Obsah (15)

§ 366§ 402§ 373§ 401§ 16§ 17§ 318§ 248§ 239§ 38§ 319§ 408§ 172§ 3411§ 337

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised teistmismenetluse

) § 216 lg 2 p 3 alusel materjalid J. Antonovi ja veel kuue prokuratuuri taotluses nimetatud süüdistatava osas menetlemiseks uues kriminaalasjas nr 1-11-

2. Seejärel esitas prokuratuur Harju Maakohtule süüdistatavate - sh J. Antonovi - ja nende kaitsjatega sõlmitud kokkulepped, samuti kannatanute nõusolekud kokkuleppemenetluse kohaldamiseks. Kolmanda isiku O. A. nõusolekut kokkuleppemenetluseks prokuratuur maakohtule ei esitanud ja kriminaalasja materjalidest sellise nõusoleku olemasolu ei nähtu.
3. Prokuratuuri, J. Antonovi ja tema kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari poolt
4. oktoobril 2011 sõlmitud kokkuleppes sätestati muu hulgas tingimus, et asjas kohaldatakse KarS § 83² lg 1 ja § 84 alusel laiendatud konfiskeerimise asendamist ja J. Antonovit kohustatakse täitma konfiskeerimisnõuet summas 51 131 eurot 28 senti nelja aasta jooksul karistuse kandmiselt vabanemisest. Lisaks märgiti kokkuleppes, et Harju Maakohtu
5. oktoobri
6. a määrusega arestitud O. A. kinnistud jäetakse arestituks kuni J. Antonov on konfiskeerimisnõude täielikult täitnud.
7. Harju Maakohus arutas J. Antonovi ja tema kuue kokkuleppemenetluses
8. oktoobri
9. a kohtuistungil, millel O. A. ei viibinud. kaassüüdistatava kriminaalasja
10. Harju Maakohtu
11. oktoobri
12. a kokkuleppemenetluse otsusega tunnistati J. Antonov süüdi KarS § 199 lg 2 pde 4, 6 ja 7, § 199 lg 3 ja § 255 järgi ning teda karistati vangistusega vastavalt 2 aastaks, 3 aastaks 6 kuuks ja 4 aastaks 2 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti J. Antonovile liitkaristuseks 4 aastat 2 kuud vangistust ja KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuseks 6 aastat 10 kuud vangistust algusega
13. juunist
14. Samuti kohustas kohus J. Antonovit KarS § 83² lg 1 ja § 84 alusel tasuma nelja aasta jooksul alates karistuse kandmiselt vabanemisest riigi tuludesse 51 131 eurot 28 senti.
15. Sama kohtuotsuse resolutiivosa punktis 57 märkis kohus järgmist (kirjaviis muutmata): "12.10.2010.a Harju Maakohtu määrusega laiendatud konfiskeerimise tagamiseks arestitud kolmanda isiku - (Juri Antonov'i abikaasa) vara - kinnistu nr YYYYYYYY ja antud kinnitu juurde kuuluvad mitteeluruumid kinnistu nr 21074101 ja kinnistu nr 21076401 - jätta arestituks kuni KarS § 83² lg 1 ja § 84 alusel Juri Antonov'i poolt konfiskeerimise nõude summas 51 131,28 EUR (800 000 krooni) täieliku täitmiseni."
16. Harju Maakohtu otsus jõustus
17. detsembril
18. MENETLUS RIIGIKOHTUS
20. juulil 2012 esitas O. A. esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Riigikohtule teistmisavalduse, milles taotletakse Harju Maakohtu
21. oktoobri
22. a otsuse tühistamist osas, millega jäeti O. A. vara arestituks. Kolmanda isiku esindaja palub saata kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Teistmisavalduse esitaja märgib, et talle jääb selgusetuks, millest prokuratuur, J. Antonov ja tema kaitsja
23. oktoobri
24. a kokkuleppe sõlmimisel järeldasid, et neil on õigus käsutada O. A. vara ja et O. A.-l ei ole õigust oma vara kaitsta. Kolmanda isiku vara suhtes ei saa kokkulepet sõlmida ilma selle isiku nõusolekuta. Põhiseaduse (PS) § 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. O. A. esindaja leiab, et käesoleval juhul on olemas

§ 366p-st 5 tulenev alus Harju Maakohtu 20.

oktoobri

1. a otsuse teistmiseks. Samuti viitab esindaja Riigikohtu otsusele asjas nr 3-1-2-1-
3. Vastuses teistmisavaldusele palub prokuratuur O. A. esindaja avalduse osaliselt rahuldada. Lähtudes

§ 402lg-st 2, nõustub prokuratuur O.

