← Eesti

3-2-1-78-13

Obsah (4)§ 100§ 108§ 99§ 101

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-78-13 Otsuse kuupäev Tartu, 26. juuni 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea La

) § 99 mõttes ei ole nii suures ulatuses põhjendatud ega tõendatud. Arvestades kostja valmisolekut maksta hageja ülalpidamiseks ettenähtust suuremat elatist, on põhjendatud mõista kostjalt välja elatis 220 eurot kuus. Selles osas tuleb otsus tunnistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 468 lg 3 järgi viivitamata täidetavaks. Kostja ja lapse ema olid sõlminud

§ 100

lg 3 järgi kokkuleppe, mille järgi pidi kostja maksma lapse ema eest liisingumakseid ning lapse ema ei pidanud seetõttu lapsele elatist nõudma. Seda tõendab lapse ema kiri, milles ta kinnitab: „Meil oli sinuga kokkulepe, et ma ei nõua alimente kuni sa maksad liisingut." Kostja on pangaväljavõttega tõendanud, et ajavahemikul, mil hageja nõuab kahju hüvitamist, on kostja tasunud kokkuleppe kohaselt liisingumakseid. Kostja tasus liisingumakseid

  1. a septembrist kuni
  2. a märtsini ja
  3. a maist kuni
  4. a juunini. Seega rikkus kostja ülalpidamiskohustust
  5. a aprillis, juulis ja augustis. Asjaolu, et liisinguleping lõpetati ja auto tagastati liisingufirmale, mitte ei saanud lapse ema omandiks, ei tähenda, et kostja oleks ülalpidamiskohustust rikkunud. Ajal, mil lapse ema autot kasutas, tasus kostja selle liisingumaksed. Seega täitis kostja kohaselt kokkulepet. Tegemist ei ole võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 mõttes tasaarvestusega, kuna elatise maksmisel on poolteks kostja ja hageja, liisingumaksete hüvitamise kokkuleppe poolteks on aga kostja ja lapse ema. Samuti ei selgu, et kostja oleks teinud tasaarvestuse avalduse lapse emale. Kuna kostja jättis lapse emaga sõlmitud kokkuleppe tasuda elatise asemel liisingumakseid kolmel kuul täitmata, on põhjendatud mõista tagasiulatuvalt välja kolme kuu elatis, s.o 660 eurot, millest tuleb maha arvata kostja tehtud kulutused lapse ülalpidamiseks. Kuigi kostja kandis
  6. juunist 2010 kuni
  7. augustini 2011 lapse pangakontole kokku 337 eurot 57 senti, sh ajavahemikul
  8. augustist 2010 kuni
  9. augustini 2011 tasku- ja reisiraha 280 eurot 5 senti, ei ole lapse ema nõustunud seda elatiseks pidama, mistõttu ei ole põhjendatud arvata hageja pangakontole kantud raha kostja ülalpidamiskohustuse täitmise hulka, kuna puudub lapse ema nõusolek või hilisem heakskiit. Lapse ema on nõustunud kahjuhüvitisest maha arvama augustis 2011 tasutud elatise 139 eurot, huvialaringi eest makstud 17 eurot 16 senti ja lapse telefoniarvete eest makstud 59 eurot 16 senti. Seega on aasta eest enne hagi esitamist kahjusumma 444 eurot 68 senti.
  10. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi edasiulatuva elatise nõudes täielikult ja mõista tagasiulatuvalt enne hagi esitamist
  11. augustist 2010 kuni
  12. augustini 2011 välja ülalpidamiskohustuse täitmata jätmisega tekitatud kahju 3461 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
  13. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista edasiulatuvalt elatis välja alates
  14. aprillist 2012 ja jätta tagasiulatuv elatisenõue rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
  15. Kumbki pool vaidles teise poole apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  16. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
  17. detsembri
  18. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse osaliselt ja jättis kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse tagasiulatuva ajavahemiku eest väljamõistetud elatise osas ja tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis tagasiulatuvalt välja elatise 2249 eurot 57 senti. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis põhjendusi. Ringkonnakohus jättis hageja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 50% kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud poolte enda kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nõudis hageja kostjalt

§ 108

alusel ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt 11 kuu eest enne elatishagi kohtule esitamist, mistõttu tuleb jätta tähelepanuta hageja taotlus mõista elatis tagasiulatuvalt välja alates

  1. augustist
  2. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et ajavahemiku eest, mil kostja maksis lapse ema kasutuses olnud sõiduauto liisingumakseid, ei pea kostja elatist tasuma. Maakohus leidis õigesti, et tegemist ei ole tasaarvestusega VÕS § 197 lg 1 mõttes, kuna tegemist ei ole vastastikuste nõuetega. Elatisenõue on lapsel kostja vastu. Liisingulepingu järgi pidi liisingumakseid tasuma kostja. Asjaolu, et kostja jättis sõiduauto lapse ema kasutusse ega nõudnud viimaselt liisingumaksete hüvitamist, ei tähenda, et sellest kokkuleppest tekkiks lapsel nõue. Maakohus järeldas ekslikult, et kostja täitis ülalpidamiskohustuse lapse ema kasutuses olnud sõiduauto liisingumakseid tasudes.

§ 100

lg 1 järgi täidetakse ülalpidamiskohustust perioodilise raha maksmisega (erandjuhtudel muul viisil) ning selle arvel peab vanem, kelle juures laps elab, katma lapse igapäevased esmavajadused. Lapse ema kasutuses oleva sõiduauto liisingumaksete tasumine ei ole käsitatav lapse ülalpidamise kohustuse täitmisena, kuna sel viisil ei ole võimalik rahuldada lapse igapäevaseid esmavajadusi.

  1. augusti
  2. a e-kirjas ega kohtumenetluses ei ole lapse ema tuginenud sellele, et liisingumaksete tasumise perioodil täitis tema kostja eest lapse ülalpidamise kohustust. Asja materjalidest nähtub, et lapse ema saatis
  3. augustil 2011 e-kirja ühisvara jagamise tõttu. Kostja seisukoht ülalpidamiskohustuse täitmisest liisingumaksetega oleks vastuolus lapse kui ülalpidamist saama õigustatud isiku huvidega. Kuna liisingumakseid tasudes ei täitnud kostja lapse ülalpidamise kohustust, tuleb jätta rahuldamata kostja taotlus võtta asja materjalide juurde tema konto väljavõte, mis tõendab, et ta tasus liisingumakseid ka
  4. a aprillis, juulis ja augustis, sest see ei ole asjakohane tõend. Õige on kostja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata, et kostja on tagasiulatuval perioodil täitnud ülalpidamiskohustust kokku 170 euro 43 sendi eest, sh tasunud lapse telefoniarveid 80 euro 43 sendi ulatuses ja tasunud lapse huvialaringi eest kokku 90 eurot. Selles ulatuses tuleb lugeda kostja ülalpidamiskohustus täidetuks. Suuremas ulatuses ei ole kostja ülalpidamiskohustuse täitmist tõendanud. Maakohtu seisukoht, et ülalpidamiskohustuse täitmisena ei saa käsitada lapsele taskuraha andmist ning lapse eest üksikute pisiostude ja teenuste eest tasumist on kooskõlas Riigikohtu
  5. märtsi
  6. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-3-07 väljendatud seisukohaga. Seetõttu tuleb kostjalt mõista hageja kasuks

§ 108

alusel tagasiulatuvalt enne hagi esitamist puudutava ajavahemiku eest välja elatis 2249 eurot 57 senti (11 kuud * 220 eurot = 2420 eurot – 170 eurot 43 senti = 2249 eurot 57 senti). Õige on maakohtu järeldus, et kostjalt tuleb lapse ülalpidamiseks mõista edasiulatuvalt alates hagi esitamisest välja elatis 220 eurot kuus. Maakohus lähtus eeldusest, et lapse mõistlikud vajadused on 365 eurot kuus ning hageja ei ole lapse suuremaid vajadusi tõendanud. Kuna hageja võttis maakohtus omaks, et kostja on kohtumenetluse ajal tasunud elatist 139 eurot kuus ning alates

  1. a veebruarist 145 eurot kuus, tuleb kohtuotsuse täitmisel neid summasid arvestada. Maakohus tunnistas põhjendatult edasiulatuva elatise osas kohtuotsuse TsMS § 468 lg 3 alusel viivitamata täidetavaks. Kuna asja materjalidest ei nähtu, et maakohus rahuldas hagi kostja pakutud kompromissi ulatuses, on põhjendamatu kostja väide jätta kõik maakohtu menetluskulud TsMS § 163 lg 2 järgi hageja kanda. Pooled vaidlesid maakohtus peamiselt kostjalt väljamõistetava elatise suuruse ja enne hagi esitamist ülalpidamiskohustuse täitmise ulatuse üle, mistõttu jättis maakohus õigesti poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte enda kanda. Hageja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise ja kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb hageja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 50% jätta kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud poolte enda kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  2. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada tagasiulatuva elatise väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas ning saata asja ringkonnakohtule selles osas uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta poolte enda kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks ei tule asjas arvestada vanemate kokkulepet elatise maksmise kohta muul viisil kui lapsele raha maksmisega, ega ole toonud välja ühtegi õigusnormi, mille alusel ta asus maakohtust erinevale seisukohale. Seejuures hindas ringkonnakohus lapse ema saadetud e-kirja kui tõendit maakohtust erinevalt, kuid ei põhjendanud, kuidas on maakohus tõendi hindamisel eksinud. Kuna kostja täitis kuni
  3. a augustini ülalpidamiskohustust, ei ole alust temalt tagasiulatuvalt kuni hagi esitamiseni elatist välja mõista. Kostja sõlmis lapse emaga kokkuleppe, et kostja täidab lapse ülalpidamise kohustust ema kasutusse jäänud sõiduauto liisingumakseid tasudes. Kokkulepe kehtis ja kostja täitis kehtivat kokkulepet. Seega jättis ringkonnakohus vääralt kohaldamata

§ 100

lg 3 ning arvestamata asjaolu, et kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud perekonnaseaduse järgi oli elatise nõudeõigus lapse emal. Eeltoodut arvestades jättis ringkonnakohus vääralt vastu võtmata ka kostja esitatud tõendi selle kohta, et kostja oli kõigil kuudel tasunud liisingumakseid. Ringkonnakohus arvas tasutud elatise hulka vääralt üksnes 90 eurot huvikooli tasuna, kuigi tegelikult on kostja tasunud huvikooli eest sel perioodil kokku 162 eurot. Samuti jättis ringkonnakohus põhjendamatult arvestamata asjaolu, et kostja on ostnud tagasiulatuva elatise ajavahemikul lapsele riideid, jalanõusid ja koolitarbeid 199 euro 18 sendi eest ning lapse ema on

  1. aprilli
  2. a kohtuistungil nõustunud, et need kulud võib tagasiulatuvast elatisest maha arvata. Isegi juhul, kui möönda kostja kohustust maksta lapsele tagasiulatuvalt 11 kuu eest enne hagi esitamist elatist, asusid kohtud vääralt seisukohale, et ka sel perioodil tuleb kostjal maksta lapse ülalpidamiseks 220 eurot kuus. Kostja nõustus kohtumenetluses tasuma alates hagi esitamisest elatist 220 eurot kuus, kuid mitte ajavahemiku eest enne hagi esitamist. Kuna hageja ei ole lapse vajadusi tõendanud, saanuks kohtud mõista tagasiulatuvalt välja üksnes miinimumelatise. Ringkonnakohus kohaldas vääralt

§ 99. 9.

Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuse kohaselt ei ole ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse normi, on otsust piisavalt põhjendanud ja asunud õigesti seisukohale, et liisingumaksete tasumist ei saa pidada elatise maksmiseks. Samuti on kohtud tõendeid hinnates asunud õigesti seisukohale, et kostja väidetavalt tehtud kulusid ei saa lugeda ülalpidamiskohustuse täitmiseks, sest lapse ema ei ole nende kulutustega nõustunud ega tehtud kulutusi heaks kiitnud. Liisingumaksete tasumine ei ole olnud kunagi seotud lapse ülalpidamise kohustusega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tagasiulatuva elatise ja menetluskulude jaotuse osas tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud.
  2. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostjalt tuleb hageja kasuks tagasiulatuvalt 11 kuu eest enne hagi esitamist elatis välja mõista või on kostja sel ajavahemikul oma ülalpidamiskohustuse täitnud, mistõttu ei ole alust selles osas hagi rahuldada.
  3. Kostja väitel täitis ta sel ajavahemikul kümne kuu jooksul ülalpidamiskohustust vanemate omavahelise kokkuleppe alusel lapse ema kasutusse antud sõiduauto liisingumakseid tasudes ning viimasel kuul pärast liisingulepingu lõpetamist maksis lapse emale lapse ülalpidamise kulude katteks miinimumelatist (139 eurot). Lisaks kandis kostja nimetatud ajavahemikul osa lapse kuludest, sh lapse huvihariduse kulud.
  4. Kolleegiumi hinnangul ei ole õige ega põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et ajavahemikul enne hagi esitamist ei saanud kostja täita lapse ülalpidamise kohustust lapse ema kasutusse antud sõiduauto liisingumakseid tasudes.

§ 108

järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. Sellest tulenevalt antakse ka tagasiulatuvat elatist

§ 100

lg 1 järgi üldjuhul raha perioodilise maksmisega, kuid kohustatud isik võib mõjuval põhjusel nõuda, et tal võimaldatakse anda seda muul viisil. Viidatud sätte järgi saab kolleegiumi hinnangul kohustada kohustatud isikut ka tagasiulatuva ajavahemiku ülalpidamiskulude katteks maksma raha, kuid mõjuval põhjusel on võimalik määrata ülalpidamiskohustuse täitmine kindlaks ka muul viisil. Viidatud säte ei tähenda aga seda, et selle järgi saaks lugeda ajavahemikul enne hagi esitamist ülalpidamiskohustus täidetuks üksnes siis, kui kohustatud isik on sel ajavahemikul maksnud elatist, nagu leidis ekslikult ringkonnakohus.

§ 100

lg 3 esimese lause järgi võivad vanemad lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Seega võivad vanemad leppida kokku ka muul viisil elatise andmises. Praeguses asjas tuvastas maakohus, et lapse vanemad olid sõlminud

§ 100

lg 3 järgi kokkuleppe, mille järgi pidi kostja maksma lapse ema eest liisingumakseid ning lapse ema ei pidanud seetõttu kostjalt lapsele elatist nõudma. Kokkuleppe tõendamiseks esitas kostja lapse ema

  1. augusti
  2. a e-kirja, milles lapse ema kinnitas järgmist: „Meil oli sinuga kokkulepe, et ma ei nõua alimente kuni sa maksad liisingut. Kui sa müüd Honda maha järelikult ei ole mina 5a saanud sinult lapse elatisraha (saamata jäänud tulu). Nüüd on nii, kui Honda läheb müüki, lähen otseteed kohtusse ja nõuan oma saamata jäänud lapse elatise tagasi. [---] 6600/5/12=110€ kuus see on raha mille pidi T. saama Honda eest. Mina olen lapse hoolduseks ja kasvatamiseks selle raha kulutanud ja isegi rohkem." (I kd, tl 38.) Ringkonnakohus jättis kokkuleppe tähelepanuta, sest leidis, et sellise kokkuleppe alusel ei saa lapse ülalpidamise kohustust täita, kuna liisingumakseid tasudes ei ole võimalik rahuldada lapse igapäevaseid esmavajadusi. Kolleegium sellega ei nõustu. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult arvestamata, et

§ 100

lg 3 esimese lause järgi võivad vanemad leppida kokku lapse ülalpidamise kohustuse täitmise korras. Maakohus tuvastas asjas tõendina esitatud lapse ema e-kirja alusel, et vanemad olid leppinud kokku elatise maksmises muul viisil. Kolleegium selgitab, et viidatud sätte järgi võivad vanemad kui last ülal pidama kohustatud isikud leppida omavahel kokku mh selles, et üks või kumbki vanem ei esita teise vanema vastu lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõuet. Seejuures võib sellise kokkuleppe põhjuseks olla mh asjaolu, et kummagi vanema juures elab laps, või see, et üks vanem jätab teisele vanemale ühisvara jagamise käigus rohkem vara või soodustab muul viisil teist vanemat ega nõua selle hüvitamist, kuid soovib vastutasuks, et teine vanem ei nõua temalt lapse ülalpidamiseks elatist. Sellise kokkuleppega reguleerivad vanemad kui lapsele ülalpidamist andma kohustatud isikud omavahelisi suhteid. Samas vanemate kokkulepe ei välista ega piira

§ 100

lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist.

§ 100

lg 3 teise lause järgi tuleb lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda. Kolleegiumi hinnangul saab vanemate kokkulepet võimaluse korral arvestada lapse tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmisel, kuid eelkõige tuleb seda arvestada tagasiulatuva elatisenõude puhul, et hinnata, kas vanem on kohtusse pöördumisele eelneval ajal ülalpidamiskohustust täitnud. Kolleegium leiab, et kui vanem on kuni kohtule lapse elatisenõude esitamiseni vanemate kokkulepet täitnud ja kokkuleppe järgi oli lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine tagatud, ei ole üldjuhul alust kokkulepet täitnud vanemalt lapse kasuks elatist välja mõista, küll aga ei takista see vanemalt tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmist lapse kasuks erinevalt kokkuleppest. Seejuures tuleb arvestada ka seda, et kui vanemad leppisid kokku, et üks vanem katab vastutasuna teiselt vanemalt saadud hüve eest üksi kõik lapse ülalpidamise kulud, jääb see kokkulepe vanemate vahel kehtima ka pärast lapse kasuks elatise väljamõistmist ning selle kokkuleppe alusel saab vanem, kellelt kohtulahendiga elatis välja mõisteti, kuigi omavahelise kokkuleppe järgi ta elatist maksma ei pidanud, nõuda makstu kokkuleppe alusel teiselt vanemalt tagasi.

  1. Ülalmärgitu kohaselt tuleb lapsele elatist välja mõistes arvestada vanemate kokkulepet ülalpidamiskohustuse täitmise kohta. Praeguses asjas tuvastas maakohus, et vanematel oli kokkulepe ülalpidamiskohustuse täitmise kohta enne hagi esitamist ning ka ringkonnakohus ei ole vastupidist tuvastanud. Kuna vanemad olid ülalpidamiskohustuse täitmises omavahel kokku leppinud, tuli selgitada, kas kokkulepe tagas lapse igapäevaste vajaduste rahuldamise ja kas kostja täitis seda 11 kuu jooksul enne hagi esitamist. Maakohus tuvastas, et kostja täitis kokkulepet osaliselt, st jättis kokkuleppe täitmata
  2. a aprillis, juulis ja augustis. Kuna maakohus ei juhtinud kohtumenetluses kostja tähelepanu puudulikule konto väljavõttele, soovis kostja esitada ringkonnakohtule täiendava tõendi selle kohta, et ka neil kuudel tasus ta lapse ema kasutusse jäänud sõiduauto liisingumakseid. Kuna asjas tuleb tuvastada, kas kostja täitis 11 kuu jooksul enne elatisehagi kohtule esitamist vanemate kokkulepet, on kostja esitatud tõend TsMS § 238 mõttes asjakohane ja ringkonnakohus jättis selle põhjendamatult tähelepanuta. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas kostja täitis tagasiulatuva elatise nõude ajavahemikul vanemate kokkulepet ning kas kokkuleppe järgi oli tagatud lapse põhivajaduste rahuldamine, sh kas vanemate kokkuleppes sisalduv ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastamise eest saadav vastutasu vastas lapse vajaduste rahuldamiseks sel ajavahemikul tehtud kulutuste ligikaudsele suurusele.
  3. Kolleegium juhib tähelepanu, et lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on

§ 101lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, kuid lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad suuremad kulud tuleb tõendada. Eeltoodut arvestades juhtis kostja kassatsioonkaebuses õigesti tähelepanu sellele, et ta nõustus alates hagi esitamisest kandma osa lapse kuludest, kuid vaidles tagasiulatuva elatise väljamõistmise nõudele, sh lapse vajaduste rahuldamiseks tehtud kulutuste suurusele vastu. Sellises olukorras ei saanud kohtud tuvastada kostja omaksvõtu alusel lapse vajaduste rahuldamiseks kuluvat summat, vaid pidid lähtuma seaduses sätestatud miinimummäärast.

  1. Lisaks märgib kolleegium, et asja uuel läbivaatamisel tuleb mh tuvastada ka see, milliseid lapse ülalpidamise kulusid kandis kostja lisaks vanemate kokkuleppes sisaldunud liisingumaksetele. Kostja väitel kandis ka vaidlusalusel ajavahemikul lapse huvikooli kulud 162 eurot ja ostis lapsele riideid ja jalanõusid 199 euro 12 sendi eest. Kui kostja ei esitanud oma väidete tõendamiseks piisavalt tõendeid, tuli kohtul juhtida sellele asjaolule kostja tähelepanu ning anda kostjale võimalus esitada asjakohased tõendid lapse ülalpidamise kulude kandmise kohta.
  2. Ülalmärgitut arvestades tuleb ringkonnakohtu otsus tagasiulatuva elatise väljamõistmise osas tühistada. Kuigi ringkonnakohus rikkus asjas menetlusõiguse normi, saab kolleegiumi hinnangul ringkonnakohus need menetlusõiguse normi rikkumised kõrvaldada, sh võtta asjas vastu asjakohaseid uusi tõendeid.
  3. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse tagasiulatuva elatise osas ja saadetakse selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse osas ning jätta menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada asja lahendamise tulemuse kohaselt.
  4. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostja kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon kostjale. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.