RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-33-13 2

) §-st 38 ja § 40 lg-test 1, 2 ja 4 tegi Politsei- ja Piirivalveameti Kriminaalpolitseiosakonna Rahapesu andme​büroo (RAB)

1. novembril 2010 Tallinna Äripanga AS-le ettekirjutuse nr 1-7/3671, millega kohustas kehtestama
2. ööpäevaks OÜ Instance (kaebaja) arvelduskontole kasutamise piirangut 1014 krooni 56 sendi ja 9075 euro 31 sendi ulatuses.
3. novembril 2010 kohustas RAB ettekirjutusega nr 1-7/3929 Tallinna Äripanga AS kehtestama
4. ööpäevaks kaebaja arvelduskontole kasutamise piirangut 1014 krooni 56 sendi ja 9075 eurot 31 sendi ulatuses.
5. jaanuaril 2011 kohustas RAB ettekirjutusega nr 1-7/313 Tallinna Äripanga AS kehtestama kaebaja arvelduskontole kasutamise piirangut 9140 euro 15 sendi ulatuses tähtajatult.
6. Kaebaja esitas
7. novembril 2010 halduskohtule kaebuse
8. novembri
9. a ja
10. novembri
11. a ettekirjutuste õigusvastaseks tunnistamiseks. Kaebuse põhiväited olid järgmised: 1) kaebaja kontole seati 30 päevaks piirangud juba RAB
12. oktoobri
13. a ettekirjutusega (haldus​asi nr 3-10-2800). Kaebaja selgitas, et tal ei ole võimalik raha päritolu kohta tõendeid esitada. Kriminaalasja raames toimunud läbiotsimisel võeti ära kogu raamatupidamis​dokumentat​sioon, sh arved, lepingud, muud algdokumendid, raamatupidamise server, kõik arvutid ja andme​kandjad; 2) ettekirjutused on tühised, sest need ei ole tehtud heauskselt. Vastustajal oli juba ettekirjutuste tegemisel teada, et kaebajal puudub võimalus tõendeid esitada; 3) ettekirjutused on välja antud ilma seadusliku aluseta.

§ 40lg 1 võimaldab ettekirjutuse teha rahapesu kahtluse korras.

Vastustaja on aga ettekirjutuses tuginenud rahapesu kahtlusega seotud informatsiooni kontrollimise vajadusele; 4) ettekirjutused riivavad kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt.

1. Kaebaja esitas
2. veebruaril 2011 kaebuse
3. jaanuari
4. a ettekirjutuse tühistamiseks. Kaebuses leiti, et: 1) piirangu kehtestamisel ei tuginetud konkreetsele seaduslikule alusele; 2) ettekirjutus on välja antud mittepädeva organi poolt ja kehtivat õiguskorda rikkudes.

§ 40

lg 5 alusel võib vara käsutamist piirata enam kui 90 ööpäevaks, kui asjas on alustatud kriminaalmenetlust. Sellisel juhul on pädevaks organiks uurimisasutus ning prokuratuur, kes arestib vara kriminaalmenetlust reguleerivas seaduses sätestatud korras; 3) tähtajatu piirang ei vasta põhiseadusele.

eelnõu seletuskirjas on märgitud, et tähtaeg aitab paremini tagada regulatsiooni kooskõla põhiseadusega (PS).

1. Tallinna Halduskohus liitis
2. mail 2011 mõlemad kaebused ühte menetlusse.
3. Tallinna Halduskohus jättis
4. juuli
5. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse peamised seisukohad on järgmised: 1)
6. novembri
7. a ettekirjutus on tehtud

§ 40lg-s 1 sätestatud 30-päevast tähtaega järgides.

Ka

1. novembri
2. a ettekirjutuse tegemine oli

§ 40

lg 3 järgi põhjendatud, kuna kaebaja ei esitanud nõutavaid dokumente ega tõendanud vara legaalset päritolu. Samuti oli õiguspärane

1. jaanuari
2. a ettekirjutus. Tähtajatu piirang kehtib kuni mingi sündmuse toimumiseni ning

§ 40lg-te 5 ja 6 kohaselt on taolise piirangu seadmine aktsepteeritav.

Piirangu pikendamiseks

§ 40

lg 5 alusel oli piisavaks faktiliseks asjaoluks menetleja taotlus ning kriminaalmenetluse alustamise fakt; 2) kaebaja seab

1. jaanuari
2. a ettekirjutuse puhul vastustaja pädevuse alusetult kahtluse alla. Tallinna Ringkonnakohus on analoogses jõustunud kohtulahendis haldusasjas nr 3-09-133 vastustaja pädevust tunnistanud (otsuse p-d 12 ja 13).
3. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse tühistamiseks.
4. Tallinna Ringkonnakohus jättis
5. mai
6. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, kuna: 1) halduskohus on juba hinnanud
7. oktoobri
8. a ettekirjutuse õiguspärasust ning
9. no​vemb​ril 2011 jõustus halduskohtu otsus haldusasjas nr 3-10-2800, millega jäeti kaebus rahuldamata. Kuigi
10. oktoobri ettekirjutus ei ole käesoleva kohtuvaidluse esemeks, on kohtuasjad omavahel tihedalt seotud ja seda eelkõige
11. novembri
12. a ettekirjutusega seoses. Nimetatud ette​kirjutusega korrigeeriti
13. oktoobri
14. a ettekirjutusega ette nähtud piirangut, asendades konto kasutamise piirang konkreetsete summade kasutamise piiranguga.
15. novembri
16. a ette​kirju​tusega jätkus
17. oktoobri
18. a ettekirjutuses ette nähtud kasutuspiirangu kulgemise tähtaeg; 2) ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata haldusasjas nr 3-10-2800 avaldatud seisukohti ning jääb täies mahus nende juurde. Lühidalt on ringkonnakohus nimetatud haldusasjas leidnud, et vastustajal ei tulnud rahapesu kahtluse aluseks olevaid asjaolusid tõendada. Ettevõtlusvabaduse piiramine ei ole ebaproportsionaalne, selleks esineb kaalukas avalik huvi. Kaebaja pole usutavalt näidanud, et kontole seatud piirang pärssis oluliselt tema ettevõtlust, sest vastustaja kinnitusel omas kaebaja veel kuut konto, millele piiranguid ei seatud. Arvestades kaebaja 27 miljoni euro suurust aastakäivet ei saanud 10 000 euro suurune konto kasutamise piiramine omada olulist mõju ettevõtlusele. Dokumendid, mis tõendavad vara legaalset päritolu, saavad olla vaid kaebajal või tema klientidel. Piirangu lõpetamiseks tuli kaebajal vastavad dokumendid vastustajale esitada; 3) seoses
19. novembri
20. a ettekirjutusega märgib ringkonnakohus täiendavalt, et kasutus​piirangu pikendamine

§ 40

lg 3 alusel oli põhjendatud, sest kaebaja ei olnud jätkuvalt esitanud tõendeid vara legaalse päritolu kohta. Kohtu toimikust nähtub, et kaebaja on jätkuvalt taotlenud uurimisasutuselt dokumentide tagastamist, mitte aga nende koopiaid. Vastustajal ei ole võimalik koguda kriminaalmenetluses äravõetud dokumente omaalgatuslikult; 4)

1. jaanuari
2. a ettekirjutusega ei ole kasutuspiirangut pikendatud määramata ajaks, vaid kasutuspiirangu lõppemine on seotud konkreetse sündmuse saabumisega, so kuni otsuse vastuvõtmiseni kriminaalmenetluses. Ettekirjutuse sõnastus on vastavas osas küll ebaõnnestunud, kuid eeltoodu ei ole ettekirjutuse tühistamise aluseks; 5) vaatamata kriminaalmenetluse alustamisele säilis vastustajal õigus konto kasutamise piiramiseks

§-s 40 sätestatud alustel ja korras. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kaebaja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonna​kohtu
2. mai
3. a otsus haldusasjas nr 3-10-3144 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) ringkonnakohus leidis, et dokumendid, mis tõendavad vara legaalset päritolu, saavad olla vaid kaebajal või tema klientidel. Piirangu lõpetamiseks tuli kaebajal vastavad dokumendid vastustajale esitada. Seejuures ei võtnud kohus arvesse, et ettekirjutuse tegemise ajal oli vastustaja teadlik, et kaebaja ruumides võeti läbiotsimisel ära kõik tõendid, sh andmekandjad. Kohus ei kaalunud ka seda, et juhul, kui kaebaja oleks taotlenud kinnitatud koopiaid, siis millise tõenäosusega oleks kaebajal võimalik ettekirjutust
4. ööpäeva jooksul täita. Seega ei olnud ettekirjutus täidetav; 2) kontopõhise piirangu asendamine summapõhisega viitab sellele, et vastustaja ei teadnud, mis summas ja kas kaebaja kontol asuvad rahalised vahendid. Sellise esmainformatsiooni puudumise tõttu ei saanuks vastustajal tekkida rahapesu põhjendatud kahtlust, mis on

§ 40

lg 1 kohaldamise eelduseks; 3) kohus jättis täpsustamata, milline säte keelab vastustajal koguda tõendeid omaalgatuslikult, võttes veel arvesse asjaolu, et 60-ööpäevase piirangu kehtestamise korral lasub vastustajal tõendamiskohustus; 4) vastustajal puudub õigus seada piirangut määramata ajaks. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus PS-ga; 5) ringkonnakohus jättis konkretiseerimata, millistel

§-s 40 sätestatud alustel säilis vastustajal vaatamata kriminaalmenetluse alustamisele õigus konto kasutamise edaspidiseks piiramiseks; 6) jättes tähelepanuta asjaolu, et vaidlustatud ettekirjutuses on märgitud, et kassaatori arvelduskonto kasutamist on piiratud tähtajatult kriminaalasjas nr 09700000987 menetleja

1. jaanuari
2. a taotluse alusel, rikkus ringkonnakohus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 61 lg-st 1 tulenevat kohustust hinnata tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt; 7) käesolevas asjas on ettekirjutust põhjendatud kriminaalmenetluse raames tehtud taotlusega. Kohus jättis taotluse ning kriminaalmenetluse alustamise õiendi tõenditena välja nõudmata ja kontrolli​mata, mistõttu muutus vaidlustatavate haldusaktide kohtulik kontroll pelgaks formaal​suseks, mis ei ole kooskõlas PS §-st 15 tuleneva tõhusa õiguskaitse põhimõttega.
3. RAB leiab kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks ei ole alust. RAB ei saa koguda omaalgatuslikult kriminaalmenetluses äravõetud dokumente, kuna ta ei tea, milliste dokumentidega püüab kaebaja või tema klient vara legaalset päritolu ja tegelikku omanikku tõestada. Vastustaja möönab, et ettekirjutuses tulnuks hoiduda sõna "tähtajatult" kasutamisest, kuid kuna tekstis esineb ka ajamäärus "kuni otsuse vastuvõtmiseni kriminaalmenetluses" ning

§ 40

lg 5 haldusakti andmise hetkel kehtinud redaktsioonis oli sama tingimus selgesõnaliselt kirjas, ei piiranud viga täiendavalt kaebaja õigusi.

1. Riigikohus peatas
2. oktoobril 2012 kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamise kuni Riigikohtu lahendi tegemiseni haldusasjades nr 3-3-1-21-12 ja nr 3-3-1-34-
4. RAB teavitas
5. detsembril 2012 Riigikohut sellest, et
6. detsembril 2012 tunnistas RAB ette​kirjutusega nr 1-7/5165 kehtetuks
7. jaanuaril 2011 tehtud ettekirjutuse nr 1-7/313, kuna kriminaal​menetluses ei suudetud koguda piisavalt tõendeid, mis kinnitaks kaebaja süüd. Kuna kriminaal​menetlus kaebaja suhtes oli Riigiprokuratuuri
8. septembri
9. a määrusega lõpetatud, oli piirangu alus ära langenud ja vara tuli vabastada.
10. Riigikohus uuendas
11. märtsil 2013 HKMS § 99 lg 1 alusel kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamise.
12. Kaebaja esitas
13. aprillil 2013 taotluse kaebuse muutmiseks. Olukorras, kus RAB on tunnistanud kehtetuks haldusakti, mille tühistamist kaebaja taotleb, on kaebuses esitatud tühistamis​nõue muutunud perspektiivituks. Eeltoodust tulenevalt palub kaebaja HKMS § 37 lg 2 p 6 alusel tuvastada
14. jaanuari
15. a ettekirjutuse nr 1-7/313 õigusvastasus. Kaebaja soovib muuta tühistamis​kaebust tuvastamiskaebuseks ennekõike põhjusel, et vastustaja tegevus ettekirjutuse tegemisel on olnud õigusvastane ja kaebaja soovib esitada kahju hüvitamise nõude pärast vaidlustatud ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamist. Vaidlustatud ettekirjutusega seatud piirangu tõttu oli kassaatori majandustegevus sisuliselt halvatud.
16. RAB ei nõustu kassatsioonkaebusega ja vaidleb sellele vastu. Kriminaalmenetlust kaebaja ja AS Ateka Resource suhtes alustati rahapesukahtlusega tehingute põhjal. Kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrust kaebaja suhtes ei koostatud mitte sellepärast, et RAB-i poolt tõstatatud kahtlused oleksid ära langenud, vaid sellepärast, et ei suudetud leida piisavalt tõendeid süüdistuse esitamiseks. Kõrvaldamata kahtlused tuleb kriminaalmenetluses lugeda süüdistatava kasuks. Seega ei ole ka kriminaalmenetluses kassaatori suhtes rahapesukahtlust kõrvaldatud, millest võib järeldada, et äravõetud dokumentide hulgas ei leitud kahtlasi tehinguid õigustavaid või selgitavaid dokumente. Selgituseks, miks RAB rahapesu kahtluse puhul esimese piiranguga tavaliselt seab piirangu kogu kontole, märkis RAB, et piirangu seadmise eesmärgiks on peale vara säilimise tagamise ka võimaliku kuritegeliku tegevuse tõkestamine. Kui edasine analüüs näitab, et võimaliku kuritegeliku tegevuse jätkamise ohtu ei ole, seab RAB piirangu summapõhiselt ning võimaldab ülejäänud osas kontot vabalt kasutada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
17. Kolleegium peab käesolevas asjas tühistamiskaebuse muutmist tuvastamiskaebuseks põhjendatuks. Üksnes kaebajal on õigus valida, milline kaebus (õiguskaitsevahend) on tema rikutud õiguste kaitseks kõige tõhusam ja otstarbekam (vt nt Riigikohtu
18. aprilli
19. a otsus asjas nr 3-3-16-05, p 20). Kaebaja on kaebuse liigi muutmisel ära näidanud, miks ta soovib esitada tuvastamis​nõude. Tuvastamisnõude puhul on kaebuse esitaja märkinud kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsust. Põhjendatud huvi olemasolu ei saa iseenesest välistada.
20. RAB
21. jaanuari
22. a ettekirjutuse nr 1‑7/313 andmise ajal kehtinud

§ 38lg 1 kohaselt teeb RAB ettekirjutusi seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks.

Vaidlustatud ettekirjutuses on selle õiguslike alustena osundatud

§ 40lg-tele 3 ja 4.

Ettekirjutuses on aga sisuliselt tuginetud ka

§ 40

lg-le 5, mis võimaldas vara käsutamist piirata kauemaks kui lg-s 3 nimetatud ajaks juhul, kui asjas on alustatud kriminaalmenetlus.

1. Ettekirjutuses nr 1‑7/313 on selle tegemise ajendina käsitletud kriminaalasja menetleja taotlust nr 10.2-3/1927 pikendada kaebaja arvelduskonto käsutamise piirangut tähtajatult kuni otsuse vastuvõtmiseni kriminaalasjas nr 09700000987 (II kd, tl 15). Kolleegium selgitab, et uurimisasutus võib vaatamata kriminaalmenetluse seadustiku § 142 lg-tes 2 ja 3 sätestatule pöörduda RAB-i poole konto käsutamise piirangu seadmiseks. RAB-il on kaalumisruum, kas teha ettekirjutus, millega piirata vara käsutamist. Käesolevas asjas menetleja taotlust toimiku materjalide hulgas ei ole.
2. Riigikohtu halduskolleegium selgitas
3. märtsil 2013 tehtud otsuses asjas nr 3-3-1-21-12, et ettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimine eeldab kohtu poolt selle tuvastamist, millisele eesmärgile ja kaalutlustele tuginedes seati kaebaja kontole käsutamispiirang ning kas põhjendused on piisavad ettekirjutuse tegemiseks.

§ 38

lg-st 2 tulenevalt ei märgita juhul, kui ettekirjutus on tehtud

§ 40

lg-te 1 ja 3 alusel, ettekirjutuses selle faktilist alust, kuid ettekirjutuse tegemist põhistavad faktilised asjaolud kajastatakse eraldi dokumendis. RAB vastusest kassatsioonkaebusele võib järeldada, et ettekirjutust põhistavad asjaolud sisalduvad kriminaalasja materjalides ning nende avalikustamise, sealhulgas ettekirjutuse adressaadile tutvustamise õigus RAB-l puudub. Selline väide ei vabasta haldusorganit ettekirjutuse põhjendamise kohustusest

§ 38lg‑s 2 sätestatud viisil.

Kriminaalasja menetleja põhjendused ei asenda vaidlustatud haldusakti andja põhjendusi. 19.

§ 38

lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmine võimaldab kohtul käsutamispiirangu õigus​pärasust kontrollida ega too iseenesest kaasa kriminaalasja materjalide avaldamist ettekirjutuse adressaadile või teistele isikutele (HKMS § 88 lg 2).

1. Ettekirjutuse faktiliste ja õiguslike aluste väljaselgitamine lubab hinnata ka ettekirjutusega kohaldatud sunnivahendi eesmärgipärasust. Asjas on jäänud välja selgitamata, milline on sunni​vahendi kohaldamise legitiimne eesmärk ning kas ja millisel määral tagatakse selle sunni​vahendiga RAB-le pandud haldusülesande täitmist või käimasoleva kriminaalmenetluse eesmärke. Nendele küsimustele vastamata ei ole võimalik hinnata kaebaja poolt esitatud väidet sunnivahendi ebapro​portsionaalsusest.
2. Kolleegium rõhutab, et järelevalvemenetlust ei viida läbi ning haldussunnivahendeid ei kohaldata kriminaalmenetluse eesmärkide tagamiseks. Ettekirjutuse tegemise ajal oli ka rahapesuga seonduvates kriminaalasjades kohtu loal kohaldatav analoogne meede. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, kas ettekirjutusega hõlmatud vara oli asjassepuutuv ka kriminaalmenetluses ning kas sellele oli kohtu loal seatud käsutamispiirang.
3. Kohtud ei ole eelnimetatud, asja õigeks lahendamiseks olulistele küsimustele pööranud vajalikku tähelepanu. Kohtud pole välja selgitanud, kas vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise asjaolud on kajastatud

§ 38

lg-s 2 märgitud kohustuslikus eraldi dokumendis ning seda dokumenti pole hinnatud. Sellise nõutava dokumendi puudumine on käsitletav haldusakti põhjendamise nõuete olulise rikkumisena. Seega on kohus oluliselt rikkunud uurimispõhimõtet, mistõttu otsus ei ole põhjendatud. Nimetatud rikkumine on HKMS § 199 lg 2 p 2 kohaselt oluline menetlusõiguse rikkumine, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.

1. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kuna kolleegium tühistab Tallinna Ringkonnakohtu
2. mai
3. a otsuse haldusasjas nr 3-10-3144 ja saadab asja uueks läbivaatamiseks samale kohtule, ei peatu kolleegium teistel kassatsioonkaebuse väidetel.
4. Kautsjon kuulub HKMS § 107 lg 4 alusel tagastamisele. Tõnu Anton, Eerik Kergandberg, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann