Obsah (7)

§ 126§ 142§ 387§ 2§ 390§ 339§ 3051

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-74-13 3. oktoober 2013 Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kohtuasi Kahtlusta

§ 126lg 21 alusel Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 19.

märtsi

1. a määrus kriminaalasjas nr 1-13-1242 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. P. kaitsja ja S. S.-i esindaja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid, määruskaebused Teised määruskaebemenetluse Lõuna Ringkonnaprokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör pooled Marek Vahing Asja läbivaatamise kuupäev ja
2. september 2013, kirjalik menetlus viis RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
4. märtsi
5. a ja Tartu Maakohtu
6. veebruari
7. a määrused ning saata prokuratuuri taotlus uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus.
8. Määruskaebused rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. veebruaril 2013 esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuur Tartu Maakohtule taotluse võõrandada kahtlustatava A. P. sõidukid Volkswagen Passat ja Škoda Octavia ning kolmanda isiku S. S.-i sõidukid Toyota Land Cruiser ja Volkswagen Sharan, mis kõik on konfiskeerimise ja/või selle asendamise tagamiseks arestitud. Prokuratuur põhistas oma taotlust kokkuvõtlikult järgmiselt. Maksu- ja Tolliameti uurimisosakond menetleb KarS § 255 lg 1 ja § 3892 lg 2 - § 22 lg 3 tunnustel kriminaalasja, milles A. P.-d kahtlustatakse selles, et ta koos veel 7 isikuga kuulus kuritegelikku ühendusse, mille eesmärk oli aidata kaasa maksupettustele ja teenida sellega tulu. On põhjust arvata, et kuritegeliku ühenduse liikmed said umbes aastase tegevusega 154 765 eurot varalist kasu. Tartu Maakohtu
11. märtsi
12. a määrustega on süüteoga saadud vara konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestitud A. P.-le kuuluvad sõidukid Volkswagen Passat ja Škoda Octavia ning kolmanda isiku S. S.-i sõidukid Toyota Land Cruiser ja Volkswagen Sharan.

§ 126

lg 21 järgi võib konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara võõrandada omaniku nõusolekuta, kui see on vajalik, et hoida ära vara väärtuse olulisel määral vähenemine. On üldteada, et mootorsõidukite turuväärtus väheneb sõiduki vananedes märgatavalt. Avalikust teabelevist kättesaadava info põhjal hindavad uute mootorsõidukite müügiesindajad vara väärtuse vähenemiseks esimesel aastal keskmiselt 20%, teisel aastal 15%, kolmandal aastal 10% ja edasi 10% aastas. Mootorsõiduki turuhind väheneb isegi juhul, kui sõiduki füüsiline ja tehniline seisukord ei muutu. Tartu Maakohtu

1. märtsi
2. a määruses on arestitud Škoda Octavia orienteeruvaks turuhinnaks märgitud 20 000 eurot. Automüügiportaali "auto24.ee" andmetel on
3. aastal registreeritud Škoda Octavia keskmine turuhind praegu 16 500 eurot. Seega on selle sõiduki väärtus vähenenud ligikaudu 20%. Sama kohtumäärusega arestitud
4. aastal registreeritud VW Passati väärtus on aastaga langenud 3560 eurolt 2600 eurole ja 2004 aastal registreeritud VW Sharani väärtus 7200 eurolt 6350 euroni. Toyotade edasimüügiga tegeleva Amserv Grupi AS-i hinnangul oli
5. aastal registreeritud Toyota Land Cruiser 150 keskmine turuhind arestimise hetkel orienteeruvalt 41 000-45 000 eurot ning praegu keskmiselt 39 000-42 000 eurot.
6. Tartu Maakohtu
7. veebruari
8. a määrusega otsustati võõrandada A. P. sõidukid Volkswagen Passat Variant (registreerimisnumbriga XXX XXX, VIN kood XXXXXXXXXXXXXXXXX) ja Škoda Octavia (YYY YYY, VIN kood YYYYYYYYYYYYYYYYY) ning S. S.-i sõidukid Toyota Land Cruiser 150 (ZZZ ZZZ, VIN kood ZZZZZZZZZZZZZZZZ) ja Volkswagen Sharan (WWW WWW, VIN kood WWWWWWWWWWWWWWWWW) ning arestida võõrandamisest saadud raha. Maakohus märkis, et A. P. ja S. S. keeldusid
9. märtsil
10. a vara võõrandamiseks nõusolekut andmast. Tartu Maakohtu
11. märtsi
12. a määruses kajastatud vara võidakse kriminaalasja lahendamisel konfiskeerida. Arvestades asjaolu, et sõidukite turuväärtus väheneb kiiresti ja et sõidukite müük pärast nende võimalikku konfiskeerimist ei leia ilmselt aset lähiajal, on vara väärtuse olulise vähenemise ärahoidmiseks põhjendatud lubada arestitud sõidukid võõrandada enne nende konfiskeerimise otsustamist. Võõrandatud vara eest saadud raha arestitakse ning see asendab senist arestimise objekti. Juhul kui menetlus peaks lõppema otsusega, mis ei kätke endas konfiskeerimist, arestitud summa tagastatakse. Seega tagatakse vara konfiskeerimiseelse müügiga parimal võimalikul viisil ka menetlusosaliste õigused.
13. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebused A. P. kaitsja ja S. S.-i esindaja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid. Määruskaebustes taotleti maakohtu määruse tühistamist vastavalt A. P. ja S. S.-i sõidukite võõrandamist puudutavas osas. Määruskaebustes märgiti muu hulgas, et A. P. ja S. S.-i jaoks on arusaamatu, miks maakohus, asudes otsustama menetlusosaliste jaoks üliolulist menetlusõiguse riivet, ei pidanud vajalikuks neid eelnevalt kohtusse kutsuda ja ära kuulata. Samuti on maakohtu määrus puudulikult põhistatud. Määruskaebuse esitaja hinnangul arestitud sõidukite turuväärtus aja jooksul küll väheneb, ent mitte kiiresti. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, nagu tagataks vara müügiga parimal võimalikul viisil A. P. ja S. S.-i õiguste kaitse. A. P. ja S. S. soovivad ise oma õiguste eest seista. Vara müügiga tekitatakse A. P.-le ja S. S.-ile kahju.
14. Tartu Ringkonnakohtu
15. märtsi
16. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Alusetu on määruskaebustes väljendatud seisukoht, nagu pidanuks maakohus, asudes otsustama A. P. ja S. S.-i põhiõiguste riive üle, nad kohtusse kutsuma ja ära kuulama.

§ 126

lg 21 ei näe ette prokuratuuri taotluse lahendamiseks kohtuistungi korraldamist ja poolte ärakuulamist. Ringkonnakohus nõustus prokuröri seisukohaga, et praegusel juhul realiseerub isikute ärakuulamisja vastuväidete esitamise õigus kaebemenetluses. 4.2 Käesoleva menetluse esemeks ei ole küsimus põhjendatud kuriteokahtlusest ega vara arestimise aluste olemasolust. Need küsimused on lahendatud Tartu Maakohtu 16. märtsi 2012. a jõustunud määrusega. Arestitud vara võõrandamise taotlus ei saa käivitada uut kontrolli vara arestimise eelduste üle. 4.3

§ 126

lg 21 kohaselt võib konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara selle omaniku nõusolekul ja prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse alusel võõrandada. Vara võib võõrandada omaniku nõusolekuta, kui see on vajalik, et hoida ära vara väärtuse olulisel määral vähenemine. Võõrandamisest saadud summa arestitakse. Kuna A. P. ja S. S. on keeldunud nõusoleku andmisest konfiskeerimise ja selle asendamise tagamiseks arestitud sõidukite võõrandamiseks, on neid sõidukeid võimalik võõrandada vaid juhul, kui vara väärtus võib kriminaalmenetluse jooksul oluliselt väheneda. Prokuratuuri taotlus on veenev ja põhjendatud. Võttes arvesse, et kahtlustuse kohaselt on kuriteo toimepanemise tulemusena saadud kuritegelikku tulu 154 765 eurot, arestitud sõidukite turuväärtus on praegu aga 67 450 eurot ja väheneb aja jooksul veelgi, on põhjendatud sõidukite võõrandamine, tagamaks kuritegeliku tulu konfiskeerimine ja selle asendamine võimalikult suures ulatuses. 4.4 Asjakohatu on määruskaebustes esitatud seisukoht, mille kohaselt on maakohus, andes loa arestitud sõidukite võõrandamiseks, asunud otsustama A. P. ja S. S.-i süüküsimust. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebused A. P. kaitsja ja S. S.-i esindaja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid. Määruskaebustes taotletakse nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruste tühistamist vastavalt A. P. ja S. S.-i arestitud sõidukite võõrandamist puudutavas osas. Määruskaebuste esitaja põhilised seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 5.1 Ringkonnakohus, vaadates määruskaebused läbi kirjalikus menetluses, rikkus A. P. ja S. S.-i õigust kohtulikule ärakuulamisele. 5.2 Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus võib oma otsustuse võõrandamismenetluses teha pelgalt prokuröri taotluse alusel. Selles menetluses tehtav otsustus riivab oluliselt puudutatud isiku põhiõigusi, mistõttu tuleb talle tagada ärakuulamisõigus juba esimese astme kohtus. Puudutatud isiku ärakuulamine võõrandamismenetluses ei muuda võimatuks ega raskenda vara võõrandamise otsustamist. 5.3 Kui enne süüdimõistva kohtuotsuse tegemist kriminaalasjas alustatakse võõrandamismenetlust, siis tuleks puudutatud isiku taotlusel üle kontrollida ka vara arestimise eelduste olemasolu. 5.4 Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta maakohtu määruses kajastatu suhtes, vaid hindas üksnes prokuröri taotlust arestitud vara võõrandamise kohta.
2. Prokuratuuri vastuses leitakse, et ringkonnakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja selle tühistamiseks alust ei ole. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Käesolevas kohtuasjas tõusetunud küsimuste lahendamiseks on esmalt oluline selgitada vara arestimise ja arestitud vara võõrandamise erinevust. 7.1 Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 142 sätestatud vara arestimise näol on tegemist olulisel määral omandipõhiõigust riivava kriminaalmenetluse tagamisele suunatud menetlustoiminguga. Menetlustoimingu olemusest tulenevalt on vara kahtlemata võimalik arestida ka selle omaniku nõusolekuta. Kuid sellegipoolest saab vara arestimine olla käsitatav vaid ajutise meetmena. Vara arestimine ei saa kuidagi tähendada selle vara edasise saatuse lõplikku otsustamist - isikult vara äravõtmist ja tema omandiõiguse lõpetamist. Konfiskeerimise tagamiseks vara arestimise ajutise loomuse tingib asjaolu, et tegelikult fikseeritakse alles kohtuasja sisulise lahendi jõustumisega, kas kuritegu on toime pandud ja kas arestitud varal on selle kuriteoga konfiskeerimiseks nõutav seos või kas selle vara arvel võidakse sisse nõuda konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) või laiendatud konfiskeerimise (KarS § 832) nõue. Vara arestimise ajutine loomus omakorda eeldab selle menetlustoimingu tegemisel terve rea seadusest (eeskätt

§-st 142) ja Riigikohtu praktikast tulenevate nõuete täitmist, mille eesmärk on arestitud vara omaniku huvide võimalikult maksimaalne kaitse. Vara arestimise määruse põhistustest peab alati üheselt ja selgelt nähtuma põhjendatud kuriteokahtluse ja vara arestimise aluse olemasolu. Kohtupraktikast tulenevalt peab menetleja nii vara arestimise hetkel kui ka pärast seda lähtuma proportsionaalsuse põhimõttest ja järgima, et arestitud vara väärtus ei rikuks n-ö ületagamise keeldu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-1-12). Viimatiöeldu loogilise jätkuna on

§ 142

lg-s 11 sätestatud, et kui vara arestimise alus langeb ära enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist, tuleb vara koheselt aresti alt vabastada. 7.2 Kriminaalmenetluse seadustiku § 126 lg-s 21 sätestatut - seega siis konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara võõrandamist - ei ole mingil juhul õige käsitada iseseisva kriminaalmenetluse tagamise meetmena. Selle meetme puhul saab tegemist olla vaid sellise sammuga, mida võidakse erandjuhul kasutada arestitud vara suhtes, ilma et seejuures moonutataks vara arestimise olemust - selle ajutisust. Aktsepteerida ei saa mõttekäiku, nagu muutuks kord juba arestitud vara puhul mingil hetkel ebaoluliseks vara arestimise ajutine iseloom ja edasiselt oleks ainumäärav vaid menetleja huvi säilitada iga hinna eest arestitud vara olemasolev väärtus. Vara arestimise olemuse moonutamise oht vara võõrandamisel on mõistetavalt eriti suur siis, kui vara võõrandatakse ilma selle omaniku nõusolekuta, seega nii, nagu seda põhimõtteliselt võimaldaks

§ 126lg 21 teise lause tekst.

Arestitud vara ilma selle omaniku nõusolekuta võõrandamine on käsitatav ka süütuse presumptsiooni olulise riivena, sest selliselt toimides välistatakse võimalus, et kriminaalmenetluse tulemiks võib olla ka näiteks süüdistatava õigeksmõistmine või muul põhjusel arestitud vara konfiskeerimise välistatus. 8. PS § 32 lg 1 sätestab, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. Omandiõiguse riive intensiivsus ühelt poolt vara arestimisel ja teiselt poolt arestitud vara omaniku nõusolekuta võõrandamisel

§ 126

lg 21 teise lause alusel ei ole võrreldavad: arestitud vara võõrandamisel selle vara endise omaniku omandiõigus lakkab olemast. Tõsi, vastavalt Vabariigi Valitsuse

1. juuli
2. a määruse nr 263 § 113 lg-le 2 võib võõrandatud vara endine omanik hiljem omandada vara võõrandamisest saadud raha koos intressidega. See ei tähenda aga, et isik, kelle arestitud vara ilma tema nõusolekuta võõrandati, ei oleks omandist PS § 32 lg 1 mõttes ilma jäänud (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsus asjas nr 3-2-1-168-05, p 9). Lisaks ei pruugi müügisumma alati olla isiku jaoks kaotatud esemega samaväärne. Näiteks võib omanikul olla asja vastu eriline huvi isiklike põhjuste tõttu (VÕS § 134 lg 4). Ka kasutuses olev tarbeese (nt sõiduauto) võib isikule olla väärtuslikum kui sama vanuse ja kulumisastmega pruugitud ese, mille isik saaks endale müügisumma eest soetada. Lisaks on oht, et riigi läbiviidaval vara müügil (enampakkumisel) saadav hind osutub väiksemaks kui hind, mis isikul õnnestuks saada vara ise müües. Lõpuks ei ole välistatud seegi, et ajaks, mil arestitud vara müügist laekunud summa Vabariigi Valitsuse
5. juuli
6. a määruse nr 263 § 113 lg 2 alusel omanikule tagastatakse, on võõrandatud vara turuhind tõusnud ja isikul ei ole saadud summa eest võimalik võõrandatud esemega samaväärset eset soetada.
7. Juba

§ 126

lg 21 esimese ja teise lause võrdlusest nähtub, et üldjuhul saab arestitud vara võõrandada üksnes vara omaniku nõusolekul ja vara võõrandamine omaniku nõusolekuta on erand. See erand on kohaldatav juhul, kui võõrandamine on vajalik, et hoida ära vara väärtuse vähenemine "olulisel määral". Pidades silmas PS § 32 lg-s 1 sätestatut, tuleb asuda seisukohale, et arestitud vara sundkorras võõrandamise lubatavus ei sõltu siiski mitte üksnes sellest, mil määral vara väärtus võib selle võõrandamata jätmisel väheneda, vaid ka sellest, kuivõrd põhjendatud ja kaalukas on omaniku huvi arestitud vara võõrandamist vältida. 10. Vara võõrandamine

§ 126

lg 21 teise lause alusel toimub olukorras, kus varalist kohustust (riigi konfiskeerimisnõuet), mille tagamiseks vara arestiti, pole veel kohtuotsusega kindlaks määratud ja seega pole ka teada, kas selline kohustus üldse tekib. On olemas üksnes põhjendatud kahtlus, et tulevikus võidakse kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist. Sellises olukorras peavad arestitud vara sundkorras võõrandamist õigustama ülekaalukad põhjused. 11. Arvestades seda, kuivõrd intensiivselt riivab arestitud vara omaniku nõusolekuta võõrandamine PS §-st 32 tulenevat põhiõigust, peab

§ 126

lg 21 teist lauset tõlgendama nii, et oleks tagatud kõnealuse sätte kooskõla põhiseadusega.

§ 126

lg 21 teise lause põhiseaduskonformne tõlgendus tähendab eeskätt, et arestitud vara võõrandamise eeldusi tuleb käsitada kitsendavalt, võõrandamise otsustamise korda aga isiku menetluslikke õigusi laiendavalt.

1. Arestitud eseme sundkorras võõrandamise lubatavus tuleb välja selgitada vastandlike huvide kaalumise teel, kusjuures võõrandamist saab pidada lubatavaks vaid juhul, kui vara väärtuse eeldatav vähenemine kaalub selgelt üles omaniku huvi mitte vahetada konkreetse eseme omandit selle müügisumma vastu.
2. Hindamaks, millises ulatuses võib vara väärtus eseme võõrandamata jätmisel väheneda, on muu hulgas vaja prognoosida ka kriminaalmenetluse kestust, s.o määratleda eeldatav aeg, mis võib kuluda arestitud vara saatuse otsustamiseni. Vara sundmüüki taotlev prokuratuur peab esitama kohtule omapoolse põhistatud hinnangu. Tähtsusetu pole seegi, kas kohtueelne menetleja on pärast vara arestimist toimetanud kriminaalmenetlust vähemalt mõistliku tempoga.
3. Vastus küsimusele, kuivõrd kaalukaks saab pidada omaniku huvi arestitud eseme omandi säilitamise vastu, sõltub erinevatest teguritest. Nii nagu ka eelnevalt punktis 8 märgitud, tuleb arvestada, kas omanikul on konkreetse eseme suhtes isiklikel põhjustel eriline huvi (VÕS § 134 lg 4); kuivõrd keerukas on uue samaväärse asja hankimine; kas arestitud asi on asendatav või asendamatu (TsÜS § 51), äratarvitatav või äratarvitamatu (TsÜS § 52); kas isik omandas eseme kasutamiseks või edasivõõrandamiseks; kas eset kasutati isiklikus tarbimises või majandus- ja kutsetegevuses. Oluline on silmas pidada ka eseme käibevõimelisust ja asjaolu, kas eseme võõrandamisel riigi korraldatava enampakkumise teel on tõenäoline saada eseme eest õiglane turuhind.
4. Arestitud vara väärtuse olulise vähenemise vältimiseks on selle omaniku nõusolekuta võõrandamine üldjuhul alati põhjendatud näiteks siis, kui tegemist on kiiresti rikneva kaubaga (nt teatud toiduained) või suure käibevõimelisusega asendatavate esemetega, eriti, kui need on omandatud majandus- ja kutsetegevuse raames edasivõõrandamise eesmärgil (nt mingi kaubapartii). Isiklikus tarbimises olevate esemete, eriti individuaaltunnustega asjade sundkorras võõrandamise otsustamiseks tuleb aga põhjalikult kaaluda iga üksikjuhtumi asjaolusid, sh hinnata neid põhjusi, miks arestitud vara omanik vara võõrandamisele vastu vaidleb.
5. Üldjuhul ei pea kohus arestitud vara võõrandamise otsustamisel uuesti kontrollima jõustunud arestimismäärusega tuvastatud põhjendatud kuriteokahtluse ja vara arestimise aluste olemasolu. Erandiks on siiski juhtumid, kus vara omanik esitab kohtule andmed, mis ilmselgelt viitavad kuriteokahtluse või vara arestimise aluste äralangemisele.
6. Arestitud vara omaniku nõusolekuta võõrandamisega kaasneva omandipõhiõiguse riive intensiivsus, samuti sellise otsustuse tegemiseks selgitamist vajavate küsimuste ring seavad kindlad nõuded ka menetlusele, milles vara võõrandamine otsustatakse. Arestitud vara omanik peab saama esitada vara võõrandamise küsimuses oma vastuväited ja vajadusel ka neid väiteid kinnitavad tõendid. Selline võimalus peab isikul olema juba prokuratuuri taotluse läbivaatamisel esimese astme kohtus. Kolleegium ei nõustu prokuratuuri ja kohtute seisukohaga, nagu piirduks

§ 126

lg 21 teises lauses nimetatud otsuse tegemisel arestitud vara omaniku õigus olla ära kuulatud ja esitada vastuväiteid, üksnes võimalusega esitada maakohtu võõrandamismääruse peale määruskaebus. Selliseks isiku õigusi kitsendavaks tõlgenduseks puudub alus. Analoogia arestimismäärusega, mis

§ 142lg-st 5 nähtuvalt tehakse vara omaniku osavõtuta, pole asjakohane.

Erinevalt

§ 142

lg-st 5 ei näe

§ 126

ega ükski teine säte ette, et

§ 126

lg 21 teises lauses nimetatud otsustus tuleks teha vara omaniku seisukohti eelnevalt ära kuulamata. Vara arestimise otsustab maakohus omaniku osavõtuta seetõttu, et isiku eelnev teavitamine arestimisküsimuse lahendamisest võib arestimismääruse täitmise võimatuks muuta või seda oluliselt raskendada.

§ 126

lg 21 teises lauses nimetatud otsustuse puhul aga vara omaniku menetluslike õiguste selliseks piiramiseks põhjust ei ole. Kuna vara on juba arestitud, ei saa isik isegi juhul, kui ta teab prokuratuuri võõrandamistaotlusest, võimaliku tulevase võõrandamismääruse täitmist takistada. Samas on arestitud vara omaniku õigused tunduvalt tõhusamalt kaitstud siis, kui ta saab oma vastuargumendid arestitud vara võõrandamisele esitada juba esimese astme kohtule, mitte alles - ja üksnes määruskaebemenetluses. Siinkohal tuleb muu hulgas arvestada ka määruskaebuse esitamise tähtaja suhtelist lühidust (

§ 387

lg 1), mille mõju avaldub eriti olukorras, kus isik saab õigusvaidlusest esmakordselt teada alles maakohtu määrusest. 18. Kriminaalmenetluse seadustik ei täpsusta, millises korras eeluurimiskohtunik

§ 126lg 21 teises lauses nimetatud prokuratuuri taotluse läbi vaatab.

Tuginedes

§ 2p-le 4, leiab kolleegium järgmist.

Üldjuhul võib kohus prokuratuuri võõrandamistaotluse lahendada kirjalikus menetluses, andes arestitud vara omanikule mõistliku tähtaja prokuratuuri taotlusele vastuse esitamiseks. Peaks aga vara omanik taotlema võõrandamisküsimuse suulist arutamist, tuleb maakohtul kaalulolevaid põhiõigusi arvestades korraldada prokuratuuri taotluse lahendamiseks kohtuistung. Olukord, kus isik ei saaks üheski kohtuastmes kaitsta enda omandit võõrandamise eest suulises menetluses, oleks küsitavas kooskõlas PS § 32 lg 1 kolmanda lausega koosmõjus PS § 24 lgga 2. Siinkohal tuleb silmas pidada, et määruskaebus maakohtu võõrandamismääruse peale vaadatakse

§ 390lg 3 kohaselt läbi kirjalikus menetluses.

19. Praeguses asjas ei taganud maakohus arestitud vara omanikele ärakuulamisõigust, ei selgitanud välja, miks nad on sõidukite võõrandamise vastu ega hinnanud nende vastuväidete kaalukust. Kolleegium käsitab seda minetust kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 tähenduses.

Lisaks sellele on nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruste põhistused sõidukite võõrandamise põhjendatuse küsimuses napid, arvestades eriti seda, et käesoleval juhul otsustati võõrandada isiklikus kasutuses olnud asjad. Seega on kohtud rikkunud ka kohtulahendi põhistamiskohustust (

§ 3051lg 1, § 339 lg 1 p 7).

Neil põhjustel ja juhindudes

§ 390

lgst 1, § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2, § 339 lg 1 p-st 7 ja lg-st 2 ning § 341 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii Tartu Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a kui ka Tartu Maakohtu
3. veebruari
4. a määruse A. P. ja S. S.-i vara võõrandamise osas ning saadab prokuratuuri taotluse uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Määruskaebused tuleb rahuldada osaliselt. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi