← Eesti

3-1-1-80-13

Obsah (6)§ 420§ 65§ 69§ 83§ 15§ 16

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-1-80-13 27. september 2013 Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergan

§ 420lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 10.

aprilli

  1. a määrus kriminaalasjas nr 1-13-2520 (apellatsiooni läbi vaatamata jätmine) Kaebuse esitaja ja kaebuse liik R.H kaitsja vandeadvokaat Natalia Suvorova, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi pooled Ain Tali Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
  2. september 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  4. aprilli
  5. a määrus, millega jäeti R.H kaitsja apellatsioon läbi vaatamata, ja saata kriminaalasi arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.
  6. Määruskaebus rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. märtsil
  9. a sõlmisid prokuratuur, R.H ja tema kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban kokkuleppe, mille kohaselt pani R.H toime järgmise teo. Ajavahemikul 1.-
  10. juunini 2012 omandas R.H Jäneda aia- ja lillepäevadel tundmatu meesterahva käest ebaseaduslikult tulirelva helisummuti ning hoidis seda
  11. augustini 2012 enda sõiduautos. Sellega rikkus R.H relvaseaduse (RelvS) § 201 lg 3, § 34 lg-te 1 ja 2 ning § 35 lg 5 nõudeid. Kokkuleppes kvalifitseeriti R.H tegu

§ 420lg 1 järgi.

  1. Viru Maakohtu
  2. märtsi
  3. a kokkuleppemenetluse otsusega tunnistati R.H

§ 420

lg 1 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega 3 kuuks.

§ 65

lg 2 alusel mõistis kohus R.H-le liitkaristuseks 8 kuud vangistust, mis

§ 69

alusel asendati 480 tunni üldkasuliku tööga 10 kuu jooksul.

§ 83lg 1 alusel konfiskeeriti R.H-lt tulirelva helisummuti.

Samuti mõisteti süüdistatavalt välja menetluskulud. Maakohus märkis, et süüdistatav ja prokurör jäid kohtuistungil sõlmitud kokkuleppe juurde. Süüdistatava toimepandu on kvalifitseeritud õigesti, kokkuleppemenetluses on järgitud kriminaalmenetluse sätteid, süüdistatav tuleb talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistada ja teda tuleb karistada vastavalt kokkuleppele. 3. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni R.H kaitsja Harland Paas, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaaltoimiku tagastamist prokuratuurile. Apellant põhjendas oma taotlust kokkuvõtlikult järgmiselt. 3.1

§ 420

lg 1 sätestab kriminaalvastutuse tulirelva helisummuti, laser- või öösihiku ebaseadusliku käitlemise eest. Selle kuriteo saab toime panna ainult tahtlikult. R.H on menetluse algusest peale andnud sarnaseid ja muutumatuid ütlusi, et ta ostis tundmatult isikult stardirevolvri ja pidas helisummutit selle relva juurde kuuluvaks. Seega oli ta algusest peale kindel, et tegemist ei ole tulirelvaga, mille ebaseaduslik omamine on keelatud. Seda kinnitab tõsiasi, et revolvri näol ei olegi tegemist tulirelvaga. Kriminaalasjas ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et R.H teadis, et koos revolvriga soetatud helisummuti näol on tegemist tulirelva helisummutiga. See asjaolu sai isegi menetlejale üheselt selgeks alles pärast ekspertiisi, mille tulemusena andis ekspert arvamuse, et ekspertiisiks esitatud laskekõlbulik revolver ei ole tulirelv ja et ekspertiisiks on esitatud kasutuskõlblik tulirelva helisummuti. Kriminaalasja menetleja ei ole mingil moel selgitanud kuriteokoosseisu subjektiivse tunnuse (tahtluse) olemasolu. 3.2 Viga R.H teo kvalifitseerimisel sai võimalikuks tänu menetluslikele minetustele kokkuleppe sõlmimisel. R.H selgituste kohaselt kutsuti ta kokkuleppe sõlmimiseks prokuratuuri, kus teda ootasid prokurör ja riigi õigusabi korras määratud kaitsja A. Suuban. R.H kaitsjaga teiste isikute juuresolekuta vestelda ei saanud. Tõsi, R.H ei avaldanud selleks ka soovi, kuid samas ei selgitatud talle sellise võimaluse olemasolu. Kokkuleppe läbirääkimistel kinnitasid prokurör ja kaitsja süüdistatavale, et kuritegu on tõendatud ja läbirääkimiste ese puudutab üksnes karistust. Lisaks kinnitasid prokurör ja kaitsja, et kaitsja osavõtt kokkuleppe kohtulikust arutamisest ei ole vajalik, ning R.H allkirjastas prokuratuuris taotluse kohtumenetluses kaitsja osalemisest loobumise kohta.

  1. Tartu Ringkonnakohtu
  2. aprilli
  3. a määrusega jäeti R.H kaitsja apellatsioon KrMS § 326 lg 2 alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Vaidlustades R.H tahtluse olemasolu, taotleb kaitsja ringkonnakohtult sisuliselt tõendite hindamist. Kokkuleppemenetluses see aga võimalik ei ole. Lahendades KrMS § 318 lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohus ei ole kokkuleppemenetluses pädev hindama, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendatud. (Vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-70-12.) Seega ei ole ringkonnakohtul võimalik hinnata, kas R.H tahtlus on tõendatud. Järelikult tuleb apellatsioon R.H tahtluse tuvastatuse osas edasikaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta. 4.2 Kriminaalasjas ei ole rikutud menetlusnorme. Kokkuleppe sõlmimisel on R.H-le selgitatud tema õigusi kokkuleppemenetluses, sh õigust kaitsja abile ja õigust kohtuda kaitsjaga teiste isikute juuresolekuta. Kaitsja osales kokkuleppe sõlmimisel ja nagu ka apellatsioonis mööndakse, ei avaldanud R.H soovi kaitsjaga eraldi vestelda. Samuti avaldas süüdistatav maakohtu istungil, et ta on kokkuleppe sisust aru saanud, jäädes kokkuleppe juurde ega soovinud kaitsja osavõttu kohtuistungist. Eeltoodud põhjustel on apellatsioon osas, mis puudutab kriminaalmenetlusõiguse väidetavaid rikkumisi, perspektiivitu ja tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel ilmselgelt põhjendamatuna läbi vaatamata jätta. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  4. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse R.H kaitsja vandeadvokaat Natalia Suvorova, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja leiab, et praeguse asja lahendus taandub küsimusele, kuidas sisustada KrMS § 318 lg-s 4 sisalduvat teksti "kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu". Ringkonnakohus leidis viitega Riigikohtu lahendile asjas nr 3-1-1-70-12, et osutatud sättest tuleneb apellatsioonikohtu kohustus võrrelda kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustada, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Samas puudub ringkonnakohtul pädevus hinnata, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendatud. Kaitsja arvates ei ole ringkonnakohtu seisukoht kooskõlas KrMS § 318 lg 4 tekstiga. Kõnealuse normi teises lauses eristatakse kahte erinevat situatsiooni: 1) kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, ja 2) kui kokkuleppes kirjeldatud tegu on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud. Ringkonnakohtu põhjendus jätab täiesti tühjaks teise alternatiivi, sest üldarusaama järgi ongi otsustus selle üle, millise karistusseaduse eriosa sätte järgi faktilised asjaolud subsumeerida, otsustus teole antavast õiguslikust hinnangust ehk selle kvalifitseerimisest. Praeguses asjas ei vaja R.H tahtluse hindamine ringkonnakohtu poolt muud, kui kvalifikatsiooni õigsuse küsimuse lahendamist KrMS § 318 lg 4 tähenduses.
  5. Vastuses määruskaebusele palub prokuratuur jätta ringkonnakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  6. Esmalt tuleb lahendada küsimus, kas R.H kaitsja, vaidlustades kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu süüdimõistvat otsust süüdistatava tahtluse tuvastamatuse motiivil, väljus apellatsiooniõiguse piiridest. Sellest sõltub, kas ringkonnakohtu otsustus jätta apellatsioon kõnealuses osas KrMS § 326 lg 2 ls 1 ja § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata on seaduslik või mitte. 7.1 Väär on määruskaebuse esitaja seisukoht, nagu annaks KrMS § 318 lg 4 teise lause esimene alternatiiv süüdistatavale ja kaitsjale õiguse vaidlustada kokkuleppes kirjeldatud faktiliste asjaolude tõendatust. KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt ei saa kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni esitada, välja arvatud sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhtudel. KrMS § 318 lg 4 näeb ette, et kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni juhul, kui tegemist on seadustiku
  7. peatüki
  8. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega (lause 1). Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe (lause 2). Kolleegium märgib, et KrMS § 318 lg 4 teise lause esimeses alternatiivis ("kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu") peetakse silmas olukorda, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu (faktilised asjaolud) ei vasta mitte ühelegi karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule. Sama lause teine alternatiiv (kokkuleppes kirjeldatud tegu on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud) käsitleb aga juhtumeid, mil kokkuleppes kirjeldatud tegu on küll kuriteona karistatav, ent kokkuleppes ja maakohtu otsuses teole antud karistusõiguslik hinnang on ebaõige (nt on tegu karistatav mõne teise kuriteokoosseisu järgi; kuriteo kvalifikatsioon, mille järgi isik süüdi tunnistati, hõlmab mõnd koosseisulist raskendavat asjaolu, mida kokkuleppe teokirjeldusest ei nähtu vmt). Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et KrMS § 318 lg 4 teise lause esimeses alternatiivis nimetatud apellatsiooni esitamise alus - s.t see, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu - hõlmab üksnes materiaalõigusliku hinnangu vaidlustamist. See tähendab, et lahendades KrMS § 318 lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole võimalust ega pädevust hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. oktoobri
  10. a määrus asjas nr 3-1-1-70-12, p-d 8-10). 7.2 Praeguses asjas ei saa aga eelnevast siiski järeldada, et ringkonnakohtu seisukoht R.H kaitsja apellatsiooni osalise lubamatuse kohta oli õige. 7.2.1 Olukorras, kus apellant tugines R.H tahtluse puudumisele, oli ringkonnakohus KrMS § 318 lg 4 teise lause esimesest alternatiivist tulenevalt õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas R.H-ga sõlmitud kokkuleppes toodud teokirjeldus hõlmab kõigile

§ 420lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnustele vastavaid faktilisi asjaolusid. Kr

MS § 245 lg 1 p 7 kohaselt märgitakse kokkuleppes muu hulgas kuriteo asjaolud. Kokkuleppes sisalduv kuriteo asjaolude kirjeldus peab vastama samadele nõuetele nagu süüdistusaktis esitatav süüdistuse sisu (KrMS § 154 lg 3 p 2). Riigikohus on korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Teisisõnu tuleb süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas 3-11-24-05, p 14 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 19 ning 27. septembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 10 koos edasiviidetega). Sarnaselt ei saa kohus kokkuleppemenetluses KrMS § 306 lg 1 p-s 3 nimetatud küsimuse lahendamisel väljuda kokkuleppes toodud teokirjelduse piiridest ega omistada isikule mõnd karistusõigusliku vastutuse eeldust täitvat faktilist asjaolu, mida kokkuleppes ei nimetata. 7.2.2

§ 420

lg-s 1 ette nähtud kuritegu, milles maakohus R.H süüdi tunnistas, on

§ 15

lg 1 kohaselt võimalik toime panna üksnes tahtlikult (

§ 16

). Seega peab ka

§ 420

lg 1 järgi esitatava süüdistuse sisust või sõlmitava kokkuleppe kuriteo asjaolude kirjeldusest piisava selgusega järelduma, et süüdistatav pani talle omistatava teo toime tahtlikult. Seda, et süüdistuse - ja seega ka kokkuleppe - tekstis peavad kajastuma ka kuriteo subjektiivse koosseisu tunnustele vastavad asjaolud, on kohtupraktikas selgitatud varemgi (vt eelviidatud Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-183-10, p 19, samuti 9. juuni 2011. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-45-11). 7.2.3 R.H-ga sõlmitud kokkuleppe tekstis on välja toodud üksnes see, et R.H omandas tulirelva helisummuti ja hoidis seda enda sõiduautos. Seda, et R.H pani kõnealuse teo toime tahtlikult, sh vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (

§ 16

lg 4), et käideldava eseme näol on tegemist just tulirelva helisummutiga, pole teokirjelduses märgitud. Samuti ei ole R.H teo tahtlikkus tuletatav kokkuleppes toodud teokirjelduse kontekstist. 7.2.4 Eeltoodud olukorras puudub kolleegiumi hinnangul alus väita, nagu väljunuks R.H kaitsja süüdistatava teo tahtlikkust vaidlustades KrMS § 318 lg-s 4 sätestatud apellatsiooniõiguse piiridest. Seetõttu on ekslik ringkonnakohtu otsustus jätta apellatsioon apellatsiooniõiguse puudumise tõttu KrMS § 326 lg 2 ls 1 ja § 323 lg 2 p 2 alusel osaliselt läbi vaatamata. Ühtlasi ei saa kaitsja apellatsiooni kõneksolevas osas pidada ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses. 8. Kolleegium peab vajalikuks lisada, et praeguses asjas võis kuriteo subjektiivsele koosseisule vastavate asjaolude kokkuleppes kajastamata jätmine mõjutada R.H kokkuleppega nõustuma. Nimelt on R.H kogu kriminaalmenetluse vältel tunnistanud süüdistuses nimetatud helisummuti omandamist ja hoidmist, ent eitanud oma teadlikkust asjaolust, et tegemist oli tulirelva helisummutiga. Seega kajastab kokkuleppe tekst üksnes neid fakte, milles vaidlust pole, ent jätab nimetamata need

§ 420

lg-st 1 tuleneva karistusõigusliku vastutuse eeldustele vastavad asjaolud, mille esinemise osas on prokuratuur ja süüdistatav erinevat meelt. On arvestatav tõenäosus, et kui kokkuleppes oleks lisaks süüdistatava poolt omaks võetud asjaoludele märgitud ka seda, et R.H sai aru, et käideldud eseme näol on tegemist tulirelva helisummutiga, poleks süüdistatav kokkulepet allkirjastanud, sest kõnealust fakti on R.H kogu menetluse vältel eitanud. Samas ei pruukinud R.H kokkulepet sõlmides aru saada, et tema teadlikkusel käideldud helisummuti liigist on teo karistatavuse seisukohalt otsustav tähtsus.

  1. Kuna käesoleva määruse punktis 7.2 toodud põhjustel tuleb ringkonnakohtul R.H kaitsja apellatsioon sisuliselt läbi vaadata, ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda küsimust, kas apellatsiooni ülejäänud väiteid saab pidada KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes ilmselt põhjendamatuteks või mitte.
  2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  3. aprilli
  4. a määruse ja saadab kriminaalasja arutamiseks ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. R.H kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.