldasid ja kasutasid tõendina tunnistaja V. L.-i ütlusi ja kasutasid tõendina jälitustoimingu protokolle. Koostoimes moodustavad need rikkumised kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 6.1 Maa- ja ringkonnakohus leiavad ekslikult, et ka siis, kui jälitustegevuse raames salvestatud telefonivestluste üheks pooleks on advokaat, on sellise salvestise tõendina kasutamine seaduslik. Ringkonnakohus on vääralt leidnud, et kuna telefonivestluses osalenud advokaat ei olnud R. Agone ega ka J. L.-i (kahtlustatava V. L.-i naise) kaitsja, siis ei olnud tegemist õigusabi osutamisega ja jälitustoimingu protokoll on tõendina kasutatav. Samas oli advokaat jälitustoimingu tegemise ajal selles kriminaalasjas ainsa kahtlustatava kaitsja. 6.2 Kriminaalasja materjalide eraldamine aprillis 2010 oli ebaseaduslik ja põhjendamatu. Väär on kriminaalasja menetlenud kohtute väide, et eraldamine ei kahjusta kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust. Ebaseaduslik on sellest tulenevalt ka endise kaaskahtlustatava V. L.-i poolt antud ütluste avaldamine ja kasutamine. 6.3 Arvestada tuleb ka asjaolu, et selline nn tunnistajana ütluste andmine, mis eeldab tõe rääkimise kohustust, tekitati just menetlejate poolt kriminaalasja põhjendamatu eraldamisega. Kaitsja leiab, et V. L.-i kohtumenetluses antud ütlusi ei tohtinuks vastu võtta KrMS § 2862 lg 2 alusel, kuna need ei ole saadud samadel asjaoludel kui deponeeritud ütlused. Praegusel juhul ei saa teises kriminaalasjas antud ütlusi pidada KrMS § 2862 lg 2 mõttes lubatavaks, kuna ei olnud tagatud R. Agone küsitlemisõigus. R. Agone ega tema kaitsja ei osalenud kriminaalasja nr 1-10-6099 arutamisel. Kui seadusandja lubab isiku poolt teise kriminaalasja kohtulikul arutamisel antud ütlusi kasutada tõendina samadel asjaoludel kui deponeeritud ütlusi, siis käesolevas asjas ei ole selliseid asjaolusid, mis võrdsustaksid isiku teises kohtumenetluses antud ütlused deponeeritud ütlustega. V. L.-i poolt antud ütluste vastuvõtmisel KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel rikkusid kohtud samuti menetlusõigust, kuna KrMS § 291 lg 3 kohaselt võib kohus erandina vastu võtta isiku varasemad deponeerimata ütlused, kui ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses; antud juhul oli tegemist kaaskahtlustatavaga, kes oli kohtueelse menetluse vältel andnud diametraalselt vastukäivaid ütlusi. 6.4 V. L.-i ütlused on ebausaldusväärsed, v.a osas, mis puudutab tema enda tegutsemist plahvatuse toimepanemisel. Siinkohal tulnuks täiendavalt arvestada ka sellega, et KrMS § 289 käsitleb tunnistaja usaldusväärsuse kontrolli ristküsitluse käigus, mida käesolevas asjas ei toimunud. Kohus ei saa rajada süüdimõistvat otsust sellisele tõendile, kuna Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei saa kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas osas tunnistaja ütlustele, kellele süüdistataval ei ole võimalik küsimusi esitada (Balciunas vs Leedu, kohtuotsus 20.07.
  46. a). 6.5 Maa- ja ringkonnakohus jätsid alusetult ja põhjendamatult kõrvale süüdistatava ja tunnistaja V. P. ütlusi. Kaitsja sellekohasele etteheitele vastas ringkonnakohus lakooniliselt, et need ei ole eluliselt usutavad ega kooskõlas teiste tõenditega. Tunnistaja V. P. ütlused on eriti olulised tunnistaja V. L.-i usaldusväärsuse kontrolliks olukorras, kus ristküsitlust ei toimunud.
  47. Kassatsioonile esitatud vastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Jüri Kasesalu, et kassatsioon on põhjendamatu ja kaitsja vaidlustab sisuliselt kohtute järeldusi tõendite hindamisel, mis ei kuulu Riigikohtu pädevusse. Ringkonnakohus on vastanud kaitsja etteheidetele nii jälitustegevuse seaduslikkuse kui ka kriminaalasja eraldamist ja V. L.-i ütluste avaldamist puudutavas osas. Samuti on kohtud põhjendanud, miks nad pidasid ebausaldusväärseks ja jätsid kõrvale tunnistaja V. P. ja süüdistatava ütlusi. Seega ei ole kohtud rikkunud menetlusõigust ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  48. Esmalt käsitleb kriminaalkolleegium jälitustegevuse seaduslikkusega seonduvat (I), seejärel võtab seisukoha V. L.-i ütluste avaldamise ja kasutamise seaduslikkuse osas (II), käsitleb karistuse mõistmisega seonduvat (III) ja võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemused (IV). I
  49. Kassatsiooni kohaselt on maa- ja ringkonnakohus kriminaalasja lahendamisel lubamatult tuginenud
  50. novembri
  51. a jälitustoimingu protokollile. Kuna osade jälitustegevuse raames salvestatud telefonivestluste üheks pooleks oli V. L.-i advokaat R. Kiviloo, oli tegemist ebaseadusliku jälitustoiminguga, millega saadud teavet ei saa kasutada tõendina. Seega rajanevad maa- ja ringkonnakohtu otsused ebaseaduslikule tõendile. 9.1 Kuni
  52. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS § 111 kohaselt oli jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Ka praegu kehtiva KrMS § 1264 lg 4 järgi on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Jälitustoimingu protokolli kohaselt oli KrMS §-s 118 (tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe või muu teabe salajane pealtkuulamine või -vaatamine) kirjeldatud jälitustoimingule allutatu R. Agone. Jälitustoiminguga koguti tõendeid R. Agone kasutuses oleva telefoninumbri abonendi kõnede ja sõnumite kohta ajavahemikus
  53. detsember 2009 -
  54. jaanuar
  55. Jälitustoimingu protokollist nähtuvalt pidas R. Agone R. Kivilooga kuus kõnet. Samuti pidas R. Agone mitu kõnet J. L.-iga V. L.-i kaitse korraldamise ja talle kinnipidamisasutusse pakkide üleandmise osas. Maakohtu hinnangul kinnitab jälitustegevusega kogutud teave, et R. Agone tegeles intensiivselt, tavapärase abistamise piiridest väljuval määral V. L.i kaitse korraldamisega, samas kui tema suhtumine J. L.-i ei olnud eriti sõbralik. 9.2 Kolleegiumi hinnangul on tuvastatud, et jälitustoimingule allutatud isik oli R. Agone, mitte R. Kiviloo kui V. L.-i kaitsja. R. Agone ei olnud R. Kiviloo klient, kuna advokaat ei osutanud R. Agonele õigusteenust. Seega ei laiene nende suhtlusele advokatuuriseaduse § 43 lg-s 2 nimetatud konfidentsiaalsusnõue. 9.3 Samuti ei kohaldu praegusel juhul kuni
  56. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS § 118 lg-s 3 (praegu KrMS § § 1267 lg-s 2) sätestatud piirang, mille kohaselt ei kasutata tõendina KrMS §-s 72 nimetatud isiku, sealhulgas kaitsja, edastatavat teavet, mis on saadud salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel, kui selle sisuks on talle ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud, välja arvatud juhul, kui nimetatud isik on samade asjaolude kohta juba andnud ütlusi või kui need on muul viisil avalikustatud. Riigikohus on
  57. mai
  58. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-22-10 p-s 15 leidnud, et kohus on pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega, ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle. Kriminaalasjast nähtub, et tegemist ei olnud R. Agone kaitsjaga (ehk KrMS §-s 72 nimetatud isikuga) ja kohtud ei viidanud tõendina ka R. Kiviloo poolt või ka temale edastatud teabele, mis oleks olemuslikult seotud V. L.-ile õigusabi osutamisega ehk oleks sisuliselt saadud kutsetegevuses. Jälitustoimingu protokollide pinnalt on kohtud pelgalt nentinud, et tulenevalt R. Agone tihedast suhtlusest J. L.-i ja ka R. Kivilooga seoses V. L.-i kinnipidamisega võib järeldada, et ta oli V. L.-ile etteheidetava teoga seotud. Seega ei rikutud jälitustoimingu tegemisel ja jälitustoimingu protokolli tõendina esitamisel seaduse nõudeid, mistõttu tegemist on lubatava tõendiga. II
  59. Tunnistaja V. L. on R. Agone süüdistuse arutamisel keeldunud ütluste andmisest KrMS § 71 lg 2 p 2 alusel, s.o isikuna, kes on täideviijana samas kuriteos süüdi mõistetud. Prokuröri taotlusel avaldas maakohus V. L.-i ütlused, mida ta andis kriminaalasja kohtueelses menetluses esmalt tunnistajana ja seejärel kahtlustatavana, samuti tema kriminaalasja kohtulikul uurimisel. Maa- ja ringkonnakohus pidasid neid ütlusi lubatavaks tõendiks ja tuginesid neile R. Agone kohta süüdimõistva otsuse tegemisel. Kassatsioonis leiab kaitsja, et nende ütluste avaldamine ja kasutamine oli lubamatu.
  60. Kolleegium märgib, et V. L.-i kohtueelses menetluses tunnistajana ja kahtlustatavana antud ütluste tõendina avaldamine ja kasutamine ei olnud lubatav. V. L.-i poolt kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal
  61. aastal ei võimaldanud KrMS § 291 kuni
  62. septembrini 2011 kehtinud redaktsioonis avaldada tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui ta keeldub kohtumenetluses ütluste andmisest KrMS §-s 71 sätestatud alusel. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal sai tunnistaja lähtuda sellest, et juhul, kui ta peaks tulevikus mingis kriminaalmenetluses osalema tunnistaja rollis ja need ütlused süüstaks potentsiaalselt teda ennast, on tal võimalik realiseerida enda vaikimisõigust. Tema ütluste kui tõendiallika poole edasises menetluses pöörduda ei saanud. Sellist menetluslikku garantiid ei saa kriminaalasja arutamise käigus seaduse muudatuse mõjul n-ö tagantjärele tühistada. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  63. märtsi
  64. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-13, p 8.1 ja 14.3). Seega ei ole V. L.-i kohtueelses menetluses antud ütlused lubatav tõend ja neid tulnuks tõendikogumist välja jätta. Eeltoodust tulenevalt rikkusid maa- ja ringkonnakohus nende ütluste avaldamise ja kasutamisega kriminaalmenetlusõigust. Rikkumise olulisuse hindamisel tuleb kolleegiumi arvates võtta arvesse järgmist. 11.1 Maakohus avaldas viitega KrMS § 2862 lg-le 2 ka need V. L.-i ütlused, mida ta andis enda kriminaalasja kohtumenetluses. Maakohus viitas sellele, et need ütlused on lubatavad samadel asjaoludel kui deponeeritud ütlused. Maakohtu hinnangul on seega teise kriminaalasja kohtumenetluses ehk kohtu ees ja ristküsitluse reeglitele allutatud ütlused võrdustatud deponeeritud ütlustega ja nende vastuvõtmine ning nendele tuginemine otsuse tegemisel on lubatud. 11.2 Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Tulenevalt KrMS § 691 lg-st 2 on ütluste deponeerimise eesmärk tunnistaja kohtuliku ülekuulamise tagamine, kui tunnistaja hilisem ülekuulamine kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib osutuda võimatuks või teda võidakse mõjutada valeütlusi andma. Ütluste deponeerimisel toimub tunnistaja ülekuulamine eeluurimiskohtuniku juures, kuhu kutsutakse prokurör, kahtlustatava kaitsja, kahtlustatav ja tunnistaja. Kahtlustatav jäetakse tunnistaja või prokuratuuri taotlusel ülekuulamisele kutsumata, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust. Seega on ütluste deponeerimise oluliseks tunnuseks tõepoolest asjaolu, et seda toimetatakse kohtu ees, kuid deponeerimise esmaülesanne on siiski kahtlustatavale tunnistaja küsitlemisõiguse tagamine kas isiklikult või kaitsja kaudu. Kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda süüstavaid) tunnistajaid on ausa ja õiglase kohtupidamise kesksemaid garantiisid Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 6 lg 3 p d tähenduses. Sama põhimõte tuleneb ka KrMS § 15 lg-st 3, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Kuigi reeglina toimub tunnistajate küsitlemine kriminaalasja kohtulikul arutamisel, on seadusandja KrMS §-s 691 ette näinud erandliku võimaluse, mil küsitlemisõiguse tagamiseks toimetatakse tunnistaja ülekuulamine kohtueelses menetluses eeluurimiskohtuniku juures. 11.3 Eeltoodust tulenevalt ei pea KrMS § 2862 lg 2 kolleegiumi hinnangul silmas olukorda, mil praeguses asjas süüdistatav ei olnud teises kriminaalasjas menetlusosaliseks ega saanud isiklikult või kaitsja kaudu realiseerida oma küsitlemisõigust. Selle õiguse puudumisel saab tunnistaja varem antud ütlustele kohaldada vaid KrMS § 291 lg-st 1 ja lg-st 3 tulenevaid isiku varasemate ütluste avaldamise üldreegleid, mille kohaselt tuleb kontrollida, kas isikul oli ütluste andmisest keeldumiseks KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud alus ja kas esinevad lg-s 3 nimetatud tingimused. 11.4 Ringkonnakohus hindaski käesolevas kriminaalasjas KrMS § 291 lg-s 3 loetletud tingimustest lähtudes V. L.-i ütlusi tervikuna, s.t nii kohtueelses- kui ka kohtumenetluses antud ütlusi, ja pidas nende avaldamist ja kasutamist lubatavaks. Kolleegium nõustub, et käesolevas asjas on täidetud KrMS § 291 lg-s 3 nimetatud tingimused V. L.-i kohtumenetluses antud ütluste vastuvõtmiseks. Esmalt on kohtud pidanud V. L.-i usaldusväärseks tõendiallikaks. Nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid, et V. L.-i ütlused on olulised R. Agone süü tõendamise seisukohalt ja seda ei vaidlusta ka kaitsja. Viimaks oli R. Agonel ja tema kaitsjal vaieldamatult võimalik esitada vastuväiteid V. L.-i ütlustele pärast nende avaldamist, mida kaitsja on ka teinud, vaidlustades nende ütluste usaldusväärsust. Seega nõustub kolleegium, et tunnistaja V. L.-i poolt tema kriminaalasja kohtumenetluses süüdistatavana antud ütluste avaldamine ja nendele tuginemine oli lubatav. Maa- ja ringkonnakohtu otsustest nähtub, et pärast oma süü ülestunnistamist olid V. L.-i ütlused R. Agone panuse kohta teo toimepanemisel ühetaolised nii kohtueelses- kui ka kohtumenetluses. Ka prokurör leidis, et kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine oli vajalik eeskätt V. L.-i kui tõendiallika usaldusväärsuse kinnitamiseks. Seega ei olnud V. L.-i kohtueelses menetluses antud ütlustel tõendina iseseisvat tähtsust kriminaalasjas oluliste asjaolude tuvastamisel. Seetõttu ei tingi ka nende ütluste tõendikogumist väljajätmine maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks, kuna nende kasutamine ei tinginud ebaseadusliku või põhjendamatu otsuse tegemist KrMS § 339 lg 2 mõttes.
  65. Kaitsja on seisukohal, et vastuolus KrMS § 15 lg-s 3 sätestatuga on maa- ja ringkonnakohus otsuse tegemisel lubamatult tuginenud valdavalt V. L.-i ütlustele, keda R. Agonel ega tema kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Maakohus leidis, et lisaks V. L.-i ütlustele on kogutud ja kohtumenetluses uuritud ka küllaldaselt kaudseid tõendeid, mis kinnitavad R. Agone süüd. Nendeks kaudseteks tõenditeks on kohtuotsusest nähtuvalt
  66. detsembri
  67. a jälitustoimingu protokoll, mille kohaselt R. Agone kohtus
  68. detsembri
  69. a õhtul ehk siis vahetult pärast teo toimepanemist Loksal V. L.iga. V. L. kinnitab, et kohtumisel rääkis ta R. Agonele teo toimepanemisest ja andis talle üle granaadirõnga. Samuti nähtub
  70. novembri
  71. a jälitustoimingu protokollist, et R. Agone helistas V. L.-ile 3 minutit enne mainitud kohtumist. Samas R. Agone eitab nii kohtumist kui ka helistamist. R. Agone viibis teo toimepanemise ajal Egiptuses, mis on kooskõlas V. L.-i ütlustega, et ta pidi tegu toime panema siis, kui R. Agone on Eestist ära. Samuti viitas kohus sellele, et R. Agone tegeles aktiivselt V. L.-i kaitse korraldamisega ja tema naise aitamisega, kuigi enda ütluste kohaselt nad ei olnud V. L.-iga lähedased sõbrad. S. G. ja tema tütar J. G. andsid ütlusi selle kohta, et R. Agone oli vihane J. G.-st lahkumineku pärast ja oli teda sellega seoses ähvardanud. Seega oli tal motiiv S. G. tapmiseks. Samas V. L.-i ja S. G. vahel mingit vihavaenu ei olnud. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et maakohus ei ole tuginenud valdavalt V. L.-i ütlustele, vaid on neid kasutanud koosmõjus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Eeltoodust tulenevalt ei tingi kassatsiooni väited maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist. III
  72. Väljaspool kassatsiooni piire leiab kolleegium, et kohtud on eksinud KarS §-s 63 ette nähtud karistuse mõistmise põhimõtete vastu. Nimelt heideti R. Agonele ette KarS § 405 - § 22 lg 2 järgi V. L.-i kihutamist plahvatuse tekitamisele ja KarS § 114 p-de 2 ja 7 järgi V. L.-i kihutamist S. G. tapmisele lõhkeseadeldise kasutamisega ja üldohtlikul viisil. Teokirjelduse kohaselt pidigi plahvatus toimuma lõhkeseadeldise kasutamise tõttu S. G. tapmisel. Seega ei saa kihutamist plahvatuse tekitamisele ja S. G. tapmisele loomuliku elukäsitluse järgi käsitada erinevate tegudena KarS § 63 lg 2 tähenduses, mille eest mõistetakse isikule eraldi karistused. Karistus tulnuks mõista KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 114 p-de 2 ja 7 järgi, kuna tegemist on raskemat karistust ettenägeva normiga. Eeltoodust tulenevalt on tegemist materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, mis tingib KarS § 405 - § 22 lg 2 järgi mõistetud karistuse tühistamise. Samas ei pea kolleegium vajalikuks muuta R. Agonele KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristust. IV
  73. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 1 tühistab Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsused R. Agonele KarS § 405 - § 22 lg 2 järgi karistuse mõistmises. Muus osas jätab Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.
  74. R. Agone kaitsja M. Missik on koos kassatsiooniga esitanud taotluse määrata R. Agonele kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Kasak & Missik tasu 460 eurot 80 senti (sh käibemaks 76 eurot 80 senti). Riigikohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
  75. detsembri
  76. a otsuse punktidest 2, 3 ja 28 juhindudes rahuldada. Lähtudes KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 186 lg-st 1 jääb R. Agone kaitsjale kassatsioonimenetluses määratud tasu menetluskuluna riigi kanda. Priit Pikamäe, Lea Kivi, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.