RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

§ 25lg 2 p 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 11.

märtsi

1. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-13-578 Põhja Ringkonnaprokuratuur, prokuröri abi Kairi Kaldoja määruskaebus Rein Ilvik ja tema kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo
2. mai 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. märtsi
5. a kohtumäärus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
6. Määruskaebus rahuldada.
7. Määrata Advokaadibüroole Kasak & Missik makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Rein Ilvikule määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 43 (nelikümmend kolm) eurot ja 20 (kakskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 7 (seitse) eurot ja 20 (kakskümmend) senti. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Harju Maakohtu
9. jaanuari
10. a otsusega lühimenetluses mõisteti Rein Ilvik süüdi KarS §

§ 25lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 45 päeva vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti talle 30 päeva vangistust. R. Ilvik mõisteti süüdi selles, et ta isikuna, keda on Harju Maakohtu 20. septembri 2012. a otsusega karistatud KarS §

§ 25lg 2 järgi, võttis 20.

jaanuaril 2013 kella 13.35 paiku Tallinnas Pihlaka Säästumarketi müügisaalist R AS-le kuuluva DVD filmi maksumusega 3,49 eurot, kuid möödus kaupluse kassadest kauba eest tasumata. Vargus jäi lõpule viimata, sest turvatöötaja pidas ta kinni. Maakohus leidis, et R. Ilvikule süüksarvatud kuritegu on tõendatud. Teda on varem korduvalt karistatud varavastaste süütegude eest (Harju Maakohtu 31. mai 2012. a otsus süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja 20. septembri 2012. a otsus süüdistuses KarS §

§ 25lg 2 järgi).

Maakohus leidis, et varguste toimepanemine on muutunud süüdistatava elustiiliks ja seetõttu tuleb ta süüdi mõista süstemaatilise varguse eest.

1. R. Ilviku kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles leidis, et kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. R. Ilvikule süüksarvatud tegevus ei ole vaadeldav süstemaatilisena. Kuigi ta on ka varem karistatud pisivarguste eest, on teod toime pandud üheksa kuu jooksul ja mingist väljakujunenud elustiilist ei saa seetõttu rääkida. Kaitsja leidis, et vargus võib olla KarS § 199 lg 2 p 9 kohaselt süstemaatiline vaid siis, kui vähemalt kolm süütegu on toime pandud kuue kuu jooksul.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. märtsi
4. a määrusega tühistati Harju Maakohtu otsus R. Ilviku süüdimõistmises ja karistamises KarS §

§ 25lg 2 järgi. Kr

MS § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetlus lõpetati, kuivõrd süüdistatava käitumine vastab väärteo tunnustele. Karistusena ärakantud 30 päeva vangistust loeti riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 p 3 alusel alusetult vahi all viibitud päevadeks (algusega

1. jaanuar 2013), mille eest on R. Ilvikul õigus saada hüvitist. Ringkonnakohus põhjendas kriminaalmenetluse lõpetamist järgmiselt. 3.1 Süüdistuse kohaselt on R. Ilvik kümne kuu jooksul pannud toime kolm (
2. märtsil 2012,
3. septembril 2012 ja
4. jaanuaril 2013) väheväärtusliku asja (koguväärtus 11,8 eurot) vargust või selle katset. Seni kehtib kohtupraktikas arusaam, et isiku tegevus tuleb kvalifitseerida süstemaatilise vargusena KarS § 199 p 9 järgi siis, kui toime on pandud vähemalt kolm vargust (sh ka väheväärtusliku asja vargused), mis on toime pandud ühe aasta jooksul. Tegude vaheline ajavahemik ega varastatu väärtus kvalifikatsiooni ei mõjuta. Ringkonnakohus viitas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-87-09, milles selgitati, et lisaks kolmele varavastasele süüteole peab ilmnema nende tegude vahel seos, st teatud sisuline süsteem. Ent süütegude vaheline ajavahemik iseenesest ei ole süstemaatilisuse moodustamiseks oluline. Ringkonnakohus märkis, et viimase aja kohtupraktika on asunud toetama arusaama, et ajaline kriteerium on siiski nõutav ning isiku käitumine on süstemaatiline KarS § 199 lg 2 p 9 mõttes vaid siis, kui vaadeldavad teod on toime pandud kuue kuu jooksul. Praeguses asjas pani R. Ilvik toime kolm süütegu 10 kuu jooksul, mis tähendab, et täitmata on kohtupraktikas omaksvõetud ajaline kriteerium 6 kuud. 3.2 Ringkonnakohus leidis, et isegi kui aktsepteerida seisukohta, et kõnesolevad kuriteod peavad mahtuma ühe aasta sisse, ei saa R. Ilvikut ikkagi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi mõista, sest asja tehioludest ei selgu, et varguste toimepanemine oleks tema püsiv sissetulekuallikas. R. Ilvikule süüksarvatud tegudes ei ole mingit sisulist süsteemi ega omavahelist seost ja seetõttu ei saa rääkida väljakujunenud elustiilist. Kuna varastatu väärtus kokku oli alla 12 euro, ei saa järeldada ka seda, et ta varastab endale toiduaineid harjumusest. R. Ilviku käitumine on vaadeldav seega väärteona KarS § 218 lg 2 järgi. 3.3 Ringkonnakohtu arvates oleks õiglane ja mõistlik, kui kohtupraktika arvestaks KarS § 199 lg 2 p 9 juures ka isiku erinevates kuriteoepisoodides varastatu väärtust ja tunnistaks vaadeldava kuriteokoosseisu täidetuks, kui varastatud väheväärtuslike asjade väärtuste summa (olenemata episoodide arvust ja muude eelduste olemasolust) ületab KarS § 218 lg-s 2 sätestatud piiri - 64 eurot. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
7. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Kairi Kaldoja, kes leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõigust. Ta palub määrus tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Prokurör põhjendab määruskaebust järgmiselt. 4.1 Kriminaalasja materjalid kinnitavad üheselt, et R. Ilvik on isik, kelle jaoks on varastamine kujunenud harjumuseks. Arusaam, et süstemaatilisust hinnates tuleb piirduda hinnanguga vaid ringkonnakohtu otsuses märgitud kolme kuriteo asjaoludele, on ebaõige. Juba Harju Maakohtu
8. mai
9. a otsuses leiti, et R. Ilvik paneb toime vargusi süstemaatiliselt. Sellele järgnes veel kaks varavastast süütegu. Varasemad karistused ei ole avaldanud R. Ilvikule oodatud mõju, kohtu poolt määratud katseaega ta ei läbinud. Uusi vargusi ei hoidnud ära ka reaalne vangistus. Eeltoodu kinnitab, et varavastased süüteod on tema elustiil - ta varastab harjumusest. Ringkonnakohtu järeldus, et varastamine ei ole R. Ilviku sissetuleku allikas, on tema puhul iseseisva tähenduseta. Isiku harjumuste hindamisel ei ole varastatu väärtusel iseseisvat tähendust, sest õiguskorda kahjustab oluliselt nii see isik, kes varastab 63 korda ühe euro maksva asja, kui ka isik, kes varastab ühe korra 65 eurot maksva asja. Määravaks ei ole varastatu väärtus, vaid isiku suhtumine õiguskorda. 4.2 KarS § 199 lg 2 p 9 kohaselt ei ole süütegude toimepanemise aeg esmase tähendusega, mida kinnitab ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-
10. Tähtis on vaadeldavate tegude iseloom ja teatud sisemine süsteem nende vahel. 4.3 Hinnata tuleb ka seda, millisel eesmärgil seadusandja KarS § 199 lg 2 p 9 kehtestas. Kaebuses viidatakse Riigikohtu eelviidatud otsusele, milles on selgitatud, et nimetatud sätte kehtestamisega andis riik signaali, et iga varavastane süütegu - sõltumata vara väärtusest - kujutab endast ohtu õiguskorrale. Juhul, kui isik oma käitumist ja harjumust ei muuda, kohaldatakse sanktsiooni, mis on eelmisest oluliselt rangem. Selline arusaam on kooskõlas ka karistuse eripreventiivse eesmärgiga mõjutada isikut elama edaspidi õiguskuulekalt.
11. Määruskaebusele esitas vastuse süüdistatava kaitsja vandeadvokaat R, Kiviloo, kes leiab, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja selle tühistamiseks alust ei ole. Määruskaebus on aga alusetu ja see tuleb jätta rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12. Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on Harju Maakohtu
13. jaanuari
14. a otsuse tühistamisel ning kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 274 lg 1 alusel kohaldanud valesti materiaalõigust. 6.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis on
15. aprilli
16. a otsuses kriminaalasjas nr 3- 1-1-87-08 (edaspidi „otsus”) selgitanud süstemaatilise varguse mõistet KarS § 199 lg 2 p 9 järgi. Kriminaalkolleegium jääb otsuses väljendatud seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid sisuliselt muuta. Otsuses on selgitatud, et seadusandja kehtestas võimaluse võtta kriminaalvastutuse isikud, kes panevad sageli toime pisivargusi. Nende isikute hulk ühiskonnas leiti olevat ohtlikult suur ja sellepärast peeti vajalikuks luua seaduslik võimalus kohaldada neile kuni viie aastast vangistust. Kriminaalkolleegium tõdeb, et toona sõnastatud eesmärgid on aktuaalsed ka praegu. Vaidlust ei ole selle üle, et süstemaatiline vargus eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust ja need teod võivad olla üksikult subsumeeritavad nii kuriteona (KarS § 199) kui ka väärteona (KarS § 218). 6.2 Kuigi mõiste süstemaatiline tähendab mingi tegevuse ühtelugu, alailma või sageli tegemist, on otsuses siiski rõhutatud, et lisaks vähemalt kolmele vargusele tuleb tuvastada ka sisuline seos nende vahel. Otsuses on välja pakutud mõningad pidepunktid, mis on iseloomulikud süstemaatilisele vargusele KarS § 199 lg 2 p 9 tähenduses. Kolleegium leidis et, süstemaatilise vargusega on tegu eelkõige siis, kui varastamine on kujunenud isiku elustiiliks. KarS § 199 lg 2 p 9 kontekstis tuleb elustiili mõiste sisustamisel arvestada iga üksikjuhtumi asjaolusid. Püsiva sissetuleku hankimine on eluviisi kindel tunnus, kus isik on motiveeritud toime panema uusi vargusi. Tähele tuleb panna aga seda, et eluviisi võimaliku tunnusena on kolleegium vaadelnud ka olukorda, kus isikul on lihtsalt harjumus varastada. Need isikud ei varasta selleks, et ära elada, vaid selleks, et neil on lihtsalt nii kombeks. Sellesse kategooriasse paigutuvadki isikud, kes näiteks varastavad kauplustest ühel korral vaid paki kohvi, teisel korral pudeli õlut ja kolmandal korral CD plaadi. Ringkonnakohus on määruses leidnud asjakohaselt, et erinevate tegude vahelise seose leidmisel tuleb vaadelda ka nende tehiolusid ja hinnata seejuures isiku käitumise motiive. Kirjeldatud vargused kauplustest pannaksegi sageli toime sarnastel tehioludel, erinevad on vaid poed või bensiinijaamad, kust varastatakse ning konkreetsed asjad, mida varastatakse. Kolleegium sedastab, et KarS § 199 lg 2 p 9 näeb ette kriminaalkaristuse ka nende isikute suhtes, kes harjumusest ja ühtelugu varastavad võõrast vara, sest varastamine tundub hetkel olevat mugavam ja kasulikum kui ostu eest tasumine. Vastupidiselt toimimine annaks ühiskonnale väära signaali, et alailma sarnaste tehioludega toime pandud õigusnormide rikkumise korral ei ole teo toimepanijal kriminaalkaristust vaja karta. Ta võib oma harjumuspärast eluviisi jätkata, riskides võimalusega saada karistatud vaid väärteo eest. 6.3 Kriminaalkolleegiumi otsuses selgitati, et süütegude vaheline ajavahemik iseenesest ei ole süstemaatilisuse moodustamiseks oluline. Ent kohtupraktikas on hakatud ajalisele kriteeriumile omistama täiesti iseseisvat tähendust. Kriminaalkolleegium oma seisukohta ajalise faktori osas ei muuda.
17. Praeguses asjas ongi ringkonnakohus asunud seisukohale, et väheväärtuslike asjade varguse korral saab rääkida süstemaatilisest vargusest KarS § 199 lg 2 p 9 tähenduses vaid siis, kui vaadeldavad teod on pandud toime ühe aasta või siis koguni kuue kuu jooksul. Kriminaalkolleegium leiab jätkuvalt, et teo subsumeerimisel KarS § 199 lg 2 p 9 alla ajalisele faktorile iseseisva õigusliku tähenduse omistamine ei oleks õiguslikult põhjendatav ega ka vajalik. Puudub igasugune mõistlik selgitus, miks peaks varguse süstemaatilisuse hindamisel olema õiguslikult siduv 12 kuud, kuus kuud, üks kuu või üks päev. Sellise range kriteeriumi tunnustamise korral võib tekkida praktikas olukordi, kus süütegude tehiolud ja neist nähtuv isiku eluviis ei jäta vähimatki kahtlust, et isik hangib vargustega endale elatist, ent ajalise kriteeriumi ületamine näiteks ühe päeva võrra vabastaks ta kriminaalkaristusest. Pole välistatud, et sellises olukorras hakkaksid isikud ajaliselt nn arvet pidama ja oma tegevust teadlikult planeerima. Kolleegiumil on põhjust arvata, et varastatu väärtuse osas seda praegu ka tehakse (KarS § 218 lg 2 järgi ei tohi varastatu väärtus ületada 64 eurot). Ajalist faktorit peavad kohtud kindlasti hindama, kuid seda tuleb teha tegude sisemise seose analüüsi juures. Ajavavahemik, mille jooksul vaadeldavad teod toime pannakse, võib toetada süütegude nn ühtset käekirja. Teisalt ei ole võimatu, et ka ühe päeva jooksul toime pandud kolm või enam vargust võivad erineda tehioludelt nii oluliselt, et sisemist seost ei ilmnegi. Siit nähtub, et ajalisele faktorile ei saa omistada iseseisvat õiguslikku tähendust teo kvalifitseerimisel KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, kuid see on teiste tunnuste hulgas üks reaalne ja mõõdetav kriteerium, mille kaudu tuvastada tegude vaheline sisemine seos või selle puudumine.
18. Väheväärtuslike asjade süstemaatilise varguse korral ei ole erinevate süütegudega varastatu väärtusel iseseisvat tähendust. Näiteks järjepidevalt kauplusest alla 64 eurot maksvaid asju varastavale isikule tehtava süüetteheite suurus ei tulene üksnes varastatu väärtusest, st kahju suurusest, vaid ka sellest, milline on tema kuritegeliku käitumise intensiivsus ja suhtumine võõrasse omandisse üldiselt. Seadusandaja on pidanud vajalikuks kaitsta õiguskorda ka väheväärtuslike asjade suhtes toime pandud varguste eest, eesmärgiga suunata varastamist normiks pidav isik raskemat karistust ettenägeva seadusega õiguskuulekale elule.
19. Eeltoodut arvestades, tühistab kolleegium ringkonnakohtu määruse ja märgib, et kriminaalasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata terviklikult R. Ilviku praeguses kriminaalasjas süüksarvatud teo sisemist seost eelmiste asjassepuutuvate tegudega. Seejuures tuleb hinnata tegude tehiolusid, s.h ka ajafaktorit ja isiku eluviisi, s.h isiku harjumuslikku käitumist ning motiive, otsustamaks teo vastavus KarS § 199 lg 2 p 9 või KarS § 218 lg 2 järgi.
20. R. Ilviku kaitsja esitas koos vastusega prokuratuuri määruskaebusele Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks määruskaebuse materjaliga tutvumise ja määruskaebusele vastuse koostamise eest Advokaadibüroole Kasak & Missik summas 43,20 eurot (sh käibemaks 7,20 eurot). Taotlusest nähtuvalt kulutas kaitsja nii määruskaebuse materjalidega tutvumiseks kui ka määruskaebusele vastuse koostamiseks ühe tunni. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
21. detsembri
22. a otsuse (
23. aprillil 2013 jõustunud redaktsioonis) punktidest 2 ja 23 juhindudes rahuldada. Kuna Riigikohus rahuldab prokuratuuri määruskaebuse, tuleb see menetluskulu jätta KrMS § 187 lg 1 alusel riigi kanda
24. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 1, tühistab kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
25. märtsi
26. a määruse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ja saadab kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Määruskaebus tuleb rahuldada. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi