Obsah (15)

§ 183§ 339§ 2742§ 202§ 191§ 2052§ 306§ 49§ 291§ 289§ 3051§ 175§ 390§ 361§ 337

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-63-13 21. juuni 2013 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaal

) § 2742 lg 1 alusel seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Muu hulgas jäeti ringkonnakohtu määrusega läbi vaatamata Eesti Vabariigi tsiviilhagi M. Kuusi vastu ja tühistati maakohtu otsus osas, millega maakohus oli mõistnud A. Vilemilt konfiskeerimise asendamist korras välja raha ning konfiskeerinud kaks OÜ TunMed kinnistut. Samuti mõistis ringkonnakohus

§ 183alusel riigilt I.

Koka kasuks välja 162 175 eurot 61 senti valitud kaitsjatele makstud tasu katteks (sh 138 166 eurot 1 sendi maakohtus osutatud õigusabi eest makstud tasu katteks ja 24 009 eurot 60 senti apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest makstud tasu katteks). 3.1 Esmalt tuvastas ringkonnakohus prokuröri taotlusel jälitustoimikuga tutvudes, et kõik jälitustoimingud on läbi viidud lubade alusel neis märgitud isikute suhtes näidatud ajavahemikel. Seejärel selgitas kohtukolleegium, miks ta ei nõustu kaitsjate seisukohaga, et maakohtus kriminaalasja arutanud kohtunik pidanuks kriminaalmenetlusest taanduma. Ringkonnakohus ei soostunud ka apellantide seisukohaga, et süüdistusakt on olulises osas selgusetu ja vastuoluline ning et isikute süüdistamine sellise süüdistusakti alusel kujutab endast olulist menetlusnormide rikkumist

§ 339lg 1 p 12 tähenduses.

Järgnevalt konstateeris ringkonnakohus põhistusi esitamata et ta ei tuvastanud kaitsjate apellatsioonides osutatud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi, mis puudutasid maakohtu otsuse rajamist lubamatutele tõenditele, kaitsjate taotletud tunnistajate üle kuulamata jätmist, samuti muude tõendite vastu võtmata jätmist ning kohtuotsuses põhistuste puudumist. 3.2 Samas leidis ringkonnakohus, et kriminaalmenetlus tuleb

§ 2742

lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu lõpetada, põhistades oma seisukohta järgmiselt. 3.2.1 Süüdistatavad A. Vilem, G. Kuus, M. Kuus ja I. Kokk andsid ringkonnakohtu istungil nõusoleku kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. 3.2.2 Menetlusaja kulgemise algust tuleb G. Kuusi ja M. Kuusi puhul lugeda

1. aprillist 2006, A. Vilemi puhul
2. oktoobrist 2006 ja I. Koka puhul
3. oktoobrist
4. Uurija lõpetas töö
5. septembril 2007, koostades kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja edastades selle prokuratuuri. Prokuratuuris seisis kriminaalasi
6. detsembrini 2009, mil süüdistusakt kohtusse saadeti. Süüdistatavad anti kohtu alla
7. aprillil 2010 ja maakohtu otsus kuulutati
8. juulil
9. Ringkonnakohtus määrati asi arutamisele
10. oktoobriks 2012, kuid ühe süüdistatava puudumise tõttu lükkus ringkonnakohtu istung
11. detsembriks 2012, mil asi ka ära arutati. Seega on kriminaalmenetlus kõigi süüdistatavate suhtes kestnud juba üle 6 aasta. Seejuures viibisid G. Kuus ja M. Kuus ka üle 2 kuu vahi all. Alates
12. a oktoobrist kehtib I. Koka ja A. Vilemi suhtes tõkend elukohast lahkumise keeld. Sama tõkend kehtib
13. a detsembrist ka G. Kuusi ja M. Kuusi suhtes. 3.2.3 Ajavahemik uurimisasutuse töö lõppemise ja süüdistusakti koostamise vahel on ebamõistlikult pikk. Prokurör on seda viivitust küll põhjendanud, ent sellele vaatamata ei saa kõnealust ajakulu mõistlikuks pidada. Samuti kestis menetlus maakohtus üle 2 aasta. Tegemist ei ole keeruka ega eriti mahuka kriminaalasjaga. See järeldus tugineb Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-57-11 p-s 15.1 ja nr 3-1-16-11 p-s 18.1 toodud seisukohale, mille kohaselt ainuüksi asjaolu, et menetletakse maksukuritegu, ei muuda kriminaalasja keerukaks ega mahukaks. Menetletav kuritegu ei ole ka raske, sest see kuulub teise astme kuritegude hulka. Süüdistatavad ei ole menetlusest kõrvale hoidunud ega muul viisil menetlust takistanud. 3.2.4 Kuna kriminaalmenetlus tuleb

§ 2742

lg 1 alusel lõpetada, siis ei ole vaja lahendada kaitsjate apellatsioonides tõstatatud süüküsimust ega hakata tõendeid hindama. 3.3 Seoses menetluskulude hüvitamisega märkis ringkonnakohus muu hulgas, et maakohtu järeldus I. Koka kaitsjakulude ülepaisutatuse kohta on paljasõnaline. Samuti ei eelda kaitsjatasu hüvitamine süüdistatavale, et viimane oleks selle tasu menetluskulude väljamõistmise hetkeks ära maksnud. Kohtukolleegium leidis, et taotlustes näidatud kulud on põhjendatud ja tuleb I. Kokale 138 166 euro 1 sendi ulatuses

§ 183alusel hüvitada.

Samuti tuleb I. Kokale

§ 183

alusel hüvitada apellatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu summas 24 009 eurot 60 senti. Maakohtus ja apellatsioonimenetluses kantud kulud on kokku 162 175 eurot 61 senti. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokuratuur, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Määruskaebuse esitaja põhiväited on järgmised. 4.1 Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et tegemist pole mahuka ega keeruka kriminaalasjaga. Kriminaalasjas oli selle prokuratuuri saabudes kokku 13 kahtlustatavat. Neist kolme osas lõpetas prokuratuur menetluse kuriteokoosseisu puudumise või aegumise tõttu. Nelja kahtlustatava suhtes lõpetati kriminaalmenetlus

§ 202alusel.

Kuue kahtlustatava osas koostas prokuratuur süüdistusakti ja saatis kriminaalasja arutamiseks Tartu Maakohtusse. Kohtusse saatmisel oli kriminaalasjas üle 15 köite tõendeid. Prokuratuur taotles 53 tunnistaja ülekuulamist. Lisaks taotlesid kaitsjad 10 tunnistaja kohtusse kutsumist. Ainuüksi need näitajad kinnitavad, et tegemist on keskmisest mahukama kriminaalasjaga. Samuti on tegemist keskmisest keerukama ja tõenduslikust küljest raskema maksuasjaga. Seda seetõttu, et AS K&H maksudeklaratsioonides valeandmete esitamiseks kasutati tegelikkusele mittevastavaid arveid sellistelt äriühingutelt, millel oli lisaks arvete väljastamisele ka reaalne majandustegevus (nn puhverfirmad). Nn puhverfirmad omakorda kasutasid arveid sellistelt äriühingutelt (variäriühingud), mis olid kolmandate isikute kontrolli all. Sellisel moel tehti maksupettuse avastamine keerukaks. Kasutatud skeemi tõendamine eeldas arvukate tunnistajate ülekuulamist (puhverfirmade juhid, varifirmade juhatuse liikmed ja isikud, kelle kontrolli all tegelikult need äriühingud olid) ning tehingute ahela tuvastamist. Tõenduslikust küljest teeb kriminaalasja keerukaks ka AS K&H mitmetasandiline juhtimine. Ringkonnakohtu viited kriminaalasjadele nr 3-1-1-57-11 ja nr 3-1-1-6-11 ei ole asjakohased, sest need kriminaalasjad ei ole praeguse asjaga võrreldavad ei süüdistatavate ja tunnistajate arvu ega tõendusliku raskuse poolest. 4.2 Maksukuritegude raskust tuleb hinnata lähtudes valeandmete esitamise ajalisest kestusest ja valeandmete esitamise tõttu riigile laekumata jäänud maksusumma suurusest. AS K&H maksudeklaratsioonides esitati valeandmeid rohkem kui kolme aasta vältel ja valeandmete esitamise tulemusena jäi riigil laekumata enam kui 21 miljonit krooni makse. Seega on tegemist raske maksukuriteoga. 4.3 Väär on ringkonnakohtu konstateering, et enne süüdistusakti koostamist kriminaalasi lihtsalt seisis kahe aasta vältel prokuratuuris. Prokuratuur kogus kriminaalasjale lisaks kolme köite jagu tõendeid, sh päringud pankadele ja AS-le K&H ning jälitustoimingutega kogutud tõendid. Samuti koostas prokuratuur 7 isiku suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise määrused. Seejuures eeldab kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlustel läbirääkimisi, mis võivad kesta kuid. Seetõttu ei pruugi lõpliku otsustuseni jõudmiseks kulunud töömaht toimikust ilmneda. Menetluse mõningasel seiskumisel olid objektiivsed põhjused. Nimelt on käesolev kriminaalasi puutumuses kriminaalasjaga 05930000231 (nn Tartu arvevabriku kriminaalasi 17 kahtlustatavaga), mis saabus prokuratuuri alles novembris

1. Alates prokuratuuri saabumisest toimusid kriminaalasjas nr 05930000231 kokkuleppemenetluse läbirääkimised, mis päädisid 14 kahtlustatavaga kokkuleppe sõlmisega
2. a suvel ja Tartu Maakohtu
3. septembri
4. a süüdimõistva kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-09-
5. Osutatud asjas tuvastatu oli vajalik eeldus käesoleva asja lahendamiseks, sest AS K&H maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise aluseks olid enamuses just sellised arved, mille puhul AS K&H alltöövõtja näitas omakorda alltöövõttu arvevabriku kontrolli all olevatest äriühingutest. Ühtlasi oli Tartu Maakohtu
6. septembri
7. a otsus praeguses asjas tõend nn arvevabriku toimimise kohta. 4.4 Ebaõige on ka ringkonnakohtu järeldus, et süüdistatavad ja nende kaitsjad ei takistanud tõhusat kohtumenetlust. Kohtumenetluse pikkust esimese astme kohtus mõjutasid eelkõige kaitsjate mahukad samasisulised taotlused ning hõivatus muude asjadega, mis tingis kriminaalasja korduva edasilükkamise mitmeks kuuks. Kaitsjad esitasid maakohtus korduvalt mahukaid taotlusi ühtede ja samade tunnistajate ülekuulamiseks ja tõendite kogumiseks. Seejuures kandsid kaitsjad kirjalikult esitatud taotlused kohtusaalis täies mahus ette, raisates sel viisil aega. 4.5 Tuginedes Riigikohtu praktikale mõistliku menetlusaja käsitlemisel, leiab prokurör, et praeguses asjas ei ole mõistlik menetlusaeg möödunud.
8. Vastuses määruskaebusele paluvad I. Koka kaitsjad vandeadvokaadid H. Pikmets ja R. Rask jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata, põhjendades oma taotlust järgmiselt. 5.1 Kaitsjad nõustuvad, et käesolev kriminaalasi on mahukas. Samas koormas asja mahukus ennekõike kaitsjaid. Neil kulus palju aega, et mõista kriminaalasja tervikpilti. Seda just prokuratuuri tegevuse tõttu, sest kriminaaltoimik koosnes erinevatest kriminaalasjadest eraldamiste ja ühendamiste kaudu saadud materjalist, samuti materjalist, millel ei olnud kriminaalasjas tähendust (nt valikuta esitatud arvelduskontode väljavõtted ja kõneeristused, mida prokurör ei seostanud isegi kohtumenetluses süüdistuse asjaoludega, äriregistri teabesüsteemi väljatrükid, toimikusse mitmes eksemplaris lisatud raamatupidamisdokumendid). Prokurör keeldus võimaldamast kaitsjatele ligipääsu käesoleva asjaga seotud kriminaalasja materjalidele. Pärast seda, kui kaitsjad kohtu korraldusel siiski said nendele materjalidele ligipääsu, piirati kaitsjate õigust teha sealt leitud materjalidest koopiaid. Mis puudutab kriminaalasja keerukust, siis on analoogseid asju Eesti kohtutes menetletud ja menetlemisel palju. Selle kriminaalasja potentsiaalne keerukus ei ole õigusteoreetilist laadi, vaid pigem tõenduslik. Siinkohal valis aga prokurör tõendite kogumisel strateegia, mis seisnes selles, et kuriteo täideviijate ja kaasaaitamises süüdistatavate isikute teod eraldati eraldi menetlustesse ning kaasaaitajaid hakati ükshaaval survestama kokkulepete sõlmimisega. Siit tuleb ka põhjus, miks kohtueelne menetlus praeguses asjas kaks aastat sisuliselt seisis. Nimelt tegeles prokurör sel ajal teistes kriminaalasjades kokkulepete sõlmimisega ehk teisisõnu "tõendite kogumisega" praeguse asja tarbeks. Sõlmiti kokkuleppeid, kuhu kirjutati sisse ka kaasaitamisteod AS K&H väidetavale maksusüüteole. Sellega loodi olukord, kus tõendeid AS K&H ning I. Koka süü tõendamiseks ei oleks justkui vajagi, sest kõik väidetavad kaasaaitajad on AS K&H ning I. Koka süüd kinnitanud. Seega on prokuröri väide kriminaalasja keerukuse kohta vale, sest tegelikult ei vaevunud prokurör ja uurijad selgitama välja I. Kokale ja AS-le K&H etteheidetavate tegudega seotud asjaolusid ning koguma süüdistuse tõendamiseks otseseid tõendeid, vaid sama efekt loodeti saavutada vahi all viibivate "kaasaaitajatega" kokkuleppeid sõlmides. 5.2 Prokurör tugineb määruskaebuses muu hulgas asjaolule, et prokuratuur on kokku 7 süüdistatava osas kriminaalmenetluse lõpetanud. Jääb arusaamatuks, mis puutumus on sellel asjaolul I. Kokaga. See, kui ühe isikuga läbirääkimiste pidamisega õigustatakse teise isiku suhtes kulgeva menetlusaja mõistlikkust, on käsitatav selle teise isiku põhiõiguste rikkumisena. Asjakohane pole prokuröri viide 53 prokuratuuri taotletud tunnistaja ülekuulamisele, sest paljude nende tunnistajate ülekuulamine polnud tegelikult vajalik. AS K&H tegi tehinguid üksnes 5 varifirmaga, prokuröri taotlusel kuulati üle aga kokku 30 varifirma juhatuse liikmed, kelle juhitud äriühingutel puudus AS-ga K&H puutumus. Samuti on tähelepanuväärne, et paljud prokuröri võtmetunnistajad keeldusid ütluste andmisest, mistõttu ei võtnud nende ülekuulamine ka aega. Prokurör jätab märkimata, et just tema kuulas osa tunnistajatest kohtus üle koguni kahel korral. Mis puudutab kaitsjate taotletud tunnistajaid (kokku oli neid 9), siis nendest 4 keeldusid samuti kohtus ütluste andmisest. Eksitav on määruskaebuse esitaja väide, et prokuratuur kogus kriminaalasjas juurde 3 köidet tõendeid. Osutatud 3 köitest 2 (toimiku kd-d 13 ja 14) kujutavad endast jälitustegevuse protokolle, mis olid materjalina prokuratuuril olemas juba enne, kui I. Kokk ning AS K&H kahtlustatavateks tunnistati (ehk siis enne
9. a. oktoobrit). Kolmas prokuratuuris koostatud köide (
10. köide) hõlmab peaasjalikult erinevatest seotud kriminaalmenetlustest saadud kohtuotsuseid, mis asjaolude tuvastamise osas ei ole käsitatavad tõenditena. Lisaks jätab prokurör märkimata, et kohtueelses menetluses andis AS K&H vabatahtlikult ja viivituseta uurijatele üle kogu raamatupidamisdokumentatsiooni, mida uurijad vajalikuks pidasid, ja tegi kogu kohtueelse menetluse vältel uurijatega igakülgset koostööd. Samuti osutas uurimisel igakülgset abi I. Kokk ise, vastates kõikidele uurijate küsimustele, saavutamaks kriminaalmenetluse võimalikult kiire lõpetamine. I. Kokast ega AS K&H töötajatest johtuvalt ei jäänud tegemata ükski menetlustoiming. Enam kui 2 aastat oli kohtueelses uurimises vaikus I. Kokale kohaldati sel perioodil elukohast lahkumise keeldu. Asjaolu, et prokurör kauples samal ajal teistes menetlustes välja kokkuleppeid, ei õigusta ilmselget passiivsusperioodi käesolevas kriminaalasjas. 5.3 Määruskaebuses on asutud seisukohale, et kohtumenetluse venimise maakohtus tingisid ennekõike kaitsjate mahukad samasisulised taotlused. Tegemist on lausvalega. Esiteks kulus prokuröri tõendite uurimisele kohtus 9 kuud, samas kui kaitsjate tõendite uurimine võttis aega 2-3 kuud. Mis puudutab kaitsjate korduvtaotlusi, siis nende esitamine oli tingitud asjaolust, et kohtumäärused, millega kohus kaitsjate algsed taotlused rahuldamata jättis, olid enamjaolt põhistamata või jättis kohus kaitsjate taotlustele üldse reageerimata. Kaitsjate taotlused ei põhjustanud menetluse venimist (istungite edasilükkamist), sest kohus lahendas taotlusi reeglina istungitevahelisel ajal või istungivaheaegadel. Määruskaebuses tehtud viide kaitsjate hõivatusele teiste asjadega kui menetluse venimise põhjusele on liialdus. Raskused istungiaegade kooskõlastamisel olid tingitud eeskätt I. Koka kaassüüdistatavate määratud kaitsjate hõivatusest teistes asjades, samuti prokuröri hõivatusest teiste kriminaalasjade ja koolitustega. 5.4 Kriminaalasja edasine menetlemine põhjustab I. Kokale ebamõistlikke tervislikke, perekondlikke, sotsiaalseid ja majanduslikke kannatusi.
11. M. Kuusi, G. Kuusi ja OÜ TunMed kaitsja vandeadvokaat M. Valge on samuti seisukohal, et prokuratuuri määruskaebus tuleks jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata. Kaitsja märgib kokkuvõtlikult, et mõistlik menetlusaeg on selles asjas möödunud. Süüdistatavad ei ole menetlusest kõrvale hoidunud ega seda muul viisil takistanud. Menetletavat kuritegu ei saa pidada ka raskeks, sest see kuulub teise astme kuritegude hulka.
12. Ka A. Vilemi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi H. Kuningas leiab, et prokuratuuri määruskaebus on põhjendamatu ja ringkonnakohtu vaidlustatud määrus seaduslik. Kaitsja seisukohad on järgmised. 7.1 Kriminaalmenetlus A. Vilemi suhtes algas
13. oktoobril
14. Otsuses Kangasluoma vs. Soome, kus oli tegemist samuti mahuka maksuasjaga, luges inimõiguste kohus ebamõistlikuks juba 5-aastase menetlusaja. A. Vilemi kahtlustatavana ülekuulamisest kohtu alla andmiseni möödus peaaegu kolm aastat. Menetlus maakohtus kestis üle kahe aasta. Millegagi pole põhjendatud ebamõistlikult pikk ajavahemik kriminaalmenetluse alustamise ja süüdistatava kohtu alla andmise vahel. Ebamõistlikult pikk - üle kahe aasta - oli ajavahemik ka eeluurimise lõppemise ja süüdistusakti koostamise vahel. Alates 2006 oktoobrist kehtib A. Vilemi suhtes tõkend elukohast lahkumise keeld. 7.2 Kaitsjate seisukohalt on praegune kriminaalasi keskmisest mahukam. Samas ei saa käesolevat kriminaalasja pidada riigi seisukohalt keerukaks. Asjaolu, et kriminaalasi on paljuköiteline, on tingitud eelkõige toimikus olevatest raamatupidamisdokumentidest. 7.3 A. Vilem ei ole oma käitumisega mingil viisil takistanud menetluse läbiviimist lühema aja jooksul. Ta on viibinud kõigil kohtuistungitel. Etteheited ei saa teha ka kaitsjatele. Asjaolu, et kaitsjad esitasid kohtuniku vastu taandamistaotlusi ja taotlusi täiendavate tõendite vastuvõtmiseks, oli tingitud menetluse käigust. 7.4 Menetluse pikenemine maakohtus oli olulisel määral tingitud sellest, et prokurör hindas valesti enda tunnistajate ülekuulamisele kuluvat aega, samuti ei olnud prokurör suuteline osasid tunnistajaid kohtusse toimetama, mistõttu läks osa istungipäevi raisku. Samuti otsustas prokurör kuulata osa tunnistajaid üle kaks korda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15. Kolleegium annab esmalt hinnangu kriminaalmenetluse lõpetamisele (I), käsitleb seejärel

§ 191lg 3 alusel ringkonnakohtu otsustust I.

Koka menetluskulude kohta (II) ja võtab lõpuks kokku määruskaebemenetluse tulemuse ning lahendab määruskaebemenetluse kuludega seonduvad küsimused (III). I 9.

§ 2742

lg 1, mille alusel ringkonnakohus käesoleva kriminaalmenetluse lõpetas, sätestab, et kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus süüdistatava nõusolekul sama seadustiku §-s 2052 sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse lõpetada.

§ 2052

nimetab kriminaalmenetluse lõpetamisel arvestatavate asjaoludena kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ja muid asjaolusid. Isiku õigus enda kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul tuleneb ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 esimesest lausest. Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt hinnatakse menetlusaja mõistlikkust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt König vs. Saksamaa, otsus

1. juunist 1978, p-d 99 ja 111; Kudla vs. Poola, p 124; Valeriy Kovalenko vs. Venemaa, otsus
2. maist 2012, p 58). Juhtudel, mil menetlusaeg on olnud ilmselgelt ebamõistlik, on inimõiguste kohus pidanud võimalikuks tuvastada EIÕK art 6 lg 1 esimese lause rikkumine üksikuid hindamiskriteeriume üksikasjalikult vaagimata (vt nt Estima Jorge vs. Portugal, otsus
3. aprillist 1998, p 45).
4. Selle kriminaalasja menetlusaeg ulatub erinevate süüdistatavate puhul praeguseks ca 6 aastast 8 kuust ca 7 aasta 2 kuuni (vt otsuse punkt 3.2.2).
5. Kolleegium möönab, et kuigi materiaalõiguslikust aspektist ei saa praegust kriminaalasja keerukaks pidada, siis tõenduslikult on see mahukas ja keskmisest keerukam. Määruskaebuse esitajaga tuleb nõustuda selles, et tõendamismahu poolest ületab käesolev kriminaalasi oluliselt neid juhtumeid, mida Riigikohus käsitles otsustes asjades nr 3-1-1-6-11 ja 3-1-1-57-
6. Seetõttu pole kohane ringkonnakohtu järeldus, et tulenevalt viidatud asjades väljendatud Riigikohtu seisukohtadest, ei saa ka praegust kriminaalasja keerukaks ega mahukaks lugeda. Samas ei õigusta kriminaalasja keerukus iseenesest menetluse pikaajalisust ja arvestada tuleb teisi tegureid (vt Golovkin vs. Venemaa, Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus
7. aprillist 2008, p 39).
8. Ringkonnakohus on menetlusaja mõistlikkuse hindamisel õigustatult pööranud põhitähelepanu riigivõimu käitumisele, eeskätt sellele, et prokuratuur saatis kriminaalasja kohtusse alles
9. detsembril 2009, s.o 2 aastat 3 kuud ja 18 päeva pärast seda, kui uurimisasutus oli kriminaaltoimiku
10. septembril 2007 prokuratuurile edastanud. Seejuures on oluline, et prokuratuuri poolt esile toodud põhjused selle kohta, miks kriminaalasja kohtusse saatmine sedavõrd kaua aega võttis, ei õigusta kriminaalasja enam kui kaheaastast menetlemist prokuratuuris. 12.1 Kõigepealt osutab prokurör oma määruskaebuses sellele, et pärast kriminaaltoimiku saamist kogus prokuratuur juurde kolme köite jagu tõendeid. Jutt on toimiku köidetest 12, 13 ja
11. Kolleegium leiab, et kriminaaltoimiku kõnealustes köidetes paiknevate materjalide kogumine ei saanud objektiivselt olla kuigivõrd ajamahukas. Toimiku köited 13 ja 14 sisaldavad teisest kriminaalasjast pärinevaid jälitusprotokolle, telefonide kõneeristuste väljatrükke ja pangakontode väljavõtted. Seejuures tehti jälitusprotokollides kajastatud toimingud juba
12. aastal. Ka kõneeristuste väljatrükid käivad
13. a toimunud telefonikõnede kohta ja pangakontode väljavõtted kajastavad
14. a tehtud ülekandeid. Köites 12 paiknevad teises kriminaalasjas kahtlustatavateks olnud isikute ülekuulamiste protokollide koopiad. Lisaks on toimikus teises kriminaalasjas toimetatud asitõendi vaatluse protokolli koopia, käesolevas kriminaalasjas tehtud dokumendinõue AS-le K&H viie töötaja töölepingute ja ametijuhendite koopiate saamiseks (koos AS K&H poolt saadetud vastuse ja dokumentidega), teistes kriminaalasjades tehtud jõustunud kohtuotsuste väljatrükid ja kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Kokkuvõttes võib suurema osa toimiku köidetes 12-14 sisalduvate materjalide võtmist kriminaalasja juurde käsitada pigem tehnilist laadi toiminguna, mis ei eeldanud praeguses asjas mahukat uurimistööd. 12.2 Teiseks põhjendab prokuratuur kriminaalasja menetluse viibimist vajadusega oodata ära kokkuleppemenetluse läbirääkimised ja kohtuotsuse tegemine kriminaalasjas nr 1-09-
15. Väidetavalt oli viimativiidatud asjas tuvastatu vajalik eeldus käesoleva asja lahendamiseks. Kolleegiumi hinnangul ei ole selline käsitlus õiguslikult arvestatav. Süüdistatava jaoks ei saa olla siduv kohtuotsus, mis on tehtud teises kriminaalasjas teis(t)e isiku(te) suhtes. Isikule, kelle tegudele kriminaalmenetluses hinnang antakse, peab olema tagatud võimalus kasutada põhiseaduse § 24 lg-s 2 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures, esitada tõendeid ja argumente kuriteosündmuse ja süü kohta ning kasutada EIÕK art 6 lg 3 p-des c ja d sätestatud õigusi (vt Riigikohtu üldkogu
16. aprilli
17. a otsus asjas nr 3-1-2-1-00, p 12). See, et mingid väidetavad faktilised asjaolud on olnud ka mõne varasema - teise isiku suhtes toimunud - kriminaalkohtumenetluse esemeks ja leidnud seal tõendamist või kummutamist, ei tohi vähendada süüdistatava võimalusi neid samu asjaolusid tema enda suhtes toimuvas menetluses vaidlustada või tõendada. Seetõttu ei ole kriminaalmenetluses sätestatud tõendamisest vabastamise aluseid, mis seonduksid mingite asjaolude tuvastamisega teises kohtuasjas. Ühtlasi tuleb silmas pidada järgmist. Kohtuotsuses kajastuv kohtukoosseisu hinnang uuritud tõenditele ja sellest tulenev kohtu järeldus, et teatud asjaolud on tuvastatud, ei ole ise tõend, millele saaks teises kriminaalasjas nende samade asjaolude kindlakstegemisel tugineda. Järelikult ei vabasta see, et mingid süüdistuse aluseks olevad faktilised asjaolud on teises kriminaalasjas jõustunud otsusega tuvastatud, prokuratuuri kohustusest samu asjaolusid üldises korras tõendada. Kummastav on püüdlus tõendada üldmenetluses süüdistuse alusfakte sellega, et teises kriminaalasjas on mõni isik kokkuleppemenetluse korras nendele samadele asjaoludele tuginedes süüdi tunnistatud. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et kriminaalasja nr 109-11850 tulemuse äraootamisega ei saa õigustada menetluse pidurdumist praeguses asjas. 12.3 Kahtlustatava või süüdistatava suhtes toimuva menetluse ülemäärast kestust ei saa riik õigustada vajadusega pidada mõne teise samas kriminaalasjas kahtlustatava või süüdistatava isikuga läbirääkimisi kriminaalmenetluse lõpetamiseks avaliku menetlushuvi puudumise tõttu (

§ 202

). Seetõttu pole menetlusaja mõistlikkuse hindamise seisukohalt asjakohased ka määruskaebuse esitaja viited ajakulule, mis kaasnes selles asjas varem kahtlustatavateks olnud isikutega kriminaalmenetluse lõpetamiseks peetud läbirääkimistega. 12.4 Seega on prokuratuuri tegevuses täheldatav ulatuslik ja osaliselt ka ebakohastest kaalutlustest tingitud tegevusetuse või väheaktiivse tegevuse periood, mis kolleegiumi hinnangul mõjutab otsustavalt menetlusaja mõistlikkusele antavat hinnangut.

1. Määruskaebuse esitaja leiab erinevalt ringkonnakohtust, et süüdistatavad ja nende kaitsjad takistasid maakohtus tõhusat menetlust, esitades nt mahukaid samasisulisi taotlusi. Kolleegium märgib, et see väide on üldsõnaline: prokurör ei osutada ühelegi konkreetsele taotlusele ega mõnele muule süüdistatavate või kaitsjate menetluslikule sammule, mida tema hinnangul tuleks käsitada menetluse pahauskse venitamisena. Ühtlasi ei ole prokurör näidanud, millises ulatuses süüdistatavate ja kaitsjate väidetavalt ebakohane käitumine menetluse kestust pikendas. Sõltumata sellest tõdeb kolleegium, et praeguse asja kohtulik uurimine, kohtuvaidlus ja süüdistatavate viimane sõna tervikuna kestsid (vaheaegadega)
2. märtsist 2011 kuni
3. juunini 2012, s.o 1 aasta 2 kuud ja 23 päeva. Seda on ligemale 13 kuud vähem kui kulus prokuratuuril pärast kriminaaltoimiku saamist selleks, et kohtueelne menetlus lõpule viia ja kriminaalasi kohtusse saata.
4. Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates on süüdistataval kriminaalmenetluses õigus sellele, et tema asja menetletaks erilise hoolikusega. EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma. (Vt Konashevskaya jt vs. Venemaa, otsus
5. juunist 2010, p 43). Praeguses asjas on süüdistatavad pidanud kriminaalmenetluse tulemust ootama juba umbkaudu 7 aastat. Ringkonnakohus osutas põhjendatult ka elukohast lahkumise keelule, mida on süüdistatavate suhtes kohaldatud
6. a teisest poolest (erinevate süüdistatavate puhul on tõkendi kohaldamise algusaeg erinev). Sedavõrd pikaajaline elukohast lahkumise keeld süvendab arvestatavalt ka riivet isiku õigusele asja menetlemisele mõistliku aja jooksul.
7. Kokkuvõttes nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et kõigi süüdistatavate puhul on rikutud nende õigust menetlusele mõistliku aja jooksul.
8. See, et isiku õigust kriminaalasja menetlemisele mõistliku aja jooksul on rikutud, ei tähenda aga automaatselt seda, et kriminaalmenetlus tuleks lõpetada.

§ 2742

lg 1 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. Muude heastamisvõimalustena tuleb seejuures arvestada nii

§ 306

lg 1 p-s 61 ette nähtud alust karistuse kergendamiseks kui ka isiku õigust nõuda riigilt ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (vt Riigikohtu üldkogu

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09). Kolleegium on varem selgitanud, et otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. märtsi
4. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 19.1 ja
5. aprilli
6. a määrus asjas nr 3-1-1-34-13, p 18). Seejuures tuleb eeltoodud hindamiskriteeriume, sh kuriteo raskust, käsitleda iga süüdistatava puhul eraldi. Käesolevas asjas vaidlustab määruskaebuse esitaja kriminaalmenetluse lõpetamist kõigi süüdistatavate osas, tuginedes muu hulgas sellele, et AS K&H maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise tulemusena jäi riigil laekumata enam kui 21 miljonit krooni makse. See argument ei saa aga mõjutada kriminaalmenetluse lõpetamist M. Kuusi, G. Kuusi ja OÜ TunMed suhtes, sest nendele isikutele heidetakse süüdistuses ette kordades väiksema maksude vähemlaekumise põhjustamist (vt käesoleva otsuse punktid 1.3-1.5).
7. Ringkonnakohus ei ole põhistanud, miks ta reageeris mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tuvastamisele ringkonnakohus kõigi süüdistatavate suhtes kriminaalmenetluse kriminaalmenetluse lõpetas, oli kõige lõpetamisega. mahukam ja Ajaks, mil aeganõudvam osa kriminaalmenetlusest - kohtueelne menetlus ja menetlus esimese astme kohtus - läbitud, samuti oli peetud apellatsioonikohtu istung ning ringkonnakohus oli lahkunud nõupidamistuppa otsust tegema. Kolleegium leiab, et üldjuhul tuleb sellises olukorras kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kõne alla juhul, kui 1) ringkonnakohus tuvastab, et maakohus on kohtuotsust tehes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja seetõttu tuleks asi saata maakohtule uueks arutamiseks (millega kaasneks menetlusaja oluline pikenemine) või 2) esinevad muud mõjuvad põhjused kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Osutatud seisukoht põhineb arusaamal, et kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 2742

lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. Riigikohus on senini kriminaalmenetluse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetanud vaid juhtudel, mil vastasel korral tuleks kriminaalasi madalama astme kohtule uueks arutamiseks saata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 23;
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-84-10, p-d 16-17 ja
5. mai
6. a otsus asjas nr 3-1-1-53-13, p-d 12-13). Praeguses asjas lõpetas ringkonnakohus kriminaalmenetluse, ilma et ta oleks tuvastanud mõne rikkumise, mis tinginuks kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise ja seega menetlusaja arvestatava pikenemise. Samuti ei osutanud apellatsioonikohus ühelegi muule mõjuvale põhjusele, miks tuleb mõistliku menetlusaja ületamisele käesoleval juhul reageerida just kriminaalmenetluse lõpetamisega. Riigikohtu praktikas on sarnase kestusega kriminaalasjades mõistliku menetlusaja rikkumise heastamisel üldjuhul piirdutud süüdistatava(te) karistuse kergendamisega (vt Riigikohtu otsused asjades nr 3-1-1-6-11, p 19.3 ja 3-1-1-57-11, p 16.1).
7. Vaatamata eeltoodule leiab kolleegium, et ringkonnakohtu otsustus kriminaalmenetluse lõpetamise kohta tuleb jätta muutmata. Olukorras, kus on tuvastatud, et süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, peab kolleegium, otsustamaks, kas asja edasine menetlemine on põhjendatud, hindama ka seda, millise aja jooksul on selles asjas tõenäoliselt võimalik jõustunud kohtuotsuseni jõuda. Juhul kui eksisteerib arvestatav tõenäosus, et kriminaalasja lahendamine lähiajal ei ole võimalik, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada, vältimaks olukorda, kus süüdistatava õiguste juba alanud rikkumine jätkub veel pikka aega. Seejuures tuleb silmas pidada, et kõneksoleva õiguse rikkumise intensiivsus on ajas süvenev. Kui mõistlik menetlusaeg on juba möödunud ja ühtlasi on alust arvata, et kriminaalasja lahendamiseni ei jõuta enne, kui kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 2742

lg 1 alusel muutub möödapääsmatuks, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada vaatamata sellele, et menetluse lõpetamise ajal oleks süüdistatava õiguste rikkumine heastatav ka muul viisil. 19. Seega hoidmaks ära praeguse kriminaalmenetluse tarbetut jätkamist ja süüdistatavate õiguste rikkumise süvenemist, kontrollib kolleegium, kas on selgeid viiteid ohule, et kriminaalasja edasisel menetlemisel võib apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses ilmneda vajadus saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. Kolleegium on veendunud, et uue täiemahulise esimese astme kohtu menetluse korral oleks kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 2742lg 1 alusel vältimatu.

1. Riigikohtu hinnangul on Tartu Maakohtu
2. juuli
3. a otsuse puhul täheldatavad mitmed minetused, mis vähemalt kogumis annavad alust rääkida arvestatavast tõenäosusest, et praeguse kriminaalmenetluse jätkamisel ilmneks apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses vajadus saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. 20.1 Esiteks arutas maakohtus käesolevat kriminaalasja kohtunik, kes oli varem kriminaalasjas nr 109-4438 teinud kohtuotsuse, millega tunnistati kaks isikut süüdi kaasaaitamises sellele samale kuriteole, mille täideviijana süüdistatakse praeguses asjas I. Kokka. Maakohus leidis kaitsjate taandamistaotlust lahendades, et osutatud asjaolu ei anna alust kohtuniku taandumiseks. Samale seisukohale asus ka ringkonnakohus. Riigikohus sellise arusaamaga ei nõustu. Vastutus kuriteole kaasaaitamise (KarS § 22 lg 3) eest eeldab tulenevalt aktsessoorsuse põhimõttest tahtlikku õigusvastast põhitegu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. aprilli
5. a otsus asjas nr 3-1-17-08, p 11 ja
6. mai
7. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 25). Teisisõnu on kuriteost osavõtt võimalik üksnes siis, kui esineb põhitegu ehk täideviimine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. oktoobri
9. a otsus asjas nr 3-1-1-94-00, p 6.1). Seega arutades kuriteo (ainukesele) täideviijale esitatud süüdistust, olles varem teises kriminaalasjas tunnistanud kellegi süüdi samale kuriteole kaasaaitamises, on kohtunik olukorras, kus täideviija õigeksmõistmine tähendab sisuliselt oma varasema otsuse ekslikkuse tunnistamist. Olles kuriteost osavõtjat süüdi tunnistades väljendanud lõplikku veendumust, et osavõtu vältimatuks eelduseks olev põhitegu on aset leidnud, võib kohtunikul täideviija süüküsimust lahendades olla tavapärasest raskem jõuda järelduseni, et seda põhitegu pole toime pandud. See võib muuta kohtuniku vastuvõtlikumaks ühe kohtumenetluse poole argumentidele. Kuid isegi juhul, kui kohtunik ei lase end täideviija kohtuasja arutades varem osavõtjate kohta tehtud otsusest mõjutada, ei pruugi täideviija asja arutamine tema poolt näida aus ja õiglane. Riigikohus on varem märkinud, et kuna Eesti kohtunike eetikakoodeksi punkti 14 kohaselt ei pea õigusemõistmine mitte üksnes olema, vaid ka näima aus, ongi

§ 49

lg 1 p-s 5 (praegu

§ 49

lg-s 6) sisalduva taandumisaluse formuleerimisel kasutatud sõnaühendit "ei saa olla". Selline sõnakasutus osutab asjaolule, et kohtunik peab taanduma kõnealusel alusel ka siis, kui ta ise sisemiselt leiab, et ta saab lahendada kohtusja erapooletult, kuid kui mitmesuguste objektiivselt nähtavate ja/või teadaolevate asjaolude pinnalt on võimalik selles vähemalt kahelda. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-123-05, p 12.) Eeltoodud põhjustel on kolleegiumi hinnangul arvestatav tõenäosus, et praeguses asjas menetluse jätkudes tuvastataks maakohtu menetluses aset leidnud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine (

§ 339

lg 2), mis võiks tuua kaasa kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus (vt ka Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-123-05). 20.2 Teiseks on maakohus kohtuotsuse tegemisel tuginenud olulisel määral süüdistatav A. Vilemi kohtueelses menetluses antud ütlustele, mis avaldati kohtuistungil prokuröri taotlusel KarS § 289 lg 1 alusel (kriminaaltoimiku 28 kd, tl 203 pöördel jj). Maakohus viitas nende ütluste tõendina arvestamise õigusliku alusena

§ 291lg 3 p-dele 1-3, märkides kokkuvõtlikult, et A.

Vilemi kohtus antud ütlused pole usaldusväärsed ja on diametraalselt vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega. Samuti hiilis A. Vilem ristküsitlusel prokuröri küsimustele vastamisest kõrvale. A. Vilemi kohtueelses menetluses antud ütlused luges maakohus objektiivseks ja usaldusväärseks tõendiks. Samas jättis kohus tähelepanuta, et A. Vilemi kohtueelses menetluses antud ütlusi ei võetud kohtuistungil vastu tõendina

§ 291

lg 3 alusel, vaid prokuröri taotlusel avaldati need üksnes tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks 289 lg 1 alusel. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi

§ 289

lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise.

(Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-87-11, p 7.) 20.3 Kolmandaks võib Tartu Maakohtu
3. juuli
4. a otsuse puhul tõusetuda küsimus, kas see vastab täiel määral

§ 3051

lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamiskohustusele, mille eiramine on

§ 339lg 1 p 7 järgi käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

20.4 Eeltoodud põhjustel on praeguses asjas arvestatav tõenäosus, et kriminaalmenetluse jätkamisel võib apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses ilmneda vajadus saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Kuna uue täiemahulise esimese astme kohtu menetluse korral tuleks kriminaalmenetlus niikuinii

§ 2742

lg 1 alusel lõpetada, jätab kolleegium muutmata ringkonnakohtu otsustuse kriminaalmenetlus juba nüüd lõpetada. II 21.

§ 191

lg 3 sätestab, et kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni või kassatsiooni läbi vaadates võib ringkonnakohus või Riigikohus teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. Kolleegium on seisukohal, et arvestades osutatud sätte eesmärki, laieneb sellest tulenev ringkonna- ja Riigikohtu pädevus väljuda kriminaalmenetluse kulude küsimuses kaebuse piiridest ka määruskaebemenetlusele. Seda eriti olukorras, kus määruskaebemenetluse esemeks on selline kohtumäärus, mis on kriminaalasjas lõpplahendiks. Puudub mõistlik põhjus, miks peaks kohtu roll kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse seaduslikkuse tagamisel sõltuma sellest, kas kohtumenetluses oleva kriminaalasja saatus otsustatakse lõplikult otsuse või määrusega. Seejuures tuleb arvestada, et kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse menetlemine on kriminaalmenetluse seadustiku 7. peatüki 3. jao sätetest tulenevalt teataval määral iseseisev (isegi kui kõnealune otsustus sisaldub kriminaalasja põhilahendis). Neil põhjustel kontrollib kolleegium ringkonnakohtu määruses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse seaduslikkust vaatamata sellele, et prokuratuuri määruskaebuses pole seda vaidlustatud. 22. Ringkonnakohus mõistis

§ 183alusel riigilt I.

Koka kasuks välja 162 175 eurot 61 senti süüdistatava poolt valitud kaitsjatele H. Pikmetsale ja R. Raskile makstud tasu katteks. Sellest summast 138 166 eurot 1 sendi moodustas tasu maakohtu menetluses osutatud õigusabi eest ja 24 009 eurot 60 senti tasu apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest. Ringkonnakohus leidis õigesti, et valitud kaitsjale makstud tasu menetluskuluks lugemine ja süüdistatavale hüvitamine ei eelda, et süüdistatav oleks selle tasu menetluskulude väljamõistmise hetkeks õigusteenuse osutajale ära maksnud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-125-04, p 8). Samas jättis ringkonnakohus täielikult põhistamata, miks tuleb hüvitamistaotluses näidatud kaitsjatasu lugeda

§ 175

lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega tasuks ja miks ta ei nõustu maakohtu seisukohaga kaitsekulude ülepaisutatuse kohta. Kolleegium leiab, et sedavõrd suure kaitsjatasu puhul nagu praeguses asjas tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Muu hulgas tuleb kohtul kontrollida osutatud õigusabi ja selle mahu vajalikkust ja põhjendatust, samuti seda, kuivõrd kaitsja koostatud menetlusdokumendid omavahel erinevad või sarnanevad. Seda kõike ringkonnakohus praeguses asjas ei teinud, rikkudes nii I. Kokale kriminaalmenetluse kulude hüvitamisel kohtulahendi põhistamiskohustust (

§ 3051lg 1).

23. Lisaks eeltoodule on ringkonnakohus jätnud I. Koka menetluskulude hüvitamisel tähelepanuta

§ 175

lg 2, mis sätestab, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. Praeguses asjas oli I. Kokal kaks kaitsjat - H. Pikmets ja R. Rask. Nähtuvalt menetluskulude nimekirjast (

1. kd, tl 4 jj ja
2. kd, tl-d 51, 59), mille alusel ringkonnakohus I. Kokale menetluskulud hüvitas, hõlmab see hüvitis täies ulatuses mõlemale kaitsjale makstud tasu. Seejuures ei nähtu menetluskulude nimekirjast, et kummalegi kaitsjale oleks makstud tasu selge tööjaotuse alusel erinevate ülesannete täitmise eest.
3. Eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu määrus I. Koka menetluskulude hüvitamist puudutavas osas tühistada. Ehkki

§ 191

lg 3 kohaselt oleks Riigikohtul õigus teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ise uus otsustus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 33), ei pea kolleegium seda praeguses asjas õigeks. Kuna prokuratuur ringkonnakohtu määrust menetluskulude hüvitamise osas ei vaidlustanud, ei saanud ka I. Kokk ja tema kaitsjad kaitsjatasu mõistliku ulatuse kohta oma argumente esitada. Selle võimaluse tagamiseks saadab Riigikohus kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Arvestades seda, et I. Koka süüküsimuse lahendamine ja sellega seotud ebakindel olukord on lõppenud, samuti seda, et menetluskulude küsimuse lahendamine eraldivõetuna ei ole kuigivõrd ajamahukas, ei süvenda menetluse jätkumine menetluskulude kindlaksmääramiseks oluliselt riivet I. Koka õigusele asja menetlemisele mõistliku aja jooksul.
3. Muus osas peale I. Koka menetluskulude hüvitamise Riigikohus ringkonnakohtu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse tühistamiseks alust ei näe. III
4. Juhindudes

§ 390

lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 3, jätab Riigikohus ringkonnakohtu otsustuse kriminaalmenetlus

§ 2742

lg 1 alusel lõpetada muutmata, kuid täiendab selle otsustuse põhistusi käesoleva määruse I osas toodud põhistustega.

§ 361lg 1 p 2 alusel täpsustab kolleegium ka ringkonnakohtu määruse resolutsiooni.

Nimelt jättis apellatsioonikohus kriminaalmenetluse lõpetamisel

§ 337

lg 2 p 1 nõudeid eirates maakohtu otsuse tühistamata nii süüdistatavate süüditunnistamist ja karistamist, kannatanu tsiviilhagi rahuldamist kui ka süüdistatavatelt menetluskulude katteks hüvitise väljamõistmist puudutavas osas. Kolleegium leiab, et Riigikohus saab osutatud puuduse ise kõrvaldada, täiendades ringkonnakohtu määruse resolutsiooni sellekohase punktiga. 27. Määruse II osas toodud põhjustel ja juhindudes

§ 191

lg-st 3 ja § 361 lg 1 p-st 6, § 362 pst 2, samuti § 361 lg-st 2 ja § 341 lg-st 2, tühistab kolleegium ringkonnakohtu määruse osas, millega mõisteti riigilt I. Koka kasuks välja 162 175 eurot 61 senti valitud kaitsjatele makstud tasu katteks, ja saadab kriminaalasja I. Koka menetluskulude küsimuses uueks arutamiseks ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

1. M. Kuusi, G. Kuusi ja OÜ TunMed määratud kaitsja M. Valge esitas Riigikohtule taotluse määrata kaitsealustele määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Advokaadibüroo Valge&Uiga tasu 96 eurot (sh käibemaks 16 eurot). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks 2 pooltundi, tutvumiseks prokuratuuri määruskaebusega 1 pooltund ja määruskaebusele vastuse koostamiseks 2 pooltundi. Riigikohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
2. detsembri
3. a otsuse (
4. jaanuaril 2013 jõustunud redaktsioonis) punktidest 2, 3 ja 23 juhindudes rahuldada. Lähtudes

§ 175lg 1 p-st 4, §-st 183 ja § 187 lgst 2, jääb M. Kuusi, G. Kuusi ja OÜ Tun

Med määratud kaitsjale määruskaebemenetluses määratud tasu menetluskuluna riigi kanda.

1. A. Vilemi määratud kaitsja H. Kuningas esitas Riigikohtule taotluse määrata A. Vilemile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest Karl Saavo Advokaadibüroo OÜ-le tasu 300 eurot (sh käibemaks 50 eurot). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal prokuratuuri määruskaebuse analüüsiks 2 pooltundi ja määruskaebusele vastuse koostamiseks 6 pooltundi. Seejuures palub kaitsja tasu arvestamisel kohaldada erikoefitsienti 2,
2. Riigikohus leiab, et kaitsja taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Eesti Advokatuuri juhatuse
3. detsembri
4. a otsuse (
5. jaanuaril 2013 jõustunud redaktsioonis) punkt 23 sätestab, et määratud kaitsja tasu määruskaebuse esitamise eest on 16 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 96 eurot. Sama korra punkti 3 kohaselt ei kohaldata punktis 23 ette nähtud tasumäära puhul erikoefitsienti. Kolleegiumi hinnangul laienevad osutatud sätted ka määruskaebuse vastuse koostamise eest makstavale tasule. Puudub mõistlik põhjus, miks peaks määruskaebuse vastuse koostamise eest makstava riigi õigusabi tasu ülemmäär olema kõrgem kui määruskaebuse koostamise eest makstava tasu puhul. Korra punktis 24 sätestatud erand puudutab eeskätt määruskaebuse menetlemiseks korraldataval kohtuistungil osalemise eest makstavat tasu. Seetõttu määrab kolleegium Karl Saavo Advokaadibüroo OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 96 eurot (sh käibemaks 16 eurot), jättes selle menetluskulu

§ 175lg 1 p-st 4, §-st 183 ja § 187 lg-st 2 juhindudes riigi kanda.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Hannes Kiris