3-2-1-18-13

Riigikohtunike Henn Jõksi ja Peeter Jerofejevi eriarvamus Riigikohtu

1. juuni
2. a otsuse kohta tsiviilasjas nr 3-2-1-18-
4. Leiame, et hageja II osas tulnuks kassatsioonkaebus rahuldada, ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tema kasuks ainult 2500 euro väljamõistmise osas tühistada ja Riigikohus oleks ise saanud hageja II kasuks välja mõista tunduvalt suurema summa vahemikus 7500 - 10 000 eurot.
5. Kohtud ja ka hagejate kassatsioonkaebus keskendusid liigselt sellele, millise metoodika alusel arvutada kahju tekitaja varalist seisu VÕS § 134 lg 6 alusel hüvitise väljamõistmisel. Seda olukorras, kus vähemalt hageja II osas ei vasta hüvitis meie hinnangul isegi mitte sellele, mis oleks välja tulnud mõista VÕS § 134 lg 5 järgi, arvestades mh kolleegiumi väljatoodud asjaolusid (otsuse p 27). Nõustume järgnevaga 1) hagejaid I ja II tuleb käsitleda eraldi, kuna kummalgi on oma nõue ja nende õiguslik seisund on erinev (otsuse p 11); 2) alaealise eraelu on kõrgendatud kaitse all ja avalikkuse huvi ei õigusta üldjuhul lapse privaatsust kahjustavate andmete avaldamist (otsuse p 17); 3) VÕS § 134 lg 5 järgi arvestatakse hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja ka suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Samuti peab kohus mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel sõltumata poolte taotlustest arvestama rikkumise laadi, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja muid asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (otsuse p 27). Arvestame lisaks sedagi, et maakohus tuvastas otsuse p-s 11 mõningad artikli avaldamise kahjulikud tagajärjed hagejale II. Ainuüksi eelnevas lõigus toodu ei võimalda hagejaid I ja II käsitada võrdsetena (vt ka otsuse pdes 22 ja 27 viidatud Riigikohtu
6. aprilli
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 13;
8. oktoobri
9. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-85-08, p 13) ning neile kummalegi ühesuurust, 2500 - eurost mittevaralise kahju hüvitist välja mõistes ja seda otsust muutmata jättes on meie arvates kõik kohtuastmed rikkunud diskretsiooni piire.
10. Me ei jaga ka kolleegide otsuse p-s 22 toodud järeldust, mille kohaselt, kui hageja on palunud mõista välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel ja väljamõistetud hüvitis ei ole sümboolse suurusega, ei saa hageja kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist. Hagejal on siiski õigus vaidlustada maakohtu otsus hüvitise ebaõiglasele suurusele tuginedes juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, sealhulgas näiteks juhul, kui kohus on selgelt rikkunud diskretsiooni piire ja mõistnud välja ilmselgelt sümboolse hüvitise. Selles kohtuasjas on kolleegium eelnevat põhimõtet rõhutanud otsuse p-s
11. Eelnevast järeldub, et kui hageja on palunud mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel õiglases määras, näitamata hagis enda soovitavat summat (TsMS § 366 ja hagihinda sellise nõude puhul kindlaks määrav TsMS § 132 lg 3), siis saab ta järgmises kohtuastmes kohtuotsust vaidlustada hüvitise ebaõigluse tõttu, kui kohus on rikkunud diskretsiooni piire, teinud seda selgelt ja väljamõistetud hüvitis on sümboolne. Siinjuures ei pea me oluliseks arutelu selle üle, kus kasvab diskretsiooni piiride rikkumine üle selgeks rikkumiseks ja kus omakorda selge rikkumine muutub sümboolseks hüvitiseks. Oluliseks peame seda, et kolleegid on sisuliselt piiranud hageja kaebeõigust hüvitise õigluse kontrollimiseks, kui hagis on mittevaralise kahju hüvitise summa märkimata ja palutakse see välja mõista kohtu äranägemisel õiglases määras. Juhime tähelepanu sellele, et ka siis, kui hagis on mittevaralise kahju hüvitise suurus märgitud, ei ole kahju täpset suurust võimalik tõendada ja hüvitise suuruse määramine on kohtu diskretsiooniotsus VÕS § 127 lg 6 järgi ning kohus mõistab mittevaralise kahju hüvitamiseks VÕS § 134 lg 2 alusel mõistliku rahasumma arvestades VÕS § 134 lg-s 5 toodut (otsuse p-d 20, 21, 22, 27). Otsusest ja selle p-des 22 ja 27 viidatud lahenditest järeldame, et viimasel juhul on kaebemenetluses võimalik suuremat (ehk antud asjaoludel mõistlikku) hüvitist nõuda ka ainuüksi diskretsiooni piiride rikkumise tõttu. Põhjust, miks TsMS § 366 kohase hagi puhul esinevad rangemad piirangud kaebeõigusele, otsuses ei selgitata. Kui põhjuseks pidada seda, et õiglane hüvitis kohtu äranägemisel on summa, mis on õiglane asja lahendava I astme kohtu kohtuniku õiglustunde järgi, siis tähendab see, et „õigluse mõõdupuu" on vaid esimese astme kohtu kohtunikul. Meie arvates see nii pole. Kohtu hinnang, milline on õiglane hüvitis, tähendab meie arvates siiski vajadusel läbi kolme kohtuastme kujunevat hinnangut. Kui põhjuseks pidada seda, et nõudes õiglast hüvitist kohtu äranägemisel TsMS § 132 lg 3 järgi hüvitise summat hagis märkimata, on hagihind TsMS § 132 lg 1 alusel eelduslikult 3500 eurot (praeguse hagi esitamisel oli eelduslikult 1595 eurot) ja sellega on määratud ka tasumisele kuuluv riigilõiv ja kautsjon, hagis nõutava rahasumma märkimisel määrataks aga hagihind TsMS § 124 lg 1 järgi ja eelduslikult on suurem ka tasumisele kuuluv riigilõiv ning kautsjon, siis ka see lähtekoht on meie hinnangul väär. Oma sisult on „mõistlik rahasumma" ja „õiglane hüvitis" sarnased ning kummalgi juhul ei tõendata üheski kohtuastmes kahju täpset suurust, millega kaasneks täiendav ajakulu. Nii „mõistliku rahasumma" kui „õiglase hüvitise" suuruse kontrollimine peaks toimuma järgmises kohtuastmes sarnastel alustel ilma kitsendusteta. Henn Jõks, Peeter Jerofejev