Obsah (8)

§ 179§ 180§ 337§ 431§ 306§ 175§ 187§ 390

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-1-67-

§ 179

lg 1 p 2, § 175 lg 1 pde 1, 4 ja 9 ning § 180 lg 1 alusel välja sundraha 435 eurot seoses süüditunnistamisega II astme kuriteos, isikuekspertiisi maksumus 84 eurot, kiuekspertiisi maksumus 438 eurot, liiklustehnilise ekspertiisi maksumus 457 eurot, sõiduki teisaldamise kulud 22,88 eurot, DNA ekspertiisi maksumus 342 eurot, kannatanu poolt esindajale tasutud õigusabi kulud summas 1656 eurot ja toimiku koopia tegemise kulud summas 0,45 eurot. Väljamõistetud menetluskulude summa oli 3435,33 eurot.

§ 180

lg 3 alusel jäeti menetluskuludest 1608 eurot riigi kanda ja ülejäänud menetluskulu 1827,33 eurot tuli tasuda ositi ühe aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates rahandusministeeriumi arveldusarvele. 2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Schmidti kaitsja vandeadvokaat Raul Otsa. Kaitsja taotles A. Schmidtile süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimist KarS § 423 lg 1 järgi. Vangistuse mõistmise korral paluti A. Schmidt KarS § 74 lg 1 alusel karistusest vabastada või kohaldada talle üldkasulikku tööd. Kaitsja taotles ka kannatanule väljamõistetud mittevaralise kahju suuruse vähendamist ja süüdistatavalt menetluskuluna väljamõistetud summa (1827,33 eurot) jätmist

§ 180lg 3 alusel riigi kanda.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. augusti
3. a otsusega jäeti maakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid ringkonnakohus täpsustas kohtuotsuse resolutiivosa

§ 337

lg 1 p 2 alusel, kasutades järgmist teksti: „Mõista Andre Schmidt’lt (Latt) välja

§ 179lg.

1 p. 2, § 175 lg. 1 p. 1, 4, 9 ja § 180 lg 1 alusel välja menetluskuludest, mis koosnevad: sundraha II astme kuriteo toimepanemise eest 435 € (nelisada kolmkümmend viis eurot), isiku ekspertiisi maksumus 84 € (kaheksakümmend neli eurot), ekspertiisi maksumus 438 € (nelisada kolmkümmend kaheksa eurot), liiklustehnilise ekspertiisi maksumus 457 € (nelisada viiskümmend seitse eurot), sõiduki teisaldamise kulude maksumus 22.88 € (kakskümmend kaks eurot, 88 senti) , DNA ekspertiisi maksumus 342 € (kolmsada nelikümmend kaks eurot), kannatanu poolt esindajale tasutud õigusabi summas 1656 € (üks tuhat kuussada viiskümmend kuus eurot), toimiku koopia kulud 0.45 € (45 eurosenti) - 1827.33 eurot. Ülejäänud, s.o. 1608 eurot jätta riigi kanda”.

1. Kohtuotsus jõustus Riigikohtu
2. detsembril
3. a määrusega, millega jäeti süüdistatava kaitsja kassatsioon menetlusse võtmata.
4. Kannatanu R. K. esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk esitas
5. detsembril 2012 Harju Maakohtule taotluse täpsustada Harju Maakohtu
6. mai
7. a kohtuotsust. Taotluses leiti, et kohus luges otsuse resolutiivosas menetluskuludeks muuhulgas ka kannatanu poolt kannatanu esindajale tasutud õigusabikulud summas 1656 eurot. A. Schmidt pidi ka selle kulu tasuma riigile. Maa- ja ringkonnakohtu otsustes puudub selgesõnaline viide selle kohta, et kannatanule hüvitab õigusabikulud riik. Seetõttu ei ole kannatanul võimalik esitada Kohtute Raamatupidamiskeskusele kohtulahendit, mille alusel saaks riik kannatanule menetluskulud hüvitada. Kohtuotsuste kohaselt on õigusabikulu menetluskulu, mille süüdistatav peab tasuma riigile, kuid kannatanule kulude hüvitamise kohta konkreetset täitedokumenti ei ole. Esindaja palus täitmiskohtunikul lahendada eeltoodud ebaselgus ja teha määrus, mille kohaselt kannatanu kantud õigusabikulud summas 1656 eurot hüvitaks riik.
8. Harju Maakohtu
9. jaanuari
10. a täitmiskohtuniku määruse resolutsiooniga täpsustati Harju Maakohtu
11. mai
12. a kohtuotsuse reoslutiivosa järgmiselt: „„1) asendada
13. lõigus sõnastus: „… kannatanu poolt esindajale tasutud õigusabi summas 1656 € (üks tuhat kuussada viiskümmend kuus eurot) ..“ sõnastusega: „ Kohustada Andre Schmidti hüvitama kannatanule R. K.-le õigusabikulud 1656 € (üks tuhat kuussada viiskümmend kuus eurot). Hüvitamisele kuuluv summa kanda R. K. arveldusarvele nr
14. Kohustada Andre Schmidti hüvitama nimetatud kahjutasu 1656 € R. K.-le 1 (ühe) aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest“. 2) asendada
15. lõigus sõnastus: „… ülejäänud menetluskulud, s.o 1827,33 € (üks tuhat kaheksasada kakskümmend seitse eurot ja 33 senti)…“ sõnadega: „ülejäänud menetluskulud, s.o 171,33 € (ükssada seitsekümmend üks eurot ja 33 senti. Antud kohtumäärus on lahutamatu osa Harju Maakohtu 24.05.2012.a kohtuotsusele nr 1-122492.”” Määruse põhjendustes asus täitmiskohtunik seisukohale, et Harju Maakohtu
16. mai
17. a otsuses on ekslikult määratud, et kannatanul tekkinud õigusabi kulud peab süüdimõistetu kandma riigituludesse. Tegelikult peab süüdimõistetu tasuma kannatanu õigusabi kulud otse kannatanule. Tegemist on ilmse eksitusega, mis on kõrvaldatav

§ 431alusel ilma kohtuotsuse sisu muutmata.

1. Kannatanu R. K. esindaja vandeadvokaat I. Sirk esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus Harju Maakohtu
2. jaanuari
3. a määruse tühistada ja uue määrusega määrata, et kannatanu õigusabi kulud hüvitab kannatanule riik. Määruse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust muuta kohtuotsuse resolutiivosa pärast otsuse jõustumist. Kohtuotsuse resolutiivosa selline muutmine on vastuolus

§ 306lg-ga 5 ja §-ga 431.

Süüdimõistetu kohustuste muutmine ei ole kahtluse ega ebaselguse kõrvaldamine, vaid sisuline otsustus. Täitmiskohtunik oli õigustatud Harju Maakohtu

1. mai
2. a kohtuotsuse resolutiivosa täpsustama vaid märkega, et kannatanu kantud õigusabi kulud hüvitab kannatanule riik.

§ 180

lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Ka näiteks ekspertiisikulud peab süüdimõistetu hüvitama riigile, mitte ekspertiisiasutusele. Kõnealusest kohtuotsustest ei nähtu, millised kulud konkreetselt jäeti riigi kanda. Esindaja palus ka kohtuotsuse täpsustamisega ja määruskaebuse esitamisega seotud kulud kannatanule hüvitada. 8. Põhja Ringkonnaprokuratuuri kirjalikus seisukohas leiti, et vaidlustatud kohtumäärus on seaduslik ja määruskaebuse rahuldamiseks alust ei ole. Täitmiskohtunik on

§ 431

korras täpsustanud, milline osa menetluskuludest jäeti riigi kanda ja milline mitte.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. veebruari
3. a määrusega jäeti Harju Maakohtu täitmiskohtuniku
4. jaanuari
5. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus täitmiskohtuniku seisukohaga, et kannatanu õigusabi kuludega seonduv on kohtuotsuse täitmisel tekkinud ebaselgus, mille lahendamine oli

§ 431

korras võimalik kohtuotsuse sisu muutmata.

§ 175lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 kohaselt loeti Harju Maakohtu 24.

mai 2012. a otsusega kannatanu õigusabi kulud summas 1656 eurot menetluskulude hulka ja see kulu mõisteti välja A. Schmidtilt. Samas määrati, et süüdistatav peab need kulud kandma rahandusministeeriumi arveldusarvele, st riigile. Ent menetluskulud tuleb hüvitada sellele, kellel need on tekkinud. Seega rikuti maa- ja ringkonnakohtu otsustega kannatanu õigusi. Täitmiskohtunikul oli õigus see ebaselguse kõrvaldada. Kohtuotsuse ebaselguse parandamine määrusega on sisuliselt vastutulek kannatanule, kuna kannatanu oleks pidanud maakohtu otsust vaidlustama seaduses ettenähtud ajal. Kuivõrd ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata, jäeti ka kaebuse esitamisega seotud kannatanu õigusabi kulud

§ 187lg 2 kohaselt isiku kanda, kellel need tekkisid.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kannatanu esindaja I. Sirk, kes lisaks ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse seisukohtadele märgib järgmist. 10.1 Ei saa nõustuda ringkonnakohtu järeldustega, et tegelikult pidi süüdimõistetu tasuma kannatanu poolt kantud õigusabi kulud otse kannatanule. 10.
2. Kannatanu ei ole taotlenud süüdimõistetu kohustuste muutmist. Maa- ja ringkonnakohtu järeldus, et kannatanule on vastu tuldud, ei ole asjakohane. Kui süüdimõistetu oleks tasunud menetluskulu rahandusministeeriumi arveldusarvele, oleks Eesti Vabariik rikastunud kannatanu arvelt. Kannatanu oleks saanud alusetu rikastumise sätete alusel nõuda Eesti Vabariigilt alusetult saadu tagasi kohtuotsust vaidlustamata. 10.
3. Kannatanu taotles ebaselguse kõrvaldamist küsimuses, et Eesti Vabariik maksaks kannatanu poolt kantud menetluskulud kannatanule. Kuna kõik muud menetluskulud on Eesti Vabariik juba kandnud, siis on ebaõiglane jätta kriminaalasjas kõige rohkem kannatanud isiku kulude hüvitamine talle kahju tekitanud kurjategija kanda. Eriti arvestades seda, et süüdimõistetule mõisteti reaalne vangistus. Harju Maakohtu
4. mai
5. a otsuses määrati kindlaks menetluskulud ja otsustati, et osa nendest jääb riigi kanda, osa hüvitab süüdimõistetu riigile. Kohus jättis aga täpsustamata, millised konkreetsed menetluskulud jäävad riigi kanda. Ent riigi kanda jäänud summa suurus viitab sellele, et riigi kanda jäeti kannatanu õigusabi kulud ja kriminaalmenetlusega seotud muud kulud peab süüdimõistetu tasuma riigile. 10.4 Vaidlustatud kohtumäärusega pannakse kannatanu uude ja ebaõiglasse olukorda. Süüdimõistetult on välja mõistetud ka mittevaralise kahju hüvitis, mida ta tasunud ei ole. Selle tasumine on lähiajal vähetõenäoline, sest süüdistatavale mõisteti reaalne vangistus. 10.5 Ükski õigusnorm ei reguleeri, et süüdimõistetu peaks kannatanu menetluskulu kriminaalmenetluses tasuma otse kannatanule. Kriminaalmenetluses ongi riik kurjategija ja kannatanu vahel ning tsiviilõiguslikku suhet nende vahel ei teki. On seaduslik ja õiglane, et riik tasub kannatanule mõistlikud ja põhjendatud õigusabi kulud ning nõuab omakorda need süüdimõistetult tagasi. Vaidlustatud maa- ja ringkonnakohtu määrustes on ebaõigesti tõlgendatud jõustunud kohtuotsuseid, millega A. Schmidt süüdi mõisteti ja määrati, et viimane tasub kannatanu menetluskulud riigile. Sisuliselt tähendab see, et riik tasub menetluskulud kannatanule ning sellesisulist kohtuotsuse täpsustust kannatanu jätkuvalt palubki. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 1 esimeses lauses märgitu kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Selles sättes ei täpsustata, kellele peab süüdimõistetu konkreetselt menetluskulud hüvitama. Tõlgendades süstemaatiliselt

VII peatükis sätestatut ja arvestades ka kohtupraktikas valitsevat arusaama, tuleb kolleegiumi arvates toetada seisukohta, et

§ 175

lg 1 p-des 2-10 nimetatud juhtudel mõistetakse süüdimõistetult menetluskulud välja riigile ja vastavatel isikutel tekib omakorda õigus muude seaduste (näiteks riigi õigusabi seaduse) alusel nõuda riigilt nende poolt kantud menetluskulude hüvitamist. Samas aga ei ole

§ 175

lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulude, so valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja kriminaalmenetlusega tekkinud muude menetlusosaliste vajalikud kulude, riigilt väljanõudmise võimalust teistes seadustes sätestatud. Eelöeldust järeldub, et menetluskulu, mis on kannatanul tekkinud valitud esindajale tasu makstes, mõistetakse

§ 180

lg 1 esimese lause kohaselt välja süüdimõistetult vahetult kannatanule (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuar
2. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-09, p 21).
3. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse esitajaga ka selles, nagu oleks täitmiskohtunik
4. jaanuari
5. a määrust tehes väljunud

§-ga 431 kindlaksmääratud pädevusest. Nii Harju Maakohtu

1. mai
2. a otsuse kui ka Tallinna Ringkonnakohtu
3. augusti
4. a otsuse resolutsioonid jätsid ebaselgeks küsimuse, kuidas hüvitatakse kannatanule menetluskulu, mis tal tekkis seoses valitud esindajale tasu maksmisega. Selle ebaselguse on täitmiskohtunik Harju Maakohtu
5. jaanuari
6. a määrusega õigesti ja põhjendatult kõrvaldanud.
7. Kooskõlas eelmärgituga ja tuginedes

§ 390

lg-le 1 ja § 361 lg 1 p-le 1, tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu

1. veebruari
2. a määrus muutmata. Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris