Obsah (5)

§ 96§ 99§ 90§ 86§ 84

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-83-13 Otsuse kuupäev Tartu, 25. september 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak L

) § 98 lg 1 järgi lepingu osalise tühistamise avalduseks, kuna see on kostjale ka kätte toimetatud. Isik, kes tegi tehingu õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, võib

§ 96

lg 1 järgi tehingu tühistada, kui ähvardus või vägivald oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut. Eelkõige tuleb arvestada ähvardaja või vägivalla kasutaja ja tehingu teise poole isikut ning olukorda, milles ähvardus või vägivald aset leidis.

§ 96

lg 2 järgi on ähvardus õigusvastane, kui õigusvastane on: 1) tegu või tegevusetus, millega tehingu teinud isikut ähvardati; 2) ähvarduse mõjul tehtud tehingu eesmärk; 3) teo või tegevusetuse, millega ähvardati, kasutamine tehingu tegemisele kallutamiseks. Ähvarduse mõjul tehtud tehingu tühistamise tähtajaks on

§ 99

lg 1 p 1 järgi ähvarduse või vägivalla korral kuus kuud arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. Hageja esitas

1. aprillil 2012 kostja vastu hagiavalduse, mida ta hiljem pidas ka tehingu tühistamise avalduseks. Pooled sõlmisid vara jagamise lepingu
2. aprillil
3. Kohtule esitatud arstitõenditest nähtub, et hageja on saanud korduvalt sarnaseid füüsilisi vigastusi ning iga kord toonud välja nende põhjuseks abikaasa tarvitatud vägivalla. Kostja tarvitas hageja vastu vägivalda hiljemalt
4. novembril 2011, mil on väljastatud viimane arstitõend, ning sellest päevast alates hakkas kulgema ka tühistamisavalduse esitamise tähtaeg. Seega esitas hageja avalduse tähtaegselt. Füüsiline vägivald, mis tõi kaasa kehavigastused, võib mõjutada isikut tegema tehinguid tema tahte vastaselt. Perevägivalla mõju ei pruugi raugeda kohe pärast abikaasadevaheliste suhete lõppemist. Ka asjaolu, mida kostja ei ole küll kohtumenetluses tõendanud, et pooled otsisid pärast lahutust koos korterit, kuhu hageja võiks koos lastega elama asuda, ei tähenda, et kostja vägivalla mõju oleks hageja suhtes lakanud. Seega on täidetud tühistamise nii formaalsed kui ka materiaalsed eeldused. Hageja on esitanud tehingu teisele poolele tühistamisavalduse ning esines vägivald, mis kallutas hagejat tehingut tegema. Seega on hageja nõue põhjendatud.

§ 90

lg 2 järgi tuleb tühistatud tehingu alusel saadu tagastada alusetu rikastumise sätete alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 järgi saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Poolte sõlmitud lepingu p 3.1.1 järgi sai kostja kinnisasja ainuomanikuks, s.t kinnisasjast sai tema lahusvara. Lepingu p 6.1 järgi leppisid pooled kokku lepingu eseme omandi üleandmises. Seega saab hageja nõuda, et kostja annaks talle kinnisasja omandi tagasi.

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
4. märtsi
5. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Samuti tühistas ringkonnakohus kohtuotsuse jõustumisel hagi tagamise. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja ja kostja abielu lahutati
6. aprillil 2011 ja nad sõlmisid samal päeval notariaalse vara jagamise lepingu ja vanemate hooldusõiguse teostamise kokkuleppe, mille p 3.1.1 järgi sai kostja hagejale kuulunud kinnisasja ainuomanikuks. Hageja esitas
7. aprillil 2012 kostja vastu hagiavalduse, mida ta pidas ka tehingu tühistamise avalduseks. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08 asunud järgmisele seisukohale: "Hageja esitas aktsiaseltsile ja kostjale kokkuleppe kohta tühistamisavalduse. Tühistamisavalduse kehtivus sõltub selle vastavusest

§ 96

eeldustele ja on seotud

§-s 99 sätestatud tähtaegadega. Tühistamisavalduse esitaja peab tõendama, et ta on tühistamiseks õigustatud

§ 96

lg-s 1 nimetatud alusel, seega ta peab tõendama põhjusliku seose ähvarduse ja tahteavalduse vahel ning ka

§ 96lg-s 2 nimetatud asjaolude esinemise, mis põhjustasid ähvarduse õigusvastasuse.

Õigusvastase ähvarduse tulemusel tehtud tehingu tühistamise võimalus kaitseb tahteavalduse teinud isiku vaba otsustamisõigust ning seega tuleb põhjusliku seose juures subjektiivselt kontrollida, kas ähvardatut on tahteavalduse tegemisel mõjutatud." Maakohus pidi kontrollima, kas vägivald oli asjaolude kohaselt nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingut teinud isikule mingit mõistlikku valikut. Hageja ei ole hagiavalduses toonud esile asjaolusid ega esitanud tõendeid kostja vägivallatsemise kohta hagejaga vahetult enne tehingu tegemist. Hageja on esitanud kaks tõendit, millest nähtub, et hageja vastu on kasutatud vägivalda. Nimetatud tõenditest nähtub, et hageja pöördus arsti vastuvõtule

1. juulil 2009 ja
2. augustil 2009 Maakohus ei ole otsuses analüüsinud ega põhjendanud oma seisukohti, mistõttu ei selgu otsusest, kuidas need tõendid tõendavad sellist vägivalda, mis oli suunatud vahetult tehingu tegemisele, ja kuidas on nende kahe tõendiga tõendatud, et just kostja kasutas hageja vastu vägivalda. Täiesti põhjendamata on seisukoht, et väidetava vägivalla eesmärgiks oli mõjutada hageja tahet teha vaidlusalune tehing. Kostja eitab vägivalla kasutamist hageja vastu. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja esindaja, et rohkem tõendeid neil esitada ei ole. Eeltoodut arvestades tuleb hagi jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud sellise vahetu vägivalla kasutamist, mis oleks otseselt mõjutanud tema tahteavaldust vaidlusaluse tehingu tegemisel. Isegi kui eeldada, et kostja kasutas sellist vägivalda, tuleb

§ 99lg 1 p-s 1 märgitud tähtaja kulgemise aluseks lugeda 19.

aprill 2011, s.o vaidlusaluse tehingu tegemisele järgnev päev. Hagejal oli võimalus teada anda tehingu teinud notarile nii enda vastu rakendatud vägivallast kui ka oma tegelikust tahtest. Õigustlõpetava tähtaja kulgemine algas tehingu sõlmimisele järgnenud päevast, millest tulenevalt lõppes kuuekuuline tähtaeg

1. oktoobril
2. Tühistamisavalduse esitas hageja alles
3. aprillil
4. Hageja esitas ka alternatiivse nõude tuvastada, et tehing on tühine, kuna on vastuolus heade kommetega, sest kostja teadis tehingu tegemise ajal, et hageja sõlmib lepingu erakorralise vajaduse tõttu vabaneda vägivaldsest suhtest, ning samal ajal oli tehing tehtud hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Riigikohus on leidnud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise. Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid. Riigikohus on korduvalt toonitanud, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige

§-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks

§ 86

suhtes, s.t tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Eeltoodut arvestades tuleb ka hageja alternatiivne nõue jätta rahuldamata, kuna ka selle nõude alusena on tuginetud samadele asjaoludele, milleks on vägivald ja ähvardamine. Hageja esitatud asjaolud ei anna alust lugeda vaidlusaluse abieluvaralepingu osa punkte vastuolus olevaks heade kommetega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus või teha uus otsus, millega rahuldada hageja alternatiivne nõue. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus põhjendamata hageja alternatiivse nõude rahuldamata jätmise. Hageja alternatiivse nõude aluseks oli asjaolu, et hageja tegi tehingu sundolukorras, vabanemaks vägivaldsest sõltuvussuhtest kostjaga, ning kostja teadis seda. Hageja tõendas, et lepingupoolte sooritused ei olnud proportsionaalsed, kuna hageja loobus kinnisasja omandist saades vastu alandavate tingimustega isikliku kasutusõiguse kordi odavamale korterile. Kui ähvardus ja vägivald ka ei mõjutanud hagejat lepingut sõlmima, siis on need igal juhul käsitatavad raskete asjaoludena

§ 86mõttes, mille tõttu hageja tehingu tegi.

Ringkonnakohus tuvastas vääralt, et hagejal ei olnud vägivalla kohta rohkem tõendeid esitada. Hageja märkis kohtuistungil, et kirjalikke tõendeid rohkem ei ole, kuid märkis, et tunnistajate ütlustega saab kostja vägivaldsust tõendada. Ühtlasi on ringkonnakohtu arusaam perevägivalla tõendamatusest eluvõõras, kuna ei arvesta asjaolu, et perevägivald ja selle mõju jäävad üldjuhul teistele nähtamatuks. Ringkonnakohus kohaldas vääralt

§ 96lg-t 1 ja § 86.

Hageja ei oleks ilmselgelt tavapärases olukorras sellist alandavat lepingut sõlminud. 9. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohus jättis õigesti hagi

§ 96

lg 1 alusel rahuldamata ja asus õigesti seisukohale, et hagi ei saa rahuldada ka

§ 86alusel.

Hageja ei ole oma väiteid tõendanud. Abielu lahutamine ja ühisvara jagamine viisil, mida pooled pidasid otstarbekaks, ei ole heade kommetega vastuolus. Asjaolu, et ühisvara jagatakse ebavõrdselt, ei anna lepingupoolele alust nõuda hiljem vara jagamist võrdselt.

§ 86

lg 2 mõttes võib sõltuvussuhteks olla küll peresuhe, kuid tehing on vastuolus heade kommetega üksnes siis, kui see tehakse kartuses muuta see suhe negatiivseks sooviga suhet säilitada. Praegusel juhul lahutasid pooled abielu ja lõpetasid peresuhte. Abielu purunemine ei tekita ka erakorralist vajadust tehingut teha. Kuna tegemist ei olnud sõltuvussuhte ega erakorralise vajadusega, ei pidanud kohus kaaluma ka tehingu ebasoodsaid tingimusi või vastastikuste kohustuste väärtuste tasakaalu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Pooled vaidlevad selle üle, kas
3. aprilli
4. a vara jagamise leping kehtib osas, milles pooled leppisid kokku, et enne abielu sõlmimist hageja omandatud kinnisasi, millele ehitati abielu ajal elamu, jääb vara jagamise kokkuleppe järgi kostja omandisse ning seetõttu kantakse kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna kostja, samuti osas, milles pooled leppisid kokku, et kuna elamuga kinnisasi jääb kostjale, kohustub kostja omandama korteriomandi ja koormama selle tähtajalise tingimusliku tasuta isikliku kasutusõigusega hageja kasuks (lepingu p 3.1.1, p-d 4.1–4.6 ja p 6.1). Hageja on kogu menetluse vältel väitnud, et poolte leping selles osas ei kehti. Seetõttu on hageja palunud kostjal kinnisasja omand tagastada ja anda nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks selliselt, et kostja annaks lepingu alusel saadud kinnisasja hageja omandisse tagasi ja hageja saaks uuesti kinnisasja omanikuks. Ühtlasi on hageja nõustunud loobuma tema kasuks korteriomandile seatud isiklikust kasutusõigusest, mille ta sai vastutasuks kinnisasja omandist loobumise eest. Hageja väitel on poolte leping nimetatud osas kehtetu, kuna hageja sõlmis kostjaga endale selgelt kahjuliku lepingu kostja vägivalla ja vägivallaga ähvardamise mõjul olukorras, kus ta soovis vabaneda väljakannatamatust vägivaldsest suhtest ja säästa lapsi vägivalla pealtvaatamisest. Hageja palus lugeda hagiavalduse vaidlusaluste lepingupunktide tühistamise avalduseks. Lisaks on hageja toonud nii hagiavalduses kui ka muudes menetlusdokumentides välja asjaolu, et kui vaidlusaluste lepingupunktide tühistamiseks ei peaks olema alust (ähvardus ja vägivald ei viinud hagejale kahjuliku lepingu sõlmimiseni), on lepingupunktid tühised, kuna need on vastuolus heade kommetega. Heade kommetega vastuolu põhjendas hageja sellega, et kostja teadis, et hageja sõlmib endale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel lepingu erakorralise vajaduse tõttu vabaneda vägivaldsest suhtest. Hageja arvates on vaidlusalused lepingupunktid talle äärmiselt ebasoodsad ning hageja ja kostja õigused ja kohustused tasakaalust väljas. Hageja loobus abielust vabanemise eesmärgil talle kuulunud kinnisasjast, mille väärtuseks märkisid pooled lepingus 100 000 eurot, kuid mille tegelik väärtus on neli korda suurem, ning sai selle eest vastu tasuta tähtajalise isikliku kasutusõiguse kostjale kuuluvale korteriomandile väärtusega ca 45 000 eurot, kuid sedagi üksnes tingimusel, et tasuta tähtajaline kasutusõigus lõppeb, kui hageja uuesti abiellub või soovib korteris elukaaslasega koos elama hakata.
5. Eeltoodut arvestades on kolleegiumi hinnangul hageja nõue suunatud kehtetu tehingu alusel saadu tagastamisele (kinnistusraamatus omanikukande muutmisele) ning hagi alusena on hageja toonud välja selle, et lepingu punktid, mille alusel kostja kinnistusraamatusse omanikuna sisse kanti, on kas tühised või tühistatud. Nii tühise kui ka tühistatud tehingu alusel saadu tuleb

§ 84

lg 1 teise lause ja § 90 lg 2 järgi üldjuhul alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1028 jj) alusel tagastada ja seda hageja hagis nõuabki. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on vääralt käsitanud hageja nõuet kahe alternatiivse nõudena ning lahendanud hageja ekslikult alternatiivsena sõnastatud nõuded hageja soovitud järjekorras, sh ei ole maakohus lepingu osalise tühisuse kohta üldse seisukohta võtnud, kuna rahuldas hageja esimese alternatiivse nõude, ning ringkonnakohus jättis hageja mõlemad alternatiivsed nõuded rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul ei ole asjas tegemist alternatiivsete nõuetega TsMS § 370 lg 2 mõttes, mille puhul hageja esimesena esitatud nõude rahuldamise korral ei pea teise rahuldamata jätmist põhjendama (TsMS § 442 lg 8 viies lause). Kohtutel tuli hageja nõuet lahendades esmalt kontrollida, kas poolte lepingu vaidlusalused punktid ei ole heade kommetega vastuolu tõttu tühised, ning alles seejärel, kui selgub, et tühisuse aluseid ei esine, kontrollida, kas hageja on need kehtivalt tühistanud. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnista, ning seetõttu saab kohus tuvastada tehingu tühisuse, sh hinnata tehingu heade kommete vastasust ka omal algatusel (vt nt Riigikohtu 21. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-08, p 23; 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). Eeltoodust tulenevalt peab kohus ka tehingu väidetava tühistamise korral kontrollima esmalt, olgu siis omal algatusel või menetlusosalise väite alusel, kas tehing ei ole tühine. 13. Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on

§ 86lg 1 järgi tühine.

Ringkonnakohus on lepingupunktide heade kommete vastasust hinnates õigesti viidanud Riigikohtu senistele seisukohtadele, mille kohaselt võivad tehingud olla heade kommetega vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu 21. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-08, p 23). Lisaks eelnevale on tehing

§ 86

lg 2 järgi heade kommetega vastuolus mh ka siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (s.o sundolukorras), ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui esineb viimati nimetatu (tehingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas), siis eeldatakse

§ 86

lg 3 järgi, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Kolleegium on selgitanud, et tehingu tühisuse tuvastamiseks vastastikuste soorituste väärtuste ebakõla korral tuleb esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning alles seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras ning kas tehingu teine pool teadis või pidi teadma lepingupartneri sundolukorrast. Seejuures peab tehingu tühisusele tuginev pool tõendama, et tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning tooma välja asjaolud, mis kinnitavad tema sundolukorda. Tehingu kehtivusele tuginev pool peab aga tõendama, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma teise poole sundolukorrast. Kolleegium selgitas ka seda, et soorituste väärtuste vahe tõendamiseks tuleb poolel näidata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet, seega käibes tavapärast vastet tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe poole subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu. Kolleegium lisas, et üldjuhul sõlmitakse tehingud, mille vastastikuste soorituste väärtus on äärmiselt ebavõrdne siis, kui selleks on eriline vajadus või sundolukord, kuid see ei pea alati nii olema, st on võimalik, et isik oleks sõlminud lepingu igal juhul sõltumata väärtuste ebakõlast. Seejuures tuleks arvestada, et mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on tehingu tingimused, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (vt Riigikohtu 17. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p-d 8–10). Eelmärgitu, v.a

§ 86

lg 3 esimeses lauses sätestatud sundolukorra eeldus, kehtib kolleegiumi hinnangul ka juhul, kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kuid vastastikuste kohustuste väärtus ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

1. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et lepingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke (vt Riigikohtu
2. aprilli
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-02, p 9). Kuigi ringkonnakohus viitas otsuses kolleegiumi eelmärgitud lahendile, ei ole ringkonnakohus asjas tähtsatele asjaoludele hinnangut andnud ega hageja väiteid lepingupunktide heade kommete vastasuse kohta analüüsinud. Selle asemel on ringkonnakohus asunud paljasõnaliselt seisukohale, et vaidlusalused lepingupunktid ei ole vastuolus heade kommetega, sest hageja on tuginenud tühisust põhistades samadele asjaoludele (ähvardus ja vägivald) nagu lepingu tühistamise puhul ja need asjaolud ei anna alust lugeda tehingut heade kommete vastaseks. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et hageja tugines lepingupunktide heade kommete vastasust põhistades üksnes asjaolule, et ta sõlmis vaidlusalused lepingupunktid kostja vägivalla ja vägivallaga ähvardamise mõjul, ega sellega, et vägivallal või vägivallaga ähvardamisel ei ole tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tähtsust.
4. Kuigi hageja on lepingupunktide kehtetust põhistanud eelkõige asjaoluga, et ta sõlmis lepingu kostja ähvarduse ja vägivalla mõjul, on hageja juhtinud tähelepanu ka sellele, et kostja oli nõus lahutama abielu üksnes siis, kui hageja loobub kinnisasja omandist, ning hageja soovis vabaneda vägivaldsest suhtest, sh säästa poolte alaealisi lapsi vägivalla pealtnägemisest. Ka kostja ei ole eitanud, et perekonnas esines konflikte ja füüsilist vägivalda. Seega ei pruukinud hageja sõlmida vaidlusaluseid lepingupunkte kostja otsese vägivalla kasutamise või sellega ähvardamise mõjul, mis oleks tehingu tühistamise aluseks, kuid eelnimetatut saab lepingu sõlmimise asjaolu ja ajendina koosmõjus kõigi muude asjaoludega tehingu headele kommetele vastavust hinnates arvestada.
5. Lisaks on hageja toonud esile, et ajendatuna soovist vabaneda vägivaldsest suhtest sõlmis ta endale äärmiselt ebasoodsa lepingu, kus hageja ja kostja õigused ja kohustused on oluliselt tasakaalust väljas, ning kostja teadis, et hageja sõlmib neil tingimustel lepingu sundolukorras, vabanemaks vägivaldsest suhtest. Seega on hageja tuginenud sellele, et vaidlusalused lepingupunktid on

§ 86lg 2 mõttes heade kommete vastased.

Ringkonnakohus ei ole ka neile asjaoludele hinnangut andnud ning on jätnud otsuse ka selles osas täielikult põhjendamata. Kolleegium juhib tähelepanu, et käesoleva otsuse p-s 13 märgitut arvestades tuli kohtutel esmalt kontrollida, kas vaidlusalused lepingupunktid on hagejale äärmiselt ebasoodsad

§ 86

lg 2 p 1 mõttes ja/või kas hageja ja kostja vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas

§ 86lg 2 p 2 mõttes.

Pooled vaidlevad selle üle, kas nende abielu lahutamisel sõlmitud vara jagamise kokkuleppes sisalduvate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või on kokkulepe muul viisil hagejale äärmiselt ebasoodne. Kolleegium märgib, et kuigi perekonnaseaduse § 37 lg 3 järgi jagatakse abikaasade ühisvara üldjuhul võrdsetes osades, võivad abikaasad viidatud sätte järgi kokku leppida ka ühisvara jagamise teistsuguses proportsioonis. Seetõttu ei ole iseenesest veel heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ega ühele abikaasale äärmiselt ebasoodne abikaasade kokkulepe, kus abikaasade osad ühisvara jagamisel ei ole võrdsed. Samuti võib abikaasa anda abielu lõppedes teise abikaasa omandisse endale lahusvarana kuuluvaid esemeid. Kolleegiumi hinnangul saab vara jagamise kokkuleppe heade kommete vastasuse hindamisel lähtuda ühelt poolt sellest, mida olnuks kummalgi abikaasal õigus seaduse järgi vara jagades saada, ning teiselt poolt sellest, mida kumbki abikaasa vara jagamise kokkuleppe alusel sai. Kui vara jagamise kokkuleppe järgi on ühe abikaasa jaoks vara jagamise tulemus ebaproportsionaalselt ebasoodne ning teine saab ebaproportsionaalse eelise, võib olla tegemist heade kommete vastase ühisvara jagamise kokkuleppega, kui on täidetud ka muud

§ 86lg-s 2 sätestatud tingimused.

Lisaks äärmiselt ebasoodsatele või tasakaalust väljas lepingutingimustele tuleb kohtul lepingu heade kommete vastasust hinnates arvestada ka endale ebasoodsa või ebaproportsionaalse vara jagamise lepingu sõlminud abikaasa olukorda lepingu sõlmimisel, sh seda, kas abikaasa sõlmis lepingu erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse vms erakorralise asjaolu tõttu (

§ 86lg 2).

Kolleegium möönab, et abikaasad, sh lahutavad abikaasad on perekondlikult lähedaselt seotud isikud, mistõttu on väga tõenäoline, et üks abikaasa nõustub teise abikaasa pakutud kahjulikku lepingut sõlmima perekondliku sõltuvussuhte tõttu, mitte aga sel põhjusel, et leping vastab tema tegelikule tahtele. Viimaks tuleb lepingu heade kommete vastasust hinnates selgitada ka seda, kas lepingust ebaproportsionaalse eelise saanud abikaasa teadis või pidi teadma, et teine abikaasa sõlmib temaga sellise ebaproportsionaalse lepingu sundolukorras, sh eeldatakse teise lepingupoole teadmist, kui lepingus on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kuna ringkonnakohus on jätnud ülalmärgitud asjaolud täielikult hindamata, tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Vajadusel tuleb ringkonnakohtul anda pooltele võimalus oma väiteid ja vastuväiteid tõendada. 17. Lisaks on hageja juhtinud tähelepanu ka asjaolule, et vaidlusalused lepingutingimused on hagejale äärmiselt ebasoodsad ja tasakaalust väljas mh seetõttu, et hageja andis kostjale kinnisasja omandi, kuid sai vastu ajaliselt piiratud ja alandavate tingimustega isikliku kasutusõiguse korteriomandile. Alandavateks pidas hageja neid lepingupunkte, mille kohaselt kaotab ta isikliku kasutusõiguse uuesti abiellumise korral ega või korteris elada koos uue elukaaslasega. Kolleegium leiab, et abikaasade vara jagamise kokkulepped, kus vara jagamise tulemus ja ühe abikaasa saadava vara väärtus on seatud sõltuvusse selle abikaasa uuesti abiellumisest või uue elukaaslase leidmisest viisil, et abiellumisel või uue elukaaslase leidmisel jääb abikaasa varast kas osaliselt või täielikult ilma, piirab oluliselt isiku vaba eneseteostust ja õigust abielluda ning luua perekond. Sellised kokkulepped on kolleegiumi hinnangul heade kommetega vastuolus

§ 86

lg 1 mõttes, kuna kitsendavad lubamatult selle abikaasa põhiõigusi (vt ka Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p17). Kuna hageja isiklik kasutusõigus oli seatud sellistest tingimustest sõltuvusse, tuleb ringkonnakohtul asja lahendades hinnata vaidlusaluste lepingupunktide vastuolu heade kommetega ka sellest aspektist. Eeltoodud põhjendustel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Tehingu tühistamist puudutavas osas nõustub kolleegium ringkonnakohtu põhjendustega. Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et

§ 96

järgi saab tehingu tühistada üksnes juhul, kui vägivald või ähvardus oli suunatud tehingu tegemiseks tahteavalduse andmisele ning asjaolusid arvestades oli see nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, et kostja oleks sundinud teda vägivalda tarvitades või sellega ähvardades vaidlusaluseid lepingupunkte sõlmima. 19. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on tasunud kautsjoni hageja. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik