Obsah (8)

§ 144§ 172§ 701§ 175§ 174§ 689§ 178§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-92-13 Määruse kuupäev Tartu, 1. oktoober 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik Kohtuasi Gerry Jaa

) § 172 lg 8 kohaselt hüvitatakse hagita menetluses vajalikud kohtuvälised kulud menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega. Kohtuväliste kulutuste hüvitamist saab nõuda üksnes juhul, kui kohus jätab need mõne menetlusosalise kanda.

§ 144p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate kulud.

Riigikohus on

1. oktoobri
2. a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-89-10 (p 14) ja
3. mai
4. a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-18-11 (p 20) leidnud, et õigusabikulusid saab hagita menetluses hüvitada üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega. Vabariigi Valitsuse
5. detsembri
6. a määruse nr 322 „Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord" § 7 lg 3 kohaselt määratakse tunnistajatasu tunnitasumäär tunnitasu alam- ja ülemmäära piires, mis on 1–10-kordne Vabariigi Valitsuse kehtestatud tunnipalga alammäär. Vabariigi Valitsuse
7. juuni
8. a määruse nr 90 „Töötasu alammäära kehtestamine" § 1 kohaselt on töötasu alammääraks tunnis 1 euro 73 senti, Vabariigi Valitsuse
9. detsembri
10. a määruse nr 169 „Töötasu alammäära kehtestamine" § 1 kohaselt on töötasu alammääraks tunnis 1 euro 80 senti. Kohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline esindaja osutanud õigusteenust kokku 13 tunni ulatuses, tunnihind on keskmiselt 100 eurot, kokku on tasu õigusabi eest 1560 eurot. Maakohus leidis, et õigusteenuse osutamine oli põhjendatud ja vajalik 13 tunni ulatuses. Seejuures arvestas maakohus tsiviilasja õiguslikku keerukust, avaldaja esindaja menetlusdokumentides esitatud seisukohti ja õiguslikke põhjendusi ning kohtumenetluse kestel tehtud menetlustoiminguid. Samuti hindas kohus lepingulise esindaja kuluaruandes märgitud ajakulu võrrelduna tema poolt tehtud menetlustoimingute mahu ja sisuga, Seega tuleb lähtuda tasumäärast, milleks on 10-kordne Vabariigi Valitsuse kehtestatud tunnipalga alammäär. Menetluskulude nimekiri ja selles näidatud kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ning nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks teinud tarbetuid kulutusi, kulutanud selleks põhjendamatult aega või õigusabi tunnihind 120 eurot oleks liiga kõrge. Kohus hindas õigusabi kulude põhjendatuse juures ka esindaja esitatud vastuste ja seisukohtade pikkust ja sellest tulenevalt nende koostamisele kulunud aega. Samuti osales avaldaja maakohtu istungil. Avaldajat esindas vandeadvokaadist esindaja ning kohus ei seadnud kahtluse alla seda, et õigusabi kasutamine oleks olnud ebamõistlik ja mittevajalik. Vandeadvokaadist esindaja töö on käsitatav kõrgelt kvalifitseeritud juristi tööna ning sellest tulenevalt on põhjendatud lähtuda õigusabikulude kindlaksmääramisel tunnistajatasu 10-kordsest tunnipalga alammäärast. Esindaja tasu vastab tehtud tööle. Kuivõrd tegemist on aga hagita asjaga, siis pidi avaldaja arvestama, et õigusabikulusid hüvitatakse võrreldes hagimenetlusega piiratumalt. Sellest tulenevalt on põhjendatud lähtuda õigusabikulude kindlaksmääramisel tunnistajatasu 10-kordsest tunnipalga alammäärast. Seega on hüvitamisele kuuluvaks õigusabikulude summaks 198 eurot 35 senti (1,73 eurot *10 *10,5*0,8442 + 1,80 eurot *10 * 2,5 h); s.o 153 eurot 35 senti maakohtus ja 45 eurot ringkonnakohtus kantud õigusabikuludest. Riigilõivu maksekorraldused kinnitavad, et avaldaja tasus riigilõivu 319 eurot 55 senti. Tartu Maakohtu
11. detsembri
12. a määrusega tagastas kohus avaldajale enam tasutud riigilõivu 255 eurot 65 senti. Seega tasus avaldaja riigilõivu 63 eurot 91 senti, mis tuleb A. Remizovilt välja mõista. Eeltoodut arvestades tuleb A. Remizovil hüvitada menetluskulu kokku 262 eurot 26 senti (198,35 eurot + 63,91 eurot). Nimetatud summa tuleb A. Remizovilt avaldaja kasuks välja mõista.
13. Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses palus avaldaja tühistada maakohtu määruse osaliselt ja teha selles osas uus määrus, millega rahuldada menetluskulude kindlaksmääramise avaldus täies ulatuses.
14. A. Remizov vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
15. Tartu Ringkonnakohus jättis
16. veebruari
17. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ükski määruskaebuses esitatud väide ei ole aluseks maakohtu määruse muutmisele. Ringkonnakohus ei nõustunud määruskaebuse esitaja väitega, et menetluskulude kindlaksmääramine 262 euro 26 sendi ulatuses on tema suhtes ebaõiglane ja põhjendamatu, sest asja menetleti peamiselt hagimenetluses ning määruskaebuse esitaja ei osanud õigusabikulude hüvitamise piiratusega arvestada. Sõltumata sellest, et tsiviilasja menetlus algas hagimenetluses, ei saa hagita menetluses kohaldada menetluskulude kindlaksmääramisel hagimenetluse sätteid. Maakohus on õigesti leidnud, et praeguses hagita menetluses tuleb vajalikud kohtuvälised kulud hüvitada menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega. Tsiviilasja toimikust ei nähtu, et avaldaja oleks esitanud vastuväite Tartu Maakohtu
18. juuni
19. a määruse peale, millega uuendati tsiviilasja nr 2-10-17464 arutamist ja menetleti tsiviilasja hagita menetluses. Vaatamata sellele, et tsiviilasja menetlus algas hagimenetluses, pidi avaldaja esindaja, kes on õigusteadmistega isik, teadma, et

§ 172

lg 8 kohaselt hüvitatakse hagita menetluses menetlusosaliste õigusabikulud vähemalt üldjuhul piiratumalt. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse ja määrata avaldaja menetluskuludeks 1560 eurot ning mõista see summa tema kasuks välja. Praeguses asjas toimus palju istungeid ja kuna vastaspool kasutas vandeadvokaadist esindajat, pidi nii toimima ka avaldaja. Kohtutele on Riigikohtu
2. mail 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11 tehtud määruse järgi antud lai otsustamisruum õigusabikulude hüvitatavuse kohta, et tagada igal üksikjuhtumil õiglane lahendus. Riigikohtu lahendid, millele maakohus tugines, tehti
3. oktoobril 2010 ja
4. mail
5. Avaldaja esitas hagi
6. aprillil 2010, mille maakohus võttis menetlusse
7. juulil 2010, seega oluliselt varem, kui jõustusid märgitud Riigikohtu lahendid. Maakohus tegi määruse menetleda tsiviilasja hagita menetluses
8. juunil
9. Seda ei olnud avaldajal võimalik ette näha.
10. A. Remizov leiab vastuses määruskaebusele, et avaldaja esitas kohtutäiturile täitmiseks
11. oktoobril 2012 praeguses tsiviilasjas jõustunud kohtumääruse. Täitemenetluses lepiti
12. mai
13. a kaasomandi mõttelise osa üleandmise aktis mh kokku ka selles, et avaldajal ei ole A. Remizovi vastu mitte mingisuguseid nõudeid, mis seostuksid täitemenetluse või Filosoofi 22 kinnistuga. Avaldaja määruskaebusest menetluskulude kindlaksmääramise menetluses sai A. Remizov teada alles
14. juunil 2013, seega ei ole aktis eraldi välja toodud, et avaldajal ei ole A. Remizovi vastu ka menetluskuludest tingitud nõudeid, kuigi pooled leppisid kokku, et neil ei ole teineteise vastu enam mingisuguseid nõudeid. Määruskaebuse seisukohad ei ole ka õiguslikult põhjendatud. Puudutatud isikud II-IV ei ole määruskaebuse kohta seisukohti esitanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu määrus tuleb

§ 701lg 3 esimese lause alusel tühistada osas, millega jäeti A.

Remizovilt avaldaja kasuks menetluskuluna välja mõistmata 262 eurot 26 senti ületav summa. Asjas on võimalik tühistatud osas teha uus määrus, millega mõista A. Remizovilt avaldaja kasuks täiendavalt välja 1297 eurot 74 senti. Määruskaebus tuleb rahuldada.

1. Kolleegium vastab kõigepealt A. Remizovi väitele, et
2. mail 2013 sõlmiti kokkulepe, mis hõlmab ka avaldajal menetluskulude hüvitamise nõude puudumist A. Remizovi vastu. Kolleegiumi hinnangul ei ole Riigikohtule esitatud akti põhjal (II kd, tl 142) võimalik sellist järeldust teha. Akt puudutab teksti kohaselt üksnes täiteasja nr 193/2012/3051 lõpetamise asjaolusid. Kolleegium märgib, et A. Remizov oli akti allakirjutamise ajal teadlik Tartu Ringkonnakohtu
3. veebruari 2013 veel jõustumata määrusest, millega temalt mõisteti välja 262 eurot 26 senti. Aktis oleks võinud selle summa tasumist või sellest loobumist reguleerida, seda aga ei ole tehtud.
4. Kolleegium juhib tähelepanu Riigikohtu
5. juuni
6. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-58-
7. Selle määruse p-s 14 jõudis Riigikohus seisukohale, et hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel tuleb üldnormina kohaldada

§ 175lg-d 1–31.

Põhiliseks kriteeriumiks on

§ 175lg 1 järgi lähtuda esindajakulude korral nende vajalikkusest ja põhjendatusest.

Seega muutis Riigikohus viidatud määruses oma varasemat seisukohta, mille kohaselt tuli hagita menetluses esindajakulude väljamõistmisel juhinduda

§ 172lg 8 esimesest lausest.

Viimati nimetatud norm ei võimalda kohtutel menetluskulude väljamõistmisel täiel määral arvestada hagita asjade menetluste erinevat iseloomu. Mõnda liiki hagita menetlust iseloomustab sisuline vaidlusmenetlus menetlusosaliste vahel. Näiteks on see nii avalikult kasutatavale teele juurdepääsu ja tehnorajatiste talumise asjades. Mõne hagita menetluse liigi korral aga täidab kohus riigilt talle üle kantud avalikku ülesannet ise asjaolud välja selgitada ning vaidlust eraõigussuhtes osalevate isikute vahel ei ole (nt lapsendamise asjad). Seega ei pruugi

§ 172

lg 8 esimese lause kohaldamine tagada iga liiki hagita menetluses isiku kasuks vajalike ja põhjendatud esindajakulude väljamõistmist. Seda puudust ei korva täies ulatuses ka hagita menetluses kehtiv uurimispõhimõte. 14. Eeltoodu tõttu tuleb ringkonnakohtu määrus ja maakohtu määrus osaliselt tühistada. Praeguses asjas

§ 172lg 8 esimene lause kohaldamisele ei kuulu.

Kolleegium leiab võimaliku olevat teha tühistatud osas uue määruse. Praegusel juhul on tegemist hagita asjaga. Hagita menetluses ei ole Vabariigi Valitsus

§ 175

lg 4 alusel kehtestanud teistelt menetlusosalistelt sissenõutavate lepingulise esindaja kulude piirmäärasid. Seetõttu tuleb asjas õigusabikulud määrata üksnes kriteeriumi „vajalikud ja põhjendatud" alusel lähtuvalt

§ 175

lg 1 (menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis) eesmärgist. Kolleegium märgib, et kuigi ringkonnakohus on lähtunud

§ 172

lg 8 esimesest lausest, on ringkonnakohtu määruses siiski sisuliselt hinnatud avaldaja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust (ringkonnakohus nõustus maakohtu sellekohaste põhjendustega). Kolleegiumi hinnangul on võimalik ringkonnakohtu seisukohtadega nõustuda. Kohtud on leidnud, et menetluskulude nimekiri ja selles näidatud kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ning nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks teinud tarbetuid kulutusi, kulutanud selleks põhjendamatult aega või õigusabi tunnihind 120 eurot oleks liiga kõrge. Seega tuleb A. Remizovilt avaldaja kasuks välja mõista 1560 eurot (koos käibemaksuga). Avaldaja on

§ 174

lg 6 kohaselt kinnitanud (II kd, tl 67), et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada. Kuna avaldaja ei ole määruskaebuses vaidlustanud kohtumäärusi osas, milles tema kasuks mõisteti välja 262 eurot 26 senti, on määrused selles osas jõustunud.

§ 689

lg 21 alusel esitatakse selguse huvides määruse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus. 15.

§ 178

lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid. 16. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Lea Laarmaa, Villu Kõve, Jaak Luik