RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kassatsiooni esitaja Teised kassatsioonimenetluse pooled

§ 424järgi Tallinna Ringkonnakohtu 28.

detsembri

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-12-3714 Süüdistatava I. K. kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa Prokuratuur, Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merry Tiitus
2. mai 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu
4. detsembri
5. a kohtuotsuse põhiosa ja asendada I. K-le põhikaristuse mõistmise põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
6. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
7. Kassatsioon jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. I. K. tunnistati Pärnu Maakohtu
9. novembri
10. a otsusega süüdi

§ 424

järgi ja teda karistati rahalise karistusega 300 päevamäära (960 eurot).

§ 68lg 1 alusel loeti 2 päeva eelvangistuse viibitud aega ( 13.

kuni 14. novembrini 2011) karistusest kantuks. Tasumisele kuuluvaks rahaline karistuseks arvestati 294 päevamäära ( 940,80 eurot).

§ 50lg 1 p 1 alusel võeti I.

K-lt lisakaristusena kaheks aastaks ära mootorsõiduki juhtimisõigus. I. K. tunnistati süüdi selles, et ta, olles alkoholijoobes 0,77 mg/l, juhtis

1. novembril 2011 kl 6.50 ajal Pärnumaal Sauga vallas Tallinna maanteel mootorsõidukit Mercedes Benz. Sellega rikkus ta Liiklusseaduse § 69 lg 1 ja lg 4 p 1 nõudeid.
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merry Tiitus, kes taotles I. K-le maakohtu otsusega mõistetud põhikaristuse tühistamist, tema karistamist vangistusega 2 aastaks ja selle karistuse suurendamist

§ 69lg 7 ja § 65 lg 2 kohaselt Pärnu Maakohtu 7.

juuli 2011.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Prokuröri hinnangul arvestas maakohus I. K-le põhikaristust mõistes üksnes tema kahetsust ja perekondlikku olukorda. Kohus jättis aga arvesse võtmata isiku süü, tema varasemad samasugused rikkumised ja karistuse eripreventiivse eesmärgi. 3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. detsembri 2012. a otsusega maakohtu otsuse I. K-le mõistetud põhikaristuse osas ja mõistis talle karistuseks vangistuse 2 aastaks.

§ 69lg 7 alusel suurendati mõistetud vangistust Pärnu Maakohtu 7.

juuli 2011. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o. 7 kuu ja 28 päeva (476 ÜKT võrdub 238 vangistuse päeva) võrra ja lõplikuks 3-1-1-58-13 karistuseks mõisteti I. K-le 2 aastat 7 kuud ja 2 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestati eelvangistuses viibitud 2 päeva karistusest kantuks ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti vangistus 2 aastaks 7 kuuks ja 26 päevaks. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

1. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 4.
2. Maakohus on roolijoodikust süüdistatavale rahalise karistuse mõistmisel ilmutanud liiga leebet suhtumist süüdistatava poolt toimepandusse. Selline karistus ei pruugi mõjutada isikut edaspidi hoiduma analoogiliste süütegude toimepanemisest. Varasemad I. K-le samalaadsete kuritegude eest mõistetud karistused ei ole oma eesmärki täitnud. Süüdistatav on mootorsõiduki joobes juhtimise toimepanemise eest juba viiendat korda kohtu all. 4.
3. Ei saa nõustuda karistuspraktikaga, mille kohaselt samalaadseid kuritegusid toimepanevat isikut koheldakse iga korraga üha leebemalt. Selline karistusõiguslik kohtlemine tekitab pigem karistamatusetunde, kui tahtmise edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduda. Paratamatult tõusetub sellisel juhul küsimus, et kelle jaoks seadusandja kehtestas

§ 424sanktsiooni ülemmäära 3 aastat.

Kui üldiselt peab kohtupraktika kohaselt karistuse mõistmisel võtma lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmine määra, siis

§ 424ettenähtud kuriteo eest karistuse mõistmisel seda praktikat kohaldada ei saa.

Tegemist on kuriteoga, mida ei ole lihtsalt võimalik reaalselt toime panna ühelgi raskendaval asjaolul. See aga tähendaks sanktsiooni keskmäärast lähtumise korral, et ülemmäärale vastava karistusega ei saakski kedagi selle kuriteo eest karistada. Viiendat korda

§ 424

järgi kvalifitseeritavas kuriteos kohtu alla antud isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta sanktsiooni ülemmäär (3 aastat) ja seejärel hakata karistust vähendama kergendavaid asjaolusid ja teisi karistust mõjutavaid tegureid arvestades. 4.3. I. K. on 12 aasta jooksul 9-ndat korda kohtu all. Tema puhul ei ole aasta aega ilma kuritegusid toime panemata asjaoluks, mis peaks kohtus tekitama edasisest kuritegude toimepanemisest hoidumise veendumuse. Vaatamata perekonna ja töö olemasolule on I. K. jätkanud kuri- ja väärtegude toimepanemist. Ka ei saa siira ega puhtsüdamlikuna käsitada süüdistatava kahetsust, kuna ta on seda ilmutanud ka varasemates kriminaalmenetlustes, kuid sellele vaatamata pannud toime uued, sh narkootikumide ja alkoholi kuritarvitamise ning liiklusseaduse rikkumisega seonduvad süüteod. Seega saab puhtsüdamlik kahetsus olla üksnes karistust kergendavaks asjaoluks, mis välistab talle vangistuse

§ 424sanktsiooni ülemmääras mõistmise.

4.4. Liitkaristuse mõistmisel

§ 69lg 7 alusel arvestab ringkonnakohus sellega, et kriminaalhooldaja andmetel on I.

K. Pärnu Maakohtu

1. juuli
2. a otsusega mõistetud karistusest – 850-st ÜKT tunnist tegemata 476 tundi.

§ 69

lg 6 alusel üle kantuna vangistuspäevadeks võrdub see 7 kuu ja 28 päeva vangistusega. Juhul, kui I. K. teeb enne käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmisele asumist ära temale eelmise kohtuotsusega mõistetud üldkasuliku töö tunnid, mis toob kaasa eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa vähenemise ja sellest tulenevalt ka käesoleva kohtuotsusega mõistetud liitkaristuse vähenemise, on see muudatus arvestatav täitemenetluses KrMS § 431 korras. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. K. kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist I. K-le mõistetud põhi- ja liitkaristuse osas. Kassatsiooni põhistused on lühidalt järgmised. 5.1.

§ 56

lg 1 kohaselt on isiku karistamise aluseks tema süü ja muud asjaolud ei saa olla karistuse liigi ja määra valiku iseseisvaks aluseks. Samas tuleb vältimatult arvestada eripreventiivsest prognoosi. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. I. K-l on ülal pidada kaks last ja töökoha näol stabiilne sissetulek rahalise karistuse kandmiseks. 2

§ 56

lg-st 2 võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kuna süüdistatav pole viimase aasta jooksul kuritegusid toime pannud, puudub eripreventiivne vajadus tema karistamiseks vangistusega.

1. Prokuratuuri kassatsioonivastuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja
5. mai
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Näiteks tuleb juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, samuti kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. oktoobri
8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-12, p 7).
9. Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-12, p 7 ja
3. mai
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-26-03, p 5).
5. Seega ei saa nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et kohtupraktikas omaks võetud lähenemise puhul ei ole

§ 424

sanktsiooni ülemmääras vangistuse mõistmine võimalik ja seetõttu tuleb karistuse mõistmisel lähtuda sanktsiooni ülemmäärast. Eelkirjeldatud põhimõtteid saab ja tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka

§-s 424 kirjeldatud teo korduvalt toimepannud isikute suhtes. Nii võib

§ 424

puhul keskmisest suuremale süüle viidata muuhulgas teo ebaõigust kirjeldavad asjaolud, nt isikul eriti kõrge alkoholisisaldus veres, mis viib mootorsõidukijuhtimisvõime miinimumini. Samuti on karistuse individualiseerimisel võimalik arvestada karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude ning preventsioonidega, mille tulemusena saab süüdlasele mõista karistuse ka

§ 424sanktsiooni ülemmääras.

10. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Arvestades I. K. jätkuvalt lugupidamatut suhtumist õiguskorda ja kaasliiklejate elu ning tervise säästmisse on talle karistuseks vangistuse mõistmine 2 aastaks (seega üle

§ 424

sanktsiooni keskmise määra) vaatamata töökoha ja perekonna olemasolule, põhjendatud. 11. Liitkaristuse mõistmisel

§ 69

lg 7 alusel arvestas ringkonnakohus sellega, et kriminaalhooldaja andmetel oli I. K. Pärnu Maakohtu

1. juuli
2. a otsusega mõistetud karistusest – 850-st ÜKT tunnist tegemata 476 tundi. Tallinna Vangla Pärnu kriminaalhooldusosakonna Rapla talituse juhataja Andres Muddi poolt Riigikohtu kriminaalkolleegiumile esitatud andmetel ei ole käesolevaks ajaks selles osas midagi muutunud ja I. K-l on Pärnu Maakohtu
3. juuli
4. a otsusega mõistetud karistusest endiselt tegemata 476 ÜKT tundi.
5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3 ning § 362 p-st 1 muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
6. detsembri
7. a kohtuotsuse põhiosa ja asendab I. K-le põhikaristuse mõistmise põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. Kaitsja kassatsioon jäetakse rahuldamata. 3