Obsah (5)

§ 69§ 628§ 619§ 207§ 70

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-54-13 Otsuse kuupäev Tartu, 21. juuni 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

) § 69 lg 2 järgi kostja vastu tagasinõudeõigus. Arvestades poolte lepingut, vastutavad pooled omavahelises suhtes

§ 69lg 1 järgi võrdsetes osades.

Hageja on oma nõuet kostja vastu vähendanud ja esitanud kostjale tasumiseks väiksemas ulatuses. Kuna kostja kohustus lepingu järgi tasuma hagejale impordimaksud esitatud arvete alusel, on hageja nõue kostja vastu ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi aegunud. Impordimaksude tasumise kohustus muutus sissenõutavaks deklaratsioonide aktsepteerimisega

1. aastal. Seega aegus hageja nõue kostja vastu hiljemalt
2. a lõpus. Asjaolu, et riik on esitanud hagejale suurema nõude, ei muuda hageja nõude aegumist kostja vastu.
3. Viru Maakohus jättis
4. veebruari 2012 otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus tuvastas, et
5. juulist 2006 kuni
6. detsembrini 2006 osutas hageja kostjale
7. jaanuaril 1998 sõlmitud lepingu nr 054/M alusel tollimaakleri teenust. Lepingu esemeks oli kaupade Eesti tolliterritooriumile või sellelt väljatoimetamisega seotud tollivormistuse korraldamine. Hageja deklareeris tollimaaklerina kostja imporditud kaubad MTA-le ja esitas selle kohta kostjale arved teenustasu ja MTA-le tasumisele kuuluvate maksude kohta. Kostja on esitatud arved tasunud. MTA
8. aprilli 2008 maksuotsusega nr 12-5/203 selgus, et hageja eksis kaupade deklareerimisel ja selle tõttu tasuti MTA-le makse valesti. Nimetatud MTA otsusega kohustati hagejat ja kostjat solidaarselt tasuma 106 130 eurot 98 senti lõpliku dumpinguvastase tollimaksuna ja 19 287 eurot 30 senti täiendava käibemaksuna. MTA pidas hageja kontolt kinni 61 857 eurot 79 senti. Kuna hageja nõue tuleneb
9. jaanuari
10. a lepingu alusel 2006 tehtud tehingust, s.o tollimaakleri teenuse osutamisest, oli hageja nõue hagi esitamise ajaks TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud. Kuna kostja on hageja esitatud arved tasunud, on ta poolte
11. jaanuari
12. a käsunduslepingust tulenevad kohustused täitnud. Kuna MTA määras poolte solidaarkohustuseks maksta kokku 125 418 eurot 37 senti, millest hagejalt peeti kinni 61 857 eurot 79 senti, s.o ca 49% solidaarkohustusest, ei ole hageja tagasinõue

§ 69lg 2 järgi põhjendatud.

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus vääralt aegumist ja jättis vääralt hagi rahuldamata.
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
4. detsembri
5. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 61 857 eurot 76 senti. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et hageja nõue on nii põhjendamatu kui ka aegunud. Maakohus leidis vääralt, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja nõue tuleneb
6. jaanuari 1998 lepingu alusel
7. aastal tehtud tehingust. Kuigi hageja esitas hagiavalduses kahju hüvitamise nõude, asus ta
8. veebruaril 2012 toimunud kohtuistungil seisukohale, et tema nõue on lepingu p-st 4.2 ja

§ 628lg-st 3 tulenev nõue hüvitada kõik tollimaakleri tehtud kulutused.

Maakohus ei võtnud selle nõude aluse kohta seisukohta. Apellatsioonkaebuses väidab hageja, et tema nõue maksude tasumiseks tuleneb seadusest, mitte tehingust, ja nõue realiseerus alates

1. aprillist
2. Hageja tugineb asjaolule, et MTA
3. aprilli
4. a maksuotsuse nr 12-5/203 järgi on tegemist imporditavalt kaubalt tasumisele kuuluva maksuga ja kauba importijaks oli kostja õiguseelneja. Maakohus leidis õigesti, et poolte
5. jaanuari
6. a leping on käsundusleping

§ 619tähenduses, kuid järeldas vääralt, et kostja on 2006.

aastal esitatud arveid tasudes kokkulepitud tasu hagejale maksnud. Lepingu p 4.2 järgi kohustus klient (kostja) tasuma pangaülekandega tollimaakleri (hageja) arvelduskontole või sularahas tollimaakleri kassasse kõik tollimaakleri tehtud kulutused, mis olid suunatud lepingutingimuste korrektsele ja õigel ajal täitmisele, samuti teenustasu tollimaakleri esitatud arvel fikseeritud summa ulatuses ja tähtajaks.

§ 628

lg 2 järgi peab käsundiandja käsundisaajale hüvitama mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada, välja arvatud, kui kulud tuleb katta käsundisaaja tasu arvel. Nimetatud kokkulepped ja sätted ei piira hageja kui tollimaakleri õigust esitada tagasinõuet

§ 69lg 2 alusel.

Oma olemuselt on täiendav impordimaks ja käibemaks kostja maksukohustus. Käsundisuhte pooltena on pooled maksuotsusega määratud täiendava maksukohustuse puhul solidaarvõlgnikeks maksuotsuse ja Euroopa Ühenduse tolliseadustiku (EÜT) art 213 alusel, kuid omavahelistes suhetes ei kehti maksukohustuse võrdsetes osades täitmise põhimõte. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-128-10 asunud seisukohale, et

§ 69

lg 1 järgi peavad solidaarvõlgnikud omavahelistes suhetes täitma kohustuse võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Kui tegemist on imporditavalt kaubalt tasumisele kuuluva avalik-õigusliku maksuga, on täiendav importtollimaks ja käibemaks importija (kostja) maksukohustus. Seega on maakohus asunud vääralt seisukohale, et

§ 69lg 2 alusel on hageja tagasinõue põhjendamatu. Ts

ÜS § 147 lg-te 1 ja 2 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. Nõue muutub sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist. Solidaarvõlgnikuna tekkis hagejal kostja vastu tagasinõude õigus alates maksukohustuse täitmisest, mis toimus

1. aprillil
2. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tuleb asjas kohaldada tehingust tuleneva nõude kolmeaastast aegumistähtaega. Seda sätet kohaldatakse kõigi tehingust tulenevate nõuete aegumisele, olgu selle aluseks tehing ise või seadus. Hagi on esitatud
3. septembril 2011, seega igal juhul enne aegumistähtaja lõppu ja nõue ei ole aegunud. Õige ei ole kostja alternatiivne vastuväide, et kui hageja nõue ei ole aegunud, on poolte võlasuhe lõppenud hageja nõudest loobumisega. Kostja ei ole välja toonud selliseid asjaolusid ega esitanud tõendeid, mis annaksid alust järeldada, et hageja loobus
4. aastal kostjale tollimaksude kohta väiksemaid arveid esitades oma võimalikust tagasinõudest. Ka hageja ei kinnita sellist kokkulepet. Asja materjalidest nähtub, et hageja deklareeris kaubad vale TARIC-koodiga, mistõttu ei arvestatud kaubale kehtestatud dumpinguvastast tollimaksu ja millest tulenevalt oli deklaratsioonides valesti arvutatud ka käibemaks. MTA tuvastas selle rikkumise
5. aprilli 2008 maksuotsusega. Kuigi kostja oli maksumenetluses seisukohal, et TS § 25 lg 1 järgi vastutab kauba klassifitseerimise õigsuse eest deklarant ehk hageja, väitsid mõlemad nii maksu- kui ka kohtumenetluses, et kaup oli klassifitseeritud õigesti, sest deklaratsioonide esitamise ajal ei olnud importijal (kostjal) võimalik ühestki allikast kontrollida, millise kaubakoodi peab deklaratsioonile märkima. Samuti puudusid andmed süsinikekvivalentväärtuse rahvusvahelise keevitusinstituudi valemi määramiseks. Selline kostja seisukoht maksumenetluses on vastuolus tema praeguses menetluses esitatud väidetega, et võlasuhe on lõppenud, kuna hageja loobus nõudest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus vääralt kohaldamata

§ 207

lg 2, kuigi kostja esitas vastuväite, et kui hageja nõue ei peaks olema aegunud, tuleb lugeda poolte võlasuhe lõppenuks, sest hageja loobus oma nõudest kostja vastu, kui esitas käsunduslepingu alusel teadvalt väiksemad arved. EÜT art 201 p 1a järgi saab lugeda maksukohustuse tekkinuks

1. aastal, mil kostja imporditud kaup lubati vabasse ringlusse. Seega muutus maksukohustus sissenõutavaks
2. aastal. Kuni
3. aastani ei väljendanud hageja kuidagi kostjale, et kavatseb nõuda kostjalt täiendavaid makse. Täiendava nõude esitamine ca 5 aastat pärast nõude tekkimist ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus kohaldas vääralt TsÜS § 147 lg-t 2 ja määras vääralt hageja nõude aegumistähtaja alguse. Maksu tasumise kohustus tekkis
4. aastal, kui kaubad lasti vabasse ringlusse. Seega muutus maksukohustus sissenõutavaks ka
5. aastal, mitte
6. aprillil 2010, mil hageja kontolt kanti raha MTA kontole, ja sellest ajast hakkas ka hageja nõue aeguma. Kuna ringkonnakohus määras valesti aegumise tähtaja alguse, jättis ta ka vääralt aegumise kohaldamata. Kuna poolte suhteid reguleeris käsundusleping, mille järgi pidi kostja hagejale käsundi täitmisest tulenevad kulud hüvitama, aegus hageja nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi hiljemalt
7. aasta lõpus. Seda kinnitab ka TsÜS § 152 lg 1, mille järgi tuleb nõudele kohaldada tehingust tuleneva nõude aegumist, kui nõude võib esitada nii seadusest kui ka tehingust tuleneval alusel.
8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei ole käitumisega nõudest loobunud ning nõue ei ole aegunud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes nii selle üle, kas hageja nõue on aegunud, kui ka selle üle, kas hageja nõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
11. Kolleegium juhib tähelepanu, et nõude aegumise tuvastamiseks tuleb esmalt hageja nõue kvalifitseerida. Kuigi hageja palus hagiavalduses, et kohus mõistaks kostjalt tema kasuks kahjuhüvitisena välja 61 857 eurot 76 senti, põhjendas hageja oma nõuet järgmiste asjaoludega: MTA kohustas
12. aprilli
13. a maksuotsusega pooli tasuma
14. juulist kuni
15. detsembrini 2006 imporditud kaupade eest lisaks dumpinguvastast tollimaksu 1 660 589 krooni ja käibemaksu 301 782 krooni; pooled vaidlustasid nimetatud maksuotsuse, kuid kohtud jätsid maksuotsuse muutmata; nimetatud maksuotsuse ja MTA
16. aprilli
17. a korralduse alusel arestiti hageja konto ja kanti hageja kontolt 967 864 krooni 7 senti (61 857 eurot 79 senti) MTA kontole, mida hageja soovib hagis kostjalt tagasi saada. Kolleegiumi hinnangul saab nendel asjaoludel kvalifitseerida hageja nõude solidaarvõlgniku tagasinõudena teise solidaarvõlgniku vastu

§ 69

lg 2 mõttes, mitte käsunduslepingust tuleneva nõudena.

§ 69

kohaldamist ei takista kolleegiumi hinnangul ka asjaolu, et poolte solidaarvõlg tulenes maksuotsusest, s.o kehtivast haldusaktist. Kolleegiumi hinnangul reguleerib

§ 69

solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid sõltumata sellest, kas solidaarvõlg tuleneb era- või avalikõiguslikust õigussuhtest.

§ 69

lg 2 järgi läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Seega saab solidaarvõlgnik pärast võlausaldajale kohustuse täitmist nõuda teistelt solidaarvõlgnikelt sama, mida saanuks nõuda neilt võlausaldaja, kuid seda üksnes osas, milles tema täidetu ületab tema enda osa. Tagasinõude tekkimise esmaseks eelduseks on seega solidaarvõla täielik või osaline täitmine solidaarvõlgniku poolt ning solidaarkohustus peab olema täidetud suuremas ulatuses, kui on kohustuse täitnud solidaarvõlgniku enda osa suhetes solidaarvõlgnikega. Eeltoodut arvestades tuleb solidaarvõlgniku tagasinõude rahuldamiseks teha esmalt kindlaks, millises ulatuses vastutavad solidaarvõlgnikud võlausaldaja nõude täitmise eest omavahel (sisesuhtes).

§ 69

lg 1 järgi peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes täitma kohustuse üldjuhul võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Praeguses asjas ei saa osade võrdsusest lähtuda ning ringkonnakohus asus õigesti ja kooskõlas Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-128-10 märgituga seisukohale, et kuna kauba importijaks oli kostja, on maksuotsuses märgitud maksukohustus poolte omavahelises suhtes täielikult kostja maksukohustus hoolimata sellest, et MTA suhtes on hageja kui deklarant ja kostja kui importija solidaarvõlgnikud. Seega vastutab poolte kui solidaarvõlgnike sisesuhtes kohustuse täitmise eest 100% kostja. Kui hageja tasus MTA-le solidaarkohustuse täitmiseks 61 857 eurot 79 senti, läks selle summa ulatuses MTA maksunõue kostja vastu hagejale

§ 69

lg 2 alusel täielikult üle ning selle järgi tuleb ka hageja nõue kvalifitseerida. Iseenesest asusid ka maa- ja ringkonnakohus õigesti seisukohale, et poolte käsundusleping ei välista hageja kui solidaarvõlgniku tagasinõudeõigust kostja kui teise solidaarvõlgniku vastu, kuid kummagi kohtuotsuse põhjendusest ei nähtu üheselt, et hageja nõue tuleb kvalifitseerida

§ 69lg 2 järgi.

12. Hageja nõude kvalifikatsioonist sõltub ka see, millise tähtaja jooksul hageja nõue aegub. Kohtud on ekslikult lähtunud tehingust tuleneva nõude aegumistähtajast ning jätnud tähelepanuta solidaarvõlgniku tagasinõude aegumise regulatsiooni. Solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb

§ 70

lg 1 järgi ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Seega läheb solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgnikule võlausaldaja nõue seaduse jõul üle koos nõude aegumistähtajaga, et tagada teistele solidaarvõlgnikele üldjuhul sama aegumistähtaeg sõltumata sellest, kas tema vastu esitab nõude võlausaldaja või võlausaldajale kohustuse täitnud solidaarvõlgnik. Kohustuse täitnud solidaarvõlgniku kaitseks ei aegu aga tagasinõue

§ 70

lg 2 järgi enne kuue kuu möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis kohustuse või võlausaldaja esitas tema vastu hagi kohustuse täitmiseks, v.a juhul, kui solidaarvõlgnik täitis kohustuse pärast seda, kui nõue tema või teise solidaarvõlgniku vastu oli aegunud (

§ 70lg 3).

Eeltoodu kohaselt tuleb solidaarvõlgniku tagasinõude aegumise üle otsustades esmalt tuvastada, millal aegunuks võlausaldaja nõue selle solidaarvõlgniku vastu, kelle vastu tagasinõue esitati. 13. Praeguses asjas on võlausaldajaks MTA ning hageja täitis solidaarvõlgnikuna MTA kehtivast haldusaktist tuleneva maksunõude. Kuna maksunõue läheb

§ 69

lg 2 alusel maksunõude täitnud solidaarvõlgnikule üle, saab nõude täitnud solidaarvõlgnik esitada teise solidaarvõlgniku vastu tagasinõude ning selline nõue aegub kolleegiumi arvates

§ 70

lg 1 järgi üldjuhul sama tähtaja möödudes, nagu aegunuks MTA kehtivast haldusaktist tulenev nõue kostja vastu. Seega tuleb hageja tagasinõude aegumist lahendades esmalt selgitada, millal oleks aegunud MTA nõue kostja vastu. Asjas esitatud asjaolude kohaselt tekkis poolte maksukohustus

1. juulist 2006 kuni
2. detsembrini 2006 kaupade Eestisse importimise tõttu. MTA tegi
3. aprillil 2008 maksuotsuse, millega kohustas pooli solidaarselt imporditud kaupadelt lisamakse tasuma. Pooled vaidlustasid maksuotsuse, kuid kohtud jätsid maksuotsuse muutmata ning Riigikohus kaebuse menetlusse võtmata. MTA
4. aprilli
5. a korralduse alusel arestiti hageja konto ja kanti hageja kontolt 967 864 krooni 7 senti (61 857 eurot 79 senti) MTA kontole. Hageja esitas
6. septembril 2011 kostja vastu hagi MTA-le ülekantud raha tagasisaamiseks. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 98 lg 1 järgi on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat alates maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Pärast aegumistähtaja möödumist ei või MKS § 4 esimese lause järgi selles asjas maksuotsust teha ega muuta või kehtetuks tunnistada selles maksuasjas varem tehtud maksuotsust. Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et maksusumma määrati tähtaegselt ning maksuotsusega kohustati nii hagejat kui ka kostjat solidaarselt maksukohustust täitma. Kehtiva maksuotsusega on tunnustatud MTA nõuet hageja ja kostja vastu, mistõttu ei ole MKS § 98 lg-st 1 tuleneval maksu määramise kolmeaastasel aegumistähtajal enam tähtsust, sest see on asendunud MKS §-s 132 sätestatud maksusumma sundtäitmise aegumise tähtajaga. MKS § 132 lg 1 järgi on maksuotsuse alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg seitse aastat alates maksuotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta
7. jaanuarist. Praeguses asjas tegi MTA maksuotsuse
8. aprillil
9. Seega aeguks MTA sundtäitmise nõue hageja ja kostja vastu kõige varem
10. jaanuaril
11. Kuna MTA kehtivast haldusaktist tulenev sundtäitmise nõue kostja vastu ei ole siiani aegunud, ei ole

§ 70lg 1 järgi aegunud ka hageja tagasinõue kostja vastu.

Eeltoodut arvestades asus ringkonnakohus küll õigesti seisukohale, et hageja nõue ei ole aegunud, kuid tegi seda väära õigusliku põhjendusega, sh materiaalõiguse normi vääralt kohaldades.

1. Kuna ülalmärgitu kohaselt ei ole hageja nõue aegunud, tuleb hageja nõue lahendada. Asja sisuliselt lahendades on ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Maakohus asus vaidlust lahendades seisukohale, et hageja nõue on aegunud. Maakohtu otsuse resolutsiooni järgi jättis maakohus hagi aegumise, mitte põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Kuigi maakohus märkis kohtulahendi põhjendustes, et hageja nõue ei ole ka õiguslikult põhjendatud, ei ole maakohus otsust piisavalt motiveerinud. Sellega rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohus asus erinevalt maakohtust seisukohale, et hageja nõue ei ole aegunud. Ühtlasi leidis ringkonnakohus, et hageja nõue on põhjendatud ja hagi tuleb rahuldada. Kolleegium leiab, et kuna maakohus jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu ning üksnes märkis põhjendusi esitamata, et hagi ei ole ka sisuliselt põhjendatud, siis oleks ringkonnakohus pidanud maakohtu otsuse tühistama ning saatma asja maakohtule sisuliseks läbivaatamiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et asjas tuleb tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus ja asi tuleb saata maakohtule hageja nõude sisuliseks lahendamiseks.
2. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on kautsjoni tasunud kostja. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu