Obsah (9)

§ 7§ 1050§ 130§ 6§ 1045§ 1043§ 104§ 134§ 127

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-73-13 Otsuse kuupäev Tartu, 20. juuni 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

) § 1045 lg 1 p 2). Kostja on rikkunud oma tegevusetusega üldist käibekohustust. Kostja kui elamu omanik oli paigaldanud valgustussüsteemi, kuid see ei olnud sobilik (valgustus ei suutnud tagada alati iga isiku ohutust). Ajarelee, mis lülitab valguse põlema üldkasutatavas koridoris treppidel ja kustutab 1 minuti ja 42 sekundi pärast, on selgelt ebapiisav ja ei taga erinevas vanuses ja erineva liikumisvõimega isikute ohutut liikumist mitmekorruselises elamus nii tavaolukorras kui ka avariiolukorras. Kostja esitatud dokumendid elektripaigaldise nõuetekohase paigaldamise kohta ei tõenda nõuetekohase ja piisava valgustuse olemasolu. Kortermaja omanik peab valgustuse paigaldamisel tegema riskianalüüsi, arvestades kortermaja tingimustega, ja tagama liikujatele alatise ja igakülgse ohutuse. Kostjale saab ette heita hea usu põhimõttest (

§ 7ja § 104 lg 3) tuleneva seaduses otseselt sätestamata kohustuse rikkumist.

Kostja ei teinud kõike mõislikku selleks, et keegi tema tegevuse tõttu kahju ei saaks (ei taganud kortermaja omanikuna selle treppidel ohutut liikumist). Sellise käibekohustuse rikkumise kaudu saab sisustada ka ehitusseaduse § 3 lg-tes 1 ning 4 ja §-s 29 märgitud ohutuse põhimõtte rikkumist. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et hageja oleks pidanud teavitama oma tütart sellest, et valgustust ei ole, või liikuma taskulambi abil. Ka on põhjendamatu väide, et kuna kellegagi pole varem õnnetust treppidel juhtunud, siis on järelikult valgustus nõuetekohane. Nõustuda ei saa kostjaga, et üürnik oleks pidanud ise ohtliku avause kindlustama ja muutma selle ohutuks. Tegemist oli projektijärgse avausega ja selle muutmine ohutumaks ei ole üürniku võimuses. Ohutuse tagamine oli korterelamu omaniku kohustuseks. Kostjat ei vabasta vastutusest ka asjaolu, et elamule oli väljastatud kasutusluba ning ehitis oli projektikohane. Kortermaja valgustus renoveeriti 2006. a-l ja kostjal tulnuks teha sellekohane riskianalüüs. Kostja ei ole esitanud oma süüd välistavate asjaolude tõendamiseks ühtegi tõendit (

§ 1050

lg 1).

§ 130

lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta kahjustatud isikule talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Tõenditele antud hinnangust tuleneb, et kostjalt hageja kasuks hüvitise väljamõistmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Arvestades tervisekahjustuse asjaolusid, selle iseloomu, kostja majanduslikku olukorda, varasemat kohtupraktikat ja rahavääringu muutusi aastatel 2007–2012, on hageja nõutud hüvitise suurus mõistlik. Ei ole alust nõudesummat vähendada.

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
3. detsembri
4. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus võttis asja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud asjaolud (tervisekahjustuse tekkimise asjaolud ja nende raskus). Lisaks arvestas ringkonnakohus sellega, et elamu on ehitatud
5. a-l projekti kohaselt ning et avaus väljapääsu suuna suhtes parempoolses seinas (millest hageja läbi kukkus) on projektikohane. Need avaused on igal korrusel sarnased ja seda alates hoone ehitamisest. Avause mõõtmed on 105 cm (kõrgus) * 311,5 cm (laius) * 44,5 cm (sügavus). Avad on horisontaalsed: trepp kulgeb ava suhtes diagonaalselt, trepiastmete ja ava alumise ääre vahe on teise korruse kõige lähemast punktist mõõdetuna 26 cm ning kõige alumisest punktist mõõdetuna 174,5 cm. Väljapääsu suuna suhtes vasakpoolses seinas on trepi kogupikkuses käsipuu. Selline lahendus on kooskõlas projektiga. Trepikoridoris on aknad ning seinas oleva vaidlusaluse ava kaudu pääseb loomulik valgus ka ava taha jäävasse esimese korruse koridoriossa (kuhu hageja kukkudes lamama jäi). Maakohus sisustas kostja käibekohustuse valesti. Käibekohustus tähendab seda, et igaühel, kes loob oma käitumisega ohu või kontrollib ohtlikku olukorda ja laseb ohul kesta, lasub kohustus võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud meetmed, mis on juhtumi asjaolusid arvestades ohu vältimiseks ja kõrvaldamiseks vajalikud ja jõukohased, et kaitsta teisi isikuid ja nende absoluutseid õigusi ohu realiseerumise eest. Käibes nõutav käitumisstandard vastab mõistliku isiku käitumisele samas olukorras ja sõltub käitumisega mõjutatavate õigushüvede olemusest ja väärtusest, tegevuse ohtlikkusest, käitujalt oodatavast asjatundlikkusest, kahju tekitaja ja kannatanu vahelise suhte lähedusest või nendevahelisest erilisest usaldusest, samuti ettevaatusabinõu ning eesmärgi saavutamise alternatiivse viisi kättesaadavusest ja maksumusest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138,

§ 6lg 1 ja § 7 lg 1).

Asjas ei ole tõendatud, et kostja oleks loonud oma tegemata jätmisega realiseerunud ohu ning et ta oleks vaidlusaluses olukorras olnud seotud käitumisstandardiga, mis kohustas teda võtma tarvitusele täiendavad abinõud hagejale tekkinud kahju vältimiseks. Arvestades ava kõrgust esimese korruse põrandast, võib sellest alla kukkumine põhjustada tuntavat tervisekahju (nagu vaidlusalusel juhul ongi juhtunud). Samas oli avaus projektikohane ehituslik lahendus, mis on püsinud muutumatuna alates

1. aastast. Arvestades avause mõõtmeid ja asukohta seinas, on raske ette kujutada kedagi sellest läbi kukkumas. Kukkumine on võimalik (see juhtus hagejaga), kuid ei ole kuigi tõenäoline. Enam kui 60 aasta jooksul enne vaidlusalust juhtumit ei ole keegi avausest läbi kukkunud. Kukkumise riski vähendas ka see, et trepikoda oli valgustatud: sellel olid aknad, millest pääses sisse loomulik valgus. Samuti oli koridoris elektrivalgustussüsteem, mille toimimise põhimõtteid on kirjeldatud eespool. Maakohus leidis ekslikult, et kostja käibekohustuse standardi kindlaksmääramisel ei saanud arvestada aknast tuleva loomuliku valgusega. Koridori valgustuse juures ei ole määrav mitte see, kas hageja jõudis tema isikupära ja liikumisviisi arvestades ajarelee ühe tsükliga teiselt korruselt välisukseni, vaid see, et valgustussüsteem tagas sisselülitatuse korral koridori valgustuse ega piiranud valgustuse korduvat sisselülitamist. Trepil liikumise ohtusid vähendas trepikoridori vasakus seinas kogu trepi pikkuses asuv trepikäsipuu, mida hageja teadmata põhjusel ei kasutanud. Majaomanik sai trepikäsipuu olemasolul eeldada, et trepist laskuja vajadusel (kui ta vajab trepist allaminekuks tuge) seda ka kasutab. Maakohus leidis ekslikult, et kortermaja omanik peaks tagama, et liikumine üldkoridori treppidel oleks igal juhul igas olukorras ja alati kõigile ohutu. Majaomaniku käitumisstandardiks on tagada, et liikumine trepikojas oleks keskmise mõistliku isiku jaoks selle tava- ja sihipärasel kasutamisel ohutu. Maakohus ei arvestanud, et korteriuste ees vahekoridoris oli valgustus, mis töötas liikumisanduriga ja mis hageja korterist väljudes sisse lülitus, samuti oli trepi kohal valgustus, mis töötas ajareleega, see oli korras ja hageja tütar lülistas selle ka sisse. Asjas ei ole välja selgitatud, mis takistas trepi kohal valgustuse kustudes selle korduvat sisselülitamist. Kostja käibekohustuse sisustamisel tuli arvestada ka sellega, et hageja võõrustajalt sai oodata, et ta teeb kõik võimaliku, et külalised õnnelikult tänavale jõuaksid (seda enam, kui külalisi oli mitu ja üks neist oli erivajadustega). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse või alternatiivselt saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus asus valele seisukohale, et kostja ei vastuta tekitatud kahju eest. Maakohus tegi asjas kõiki tõendeid objektiivselt hinnates õige otsuse, kui leidis, et kostja lõi realiseerunud ohu ja ei taganud üldkasutatavas trepikojas vajalikke ohutusnõudeid. Ohutuse oleks taganud alaline valgustussüsteem või valgustussüsteem, milles kasutatakse piisava pikkusega ajareleed või liikumisandurit, samuti seinaavale paigaldatud piire või avause katmine klaaspaketiga.
3. Vastuses hageja kassatsioonkaebusele vaidles kostja kaebusele vastu, leides, et ringkonnakohtu otsuse on põhjendatud ja õige. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kolleegium saab TsMS § 691 p 5 alusel teha uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt.
5. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja vastutab hageja kehavigastusega tekkinud mittevaralise kahju eest. Maakohus rahuldas hageja nõude kostja vastu talle tekitatud tervisekahju eest hüvitise saamiseks, leides, et kostja peab hagejale hüvitist maksma, sest ta rikkus oma tegevusetusega temal lasuvat üldist käibekohustust. Ringkonnakohus asus vastupidisele seisukohale.
6. Kolleegium on üldist käibekohustust sisustanud kohustusena tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid (vt Riigikohtu
7. detsembri
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16112, p 10). Selliselt on üldist käibekohustust mõistnud ka asja lahendanud kohtud. Üldine käibekohustus tähendab isiku kohustust teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada. Eelviidatud otsuses on kolleegium selgitanud, et üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu alusel juhtudel, kui kahju põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist (

§ 1045lg 1 p 7).

Kohtud tuvastasid praeguses asjas, et kostjale ei saa ette heita ühtegi deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist. Seega sai kostja vastutada hagejale tekkinud kahju eest juhul, kui kostja on rikkunud mingit üldist käibekohustust. Ringkonnakohus märkis õigesti, et hageja nõude aluseks on

§ 1043, § 1045 lg 1 p 2 ja § 1050.

Kohtud jagasid praeguses asjas iseenesest õigesti asjaolude tõendamiskoormuse, leides, et kostja teo õigusvastasuse (

§ 1045

lg 1 p 2) tõendamise koormus lasub hagejal ning et kostjal kui kahju tekitajal tuleb vastutusest vabanemiseks tõendada

§ 1050

lg 1 järgi oma süü puudumine (et ta tegi kõik mõistlikult vajaliku ja võimaliku käibekohustuse täitmiseks) või et esinevad vastutust välistavad subjektiivsed asjaolud (

§ 1050

lg 2) (vt eeltoodu kohta ka tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12 tehtud otsuse p-d 12–14). Kolleegium selgitab täiendavalt, et kuna üldine käibekohustus tähendab õigusteoorias üldtunnustatud seisukoha järgi hoolsuskohustust, hooletus on

§ 104

lg 2 järgi süü üheks vormiks ning

§ 1050

lg 1 järgi eeldatakse kahju õigusvastaselt tekitanud isiku süüd, siis lasus kostjal koormus tõendada, et ta ei rikkunud üldist käibekohustust. Sellise tõendamiskoormuse tekkimiseks peab hageja olema tõendanud, et kahju tekkis kostja loodud ohu tagajärjel ning et kostja süü ehk üldise käibekohustuse rikkumine ei ole juhtumi asjaoludest tulenevalt ilmselgelt välistatud. Eeltoodust tulenevalt pidi hageja praeguses asjas

§ 1045

lg 1 p 2 järgi tõendama, et kostja oli oma tegevusega loonud hageja jaoks ohtliku olukorra, et hageja sai kehavigastuse sellisest olukorrast lähtunud riski realiseerumise tagajärjel ning et kostja süü kehavigastuse põhjustamises ei ole ilmselgelt välistatud. 11. Kolleegium leiab, et kohtute tuvastatud asjaolude järgi oli kostja loonud ohtliku olukorra hageja jaoks sellega, et maja trepikoja seinas oli avaus, kust hagejal ja teistel isikutel oli võimalik alla kukkuda, ning et trepikoja valgustus oli ehitatud selliselt, et see ei taganud trepikojas esimest korda viibiva isiku trepist ohutut alla minekut. Kolleegium rõhutab, et olukorra ohtlikkus ilmneb praegusel juhul kahe teguri – avause ja valgustuse – koosmõjus. Pooled ei vaidle, et hageja kukkus nimetatud avausest alla ja sai kehavigastuse ajal, mil trepikoja valgustus oli välja lülitunud. Kolleegiumi hinnangul sai kostja kohtute tuvastatud asjaoludest nähtuvalt muuta olukorda ohutumaks ja välistada kahju tekkimise. Seetõttu lasus kostjal

§ 1050

lg 1 järgi koormus tõendada, et ta tegi kõik mõistlikult vajaliku selleks, et tema loodud ohust tulenev risk ei realiseeruks. Maakohus leidis õigesti, et kostja rikkus üldist käibekohustust. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu vastupidise seisukohaga. Kostjal kui majaomanikul ja maja korterid välja üürinud isikul tuli tagada trepikojas liikuvate isikute – nii üürnike kui ka muude isikute – ohutus. Trepikoja projektijärgne lahendus, mille kohaselt asus koridori parempoolses seinas avaus mõõtmetega 105 cm (kõrgus) * 311,5 cm (laius) * 44,5 cm (sügavus), koosmõjus kasutatava valgustuslahendusega ei taganud trepikojas liikujate ohtust. Seda tõendab iseenesest ka hagejaga juhtunu. Tuvastatud asjaoludel vähendas trepil liikumise ohtusid koridori vasakus seinas kogu trepi pikkuses asuv trepikäsipuu ja koridori avanevad aknad, millest pääses koridori loomulikku valgust. Eeltoodu oli aga avause mõõtmeid ja asukohta, samuti kasutatud valgustuslahendust arvestades trepikojas liikumise ohutuse tagamiseks kolleegiumi arvates ebapiisav. Kolleegium nõustub küll ringkonnakohtuga, et majaomaniku käibekohustuse hulka kuulub kohustus tagada tava- ja sihipäraselt trepikojas liikuva keskmiselt mõistliku isiku ohutus, kuid kohtute tuvastatud trepikojalahendus sellist ohutust kolleegiumi hinnangul ei taga. Samas ei ole kostja tõendanud, et avause ohutuks muutmine, nt avause ette piirde ehitamine, oleks olnud võimatu või oleks nõudnud temalt ebamõistlikke kulutusi. Ometi on ilmselge, et nt avause ette piirde panemisega oleks saanud hõlpsasti välistada kõnealuse ohu realiseerumise. Kostja ei ole tuginenud sellele ega tõendanud, et piirde panemine oleks olnud seaduse järgi keelatud. Ringkonnakohus märkis iseenesest õigesti, et mida raskem on ähvardav kahju (praeguses asjas põhjustas seinas olevast avausest allakukkumine hagejale tervisekahju), mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ja mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus võtta tarvitusele abinõud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Kolleegium nõustub, et hoolsuskohustuse ehk üldise käibekohustusena ei saa nõuda isikult võimatut ning ka kostjalt kui majaomanikult oodatav käitumine peab olema mõistlik. Kostja hoolsuskohustuse määra hindamisel

§ 1050

lg 1 järgi tuleb kolleegiumi arvates võtta arvesse ka asjaolu, et kostja tegutseb üürileandjana ning seetõttu peab ta olema hoolas määral, mis vastab keskmise üürileandja hoolsuse määrale. Üürileandja peab arvestama, et üüritud ruume võivad külastada isikud, kes tulevad maja trepikotta esimest korda ning ei pruugi kohe saada aru varitsevatest ohtudest. Seega juhul, kui hagejaga oleks juhtunud sarnane õnnetus majas, milles asuvaid ruume ei ole välja üüritud, siis oleks kohtud võinud konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades ka leida, et majaomanik ei ole üldist käibekohustust rikkunud. Kolleegium rõhutab, et kostja vastutuse jaoks ei ole tähtsust, et varem ei ole keegi samast avausest alla kukkunud. Kostja tõendamiskoormuse tekkimiseks

§ 1050lg 1 järgi on piisav, et kahju tekkimine on mõistlikult võttes ettenähtav.

Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht, et kostja ei vastuta, sest hageja ohutuse tagamise kohustus lasus üürnikul, kelle kasutuses olevat korterit hageja külastas. Ka ei ole üürnikul õigust omatahtsi teha üürimaja üldkasutatavates ruumides ümberehitusi. 12. Tulenevalt eeltoodust leiab kolleegium, et kostja lõi oma tegevusega ohu hageja tervisele ega võtnud kasutusele kõiki mõistlikult vajalikke ja sobilikke meetmeid, millega ta oleks saanud ära hoida hageja tervise kahjustamise. Kostja tegevus on õigusvastane

§ 1045lg 1 p 2 järgi.

Õigusvastasust välistavaid asjaolusid

§ 1045

lg 2 järgi ei esine ning kostja ei ole suutnud

§ 1050lg 1 järgi tõendada, et ta ei olnud hooletu.

Kostja ei ole tuginenud asjaoludele, mis oleksid andnud aluse kohaldada

§ 1050lg-t 2.

Seega esinevad kõik deliktilise üldvastutuse eeldused ning kostja peab hagejale tekitatud kahju hüvitama.

1. Hageja nõutud mittevaralise kahju hüvitamise piirid tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral sätestas enne
2. detsembrit 2010 kehtinud

§ 130lg 2.

Selle sätte kohaselt tuli isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Sama põhimõte on sätestatud 31. detsembril 2010 jõustunud

§ 134lg-s 2.

Kolleegium on selgitanud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurus, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Küll aga oleneb mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p-d 11–13). Kolleegium on oma varasemates lahendites käsitlenud asjaolusid, mida tuli

§ 130lg 2 järgi rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada.

Kolleegium on juhtinud tähelepanu, et arvestada tuleb erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust" (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 p 14), samuti ka hageja võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises (vt viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08 tehtud otsuse p 14). Sama mõtet on Riigikohus väljendanud ka
3. mail 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07 tehtud otsuse ps 14, kus on öeldud, et

§ 130

lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada hageja hooletust, hageja kehavigastuse raskust ja muid kehavigastusega kaasnenud negatiivseid mittevaralisi tagajärgi. Praeguses asjas tuvastas maakohus hagejale tekkinud negatiivsed mittevaralised tagajärjed ja arvestas mittevaralise kahju eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel hageja füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, samuti tema elukorralduse ja tegevuse piirangutest tingitud heaolu langust. Samuti võttis maakohus arvesse varasemat kohtupraktikat mittevaralise kahju nõuete lahendamise kohta ning aastatega toimunud rahavääringu muutusi. Maakohus on hinnanud ka kostjalt hageja kasuks väljamõistetava hüvitise sissenõudmise tagajärgi kahju tekitajale, veendudes et kahju hüvitamine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et kõigile eeltoodud asjaoludele hinnangu andmine on

§ 130lg 2 järgi mõistliku rahasumma suuruse kindlakstegemisel oluline.

Samas jättis maakohus tähelepanuta, et viidatud sätte kohaldamisel tuli arvestada ka seda, milline oli hageja osa kahju tekitanud sündmuse põhjustamisel, sh hageja võimalus ohtu tajuda ja selle realiseerumist hoolikalt käitudes vältida. Kohtute tuvastatud asjaoludel vähendas trepil liikumise ohtusid koridori vasakus seinas kogu trepi pikkuses asuv trepikäsipuu. Hageja seda ei kasutanud., kuid võimalus selleks oli tagatud, sest hageja ei alustanud trepist allaliikumist pimedast koridorist. Kohtute tuvastatud asjaoludel töötas korteriuste ees vahekoridoris liikumisanduriga valgustus, mis lülitus sisse hageja korterist väljudes, ning trepi kohal oli ajareleega töötav valgustus, mille lülitas sisse elamus elav hageja tütar. Samuti ei liikunud hageja trepil üksinda, st trepil liikujate omavaheline suhtlemine võimaldas ilmselt korraldada ajareleega töötava valgustuse korduvat sisselülitamist. Kuivõrd maakohus jättis kostjalt väljamõistetava mittevaralise kahju suuruse kohta diskretsiooniotsuse tegemisel kaalumata hageja enda osa kahju tekitanud sündmuse põhjustamisel, tuleb maakohtus kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitist vähendada. Kolleegium peab põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitisena 4112 eurot 93 senti. 14. Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, määrab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, jääb TsMS § 163 lg 1 alusel kõigi kohtuastmete menetluskuludest 80% kostja kanda ja 20% hageja kanda. Menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Harju Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest. 15. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Jaak Luik, Henn Jõks, Tambet Tampuu