RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-47-13 3

) redaktsioon reguleeris täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist sarnaselt praegu kehtivaga.

§ 69

lg 1 näeb ette, et täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistus​seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemis​kalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julge​olekule, täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks.

§ 69

lg 2 p 5 kohaselt on täiendava julgeolekuabinõuna lubatud ohjeldusmeetmete kasutamine. Ohjeldusmeetmetena võib

§ 70

lg 1 esimese lause kohaselt kasutada fikseerimist, käeraudu, jalaraudu või rahustussärki. Ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi kesta üle 12 tunni (

§ 70lg 2).

13.

§ 70

lg 1 esimesest lausest tulenevalt otsustatakse ohjeldusmeetme kohaldamine kaalutlus​õiguse alusel. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Ohjeldusmeetme kohaldamiseks tuleb tuvastada ka kohaldamise hädavajalikkus ja meetme proportsionaalsus (vt Riigikohtu haldus​kolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-3-1-80-11, p 16).
3. Tartu Vangla on 7.–
4. detsembri
5. a ohjeldusmeetmete kasutamise akti (tl 22–23) kohaselt kohaldanud S. Räägeli suhtes ohjeldusmeetmena rahustusvoodit. Rahustusvoodi kasutamist põhjen​datakse aktis sellega, et S. Räägel tekitas
6. detsembril 2008 kell 19.50 kambris põlengu ja lubas ennast vigastada. Ringkonnakohus on otsuse p-s 20 leidnud, et kaebaja suhtes kohaldatud meedet sai neil asjaoludel pidada vajalikuks ja proportsionaalseks.
7. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kaebaja rahustusvoodisse paigutamist sai pidada vajalikuks ja proportsionaalseks. Kambris tulekahju tekitamine on ohuks nii kinnipeetavale endale kui ka teistele vanglas viibivatele isikutele, ohustades ühtlasi ka vangla julgeolekut. Vangla meditsiiniosakonna juhataja seletuse (tl 94–95) kohaselt toodi S. Räägel
8. detsembril 2008 kell 16.15 meditsiiniosakonda, sest võttis ise niidid haavadelt, haav veritses ning ta keeldus ravist. Seega oli vanglal alus lugeda ka kinnipeetava enesevigastamise ohtu reaalseks. 16.

§ 69

lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine olukorras, kus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused on ära langenud. Ohjeldusmeetmete kasutamise akti kohaselt oli S. Räägel rahustusvoodisse fikseeritud 7.–

1. detsembril 2008 kell 20.45–4.20 ehk 7 tundi ja 35 minutit. Akti kohaselt kontrolliti kinnipeetavat kell 21.03, 21.30 ja edaspidi iga poole tunni tagant. Ohjeldusmeetme kohaldamise jätkamist põhjendati aktis sõnaga „rahutu“. Ohjeldusmeetme kohaldamine lõpetati kell 4.20 märkega „rahunes“.
2. Kolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-80-11 tehtud otsuse p-s 16 selgitanud, et ohjeldusmeetme kestev rakendamine eeldab selle kohaldamise aluste olemasolu süstemaatilist kontrollimist ja kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte. Kolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-18-12 tehtud otsuse p-s 15 märkinud järgmist: „Märkus „rahutu“ ohjeldusmeetme kasutamise aktis ei taga mitte ühelgi juhul kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrolli mis tahes menetlus​staadiumis. Ebaselgeks jääb, milles seisnes kinnipeetava rahutus ligi viie tunni vältel ning milliseid kontrollimehhanisme rakendati selle kindlakstegemiseks, milles seisnes ohjeldusmeetme jätkuval kohaldamisel isikust tulenev oht vangla julgeolekule või isikule endale. Kaalutlusõiguse teostamise jälgitavuse puudumine on viga, mis teeb võimatuks kohtuliku kontrolli ja tingib käesoleval juhul rakendatava meetme õigus​vastasuse.“ Kolleegiumi hinnangul on toodud seisukohad kohaldatavad ka käesolevas asjas. Seetõttu nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et rahustusvoodisse fikseeritud isiku rahutus võib olla põhjustatud ka füüsilisest ebamugavustundest, mistõttu ei saa isiku rahutust seitsme ja poole tunni vältel pidada ohjeldusmeetme jätkuva kohaldamise piisavaks põhjuseks. Selle tõttu oli Tartu Vangla poolt S. Räägeli jätkuv hoidmine rahustusvoodisse fikseerituna õigusvastane.
3. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väidetega, mille kohaselt õigustas ohjeldusmeetme jätkuvat kohaldamist see, et seda kohaldati isiku enesevigastamise takistamise eesmärgil, ning see, et ohjeldusmeetme rakendamise lõpetamisel kaebaja end tahtlikult ei vigastanud. Ka siis, kui ohjeldusmeedet kasutatakse isiku enesevigastamise takistamiseks, on ohjeldusmeetme kohaldajal kohustus jälgida, et ohjeldusmeetme kasutamisel teostataks kaalutlusõigust õiguspäraselt ning tagataks kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrollimise võimalus. Rahustusvoodisse fikseerimise kui isiku õigusi erakordselt piirava meetme kohaldamise jätkamise otsustamisel on vanglal kohustus tuvastada kohaldamise hädavajalikkus ja meetme proportsionaalsus. Sellise kohustuse täitmata jätmist ei saa õigustada ohjeldusmeetme kasutamisega kaitstavate hüvede olulisusega ega sellega, et pärast ohjeldusmeetme kohaldamise lõpetamist kaebaja ennast tahtlikult ei vigastanud. II
4. Kaebaja taotles talle õigusvastase rahustusvoodis hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigus​vastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seega jätab RVastS § 9 lg 2 kohtule kaalutlusruumi otsustamaks hüvitise suuruse üle.
5. Kolleegium on varem leidnud, et olukorras, kus ohjeldusmeetme kasutamine oli õiguspärane, kuid selle meetme pikaajaline põhjendamata kohaldamine õigusvastane, puudusid kaebajal kahju ära​hoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid (otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 22). Kolleegiumi hinnangul puudusid kaebajal rahustusvoodisse paigutatuna ka käesoleval juhtumil kahju ära​hoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid.
6. Kolleegium on varem asunud seisukohale, et õigusvastane täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks (otsus asjas nr 3-3-1-1812, p 25). Samuti on kolleegium leidnud, et isiku ohjeldusmeetmena rahustusvoodisse fikseerimine kujutab eeskätt tema füüsilise vabaduse maksimaalset võimalikku kitsendamist. Selle abinõu rakendamine võib põhjustada olulisi kannatusi, isik viibib kestvalt sundasendis ja sellest tulenevalt on kõrgendatud risk isiku tervisele (otsus asjas nr 3-3-1-80-11, p 12). Kinnipeetava rahustusvoodis hoidmine oli põhjendamata ja pikaajaline, kaebajal tekkis rahustus​voodis kõhuvalu, talle ei võimaldatud tualetti. Kolleegiumi hinnangul on kaebajale sellega põhjustatud mittevaralist kahju, mille eest on kohane määrata rahaline hüvitis.
7. Kaebaja taotles vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses õigusvastase rahustusvoodisse paigutamise eest 7.–
8. detsembril 2008 hüvitist summas 700 eurot (tl 15). Halduskohtule esitatud kaebuses taotles kaebaja seitsmel juhul täiendavate julgeolekumeetmete õigusvastase rakendamise eest mittevaralise kahju hüvitamist summas 4150 eurot (tl 7). Tartu Vangla leiab, et ringkonnakohus väljus kaebajale 7.–
9. detsembril 2008 ohjeldusmeetme õigusvastase kasutamise eest 1700-eurose hüvitise väljamõistmisel kaebuse piiridest. Kolleegium vangla selle seisukohaga ei nõustu. Kolleegium on varem märkinud, et kohustusliku kohtu​eelse menetluse läbimise kohustusest ei tulene keeld suurendada kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõuet kohtumenetluses (Riigikohtu halduskolleegiumi
10. märtsi
11. a otsus asjas nr 3-3-1-97-10, p 13). Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses märkinud, et jääb vanglale esitatud taotluse põhjenduste ja selgituste juurde (tl 3p). Halduskohtule esitatud kaebuses ei märkinud kaebaja eraldi iga kaebuses toodud episoodi eest nõutavat hüvitise summat. Sellises olukorras ei pidanud kohtud mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel lähtuma kaebaja kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõudest. Ringkonnakohus ei väljunud kaebajale 1700-eurose hüvitise väljamõistmisel kaebuse piiridest.
12. Hüvitise suuruse määramisel on ringkonnakohus lähtunud EIK
13. mai
14. a otsuses Julin vs. Eesti määratud kahju hüvitise suurusest. Vangla hinnangul ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, et kohus oleks arvestanud hüvitise suuruse arvutamisel RVastS § 13 lõikes 1 toodud põhimõtteid. Kolleegium nõustub vanglaga, et ringkonnakohtu otsuses ei ole võetud seisukohta, kas antud juhul esines RVastS §-s 13 lõikes 1 sätestatud vastutuse piiramise aluseid. RVastS § 13 lõikes 1 tooduga arvestamata jätmine oleks ringkonnakohtule etteheidetav siis, kui vastavad alused asjas esineksid. Kassatsioonkaebuses on vangla viidanud sellele, et ohjeldusmeedet kasutati eelkõige kaebaja enda kaitseks ning et kaitstav hüve (kaebaja elu ja tervis) oli rikutud hüvest (kaebaja väärikus) olulisem. Kolleegium leidis eelnevalt (p-s 18), et ohjeldusmeetme kohaldamise eesmärk ei õigusta ohjeldus​meetme õigusvastast kohaldamist. Need eesmärgid ei saa iseenesest olla ka aluseks vastutuse piiramisele RVastS § 13 lg 1 järgi. Kolleegiumi hinnangul puuduvad asjas RVastS § 13 lõikest 1 tulenevad alused hüvitise vähendamiseks. Rahustusvoodisse fikseeritud kinnipeetaval puudus võimalus kahju vähendada või ära hoida. Kassatsioonkaebuses ei nõustu Tartu Vangla ka ringkonnakohtu järeldusega, mille kohaselt põhjustas kaebaja kõhuvalu ja buscopani manustamise vajaduse just ohjeldusmeetme pikaajalise kohaldamisega kaasnenud füüsiline ebamugavustunne. Kolleegium nõustub selles osas ring​konna​kohtu otsuse p-s 25 toodud põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata.
15. Siiski ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurusega. Ringkonna​kohus on hüvitise väljamõistmisel lähtunud sellest, et seitsme ja poole tunni vältel liikumatult ühes asendis viibimine tekitas S. Räägelile nii olulise füüsilise ebamugavustunde kui võis põhjustada abitust, hirmu ning ahastust, mida saab kokkuvõttes pidada isiku väärikust alandavaks. Kolleegium nõustub vangla poolt kassatsioonkaebuses märgituga, et ringkonnakohus ei ole hüvitise väljamõistmisel arvestanud sellega, et kaebaja suhtes kohaldatud ohjeldusmeedet sai algselt pidada vajalikuks ja proportsionaalseks. Samuti ei ole ringkonnakohus arvestanud seda, et vangla meditsiini​osakonna juhataja seletuse kohaselt toodi kaebaja
16. detsembril 2008 kell 21.10 meditsiini​osakonda, kus tal puhastati haavu (tl 94). Kaebaja seletuses toodule vastu ei vaielnud. Seega ei kohaldatud kaebaja suhtes ohjeldusmeedet õigusvastaselt kogu rahustusvoodisse paigutamise ajal. Nendel asjaoludel ei saanud kaebajale hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju tekkida rahustusvoodisse paigutamise alguses, samuti ka ajal, mil kaebaja viibis meditsiini​osakonnas. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus kaebajale kahjuhüvitise määramisel lähtunud ekslikult kogu ohjeldusmeetme kasutamise kestusest, jättes arvestamata, et osaliselt oli ohjeldusmeetme kasutamine õiguspärane.
17. Kolleegium peab asja materjalide põhjal võimalikuks ise määrata aja, mille eest kaebajal on õigus mittevaralise kahju hüvitamisele. Õiguspärase ohjeldusmeetme kohaldamise aja hindamisel arvestab kolleegium EIK
18. mai
19. a otsuse asjas Julin vs. Eesti p-s 127 märgituga, mille kohaselt peaks harva esinema vajadus rahustusvoodisse paigutamise järele ilma meditsiiniliste näidustusteta kauemaks kui paar tundi. Arvestades, et ohjeldusmeetme kohaldamise põhjustas kaebaja enda käitumine ning see oli vajalik vangla julgeoleku ja kaebaja tervise kaitseks, samuti seda, et kaebaja toimetati pärast ohjeldus​meetme kasutamise alustamist meditsiiniosakonda, kus puhastati tema haavu, loeb kolleegium ohjeldus​meetme kohaldamise õiguspäraseks kahe tunni jooksul. Kaebaja rahustusvoodis hoidmine muutus õigusvastaseks
20. detsembril 2008 alates kella 22.
21. Sellest tulenevalt kestis 7.–
22. detsembril 2008 kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete õigusvastane kasutamine 5 tundi ja 35 minutit.
23. Tulenevalt sellest, et õigusvastaseks saab pidada kaebaja rahustusvoodis hoidmist 5 tunni ja 35 minuti jooksul, väheneb hüvitise määramise aluseks olev aeg võrreldes ringkonnakohtu otsuses hüvitise määramise aluseks oleva ajaga rohkem kui neljandiku võrra. Arvestades kaebaja suhtes ohjeldusmeetme kasutamise jätkamist ka pärast seda, kui ta oli kaevanud kõhuvalu, vähendab kolleegium ringkonnakohtu poolt kaebajale väljamõistetud hüvitist neljandiku võrra. Kolleegium teeb asjas HKMS § 230 lg 5 p 5 alusel uue otsuse, millega mõistab Tartu Vanglalt S. Räägeli kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 1275 euro suuruse hüvitise. III
24. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit, muudab ta kohtukulude jaotust. Alates
25. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS § 285 lg 1 järgi kohaldatakse enne käesoleva seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 2 jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Samasisuline on HKMS vana redaktsiooni (v. r) § 92 lg
26. HKMS § 118 lg 2 kohaselt, kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS v.r § 95 lg 1 sätestas, et kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu tuludesse. HKMS § 118 lg 3 kohaselt kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on eksinud menetluskulude arvestamisel, leides, et S. Räägel oli haldus- ja ringkonnakohtus vabastatud kokku 415 euro suurusest riigilõivust. Tulenevalt haldus​kohtusse kaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) redaktsiooni § 57 lõikest 14 oli S. Räägel halduskohtus riigilõivu 207,50 eurot tasumisest vabastatud. Apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud RLS redaktsiooni § 571 lõigetest 2 ja 7 tulenevalt oli S. Räägel ringkonna​kohtus riigilõivu 124,50 eurot tasumisest vabastatud. Mõlemas astmes kokku oli S. Räägel vabastatud riigilõivu tasumisest summas 332 eurot. Arvestades, et S. Räägelile välja mõistetud hüvitis (1275 eurot) moodustab kogu taotletud hüvitisest 30,72%, mõistab Riigikohus Tartu Vanglalt HKMS § 118 lg 2 ja HKMS v.r § 95 lg 1 koostoimes HKMS v.r § 92 lõikega 2 alusel riigituludesse S. Räägeli menetluskulud summas 101,99 eurot. S. Räägeli kaebuse rahuldamata osaga võrdelised menetluskulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann