RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 257järgi Tallinna Ringkonnakohtu 14.

veebruari

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-12-8298 Svetlana Piekkala kaitsja vandeadvokaat Viktor Särgava, kassatsioon Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalia Miilvee
2. september 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. veebruari
5. a kohtuotsus osas, millega tühistati Harju Maakohtu
6. novembri
7. a kohtuotsus Svetlana

§ 121järgi ja tunnistati Svetlana Piekkala süüdi Kar

S § 257 järgi.

1. Jõustada Harju Maakohtu
2. novembri
3. a kohtuotsus Svetlana Piekkala KarS § 121 järgi süüditunnistamise ja karistamise osas.
4. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu
5. veebruari
6. a kohtuotsus muutmata.
7. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Svetlana Piekkalale esitati KarS § 257 järgi süüdistus selles, et ta nõudis OÜ A osaniku ja juhatuse liikmena
9. detsembril 2011 kella 11.00 paiku Tallinnas aadressil Xxxxxx XX asuvas OÜ A kontoriruumis, ajendatuna osanike ja juhatuse liikmete vahelisest õiguslikust vaidlusest, teiselt OÜ A juhatuse liikmelt E. M.-ilt juhatusest tagasiastumise avalduse esitamist. Samuti nõudis süüdistatav, et E. M. teostaks OÜ A pangakontolt makseid süüdistatava ja tema poja A. M.-i pangakontodele. Kui E. M. nõuete täitmisest keeldus, haaras süüdistatav käega kannatanu kaelast, surus ta laua kohale ja tiris teda juustest. Oma tegevusega tekitas süüdistatav kannatanule füüsilist valu ja hirmu. Samuti lukustas süüdistatav kannatanu lahkumise või kõrvaliste isikute sekkumise takistamiseks kontoriruumi ukse. Vägivalla mõjul allus kannatanu süüdistatava nõudmistele ja teostas internetipanga vahendusel neli makset − kaks komandeeringutasu makset kogusummas 196,80 eurot ja ühe N saldo selgitusega makse summas 822,60 eurot süüdistatava arveldusarvele ning ühe komandeeringutasu makse summas 64 eurot A. M.-i arveldusarvele. Süüdistatav nõudis veel ka dividendidena 20 000 euro kandmist oma arveldusarvele, kuid seda makset kannatanu ei teostanud.
10. Harju Maakohtu
11. novembri
12. a otsusega tunnistati S. Piekkala süüdi KarS § 121 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 260 päevamäära, s.o 832 eurot. Maakohtu hinnangul ei selgunud süüdistusest, millist tõelist või oletatavat õigust süüdistatav
13. detsembril 2011 vägivallaga teostas. Seetõttu polnud kohtul võimalik analüüsida tema tegevuse vastamist KarS § 257 tunnustele. Asudes analüüsima süüdistatava tegevust KarS § 121 järgi, märkis maakohus, et kannatanu ja tunnistajate V. M.-i, N. B. ning M. H. ütlustest nähtuvalt haaras süüdistatav käega kinni kannatanu kaelast, surus ta laua kohale ja tiris teda juustest. Kuna süüdistatav tekitas kannatanule füüsilist valu ja hirmu, tuleb ta KarS § 121 järgi süüdi tunnistada.
14. Harju Maakohtu
15. novembri
16. a otsuse peale esitasid apellatsioonid Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann ja S. Piekkala kaitsja vandeadvokaat Viktor Särgava. 3.
17. Prokurör taotles süüdistatava süüditunnistamist KarS § 257 järgi. Prokuröri hinnangul nähtus esitatud süüdistusest piisava selgusega nii ette heidetava käitumise faktiline kirjeldus kui ka etteheite õiguslik sisu. Süüdistuse pinnalt on arusaadav, et süüdistatav teostas
18. detsembril 2011 vastavalt oma arusaamale õigust ettevõtet juhtida ja rahaliste ülekannete tegemise üle otsustada, samuti see, millises ulatuses süüdistatav oma eesmärgi saavutas. Süüdistuses on välja toodud ka kuriteo motiiv. Sõltumata eeltoodust, on maakohus jätnud ekslikult kohaldamata KarS § 68 lg-s 1 sätestatu. 3.
19. Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist, märkides, et maakohus on jätnud tõendid analüüsimata ja tõenditevahelised vastuolud kõrvaldamata. Kaitsja hinnangul tugines maakohus otsuse tegemisel vaid prokuröri tõenditele ega vastanud ühelegi kaitsja väitele kannatanu E. M.-i ja tunnistaja V. M.-i ütluste ebausaldusväärsuse kohta. Samuti pole võimalik aru saada, miks jäeti kohtuotsuse tegemisel kõrvale süüdistatava ning tunnistajate A. M.-i ja V. K. ütlused.
20. Tallinna Ringkonnakohtu
21. veebruari
22. a otsusega tühistati Harju Maakohtu
23. novembri
24. a otsus osaliselt S.

§ 121järgi ja ärakandmisele kuuluva karistuse osas.

Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega tunnistas süüdistatava süüdi KarS § 257 järgi. Jättes maakohtu poolt mõistetud rahalise karistuse määra muutmata, luges ringkonnakohus KarS § 68 lg 1 alusel ühe eelvangistuses viibitud päeva karistusaja hulka, märkides, et S. Piekkalal tuleb tasuda rahaline karistus 257 päevamäära, s.o 822,40 eurot. Ringkonnakohus rahuldas prokuröri apellatsiooni, kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 4.

1. Vägivalla kasutamise osas on maakohtu siseveendumuse kujunemine kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtuotsuse põhjendused piisavad. Kannatanu poolt kriminaalasja erinevatel menetlusetappidel antud ütlused on omavahel kooskõlas. Ainuüksi asjaolu, et kannatanu täiendas maakohtu istungil varasemalt antud ütlusi, ei anna alust rääkida ütluste ebausaldusväärsusest. Usaldusväärsed on ka kannatanu ütlustega kooskõlas olevad tunnistaja V. M.-i ütlused. Neid ütlusi ei kummuta tunnistajate A. M.-i ja V. K. ütlused. Nimelt kinnitasid A. M. ja V. K., et kontoriruumist väljudes ja süüdistatavat ning kannatanut omaette jättes sulges üks neist küll ruumi ukse, kuid kumbki tunnistaja pole väitnud, et uks nende seljataga ka lukku läks. Samuti andis A. M. ütlusi selle kohta, et ta nägi pärast kontoriruumist väljumist ja enne tootmistsehhi minekut V. M.-i ning keelas tal kontorisse minna, kuid kinnitas samas, et seejärel sisenes ta üksinda tootmistsehhi ja jättis V. M.-i endast maha. Eeltoodust nähtuvalt oli V. M.-il võimalik kontoriruumi siseneda ja vägivalla kasutamist pealt näha. 4.
2. Kuigi süüdistatav eitab vägivalla kasutamist ja väidab, et kannatanu teostas süüdistuses nimetatud maksed vabatahtlikult ning andis süüdistatavale maksete teostamiseks vabatahtlikult üle ka oma telefoni ja pin-kalkulaatori, on need ütlused vastuolus kriminaalasjas kogutud muude tõenditega. Kuna kriminaalasja materjalide kohaselt oli kannatanul õigus otsustada ainuisikuliselt kõikide OÜ A maksete tegemise üle, polnud tal vaja oma telefoni ega pin-kalkulaatorit süüdistatavale anda. Samuti pole süüdistatava ütlused kooskõlas tunnistajate V. M.-i ja N. B. ütlustega selle kohta, kuidas süüdistatav kannatanu peale karjus, ning tunnistaja M. H. ütlustega selle kohta, kuidas süüdistatav hakkas kohale jõudnud politseinike peale karjuma ja käskis neil lahkuda. 4.
3. Kohtul on võimalik analüüsida S. Piekkala tegevuse vastamist KarS § 257 tunnustele, vaatamata sellele, et esitatud süüdistusest ei selgu, millise nõude esitamiseks oli süüdistataval tõeline õigus ja millist nõuet esitades ta üksnes ekslikult oletas vastava õiguse esinemist. See, kas süüdistatav teostas vägivalla abil oma tõelisi või oletatavaid õigusi, ei selgu küll ka kriminaalasjas kogutud tõenditest, kuid antud juhul annavad esitatud süüdistus ja KrMS § 7 lg 2 aluse asuda seisukohale, et süüdistatav teostas tegelikke õigusi. Seetõttu tuleb S. Piekkala tegevus kvalifitseerida KarS § 257 järgi. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. veebruari
6. a otsuse peale esitas kassatsiooni S. Piekkala kaitsja V. Särgava, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kuna maakohtu otsuses pole vastatud ühelegi kaitsja väitele kannatanu E. M.-i ega tunnistaja V. M.-i ütluste ebausaldusväärsuse kohta ega põhjendatud süüdistatava ning tunnistajate A. M.-i ja V. K. ütluste kõrvalejätmist, pidanuks ringkonnakohus maakohtu otsuse kaitsja hinnangul tühistama ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks tagasi saatma või süüdistatava õigeks mõistma. Asudes maakohtu asemel tõendeid analüüsima ja kaitseväiteid kummutama, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest tõendite esmase hindamise kohustus lasub esimese astme kohtul.
7. Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalia Miilvee, kelle hinnangul on vaidlustatud kohtuotsused nõuetekohaselt põhjendatud. Kohtud on välja toonud nii tõendid, millistele S. Piekkala süüditunnistamisel tugineti, kui ka faktilised asjaolud, millised tõendite pinnalt tuvastatuiks loeti. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Vastates kaitsja etteheidetele S. Piekkala süüditunnistamise ebaseaduslikkuse kohta, märkis ringkonnakohus kõigepealt, et maakohtu siseveendumuse kujunemine on vägivalla kasutamise osas kohtuotsuse lugejale jälgitav, kummutas seejärel väited kannatanu E. M.-i ja tunnistaja V. M.-i ütluste ebausaldusväärsuse kohta ning selgitas viimaks, miks tuleb kohtuotsuse tegemisel jätta kõrvale süüdistatava S. Piekkala ning tunnistajate A. M.-i ja V. K. ütlused. Eeltoodust nähtuvalt − ja nagu tõdetakse kassatsiooniski − kõrvaldas ringkonnakohus maakohtus tõendite hindamisel aset leidnud vead.
9. Samas märgib kolleegium, et S. Piekkala süüditunnistamisel KarS § 257 järgi kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et isiku süüditunnistamine KarS § 257 järgi eeldab, et süüdistatav pani koosseisupärase teo toime oma tõelist või oletatavat õigust teostades (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. detsembri
11. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06, p 9 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. jaanuari
13. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-112-12, p 7). Seega on kõnealuse kuriteokoosseisu objektiivse külje üks kesksemaid tunnuseid küll isiku tegevuse ebaseaduslikkus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14. detsembri
15. a otsus kriminaalasjas nr 31-1-96-06, p 9), kuid samaaegselt tuleb süüdistatava süüditunnistamiseks KarS § 257 järgi obligatoorselt ära näidata, millist (tõelist või oletatavat) õigust ta teostas. Vastasel juhul pole selge, kas süüdistatava käitumine on käsitatav mingisuguse õiguse teostamisena, ja järelikult puudub siis ka alus KarS § 257 omistamiseks. Praeguses asjas asus ringkonnakohus seisukohale, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei võimalda tuvastada, kas süüdistatav teostas süüdistuses kirjeldatud tegudega oma tõelisi või oletatavaid õigusi, kuid leidis siiski, et „antud juhul esitatud süüdistuse alusel ja vastavalt KrMS § 7 lg 2 esitatud põhimõttele on alust järelduseks, et S. J. Piekkalal olid süüdistuses esitatud nõudmisteks tegelikud õigused“. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Kuna kriminaalasjas kogutud tõenditest ei nähtu, millist (tõelist või oletatavat) õigust süüdistatav ebaseaduslikult teostas, pole järelikult selge ka see, kas süüdistatav üldse teostas
16. detsembril 2011 mingisugust õigust. Sellises olukorras puudub alus talle KarS § 257 omistamiseks. Kuna KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, millised ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks, ei saa koosseisutunnuste jaatamiseks pöörduda ka esitatud süüdistuse ega KrMS § 7 lg-s 2 sätestatu poole. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus S.

§ 257järgi tühistada.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud, et juhul, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist, vaid kohus peab nõupidamistoas oma algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks võimalik see ümber kvalifitseerida (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-12, p 14.2). Tuvastatud on, et S. Piekkala haaras
4. detsembril 2011 kella 11.00 paiku Tallinnas aadressil Xxxxxx XX asuvas OÜ A kontoriruumis käega kinni E. M.-i kaelast, surus ta laua kohale ja tiris teda juustest. Oma tegevusega tekitas süüdistatav kannatanule füüsilist valu ja hirmu. Kuna süüdistatava eelkirjeldatud tegevus vastab KarS § 121 tunnustele ning tema tegevuse õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad, on maakohtu poolt antud materiaalõiguslik hinnang süüdistatava teole kolleegiumi hinnangul õige. Seetõttu tuleb maakohtu otsus S.

§ 121järgi jõustada.

Kuna süüdistatavale mõistetud karistus vastab tema süü suurusele, puudub alus selle muutmiseks.

1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 5 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
2. veebruari
3. a otsuse osas, millega tühistati Harju Maakohtu
4. novembri
5. a otsus S.

§ 121järgi ja tunnistati S. Piekkala süüdi Kar

S § 257 järgi. Riigikohus jõustab Harju Maakohtu

1. novembri
2. a otsuse S. Piekkala KarS § 121 järgi süüditunnistamise ja karistamise osas. Muus osas jätab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu
3. veebruari
4. a otsuse muutmata. Kaitsja kassatsioon rahuldatakse osaliselt. Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Lea Kivi