← Eesti

3-3-1-22-13

Obsah (6)§ 4§ 19§ 27§ 263§ 3§ 268

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-22-13 1

) § 263 alusel töökoha piirangu rikkumise eest. Väärteootsuse kohaselt pani K. L., olles

§ 4lg 2 p-s 18 märgitud ametiisik, toime piirivalveteenistuse seaduse (Pv

TS) §-s 38 ja

§-s 19 sätestatud töökohapiirangu rikkumise, mis seisnes selles, et olles piirivalveametnik töötas ta

  1. detsembrist 2008 kuni vähemalt
  2. detsembrini 2009 a AS-s Ööklubi Maasikas konsultandina, saades selle eest rahalist tasu, mis kanti üle K. L. osalusega ettevõtte OÜ Kakulaane kaudu.

§ 19

kohaselt käsitati töökoha- ja tegevus​piiranguna piirangut tegutseda avalikus teenistuses olles ettevõtjana, töötada koha​kaaslus​korras ja oma lähisugulase või -hõimlasega otseses alluvusvahekorras. PvTS § 38 sätestas, et lisaks korruptsiooni​vastases seaduses ettenähtud töökoha- ja tegevuspiirangutele ei tohi piirivalveametnik osaleda streikides ja olla erakonna liige.

  1. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri prefekti
  2. oktoobri
  3. a käskkirjaga nr 357p vabastati Lõuna Prefektuuri piirivalvebüroo välispiiri teabe talitusi ebaseadusliku sisserände tõkestamise teenistuse vanem politseileitnant K. L. politseiteenistusest

§ 27lg 3 alusel.

Käskkirja põhjendati järgmiselt: 1) tulenevalt Tartu Ringkonnakohtu

  1. oktoobri
  2. a määrusest väärteoasjas nr 4-10-4410 jõustus kohtuvälise menetleja
  3. novembri
  4. a otsus väärteoasjas nr 210010000001, millega karistati Lõuna Prefektuuri piirivalvebüroo välispiiri teabe talituse ebaseadusliku sisserände tõkestamise teenistuse vanemat K. L.t

§ 263

alusel sama seaduse § 19 lg-s 1 ettenähtud väärteo – töökohapiirangu rikkumise eest; 2) väärteomenetlusega tuvastati, et ametnik pani väärteo toime tahtlikult ja teadlikuna oma tegevuse vastuolust seadusega ning püüdis oma käitumist varjata ja näiliselt seadustada tasu saamisega enda osalusega osaühingu kaudu; 3) arvestades asjaolu, et K. L. täidab ametikohta, millel teenimine eeldab jäägitut ausust ja eriti kõrget usalduse määra, tuleb asuda seisukohale, et K. L. on korruptsioonivastases seaduses sätestatud väärteo toimepanemisega olulisel määral kahjustanud usku tema aususesse ja usaldus​väärsusesse, mille tõttu ei saa pidada võimalikuks K. L. teenistuse jätkamist politseiametnikuna politseiasutuses.

  1. K. L. esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri prefekti
  2. oktoobri
  3. a käskkirja nr 357p tühistamist, kaebaja teenistusse ennistamiseks kohustamist ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmist. Kaebust põhjendati järgmiselt: 1) vaidlustatud käskkiri on õigusvastane, kuna puudulikult on täidetud põhjendamiskohustust ja uurimispõhimõtet. Väärteootsuse koostamisel on lähtutud ebaõigetest faktilistest ja õiguslikest asja​oludest. Olulised asjaolud on jäetud uurimata ja ebaõigesti on lähtutud üksnes väärteoasjas toodud kohtuvälise menetleja hinnangutest ja oletuslikest järeldustest. Haldusorgan ei andnud talle võimalust esitada selgitusi ja vastuväiteid selle kohta, et ta ei ole seadust rikkunud ega olnud ebaaus; 2) vastustaja on jätnud otsuse tegemisel teostamata ka kaalutlusõiguse. Vastustaja ei ole arvestanud, et kaebaja töötamine ja tasu saamine ei ole väärteoasjas tõendatud, ta ei ole piirivalveametnikuna käsitatav ametiisikuna

§ 4lg 2 mõistes ega ole ametiisikuna töötanud.

Arvestatud ei ole asjaolu, et seadusandja on pidanud ametiisiku töökoha piirangut isiku põhiõigusi piiravaks ja korruptsioonivastase seaduse uue redaktsiooni eelnõus on ametiisikul lubatud ettevõtjana või teise tööandja juures töötamine ning ta ei tohi seda teha vaid juhul, kui esinevad alused selle keelamiseks. Kaebaja teenistusest vabastamine

§ 27lg 3 alusel ei ole enne seaduse uue redaktsiooni kehtima hakkamist põhjendatud.

  1. Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.
  2. Apellatsioonkaebuses palus kaebaja halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
  3. Tartu Ringkonnakohus jättis
  4. jaanuari
  5. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastuseks apellatsioonkaebusele leidis ringkonnakohus järgmist: 1) apellatsioonkaebuses on viidatud asjaolule, et apellatsiooni korras edasikaebamise aluseks on muu hulgas ka see, et halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja hindas ebaõigesti tõendeid. Apellatsioonkaebusest ei selgu, milles täpselt materiaalõiguse normide ebaõige kohalda​mine ja tõendite ebaõige hindamine seisnes. Seega on apellant jäänud nende väidete osas mitte​midagi​ütlevaks ja paljasõnaliseks ning ringkonnakohtul puudub alus hindamaks kaebaja selle​kohaseid väiteid. Vaidlustatud otsuse põhjenduste pinnalt ei ole ringkonnakohtul alust asuda seisu​kohale, et halduskohus rikkus materiaalõigusnorme ja hindas valesti tõendeid; 2) halduskohus on järginud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 ja § 165 lg 1, s.o on otsuses märkinud kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele kohus asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugines, põhjendused, miks kohus ei nõustunud menetlusosalise väidetega ning omapoolsed põhjendused. Lisaks eeltoodule tuleb silmas pidada, et HKMS § 158 lg 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates saab kohus kontrollida kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt, mitte aga kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei saa haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega ei ole põhjendatud kaebaja väited, et halduskohus on vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud ka menetlusnorme; 3) halduskohus on põhjendatult jätnud kaebuse rahuldamata. Õige ei ole kaebaja väide, et vaidlus​tatud käskkirja koostamisel on rikutud menetlusnorme ja puudulikult täidetud põhjendamis​kohustust; 4) haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Riigikohus on näiteks
  6. oktoobri
  7. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-5403 märkinud, et HMS § 56 lg 1 teises lauses nimetatud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks olukordades, kus haldusakti motivatsioonis tuleks korrata teistes kättesaadavates dokumentides juba esitatud detailset informatsiooni, mis paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks. Ülemäärane on motivatsioon, mis on ebaproportsionaalselt mahukas, võrreldes haldusaktis lahendatava küsimuse tähtsuse ja keerukusega. Kui haldusakti motivatsiooni esitamine tervikuna olekski ebaproportsionaalne, tuleb haldusaktis sellele vaatamata ära tuua vähemalt põhimotiivid.
  8. veebruari
  9. a. lahendis haldusasjas 3-3-1-79-08 on Riigikohus märkinud, et kui haldusaktis viidatakse teisele dokumendile, siis peab viide sisaldama endas vähemalt dokumendi rekvisiite, mis aitaksid üheselt tuvastada viidatava dokumendi. Vaidlustatud käskkirjas on selgelt viidatud ka väärteoasjas nr 210010000001 (kohtuasi nr 4-10-4410)
  10. novembril 2010 tehtud otsusele, mis jõustus Tartu Ringkonnakohtu
  11. oktoobri
  12. a. määrusega. Seega puudus mõistlik vajadus hakata vaidlusalusesse käskkirja motiveeringuna ümber kirjutama ka kohtulahendite sisu ja väärteoasjas tehtud jõustunud otsuse sisu. Käskkirjas on viidatud põhilistele asjaoludele ja käskkirjast nähtub, et kaebajat karistati

§ 263

alusel sama seaduse § 19 lg 1 ettenähtud väärteo – töökohapiirangu rikkumine, eest. Väärteoasjas tuvastati, et kaebaja pani väärteo toime tahtlikult ja teadlikuna oma tegevuse vastuolust korruptsioonivastase seadusega ning püüdis oma käitumist varjata ja näiliselt seadustada selle eest tasu saamisega enda osalusega osaühingu kaudu; 5) vaidlusaluses käskkirjas on esitatud ka kaalutlus selle kohta, miks ei olnud võimalik kaebajaga teenistussuhet jätkata. Käskkirjas on märgitud, et K. L. täidab ametikohta, millel teenimine eeldab jäägitut ausust ja eriti kõrget usalduse määra. Kaebaja on korruptsioonivastases seaduses sätestatud väärteo toimepanekuga olulisel määral kahjustanud usku tema kui ametniku aususesse ja usaldusväärsusesse, mille tõttu ei saa pidada võimalikuks K. L. teenistuse jätkamist politseiametnikuna politseiasutuses. Vastustaja on seega lähtunud ühest ametniku põhilisest hindamiskriteeriumist – aususkohustusest – ja teinud järelduse, et ametnik, kes on olnud ebaaus ja toime pannud väärteo, ei ole sobiv töötama Lõuna Prefektuuri piirivalvebüroo välispiiri teabetalituse ebaseadusliku sisserände tõkestamise teenistuse vanemana. Halduskohus on eeltoodust lähtuvalt õigesti järeldanud, et lisaks kaalutlusõiguse teostamisega seonduvatele põhjendustele tehtud viide väärteoasjale on motiveeringuna piisav, sest teistes kaebajale kättesaadavates dokumentides juba esitatud detailne informatsioon paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks ja ebaproportsio​naalseks võrreldes haldusaktis lahendatava küsimuse tähtsuse ja keerukusega; 6) ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja on rikkunud vaidlusaluse käskkirja tegemisel kaalutlusõiguse põhimõtteid. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Lisaks

§ 27

lg-s 3 toodule, mille kohaselt olid sama paragrahvi lõikes 1 loetletud teod aluseks ametiisiku teenistusest või ametikohalt vabastamiseks, välja arvatud eriseadustes sätestatud juhud, kaalus vastustaja kaebaja puhul siiski ka võimalust temaga teenistussuhte jätkamiseks ning leidis, et prefektuuris peavad siiski töötama ausad ametnikud. Siseministri

  1. detsembri
  2. a. määrusega nr 66 vastu võetud “Politseiametniku ning Politsei- ja Piirivalveameti kõrgema ametniku kutsesobivusnõuded, sh haridusnõuded ning nende kontrollimise tingimused ja kord” § 1 lg 1 p 1 kohaselt peab politseiametnik olema lojaalne Eesti Vabariigile, aus ja seaduskuulekas. Selline politseiametnikule esitatava aususnõude sõnastus – “peab” viitab kutsesobivuse obligatoorsele tingimusele, millel puuduvad alternatiivsed võimalused või muud mööndused. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kindlasti ei vasta riigi põhjendatud huvidele pikaajaliselt ebaausalt käitumiselt tabatud ametniku edasine usaldamine, eriti arvestades asjaolu, et kaebaja on oma rikkumist jätkuvalt õigustanud. Aastail 2008–2009 oli ka PvTS § 10 lg-s 1 ette nähtud piirivalveametniku ametivanne: ”Astudes piirivalveteenistusse, annan mina, (ees- ja perekonnanimi), vande olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale, juhinduda kõrvalekaldumatult seadusest, hoida riigi- ja ametisaladust, rakendada mulle antud võimu õiglaselt ja erapooletult ning täita kohusetundlikult ja täpselt teenistuskohustusi.” Lähtuvalt eeltoodust rikkus kaebaja ka piiri​valve​ametniku vannet, kuna ei juhindunud kõrvalekaldumatult seadusest, pannes toime tahtliku süüteo. Lisaks sellele on PPVS § 1 lg 2 kohaselt politsei täidesaatva riigivõimu institutsioon, kelle põhiülesanneteks on avaliku korra kaitsmine, muuhulgas ka piirihalduse asjade korraldamine, merereostuse avastamine ja likvideerimine, merel otsingu- ja päästetööde korraldamine ning koda​kondsuse ja migratsiooni valdkonna asjade korraldamine. Eeltoodu järgi ei ole asjakohane kaebaja väide, et politseiametnikule esitatav aususnõue ja selle sisu eeldaks tegelikult veel põhjalikumat käsitlust ja lahtiseletamist, kui seda mõistab enamus Eesti elanikest politseiametnike töö sisu ja neile esitatud kõrgendatud nõudmiste alusel; 7) seonduvalt K. L. poolt toime pandud väärteoga on vastustaja korduvalt selgitanud, et kaebaja on toime pannud süüteo ning süüteosjas ei olnud vaidlust, et menetlusalune isik oli ametiisik ja varemkehtinud ning kehtiva seaduse mõttes oli ta seotud töökohapiiranguga.

§ 3

lg 1 kohaselt on ametikoht korruptsioonivastase seaduse tähenduses töö- või teenistuskoht, millele isik on valitud, nimetatud või töölepingu alusel tööle võetud. Sama seaduse § 3 lg 2 kohaselt on ameti​seisund ametikohast tulenev ametiisiku õiguspädevus vastu võtta teistele isikutele kohustuslikke otsuseid, teha toiminguid, osaleda riigi- või munitsipaalvara erastamise, võõrandamise või kasutusse andmise otsuste tegemisel ning kohustus täita oma ametialaseid kohustusi ausalt ja õiguspäraselt.

§ 4

lg 1 järgi on ametiisik § 3 lõikes 2 sätestatud ametiseisundit omav riigi- või kohaliku oma​valitsuse ametnik, samuti tema ülesandeid täitev koosseisuväline teenistuja. korruptsioonivastase seaduse eelmise redaktsiooni kohaselt oli ka piirivalvur nimetatud ametiisikute loetelus nagu praegu politseiametnik ja päästeametnik (

§ 4lg 2 p 18).

Praegu on piirivalveametniku mõiste kadunud ja ta on Politsei- ja piirivalveseaduse mõttes politseiametnik.

19 lg 1 sätestab töökoha- ja tegevuspiirangu mõiste, mille kohaselt töökoha- ja tegevuspiiranguna käsitatakse viidatud seaduses piirangut tegutseda avalikus teenistuses olles ettevõtjana, töötada kohakaasluskorras ja oma lähi​sugulase või -hõimlasega otseses alluvusvahekorras. Sama paragrahvi kolmandas lõikes on sätestatud, et ametiisik võib tegutseda ettevõtjana, samuti olla täisühingu osanik või usaldusühingu täis​osanik ainult teda ametissenimetanud, valinud või lepingu alusel tööle võtnud isiku või ametiasutuse loal, kui nimetatud tegevus ei takista töö- või teenistuskohustuste täitmist ega kahjusta töö- või teenistuskoha mainet; 8) Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2007. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-92-06 on sedastatud, et

§-s 19 toodud piirangud on formaalse iseloomuga ja nende puhul puudub vajadus tõendada, milline korruptsioonioht mingile töökohale või tegevusalale asumise tagajärjel tekkida võib või tekkis; 9) lähtuvalt eeltoodust piisas kaebaja teenistusest vabastamise otsustamisel ka viidetest väärteo​asjale, millega tuvastati ametniku tahtliku käitumise õigusvastasus. Ametniku sobivuse hindamine konkreetsel ametikohal jätkamiseks oli aga vastustaja kaalutlusõigus, millele on käskkirjas ka viidatud ja leitud, et korruptsioonivastases seaduses sätestatud väärteo toimepanekuga on olulisel määral kahjustatud usku kaebaja kui ametiisiku aususesse ja usaldusväärsusesse, mille tõttu ei saa pidada võimalikuks K. L. jätkamist politseiametnikuna politseiasutuses. Vastustaja poolt tehtud viited ja esitatud põhjendused ei olnud seega abstraktsed ja võimaldasid menetlusosalistel ning kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused; 10) ka kaebaja seisukoht, et talle ei ole enne haldusakti andmist antud võimalust esitada oma arvamust ja vastuväited selle kohta, kas ta rikkumise siiski toime pani, ei ole aluseks halduskohtu otsuse ja vaidlusaluse käskkirja tühistamisele. Vaidlusalune käskkiri on tehtud pärast seda, kui jõustus väärteootsus kaebaja karistamise kohta korruptsioonivastase seaduse nõuete rikkumise eest. Kaebaja on korduvalt väärteomenetluses kohtuvälise menetleja ametniku poolt üle kuulatud. Seejuures on kohtuväline menetleja, samuti selle ametiisik ja vastustaja ühelt poolt ning menetlus​alune isik ja kaebaja teiselt poolt kokkulangevad isikud, kes osalesid erinevates menetlustes, kuid nendes saadud teave ja selle dokumenteeritus sisaldub ühtemoodi nii väärteo- kui ka distsiplinaar​asjas. Lisaks sellele sätestab HMS § 40 lg 2 p 2, et haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Vaadeldaval juhul olid kaebajale teada nii väärteoasja otsuse sisu ja alused kui ka

§ 27

lg-st 3 tulenevad võimalikud tagajärjed jõustunud otsuses nimetatud väärteo toimepanemisele ning vastustajal puudus vajadus anda talle veelkord võimalust selgitada oma nägemust väärteootsuses kirjeldatu kohta; 11) asjakohane ei ole ka kaebaja viide korruptsioonivastase seaduse uuele redaktsioonile, kuna nii kohus kui ka vastustaja pidid lähtuma kehtivast seadusest. Lisaks sellele on ka

  1. a aprillis jõustuvas korruptsioonivastases seaduses endiselt reguleeritud ametiisiku tegevus- ja toimingu​piirangud ning ametiisikul on õigus tegeleda väljaspool ametikohustusi mis tahes muu tegevusega (kõrvaltegevus), kui see ei ole seadusega keelatud ja järgitakse toimingupiiranguid. Asjaolu, et uue korruptsioonivastase seadusega õiguslik olukord mõnevõrra muutub, ei anna alust asuda seisu​kohale, et kaebaja ametist vabastamine kehtiva korruptsioonivastase seaduse nõuete rikkumise eest on seetõttu ebaproportsionaalne. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  2. K. L. esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks arutamiseks samale kohtule. Kassaator väidab järgmist: 1) kassaatori suhtes on distsiplinaarkaristusena kohaldatud teenistusest vabastamist. Vabastamisel pole järgitud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDS) § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaegu. Politsei- ja Piirivalveamet sai etteheidetud süüteost teada kindlasti enne
  3. oktoobrit 2010, mil koostati väärteoprotokoll, ja sellele
  4. novembril 2010 järgnenud väärteootsuse koostamist. Kassaator on teenistusest vabastatud alles
  5. oktoobri
  6. a käskkirjaga, s.o vähemalt aasta pärast etteheidetud süüteost teadasaamist; 2) teenistusest vabastamise käskkiri pole põhjendatud. Seonduvalt eelmises punktis väljendatuga ei saa Politsei- ja Piirivalveamet üle aasta pärast väärteomenetluse algatamist ja väärteootsuse tegemist „avastada“, et kassaator ei ole enam aus ja usaldusväärne ametnik. Kohtumäärus, millega väärteootsus on jõustunud, et loo tööandjale mingit uut teadmist. Kui tööandja soovinuks teenistus​suhte lõpetada, pidanuks ta seda tegema kohe pärast väärteootsuse koostamist. Sellisel juhul võtab tööandja riski, et väärteootsuse kohtus tühistamise korral muutub alusetuks teenistusest vabastamine. Samas ei saa tööandja hakata ootama väärteootsuse kohtuliku vaidlustamise tulemusi, et otsustada teenistusest vabastamine. Praegu on tegemist olukorraga, kus K. L. suhtes on
  7. oktoobril 2010 koostatud väärteoprotokoll, kuid tal on lastud edasi töötada. Seejuures oli K. L. jätkuvalt Eesti-Vene piiriesindaja abi, omades sellekohast rohelist passi, osaledes mitmetel ühiskohtumistel Vene Piirivalve esindajatega nii Eesti kui Vene poolel. Samuti oli K. L. määratud ametlikuks esindajaks Eesti-Soome piirivalve vahelise koostöö kontaktisikuks, osaledes mitmetel ühiskohtumistel nii Eestis kui Soomes. Lisaks on K. L. lähetatud
  8. a novembris Kreekasse esindamaks ühisoperatsioonil teiste Euroopa Liidu liikmesriikide seas.
  9. oktoobril 2011 maksti talle tulemuslikuma töö eest preemiat.
  10. veebruaril 2011 omistas peadirektor talle tänukirja euro turvaliselt kasutuselevõtu abistamise eest. See näitab Politsei- ja Piirivalve käitumise eba​loogilisust – kui
  11. novembri
  12. a väärteootsuse järgselt ei peetud vajalikuks teenistussuhet lõpetada ja lasti (eeskujulikult) edasi teenida, siis ei saa tööandja aasta hiljem „järeldada“, et
  13. ja
  14. a toimunud etteheidetavad teod muudavad ametniku ebausaldusväärseks ja ebaausaks; 3)
  15. aprillil 2013 jõustuv uus korruptsioonivastane seadus kaotab kohakaasluse korras töötamise piirangu olemasoleval kujul, mis tähendab, et uue seaduse jõustumisest ei ole kassaatorile ette​heidetav tegu enam käsitatav väärteona; 4) rikutud on ärakuulamisõigust. Pärast väärteootsuse jõustumist ei antud kassaatorile võimalust seletuste või vastuväidete esitamiseks. Kassaatoril oli õigus olla distsiplinaarmenetluses ära kuulatud. Vaidlustatud käskkirjas on märgitud, et ametnik pani väärteo toime tahtlikult. Väärteo​otsus ei sisalda aga väidet tahtlikkusest. Samuti ei saanud K. L. väärteootsusest järeldada, et tema teenistussuhe lõpetatakse just ebaaususe kriteeriumi alusel.
  16. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri prefekt ei nõustu kassatsioonkaebusega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  17. Kassatsioonimenetluses ei ole enam vaidlust selle üle, kas kaebaja pani toime väärteo, mis seisnes
  18. aprillini 2013 kehtinud korruptsioonivastase seaduse rikkumises.
  19. Kaebaja vabastati teenistusest
  20. aprillini 2013 kehtinud

§ 27lg 3 alusel.

Alates

  1. aprillist 2013 kehtib
  2. juunil 2012 vastu võetud korruptsioonivastane seadus. See seadus teenistusest vabastamise alust ei sätesta. Kolleegium on seisukohal, et kaebaja teenistusest vabastamist

27 lg 3 alusel ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et kohtumenetluse ajal (üks päev enne kassatsioon​kaebuse menetluse võtmist) jõustunud uus korruptsioonivastane seadus ei sätesta korruptsiooni​vastase seaduse rikkumise eest teenistusest vabastamise alust.

  1. Kolleegium ei pea asjakohaseks kaebaja väidet, et
  2. aprillil 2013 jõustunud korruptsiooni​vastase seaduse järgi ei ole kaebajale ette heidetav tegu enam käsitletav väärteona. Kolleegium on seisukohal, et vastustaja ja ringkonnakohus pidid lähtuma kehtivast seadusest. Kohtu​menetluse ajal jõustunud seadusemuudatus ei saa tingida teenistusse ennistamist. Kolleegium märgib eelmise lause selgituseks, et
  3. aprillini 2013 kehtinud avaliku teenistuse seaduse (ATSvr) kehtivuse ajal esitatud teenistusse ennistamise taotlust on võimalik rahuldada ka uue avaliku teenistuse seaduse kehtivuse ajal, hoolimata sellest, et uus seadus ei näe üldjuhul ette teenistusse ennistamise nõudeõigust (vt
  4. aprilli
  5. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-13, p 17).
  6. Kaebaja lähtub kassatsioonimenetluses sellest, et teenistusest vabastamine

§ 27

lg 3 alusel on distsiplinaarkaristus ja väidab, et tema vabastamine selle sätte alusel toimus pärast distsipli​naar​karistuse määramiseks seadusega sätestatud tähtaegade möödumist. Kolleegium kaebaja selle väitega ei nõustu. On tõsi, et kaebajale ette heidetud tegude toimepanemise ajal kehtinud PvTS §-dest 68 ja 38 tulenevalt kujutas korruptsioonivastases seaduses ettenähtud töökoha- ja tegevuspiirangute rikkumine endast ka distsiplinaarsüütegu. Samasisuline regulatsioon on sätestatud ka PPVS §-des 86 ja 68, mille kehtivuse ajal kaebaja vabastati teenistusest. Kuid PPVS § 88 p 5 järgi oli kaebaja vabastamise ajal politseiametnikule määratavaks distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine ATSvr § 118 alusel. PPVS § 88 p 5 ega ATSvr § 118 ei teinud viidet

§ 27lg-le 3.

Kolleegium on seepärast seisukohal, et teenistusest vabastamine

§ 27

lg 3 alusel ei olnud distsiplinaar​karistus.

§ 27

lg 3 oli eriseadusega sätestatud teenistusest vabastamise täiendav alus, mida sai kohaldada väärteo toimepanemise korral. Kuna kaebajat ei vabastatud teenistusest distsiplinaarkaristuse korras, siis ei saa vastustajale ette heita, et kaebaja teenistusest vabastamisel ei ole järgitud distsiplinaarkaristuse määramiseks kehtestatud tähtaegu.

  1. Kaebaja väidab, et kui vastustaja soovinuks ta teenistusest vabastada, siis tulnuks seda teha kohe pärast väärteootsuse koostamist
  2. novembril 2010 ja mitte lasta tal edasi töötada veel kuni
  3. oktoobrini
  4. Samuti väidab kaebaja, et vastustaja ei saanud rohkem kui aasta pärast väärteomenetluse alustamist ja väärteootsuse koostamist avastada, et kaebaja ei ole enam aus ja usaldusväärne ametnik. Kaebaja väidab, et selle aja kestel oli ta jätkuvalt Eesti-Vene piiriesindaja abi, omades sellekohast „rohelist passi“, osaledes mitmetel ühiskohtumistel Vene Piirivalve esindaja​tega nii Eesti kui Vene poolel, oli määratud ametlikuks esindajaks Eesti-Soome piirivalve vahelise koostöö kontaktisikuks, osaledes mitmetel ühiskohtumistel nii Eestis kui Soomes, samuti oli ta lähetatud
  5. a novembris Kreekasse esindamaks ühisoperatsioonil teiste Euroopa Liidu liikmesriikide seas. Kaebaja nende väidete kohta arvab kolleegium järgmist (p-d 14–17).
  6. On tõsi, et kaebaja vabastati teenistusest
  7. oktoobril
  8. Teenistusest vabastamine toimus pärast seda, kui väärteo kohtuvälise menetleja
  9. novembri
  10. a otsus jõustus Tartu Ringkonna​kohtu
  11. oktoobri
  12. a määrusega. Selle määrusega jättis ringkonnakohus jõusse Tartu Maa​kohtu
  13. septembri
  14. a määruse, millega maakohus jättis K. L. kaebuse läbi vaatamata põhjendusega, et kaebaja ei ole korduvalt kohtusse ilmunud. Kolleegium on seisukohal, et vastustajale ei saa ette heita, et ta ei vabastanud kaebajat kohe pärast väärteootsuse koostamist. Teenistusest vabastamine

§ 27

lg 3 alusel kujutab endast teenistusest vabastamist seoses väärteo toimepanemisega. Teenistusest vabastamine

§ 27

lg 3 alusel enne väärteootsuse jõustumist olnuks vastuolus väärteomenetluse seadustiku §-s 4 sätestatud süütuse presumptsiooniga. Väärteomenetluse seadustiku §-s 4 on süütuse presumptsioon sõnastatud järgmiselt: „Kedagi ei tohi käsitada väärteo toimepanemises süüdlasena enne, kui väärteo eest karistamise otsus on tema kohta jõustunud.“

  1. Seadus ei anna teenistusest vabastamise õigust omavale isikule õigust kõrvaldada ametnik teenistusest väärteomenetluse ajaks. Sellist õigust ei ole ka väärteo kohtuvälisel menetlejal.
  2. Lõuna prefektuuril puudus teenistussuhte raames õiguslik võimalus tuvastada, et kaebaja pani toime väärteo, mis seisnes korruptsioonivastase seaduse rikkumises.

vr § 288 lg 2 järgi oli antud juhtumil väärteo kohtuväliseks menetlejaks küll politseiasutus, kuid politseiasutus tegutses mitte teenistusalases küsimuses vaid väärteomenetluses. Pealegi oli väärteo kohtuväliseks menetlejaks mitte Lõuna prefektuur, vaid Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrollibüroo jälitus​ametnik. Kolleegium märgib, et praeguses asjas ei oleks tõendite kogumine distsiplinaarmenetluses olnud ka võimalik. Väärteo asja toimikust nähtuvalt eitas kaebaja väärteo toimepanemist. Väärteo toimepanemine tõendati AS Ööklubi Maasikas vaatluse protokolliga, AS Ööklubi Maasikas arvetega ning selliste kolmandate isikute seletuste ja tunnistajate ütlustega, kes ei olnud politsei​teenistuses. Distsiplinaarmenetluse läbiviijal puudub seadusega antud pädevus koguda selliseid tõendeid, millistega praegusel juhul tõendati väärteo toimepanemine.

  1. Distsiplinaarvõimu omav ülemus saab ametniku kõrvaldada distsiplinaarmenetluse ajaks. Praegusel juhul distsiplinaarmenetlust ei toimunud. Kolleegium on seisukohal, et vastustajale ei ole ette heidetav kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse alustamata jätmine. Kaebaja suhtes distsiplinaar​menetluse alustamata jätmine on vastustaja kaalutlusotsus, mis ei allu kohtulikult kontrollile. Distsiplinaarmenetluse alustamata jätmine ei saa ka rikkuda kaebaja õigusi.
  2. Kaebaja väite kohta, et tema teenistusest vabastamisel on rikutud ärakuulamisõigust, sest talle ei antud pärast väärteootsuse jõustumist võimalust seletuste ja vastuväidete esitamiseks, leiab kolleegium järgmist (p-d 19–22).
  3. On tõsi, et pärast väärteootsuse jõustumist ja enne teenistusest vabastamist ei antud kaebajale võimalust esitada omapoolseid selgitusi.
  4. Ringkonnakohus leidis, et vaidlusalune käskkiri on antud pärast seda, kui jõustus väärteootsus kaebaja karistamise kohta korruptsioonivastase seaduse nõuete rikkumise eest. Kaebaja on korduvalt väärteomenetluses kohtuvälise menetleja ametniku poolt üle kuulatud. Seejuures on kohtuväline menetleja, samuti selle ametiisik ja vastustaja ühelt poolt ning menetlusalune isik ja kaebaja teiselt poolt kokkulangevad isikud, kes osalesid erinevates menetlustes, kuid nendes saadud teave ja selle dokumenteeritus sisaldub ühtemoodi nii väärteo- kui ka distsiplinaarasjas. Lisaks sellele sätestab HMS § 40 lg 2 p 2, et haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Vaadeldaval juhul olid kaebajale teada nii väärteoasja otsuse sisu ja alused kui ka

§ 27

lg-st 3 tulenevad võimalikud tagajärjed jõustunud otsuses nimetatud väärteo toimepanemisele ning vastustajal puudus vajadus anda talle veelkord võimalust selgitada oma nägemust väärteootsuses kirjeldatu kohta. Kolleegium ringkonnakohtu kõigi põhjendustega ei nõustu. Esiteks, väärteomenetluses üle kuulamine ei saa asendada ära kuulamist haldusmenetluses, hoolimata sellest, et Politsei- ja Piiri​valveamet on HKMS § 17 lg 2 esimese lause järgi vastustajaks halduskohtumenetluses ja oli

§ 268järgi kohtuväliseks menetlejaks väärteo asjas.

Kaebaja teenistusest vabastamise asjas läbiviidud haldusmenetluses oli menetluse läbiviijaks politseiprefekt. Teiseks, HMS § 40 lg 2 p 2 ei ole praeguses asjas kohaldatav juba sellepärast, et kaebaja eitas väärteomenetluses järjekindlalt väärteo toimepanemist.

  1. Kolleegium on seisukohal, et praeguses asjas puudusid HMS § 40 lg-s 3 loetletud asjaolud, mis võimaldanuks viia haldusmenetluse läbi menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Seega on rikutud HMS § 40 lg-t
  2. Kuid tulenevalt HMS §-st 58 ei too see rikkumine praegusel juhul kaasa teenistusest vabastamise käskkirja tühistamist. Ehkki praegusel juhul ei ole tegemist distsiplinaarasjaga saab juhinduda haldusasjas nr 3-3-1-76-12 tehtud otsuse p-s 14 väljendatud põhimõtet: „HMS §-st 58 tuleneb, et ära​kuulamis​õiguse rikkumisel võib kohus jätta haldusakti tühistamata üksnes juhul, kui kohus on veendunud, et isiku nõuetekohane ärakuulamine ei oleks toonud kaasa kaebaja jaoks soodsama haldusakti andmist. Isiku ärakuulamata jätmisel saab see distsiplinaarasjades praktiliselt tähendada vaid olukordi, kui kaalutlusõigus on kohtu arvates juhtumi erandlike asjaolude tõttu kahanenud ühe valikuni.“
  3. Siinkohal on oluline, mida kaebaja väidab seonduvalt tema ärakuulamata jätmisega. Seonduvalt ärakuulamata jätmisega väidetakse kassatsioonkaebuses, et vaidlustatud käskkirjas on märgitud, et ametnik pani väärteo toime tahtlikult, kuid väärteootsus ei sisalda väidet tahtlikkusest. Kassatsioonkaebuse see väide ei pea paika. Kaebaja suhtes koostatud väärteootsuses on selgesõnaliselt võetud seisukoht, et väärtegu pandi toime tahtlikult (”Menetlusalune isik pani nimetatud teo toime tahtlikult.”. Veel väidetakse kassatsioonkaebuses, et kaebaja ei saanud väärteootsusest järeldada, et teenistus​suhe lõpetatakse just ebaaususe kriteeriumi alusel. Sellist järeldust väärteootsusest tõesti teha ei saa. Kolleegium arvab, et ärakuulamisel saanuks kaebaja tajuda, et teda võib reaalselt ähvardada teenistusest vabastamine

§ 27lg 3 alusel.

Kuid kolleegiumi arvates ei ole eluliselt usutav, et ka ärakuulamisel olnuks kaebaja seisukoht väärteo toimepanemise osas erinev seisukohast, mida kaebaja väljendas kohtumenetluses kuni kassatsioonimenetluseni. Kuni praeguse kassatsiooni​menetluseni oli kaebaja nii väärteo kohtueelses menetluses kui ka väärteootsuse vaidlustamisel, samuti teenistusest vabastamise vaidlustamisel halduskohtus ja ringkonnakohtus järjekindlalt seisu​kohal, et ta ei ole väärtegu toime pannud.

  1. Kassatsioonkaebusest nähtuvalt ei pea kaebaja enda teenistusest vabastamist proportsionaalseks, kuna
  2. veebruaril 2011 omistas peadirektor talle tänukirja euro turvalise kasutuselevõtu abistamise eest. Ka maksti kaebajale tema väitel
  3. oktoobril 2011 preemiat tulemuslikuma töö eest. Viimast väidet apellatsiooniastmes ei esitatud. Apellatsioonimenetluses esitas kaebaja aga väite, et arvesse ei ole võetud talle peadirektori
  4. veebruari
  5. a käskkirjaga omistatud tänukirja. Seda väidet ringkonnakohus ei käsitlenud. Ka ei esitanud kaebaja ringkonnakohtule selle väite tõendamiseks dokumente. Tõendi väite kinnitamiseks esitas kaebaja Riigikohtule. Kolleegium on seisukohal, et sisuliselt on kassatsioonkaebusega vaidlustatud seda, et ringkonna​kohus ei käsitlenud kaebaja väidet, et tema suhtes on
  6. veebruaril 2011 kohaldatud ergutus​vahendit. Kolleegium peab kassatsioonimenetluses võimalikuks käsitleda kaebaja teenistusest vabastamise proportsionaalsust, eeldades, et kaebaja väide tema suhtes
  7. veebruaril 2011 ergutus​vahendi kohaldamise kohta on tõene. Kaebaja teenistusest vabastamist põhjendati
  8. oktoobri
  9. a antud teenistusest vabastamise käsk​kirjas muuhulgas sellega, et kaebaja täidab ametikohta, millel teenimine eeldab jäägitut ausust ja eriti kõrget usalduse määra, tuleb asuda seisukohale, et kaebaja on korruptsioonivastases seaduses sätestatud väärteo toimepanemisega olulisel määral kahjustanud usku tema aususesse ja usaldus​väärsusesse, mille tõttu ei saa pidada võimalikuks kaebaja teenistuse jätkamist politseiametnikuna politseiasutuses. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendustega, et ametikoht, millel kaebaja töötas, eeldab jäägitut ausust, ja et kaebaja on käitunud ebaausalt ning seda on põhjendatud ka tema teenistusest vabastamise käskkirjas. Kolleegium märgib täiendavalt, et kaebaja teenistusülesanded olid määratletud väärteoasja toimikusse võetud Luhamaa maanteepiiripunkti teabeohvitseri ameti​juhendiga. Ametijuhendi järgi kuulus kaebaja ametikoha eesmärkide hulka ka piiripunktides jälitus​tegevuse korraldamine ja jälitusmenetluse toimingute teostamine. Kolleegium on seisukohal, et kui isik täidab selliseid ametiülesandeid ning ametiasutusel on kadunud usk tema aususesse ja usaldus​väärsusse, siis on see piisav põhjendus teenistusest

§ 27lg 3 alusel vabastamiseks.

11. veebruaril 2011 kohaldatud ergutusvahend euro turvaliselt kasutuselevõtmise abistamise eest ei saa kolleegiumi arvates muuta

§ 27lg 3 alusel kaebaja teenistusest vabastamist ebapro​port​sionaalseks.

Vastustajale ei ole alust ette heita, et ta kaebaja teenistusest

§ 27

lg 3 alusel vabastamise asemel ei kaalunud kaebaja ilma tema nõusolekuta teisele ametikohale üleviimist PPVS § 57 lg 1 alusel. Nimelt ei ole PPVS § 57 lg 1 eesmärgiks selle rakendamine

§ 27

lg 3 alusel teenistusest vabastamise alternatiivina.

§ 27

lg 3 eesmärgiks on võimaldada vabastada teenistusest ametnik, kelle suhtes on tema poolt toimepandud korruptiivse teo tõttu usaldus kadunud. PPVS § 57 lg-l 1 sellist eesmärki ei ole. PPVS § 57 lg 1 on kohaldatav teenistusalaste vajaduste korral. 24. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kolleegium jätab menetlus​kulud HKMS § 108 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 kolmanda lause alusel arvata riigituludesse. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.