A. esindajaga selles, et kolmanda isiku õigusi rikuti, sest temalt jäeti võtmata nõusolek talle kuuluva vara konfiskeerimiseks.

1. Riigikohtu kirjalikule küsimusele esitatud vastuses selgitas O. A., et ta sai enda korteri aresti alla jätmisest teada
2. aasta aprillikuu keskel J. Antonovilt, kui oli viimasele teatanud, et soovib korteri maha müüa. Prokuratuur märkis samale küsimusele antud vastuses, et nähtuvalt kohtuistungi protokollist, ei osalenud O. Anatonova kokkuleppe sõlmimisel kohtuistungil ja prokuratuuril puudub täpsem informatsioon kohtuotsuse edastamisest O. A.-le. Küll aga on prokuratuur välja selgitanud, et O. A. ja J. Antonov on kogu kriminaalmenetluse aja omavahel suhelnud, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et O. A. ei teadnud J. Antonovi suhtes tehtud kohtuotsusest. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. O. A. soovib teistmise korras vaidlustada
4. oktoobril
5. a kokkuleppemenetluses tehtud Harju Maakohtu jõustunud otsuse punkti 57, millega jäeti J. Antonovi vastu suunatud konfiskeerimise asendamise nõude tagamiseks aresti alla O. A.-le kuuluvad kinnistud. Seejuures on praeguses asjas tegemist olukorraga, kus menetleja kaasas O. A. küll kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse, kuid kokkuleppemenetluse kohaldamiseks O. A. nõusolekut ei küsitud. Tulenevalt

§-st 246 ei kutsutud O. A.-d ka kohtuistungile. Samuti ei teavitatud teda kohtuotsusest. 17. Kolleegium põhjendab kõigepealt, miks ei vasta O. A. avalduse aluseks olevad asjaolud seaduses ette nähtud teistmise alustele (I). Järgnevalt selgitab Riigikohus, miks ei ole

§ 366osas, milles see ei anna alust O.

A. teistmisavalduse rahuldamiseks, põhiseadusega vastuolus, näidates seejuures, millises korras saab O. A. oma õigusi kaitsta (II). Lõpuks käsitleb kolleegium mõningaid küsimusi, mis pole otseselt O. A. teistmisavalduse lahendamisega seotud, kuid kerkivad praeguse kriminaalasjaga seoses esile (III). I 18. O. A. esindaja taotleb Harju Maakohtu 20. oktoobri 2011. a otsuse resolutiivosa punkti 57 teistmist

§ 366

p 5 alusel.

§ 366

p 5 kohaselt on teistmise aluseks kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise või kolmanda isiku, kelle vara on kohtuotsuse või -määrusega konfiskeeritud, olukorra kergendamise. Asjaolu, et O. A., kelle kinnisasjad kohus arestituks jättis, pole kokkuleppemenetluseks nõusolekut andnud, pidi Harju Maakohtule 20. oktoobri 2011. a otsust tehes teada olema. Seega ei vasta see asjaolu

§ 366p-s 5 sätestatud teistmise alusele.

19. Samuti ei vasta O. A. avalduses esile toodud asjaolud ühelegi teisele

§-s 366 sätestatud teistmise alusele.

1. Põhjendades oma seisukohta, et seadus annab aluse Harju Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsuse teistmiseks, viitab O. A. esindaja ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. märtsi
5. a otsusele asjas nr 3-1-2-1-
6. Viidatud kohtuasjas oli tegemist olukorraga, kus maakohtu teistetava otsusega oli rahuldatud kannatanu tsiviilhagi isikute vastu, kes ei olnud selles kriminaalasjas menetlusosalisteks ja keda seetõttu ei olnud kohtusse kutsutud. Kõnealuses asjas leidis Riigikohus, et

§ 366p 5 maakohtu otsuse teistmiseks alust ei anna.

Samas asus kolleegium seisukohale, et kuna kohtuotsus vaidlustati tsiviilhagi puudutavas osas ja kuna tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse üldjuhul tsiviilkohtumenetluse korrast, tuleb esitatud teistmisavalduse lahendamisel juhinduda tsiviilkohtumenetluse sätetest. Seetõttu jõudis Riigikohus järeldusele, et maakohtu otsus tuleb teista tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel. O. A. ei vaidlusta Harju Maakohtu

1. oktoobri
2. a otsust mitte tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas, vaid osas, millega O. A. vara J. Antonovi suhtes kohaldatud laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks aresti alla jäeti. Seepärast ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustik praegusel juhul kohaldatav.
3. Järelikult ei anna kehtivad seadused menetluslikku alust Harju Maakohtu
4. oktoobri
5. a jõustunud otsuse punkti 57 teistmiseks. II
6. Vastus küsimusele, kas O. A. teistmisavaldus tuleb jätta määruse I osas toodud põhjustel

§ 373

lg 1 alusel rahuldamata, sõltub sellest, kas

§ 366on osas, milles see O.

A. avalduses märgitud asjaoludele vastavat teistmise alust ette ei näe, põhiseadusega kooskõlas või mitte. Järelikult tuleb esmalt selgitada, kas teistmisvõimaluse puudumine riivab mõnd O. A. põhiõigust.

1. PS § 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. PS § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste ülesanne. PS § 14 ja § 15 lg 1 koostoimest tuleneb menetluslik põhiõigus, mille eesmärk on avada tee isiku põhiõiguste teostamiseks ja kaitsmiseks. Samuti tuleneb sellest seadusandja kohustus kehtestada õigusnormid, mis tagavad tõhusa võimaluse isikul oma õigusi kohtus kaitsta, samuti õigusemõistmise õigluse. (Vt Riigikohtu üldkogu
2. aprilli
3. a otsus asjas nr 3-1-2-2-11, p 51.) PS § 32 tagab omandipõhiõiguse. PS § 24 lg 2 näeb ette, et igaühel on õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. PS §-st 32 ja § 24 lg-st 2 tulenevate õiguste rikkumise korral kohtusse pöördumise võimaluse olemasolu on PS §-st 14 ja § 15 lg 1 esimesest lausest tuleneva põhiõiguse kaitsealas. Lisaks sätestab PS § 24 lg 5, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule.
4. Harju Maakohtu
5. oktoobri
6. a otsuse resolutiivosa punktis 57 (vt käesoleva otsuse punkti 11) nimetatakse selles sisalduva arestimisotsustuse adressaadina O. A.-d. Samuti on kinnistud, mis maakohtu otsuse kõnealuse punktiga aresti alla jäeti, kinnistusraamatu kohaselt O. A. ainuomandis. Seega on Harju Maakohtu
7. oktoobri
8. a resolutiivosa punkt 57 tehtud O. A. suhtes, s.t sellega otsustatakse O. A. subjektiivsete õiguste üle. Asjaolu, et maakohtu otsuse resolutsiooni punktis 57 nimetatakse arestimisotsustuse adressaadina O. A.-d ja et O. A. on kinnistusraamatu järgi kinnistute omanik, tähendab kohtupraktika kohaselt ühtlasi seda, et O. A. ei saa oma vara arestist vabastamiseks kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid, eeskätt võimalust esitada täitemenetluse seadustiku § 222 lg-s 1 ette nähtud hagi (vt Riigikohtu üldkogu
9. aprilli
10. a otsus asjas nr 3-3-1-82-12, p-d 24, 25 ja 45 koostoimes asjas nr 3-3-1-15-12 tehtud üldkogu
11. novembri
12. a määruse punktidega 37-43). Kinnistu aresti alla jätmine riivab kinnistu omaniku omandiõigust, sest võtab omanikult võimaluse kinnistut käsutada. Otsustus kinnistute aresti alla jätmise kohta tehti O. A. osavõtuta.
13. See, et O. A. ei saa esitada oma PS §-st 32 ja § 24 lg-st 2 tulenevate õiguste kaitseks Harju Maakohtu
14. oktoobri
15. a otsuse peale teistmisavaldust, ei riiva kolleegiumi hinnangul siiski tema PS §-st 14, § 15 lgst 1 ja § 24 lg-st 5 tulenevaid põhiõigusi. Seda seetõttu, et O. A.-l on tõhus võimalus vaidlustada maakohtu otsus korralises kohtukaebemenetluses. Riigikohtu üldkogu on varem märkinud, et võimalus oma õigusi kaitsta ei pea olema sätestatud tingimata teistmisalusena. Õiguste kaitse võimaluse võib tagada ka muu tõhus menetlus. (Vt Riigikohtu üldkogu
16. aprilli
17. a otsus asjas nr 3-1-2-2-11, p 63.)
18. Kolleegiumi seisukoht, et O. A.-l on võimalik kaitsta oma õigusi korralises kohtukaebemenetluses, põhineb järgneval.
19. Kohtueelne menetleja kaasas O. A.

§ 401lg 1 alusel kolmanda isikuna käesolevasse kriminaalmenetlusse.

Seega on O. A. näol tegemist menetlusosalise (

§ 16

lg 2) ja kohtumenetluse poolega (

§ 17

lg 1), kellel on

§ 318lg-s 21 ette nähtud ulatuses apellatsiooniõigus.

Kriminaalmenetluse seadustiku

1. peatüki
2. jao (kokkuleppemenetluse) sätete või § 339 lg 1 rikkumise korral laieneb kolmanda isiku apellatsiooniõigus ka kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsusele (

§ 318lg 3 p 4 ja lg 4).

28. Kokkuleppemenetluse sätete - täpsemalt

§ 248

lg 1 p 1 ja § 239 - rikkumisena on käsitatav ka see, kui kohus jätab kokkuleppemenetluses kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamata, ehkki asjas puudub mõni

§-s 239 ette nähtud kokkuleppemenetluse kohaldamise alustest. Ühe kokkuleppemenetluse kohaldamise aluse sätestab

§ 239

lg 2 p 4, mille kohaselt ei kohaldata kokkuleppemenetlust, kui sellega ei nõustu kannatanu või tsiviilkostja.

§ 239

lg 2 p 4 tuleb tõlgendada koostoimes

§ 401

lg-ga 3, mis näeb ette, et menetlustoimingus osalemisel, kriminaaltoimikuga tutvumisel ja menetleja kutsel ilmumata jäämisel kohaldatakse kolmandale isikule tsiviilkostja kohta sätestatut, kui samas seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Menetlustoimingus osalemine

§ 401

lg 3 tähenduses hõlmab ka kokkuleppemenetluseks nõusoleku andmist, sest tulenevalt

§-st 246 tähendab selline nõusolek nii kannatanu ja tsiviilkostja kui ka kolmanda isiku puhul ühtlasi loobumist õigusest võtta osa kriminaalasja kohtulikust arutamisest (

§ 38lg 1 p 8, § 40 lg 1 p 6 ja § 402 lg 1 p 5).

Eeltoodust järeldub, et lähtudes

§ 239

lg 2 p-st 4 ja § 401 lg-st 3, kuulub ka kolmanda isiku nõusolek kokkuleppemenetluse kohaldamisega kokkuleppemenetluse aluste hulka ja selle puudumisel peab kohus kriminaaltoimiku

§ 248lg 1 p 1 alusel prokuratuurile tagastama.

Sellist tõlgendust eeldab vältimatult PS § 24 lg 2, mille kohaselt on igaühel õigus olla oma kohtuasja arutamise juures.

§-s 245 nimetatud kokkuleppe sõlmimine prokuratuuri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel ei saa võtta kolmandalt isikult vastu tema tahtmist põhiseaduslikku õigust osaleda kohtumenetluses, milles tehtava lahendiga otsustatakse tema subjektiivsete õiguste üle. 29. Eelmises punktis märgitu ei tähenda siiski seda, nagu välistaks iga kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasatud isiku vastuseis alati lõplikult kokkuleppemenetluse kohaldamise. Juhul kui kokkuleppes määratletakse kokkuleppemenetluse ese selliselt, et selles menetluses kolmanda isiku õiguste üle ei otsustata, pole tema nõusolek kokkuleppemenetluseks vajalik.

§ 318

lg 21 kohaselt ei saa kolmas isik apelleerida kohtuotsust, mis ei puuduta tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi. 30. Praeguses asjas otsustati O. A. kui kolmanda isiku subjektiivsete õiguste üle kokkuleppemenetluses, mille kohaldamiseks tema nõusolek puudus. Seega on tal tulenevalt

§ 318

lg-st 21, lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 ning § 248 lg 1 pst 1 ja § 239 lg 2 p-st 4 ning § 401 lg-st 3 Harju Maakohtu 20. oktoobri 2011. a otsuse peale apellatsiooni esitamise õigus. 31.

§ 319

lg 1 esimene lause sätestab, et apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Sama paragrahvi teise lõike esimene lause näeb ette, et apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Kolleegium märgib esmalt, et kohtuotsusega tutvumise võimalus

§ 319

lg 2 esimese lause mõttes tähendab üksnes seda, et kohtuotsuse terviktekst on kohtus pooltele kättesaadav, ega olene sellest, kas mingid muud asjaolud takistavad poolel otsusega tutvuda. Vastasel korral võiks teatud juhtudel tekkida olukord, kus puudub selgus, kas kohtuotsus on jõustunud või mitte.

§ 408

lg 2 esimese lause kohaselt jõustub kohtuotsus, kui apellatsiooni või kassatsiooni esitamise tähtaeg on möödunud. Kohtul pole üldjuhul ülevaadet sellest, kas kohtumenetluse pool, kes kohtuotsuse teatavaks tegemisest viieteistkümne päeva jooksul apellatsiooni ei esita, sai kohtu poolt kättesaadavaks tehtud otsusega tutvuda või esinesid objektiivsed põhjused, mis takistasid poolel seda teha. Seega juhul, kui

§ 319

lg-s 2 nimetatud võimalus kohtuotsusega tutvuda eeldaks peale kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavaks tegemise ka seda, et ei esine asjaolusid, mis takistaksid mõnel kohtumenetluse poolel tutvumisvõimaluse kasutamist, ei oleks kohtul võimalik määratleda apellatsioonitähtaja möödumise ja seega ka kohtuotsuse jõustumise hetke. Seetõttu leiabki kolleegium, et nii nagu apellatsiooniteate esitamise tähtaega arvestatakse

§ 319

lg 1 kohaselt kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest, tuleb ka apellatsioonitähtaega arvestada kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavaks tegemisest (välja arvatud

§ 319lg-s 3 ette nähtud erandjuhtumil).

Kolleegium leiab, et mõjuvad põhjused, mis takistasid kohtumenetluse poolel kättesaadavaks tehtud kohtuotsusega tutvuda, on arvestatavad apellatsioonitähtaja ennistamisel. 32.

§ 319

lg 6 sätestab, et kohus võib apellatsioonitähtaja apellandi taotlusel ennistada, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Tähtaja ennistamise või sellest keeldumise kohta teeb kohus määruse.

§ 172

lg 1 kohaselt ennistatakse mõjuval põhjusel möödalastud kaebetähtaeg selle uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu määrusega, kelle menetluses on kriminaalasi. Erinevalt TsMS § 67 lg-st 2 ei sätesta kriminaalmenetluse seadustik lõpptähtaega, pärast mida ei ole enam võimalik möödalastud menetlustähtaja ennistamist taotleda. Seega on ennistamise aluse olemasolul kaebetähtaja ennistamine kriminaalmenetluses võimalik tähtajatult. Kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvad põhjused on äraolek, mis ei seondu kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisega (

§ 172

lg 2 p 1) ja muu asjaolu, mida uurimisasutus, prokuratuur või kohus peab mõjuvaks (

§ 172lg 2 p 2).

Kolleegium on seisukohal, et

§ 172

lg 2 p 2 järgi on kaebetähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena käsitatav ka see, kui isik ei tea ega peagi õiguslikult teadma tema suhtes tehtud kohtuotsusest. 33. Praeguses asjas O. A.-lt kokkuleppemenetluse kohaldamiseks nõusolekut ei küsitud. Tulenevalt

§-st 246 ei kutsutud O. A.-d ka kohtuistungile. Samuti ei nähtu kriminaalasja materjalidest, et O. A.-le oleks kätte toimetatud Harju Maakohtu

1. oktoobri
2. a otsuse koopia. Seega ei olnud O. A.-le tagatud mõistlikku võimalust tema suhtes tehtud kohtuotsusest teada saada. Vastuseks punktis 15 viidatud prokuratuuri seisukohale märgib kolleegium, et O. A. teadlikkus J. Antonovi süüditunnistamisest ja karistamisest ei tähenda, et ta teadis või pidi teadma ka seda, et sama kohtuotsusega (mille resolutiivosas on kokku 127 punkti) jäeti aresti alla talle kuuluvad kinnistud. J. Antonova on Riigikohtule kinnitanud, et ta sai kinnistute aresti alla jätmisest teada aprillis
3. Kriminaalasjas ei ole praegu andmeid, mis võiksid selle väite kahtluse alla seada. Seega olemasoleva teabe pinnalt võib asuda seisukohale, et kuni aprillini 2012 ei teadnud O. A. tema suhtes tehtud kohtuotsusest ega pidanudki sellest õiguslikult teadma.
4. Saades teada, et Harju Maakohtu
5. oktoobri
6. a otsusega on talle kuuluvad kinnistud aresti alla jäetud, esitas O. A. apellatsiooni asemel teistmisavalduse. Kolleegiumi arvates ei saa seda eksimust O. A.-le ette heita ega lugeda teistmisavalduse esitamiseks ja menetlemiseks kulunud aega apellatsiooni esitamisega alusetuks viivitamiseks. Nimelt tuleb arvestada, et ajaks, mil O. A. maakohtu otsusest eelduslikult teada sai, oli see juba umbes 4 kuud tagasi jõustunud ja ka täitmisele pööratud.

§ 408

lg 2 esimene lause sätestab, et kohtuotsus jõustub, kui apellatsiooni või kassatsiooni esitamise tähtaeg on möödunud. Sama paragrahvi esimene lõige näeb ette, et kohtuotsus või -määrus jõustub, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses (vrd nt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 176 lg-ga 1, mis sätestab, et kohtuotsus jõustub, kui seda ei saa tähtaega ennistamata enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses). Erinevalt HKMS § 176 lg 2 teisest lausest puudub kriminaalmenetluse seadustikus ka säte, milles oleks sõnaselgelt väljendatud reegel, et kui otsuse vaidlustamise tähtaeg ennistatakse, loetakse, et otsus ei ole jõustunud. Lisaks tehti maakohtu vaidlusalune otsus kohtumenetluses, millest O. A. osa võtta ei saanud. Täiendavat ebaselgust põhjustas ka

§ 239lg 2 p 4 sõnastus (vt käesoleva otsuse punkt 28).

Seetõttu leiab kolleegium, et O. A. võimalus vaidlustada Harju Maakohtu

1. oktoobri
2. a jõustunud kohtuotsus apellatsiooni korras, taotledes apellatsioonitähtaja ennistamist, ei olnud enne käesoleva Riigikohtu otsuse tegemist seaduse ja varasema kohtupraktika pinnalt piisavalt äratuntav.
3. Kokkuvõttes on kolleegium seisukohal, et O. A.-l oli - ja tõenäoliselt on ka praegu - tõhus võimalus saada kohtulikku kaitset enda PS §-st 32 ja § 24 lg-st 2 tulenevatele õigustele, samuti realiseerida PS § 24 lg-st 5 tulenevat põhiõigust korralises kohtukaebemenetluses. Selleks tuleb tal esitada Harju Maakohtu
4. oktoobri
5. a otsuse peale apellatsioon koos apellatsioonitähtaja ennistamise taotlusega.
6. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 373lg-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium O.

A. teistmisavalduse rahuldamata.

1. Andmeid teistmismenetluse kulude kohta pole Riigikohtule esitatud. III
2. Väljaspool teistmisavalduse lahendamise piire juhib kolleegium tähelepanu järgnevale.
3. Juhul kui maakohus on kokkuleppemenetluses rikkunud kriminaalmenetluse seadustiku
4. peatüki
5. jao sätteid või § 339 lg-t 1 ja seda rikkumist ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, peab ringkonnakohus

§ 3411

p 3 ja § 337 lg 2 p 3 kohaselt tühistama kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse täies ulatuses ja saatma kriminaaltoimiku prokuratuurile. Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tuleb osutatud sätteid tõlgendada siiski selliselt, et kui apellatsioonimenetluses tuvastatud menetlusõiguse rikkumine seondub selgepiiriliselt vaid ühe süüdistatavaga sõlmitud kokkuleppega ja selle kokkuleppe alusel tehtud kohtu otsustusega, tuleb kohtuotsus tühistada ja kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada vaid seda süüdistatavat (neid süüdistatavaid) puudutavas osas. 40.

§ 248

, mis sätestab kohtu pädevuse kokkuleppemenetluses, ei näe ette kokkuleppe n-ö osalise kinnitamise võimalust. Teisisõnu ei saa kohus teha otsust, mis tugineb üksnes mingile osale kokkuleppest. Juhul kui maakohus kokkuleppega teatud osas ei nõustu, tuleb tal jätta süüdimõistev otsus tervikuna tegemata ja kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada. Sellise regulatsiooni mõte on välistada võimalus, et kohus teeb kokkuleppemenetluses otsuse, mis rahuldab vaid üht poolt, ja jätab kohtuotsusest välja kokkuleppe need tingimused, mille tõttu teine pool kokkuleppemenetlusega üldse nõustus. Samal põhjusel ei luba

§ 337

lg 2 p 3 ja § 3411 ringkonnakohtul muuta kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust selliselt, et mõni kokkuleppe tingimustest otsusest välja jääb. Näiteks kui ringkonnakohus tuvastab, et asjas on rikutud kokkuleppemenetluse norme, kuid see rikkumine puudutab vaid mingit konkreetset maakohtu otsustust, ei saa apellatsioonikohus üldjuhul piirduda üksnes maakohtu otsuse selle osa tühistamisega, mida rikkumine mõjutab.

§ 337

lg 2 p 3 kohaselt tuleb ringkonnakohtul maakohtu otsus tühistada täies ulatuses ja saata kriminaaltoimik prokuratuurile. Kolleegiumi hinnangul on eeltoodud üldreeglist siiski võimalik erand. Juhul kui menetlusnormide rikkumine puudutab maakohtu sellist otsustust, mille aluseks olev tingimus sätestati kokkuleppes ühe poole huvides, võib see pool sellest tingimusest apellatsioonimenetluses loobuda. Sellisel juhul on ringkonnakohus pädev tühistama kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsuse üksnes osaliselt, s.o osas, mida tuvastatud menetlusrikkumine puudutab, ja jätma maakohtu otsuse muus osas muutmata ning kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamata. Näiteks otsustus konfiskeerimise ja konfiskeerimise tagamiseks vara aresti alla jätmise kohta on tehtud riigi huvides. Juhul kui ringkonnakohus tuvastab, et asjas on rikutud kokkuleppemenetluse norme, kuid see rikkumine puudutab üksnes otsustust konfiskeerimise või selle tagamiseks vara arestimise kohta ja prokuratuur loobub apellatsioonimenetluses vara konfiskeerimisest või arestimisest, on ringkonnakohtul võimalik maakohtu otsus tühistada üksnes konfiskeerimist või arestimist puudutavas osas, jättes muus osas kohtuotsuse muutmata. 41. Lõpetuseks viitab kolleegium väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt saab isiku vara kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Näiteks on kolmanda isiku (

§ 401

) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 3 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Eeltoodud järeldus põhineb tõsiasjal, et kohtulahendit, millega mõistetakse ühelt isikult tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude katteks välja teatud vara, ei ole võimalik täita teise isiku vara arvel. Erandiks on vaid juhtum, kus see teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi täitmiseks enda vara arvel. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-1-1-53-12, p 9 ja
3. novembri
4. a määrus asjas nr 3-1-1-102-12, p 8.) Kohtuotsus, millega jäetakse ühe isiku vara tema nõusolekuta teise isiku vastu suunatud nõude tagamiseks aresti alla, ei ole täitedokument, mille alusel saaks arestitud vara täitemenetluses selle nõude katteks müüa (vt lähemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
5. veebruari
6. a määrus asjas nr 32-1-185-12 ja kriminaalkolleegiumi
7. juuni
8. a otsus asjas nr 3-1-1-43-13, p 44). Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi