Obsah (7)

§ 54§ 38§ 60§ 58§ 55§ 50§ 52

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-4-07 Määruse kuupäev Tartu, 1. märts 2007. a Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu Kohtuasi M.H avaldu

) § 60 lg 1) ning avaldab lapsele kahjulikku mõju (

§ 54lg 1 p 4), mistõttu tuleb temalt lapse suhtes vanema õigused ära võtta.

Vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad

§ 38

lg 1 järgi laste põlvnemisest, mis on tõestatud seaduses sätestatud korras.

§ 60lg-st 1 tuleneb vanema kohustus pidada ülal oma alaealist last.

Kuigi puudutatud isiku väitel oli ta teadlik, et ta on lapse isa, ei ole ta kunagi oma last materiaalselt toetanud. Asjaolu, et kohus menetleb puudutatud isikult vanema õiguse äravõtmise avaldust, ei anna alust jätta lapse ülalpidamiskohustus täitmata. Perekonnaseaduse § 54 lg 1 p 4 kohaselt võib kohus ühe vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel vanema õigused ära võtta, kui vanem avaldab muul viisil lapsele kahjulikku mõju. Maakohus luges tõendatuks, et puudutatud isik on küllaltki tihti helistanud ning ähvardanud avaldajat. Puudutatud isik on telefonikõnedes lubanud last röövida. Laps ei soovi puudutatud isikuga kohtuda. Maakohtu määruse kohaselt leidis tõendamist, et puudutatud isik avaldab lapsele kahjulikku mõju, mis seisneb lapses hirmutunde tekitamises telefonikõnede kaudu. Sama kinnitas ka eestkosteasutus oma arvamuses. Lastekaitse seaduse § 3 kohaselt tuleb alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid.

§ 58

kohaselt lähtub eestkosteasutus või kohus lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel lapse huvidest, arvestades vähemalt 10-aastase lapse soovi. Puudutatud isikult vanema õiguste äravõtmine ei lõhu lapse emotsionaalset sidet puudutatud isikuga, kuna tal ei ole seda sidet kunagi olnud.

1. Perekonnaseaduse § 55 lg 1 kohaselt kaotab isik, kellelt on ära võetud vanema õigused, lapse suhtes kõik õigused. Kuna kohus võtab puudutatud isikult ära vanema õigused, tuleb tema avaldus lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks jätta rahuldamata.
2. Puudutatud isik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles ta leidis, et maakohus kohaldas valesti

§ 54lg 1 p 1 ja § 60.

Tema ainsaks sissetulekuks on invaliidsuspension. Seega ei ole tema võimalused lapse toetamiseks kuigi suured. Maakohus jättis tähelepanuta tema põhjendused, kus ta selgitas, miks ta pole saanud anda lapsele võimalustele vastavat majanduslikku tuge ning toetada last moraalselt ja osaleda tema kasvatamises. Ebaõiged ja laimavad on väited selle kohta, nagu oleks ta lubanud lapse ema tappa ja lapse röövida.

1. Harju Maakohus edastas
2. aprilli
3. a määrusega määruskaebuse läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
5. septembri
6. a määrusega maakohtu määruse kohtukulude jaotamise osas. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud õigesti. Praegusel juhul esinesid asjaolud, mis tingisid puudutatud isikult vanema õiguste äravõtmise. Tuginedes

§ 54

lg 1 p-dele 1 ja 4, leidis maakohus, et puudutatud isik ei täida oma kohustusi lapse kasvatamisel ning avaldab lapsele kahjulikku mõju. Lapsele kahjuliku mõju avaldamisena käsitas maakohus tema käitumist lapse ja ema suhtes ning lapse reageeringut sellele. 12. Ringkonnakohus nõustus avaldajaga selles, et

§ 54

lg 1 p-st 1 tulenev kohustus ei hõlma mitte ainult lapse varalise kindlustatuse tagamist, vaid on oma olemuselt ja sisult tunduvalt laiem. Elatisraha maksmist ei saa seada sõltuvusse muudest asjaoludest. Maakohus on põhjalikult hinnanud kõiki sellekohaseid tõendeid ning leidnud, et puudutatud isik on jätnud seadusest tuleneva kohustuse täitmata. See, et lapse vanem ei ole temast põlvnevat last materiaalselt kunagi toetanud, viitab üheselt lapse huvidega arvestamata jätmisele. 13. Tõendamist leidis, et puudutatud isik avaldab lapsele kahjulikku mõju. Asjas ei ole tõendatud, et avaldaja mõjutas last, vaid tegemist on otseselt puudutatud isiku käitumisest tuleneva mõjuga. Kohtul ei olnud alust kahelda lapse ütluste tõepärasuses. Ka teised kohtule esitatud tõendid ja eestkosteasutuse arvamus kinnitavad kujunenud olukorda ning selle kahjulikku mõju lapsele.

§ 58

kohaselt peab kohus lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel lähtuma eelkõige lapse huvidest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 14. Puudutatud isik esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse kohaselt rakendas ringkonnakohus valesti

§ 54lg 1 p 1 ja p 4 ning § 60 sätteid.

Määruskaebuse esitaja leiab, et

§ 54lg 1 p-s 1 nimetatud asjaolud on tema suhtes tuvastamata. Ringkonnakohus rikkus Ts

MS § 442 lg-t 8 ja § 654 lg-t 5, kui jättis hindamata tema vastuväited. Maakohus võttis puudutatud isikult vanema õigused ära, lähtudes asjaolust, et ta ei täitnud oma kohustusi lapse kasvatamisel või tema eest hoolitsemisel. Seejuures leidis maakohus, et nimetatud kohustuste täitmata jätmise põhjused ei ole mõjuvad. Lapse suhtes ülalpidamiskohustuse täitmata jätmise põhjused olid mõjuvad, kuna avaldaja ise on teinud kõik selleks, et mitte lasta teda lapse ellu; avaldaja ei ole kunagi nõudnud lapse jaoks toetust. Puudutatud isiku majanduslik ja tervislik seisund ei võimalda anda lapsele majanduslikku tuge. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu määruse põhjendustega, jõudis valele järeldusele, et ta on lapsele avaldanud kahjulikku mõju, sest on tekitanud lapses hirmutundeid. Ta ei ole kunagi saanud lapsega telefonitsi suhelda. Avaldaja enda käitumine, kui ta puudutatud isikut lapse silmis halvustab, on lapsele avaldanud kahjulikku mõju. 15. Avaldaja ei nõustu määruskaebusega. Ta leiab, et kohtud juhindusid asja lahendades eelkõige lapse huvidest. Kohtute veendumus selles, et puudutatud isik on avaldanud lapsele kahjulikku mõju, põhineb lapse enda ütlustel. Puudutatud isiku püüded siduda ülalpidamiskohustuse täitmist tingimuslikult võimalusega lapsega suhelda, ei ole seadusekohane. Kuna leidis tõendamist, et puudutatud isik on pikemat aega vanemlike kohustuste täitmisest kõrvale hoidunud ning selleks ei olnud mõjuvaid põhjuseid, on kohtud õigesti kohaldanud

§ 54lg 1 p 1.

1. Eestkosteasutuse arvamuse järgi tegi ringkonnakohus määruse lähtuvalt lapse huvidest ja määrus on igati põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus ja maakohtu määrus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Alates
4. jaanuarist
5. a kehtiva TsMS § 550 lg 1 p 2 kohaselt on vanema õiguste määramine ja lapsega suhtlemise korraldamine hagita perekonnaasjad. Kohtud on avalduste menetlemisel selles osas menetlusõiguse norme õigesti kohaldanud. Vastavalt TsMS § 477 lg-le 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Kuna tsiviilkohtumenetluse seadustiku
6. peatüki
7. jaos "Vanema õiguste määramine lapse suhtes ja lapsega suhtlemise korraldamine", sama seadustiku
8. peatüki
9. jaos "Menetlus hagita perekonnasjades" ja
10. peatükis hagita menetluse üldsätete kohta ei ole nõudeid kohtumääruse sisu osas, siis tuleb lähtuda samas seadustikus otsuse sisu kohta sätestatust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Ringkonnakohtu otsuse sisu nõuded on sätestatud TsMS §-s
12. Kolleegium nõustub määruskaebuse põhjendustega selles osas, et kohtud ei ole lapse suhtes vanemlike õiguste äravõtmise asja lahendamisel andnud puudutatud isiku vastuväidetele õiguslikku hinnangut ega selgitanud välja

§ 54lg 1 p 1 ja p 4 kohaldamise eeldusi.

20. Kohtud lugesid muuks mittemõjuvaks põhjuseks vanema kohustuse lapse kasvatamisel ja tema eest hoolitsemata jätmisel selle, et puudutatud isik vanemana ei täitnud lapse ülalpidamiskohustust vaatamata sellele, et ta teadis, et ta on lapse isa. Kohtud on vanema õiguste äravõtmisel lähtunud ka

§ 54lg 1 p-st 4.

Muul viisil lapsele kahjuliku mõju avaldamiseks lugesid kohtud puudutatud isiku poolt korduvat helistamist avaldajale ja telefoni teel avaldajale suunatud ähvardamisi. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 688 lg 3 kohaselt arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. TsMS § 688 lg 5 kohaselt Riigikohus ei kogu ega uuri tõendeid.

1. Kohtud on asjas kindlaks teinud järgmised faktilised asjaolud. Avaldaja ja puudutatud isik ei ole olnud abielus. Neil on ühine laps, kes on sündinud xx. xxxxxxxxx xxxx. a. Lapse põlvnemine puudutatud isikust on viimase hagi alusel tuvastatud kohtuotsusega
2. mail
3. a. Avaldaja esitas puudutatud isikult lapse suhtes vanema õiguse äravõtmise avalduse kohtule
4. juunil
5. a. Enne vanema õiguste äravõtmise avalduse esitamist ei ole puudutatud isik lapsega vahetult suhelnud ega talle ülalpidamist andnud.
6. Põlvnemise õiguslik tähendus on sätestatud

§-s 38. Vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad

§ 38lg 1 kohaselt laste põlvnemisest, mis on tõestatud seaduses sätestatud korras.

Seega oli puudutatud isik seaduse kohaselt kohustatud lapse suhtes vanema kohustusi täitma ja tal oli õigus lapsega suhelda põlvnemise tuvastamise kohtuotsusese jõustumisest alates. Asjaolu, et puudutatud isik teadis või pidi teadma, et ta on lapse isa ja vaatamata sellele ei andnud lapsele ülalpidamist ega võtnud osa tema kasvatamisest ega tema eest hoolitsemisest, ei oma õiguslikku tähendust lapse vanemalt vanema õiguste äravõtmise otsustamisel. Vanema kohutused ja õigused lapse suhtes tekkisid puudutatud isikul seaduses sätestatud korras üksnes põlvnemise tuvastamisest. 23. Lapse suhtes vanema õiguste äravõtmist reguleerib

§ 54. Sama paragrahvi 1.

lõike kohaselt võib kohus ühe vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel vanema õigused ära võtta, kui vanem: 1) alkohoolsete jookide, narkootiliste või muude uimastava toimega ainete kuritarvituse tõttu või muul põhjusel, mida kohus ei loe mõjuvaks, ei täida oma kohustusi lapse kasvatamisel ja tema eest hoolisemisel või 2) kuritarvitab vanema õigusi või 3) kohtleb last julmalt või 4) avaldab muul viisil lapsele kahjulikku mõju või 5) ei ole kasvatusasutuses viibiva lapse kasvatamises mõjuvate põhjusteta osalenud aasta jooksul. Seega tuleneb seadusest, et kohus võib vanemalt vanema õigused ära võtta siis, kui vanem on oma õigusi kuritarvitanud või jätnud lapse suhtes vanema kohustused täitmata õigusvastaselt ja süüliselt. Vanema kõrvalehoidumine oma kohustuste täitmisest lapse kasvatamisel ja tema eest hoolisemisel võib väljenduda näiteks selles, et ta jätab lapse hoolitsuseta ja järelevalveta, st tema tahtlikus tegevuses lapse vanemana oma kohustusi mitte täita.

§ 55

lg 3 kohaselt ei vabasta vanema õiguste äravõtmine vanemat kohustusest anda oma alaealisele lapsele ülalpidamist. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et vanemalt lapse suhtes vanema õiguste äravõtmine on äärmuslik õiguskaitsevahend lapse huvide kaitseks. Vanema õiguste äravõtmise tagajärjeks on see, et isik, kellelt on ära võetud vanema õigused, kaotab lapse suhtes kõik õigused (

§ 55lg 1).

Seaduse mõte ei ole vanema õiguste äravõtmisega karistada vanemat, vaid kaitsta last vanema eest, kes ei täida vanema kohustusi nõuetekohaselt ilma mõjuvate põhjusteta või kahjustab oma tegevusega lapse huve. Vastavalt

§ 50

lg-le 2 on vanem lapse seaduslik esindaja ja seadusliku esindajana on vanemal eestkostja volitused. Lapse seadusliku esindajana on vanemal lapse esindusõigus. Seega on vanema õiguste äravõtmine suunatud ka sellele, et mitte võimaldada vanemal last esindada. Üksnes vanema poolt lapse ülalpidamiskohtuse rikkumine ei anna

§ 54lg 1 p 1 järgi alust vanema õiguste äravõtmiseks.

Vanema kohustuste täitmata jätmine lapse eest hoolitsemisel on

§ 54

lg 1 p 1 mõttes eelkõige vanema huvi puudumine lapse käekäigu vastu ja temaga mittesuhtlemine.

1. Perekonnaseaduse § 54 lg 1 p-s 4 sätestatud alusel võib kohus vanemalt vanema õigused ära võtta, kui vanem avaldab muul viisil lapsele kahjulikku mõju. Kohtud on tuvastanud puudutatud isiku käitumises muu kahjuliku mõju lapsele, mis on tingitud avaldajale helistamisest ja ametiasutuses ametnikega suhtlemisest. Puudutatud isiku poolt lapsele kahjuliku mõju avaldamist põlvnemise tuvastamisest vanema õiguste äravõtmise nõude kohtule esitamiseni, kohtud kindlaks teinud ei ole. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et lapsele avaldatav kahjulik mõju ei pea ilmtingimata seisnema vanema vägivaldses või ähvardavas käitumises lapse enda suhtes, vaid see võib seisneda ka lapsele tajutavas vägivaldses või ähvardavas käitumises lapsele lähedaste inimeste suhtes. Seega võivad teatud juhul ühe vanema ähvardavad telefonikõned teisele vanemale olla käsitatavad lapsele kahjuliku mõju avaldamisena. Kuid vanemate omavaheliste telefonikõnede sisu ei pea iseenesest jõudma lapseni. Kohtumäärustest ei nähtu, et puudutatud isik oleks teinud ähvardava sisuga avaldusi lapsele või lapse kuuldes.
2. Hinnates puudutatud isiku poolt lapsele ülalpidamise andmise kohustuse täitmata jätmist kohtumenetluse ajal, tuleb asja uuel läbivaatamisel anda hinnang ka puudutatud isiku väidetele tema majandusliku ja tervisliku olukorra kohta. Kui kohus leiab, et puudutatud isikult vanema õiguste äravõtmiseks pole õiguslikku alust, siis tuleb lahendada avaldus lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Vastavalt

§-le 49 on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Üksnes ühe vanema väitest, et ta ei soovi, et teine vanem lapsega suhtleks, ei piisa, et jätta nimetatud avaldus rahuldamata. Vanemal on

§ 52lg 1 järgi õigus lapsega suhelda.

Selle õiguse realiseerimist võib takistada laps, kes ei soovi vanemaga suhelda ja kelle huvidest tuleb vaidluse läbivaatamisel lähtuda (

§ 58). Samuti lapse vanem ise, kes ei soovigi lapsega suhelda.

Kohus võib asja uuel läbivaatamisel vajaduse korral nõuda avaldajalt tõendite esitamist või koguda tõendeid omal algatusel (TsMS § 477 lg 5). Kohtul on õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks (TsMS § 293 lg 1). Asjas tähtsaks asjaoluks võib olla ka see, et lapse vanem oma senise käitumisega (näiteks vägivallaga ähvardamine) on põhjustanud kahtluse, et lapse vanema ja lapse vahetu suhtlemine oleks lapse huvidega vastuolus. Vastavalt

§ 50lg-le 4 ei või vanem vanema õigusi teostada vastuolus lapse huvidega.

1. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul kaaluda ka lapse huvidega seonduvalt vastavate menetlusseadustiku sätete kohaldamist. Nii võib kohus hagita asjas määrata alaealisele TsMS § 219 lg 2 kohaselt esindaja, kui see on vajalik alaealise õiguste kaitseks. Sama paragrahvi
2. lõike p 3 järgi tuleb esindaja määrata, kui kohus kaalub lapse heaolu tagamise abinõude rakendamist, mis on seotud vanema õiguste äravõtmisega. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu ka TsMS § 553 lg-le 1, mille kohaselt vähemalt 14-aastane piisava kaalutlus- ja otsustusvõimega laps võib tema isikut puudutavas hagita perekonnaasjas määruse peale kaevata oma seadusliku esindaja kaasabita. Sama kehtib muude asjade kohta, mille puhul tuleb laps enne asja lahendamist ära kuulata.
3. Kuna maakohus jättis puudutatud isiku avalduse lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks rahuldamata puudutatud isikult lapse suhtes vanema õiguste äravõtmise tõttu, siis tuleb lisaks ringkonnakohtu määrusele tühistada ka maakohtu määrus. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. See õigus on Riigikohtul tulenevalt TsMS § 701 lg-st 3 koostoimes TsMS § 692 lg-ga 5 ja TsMS §-ga
4. Jaak Luik, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu