Obsah (6)

§ 92§ 94§ 80§ 33§ 95§ 93

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-94-13 Otsuse kuupäev Tartu, 3. oktoober 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tamb

) § 80 lg 1 järgi omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab.

§ 92

lg 1 järgi tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale.

§ 94

kohaselt, kui asja omanik on asja otseseks valdajaks, võib omandi üleandmisel asja valduse üleandmise asendada võõrandaja ja omandaja vahel sõlmitava lepinguga, mille alusel omandaja saab asjale kaudse valduse. Smarti ja Bellavista sõlmitud esimeses müügilepingus ei ole asjaõiguslikku kokkulepet müügiobjektiks olnud seadmete omandi üleandmise kohta. Lepingu sõnastusest nähtuvalt on tegemist võlaõigusliku müügilepinguga. Üleandmiseks eeldatakse nii asjaõigusliku kui ka võlaõigusliku lepingu olemasolu. Müügilepingu p-st 6.1 saab järeldada, et asjaõiguslik kokkulepe omandi üleandmise kohta tuli sõlmida kirjalikus vormis, müügilepingus aga sätteid asjaõiguslepingu kohta ei ole. Kuna

§ 92lg 1 eeldused ei ole täidetud, ei ole Smart seadmete omanikuks saanud.

Seetõttu ei olnud Smartil teist müügilepingut sõlmides seadmete käsutusõigust. Kuivõrd Smartil ei olnud seadmete käsutusõigust, ei saanud seadmeid heauskselt omandada ka hageja. Seega ei ole

§ 80lg-s 1 sätestatud tingimused täidetud ja hageja nõue tuleb jätta rahuldamata.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. veebruari
4. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus valesti materiaalõiguse norme, kui leidis, et Smartil ei tekkinud esimese müügilepingu alusel seadmete käsutusõigust. Seda lepingut tõlgendades saab asuda seisukohale, et pooled pidid olema kokku leppinud ka omandi üleminekus. Vastasel juhul kaotaksid mõtte teises müügilepingus sisalduvad kokkulepped seadmete tasuta kasutusse andmise kohta ostja poolt müüjale (p 4.1) ja müüja tagasiostuõiguse kohta (p 5.1). Kui ka nõustuda maakohtuga, et esimeses müügilepingus ei olnud asjaõiguskokkulepet, oleks Smartil õigus käsutada seadmeid tulenevalt teise müügilepingu p-st 5.3, mille kohaselt leppisid pooled kokku, et pärast tagasiostu tähtaega oli ostjal õigus varad võõrandada. Maakohus ei uurinud sisuliselt teist müügilepingut ja seetõttu tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada. Hageja omandiõiguse tekkimine ei ole selle lepingu alusel tõendatud. Lepingust nähtub, et pooled sõlmisid tingimusliku asjaõigusliku kokkuleppe (lepingu p 6 järgi läheb omandiõigus ostjale üle pärast ostuhinna tasumist). Lepingus kokkulepitud arve tasumine on tõendamata. Kreeditarvega on seevastu tõendatud, et müüja tühistas ostjale esitatud arve. Seega teise müügilepingu kohaselt ei läinud seadmete omandiõigus hagejale üle. Smarti kinnitus on dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 lg 1 mõttes, kuid kogumis muude tõenditega ei ole sellel tõenduslikku jõudu, millele tuginedes tekiks kohtul veendumus, et pooled on teist müügilepingut muutnud suuliselt päev enne tasaarvestuslepingu sõlmimist. Kohtu siseveendumus kujunes järgmiste asjaolude alusel. Teise müügilepingu p-s 10 on pooled sõnaselgelt kokku leppinud lepingusse muudatuste tegemise kirjalikus vormis võlaõigusseaduse (VÕS) § 13 lg 2 mõttes. Sellist kirjalikus vormis muudatusdokumenti kohtule esitatud ei ole. Tõenditest ei nähtu, et pooled oleksid enne
5. augusti
6. a menetlusdokumenti teinud kolmandatele isikutele teatavaks väidetavad asjaõiguslikud muudatused. Smarti kinnitusest ei selgu, mis
7. augustil 2009 tegelikult toimus (kes, milles ja millistel asjaoludel kokku leppis).
8. septembri
9. a e-kirjast nähtub, et endise üürniku (Bellavista) juhatuse liige oli
10. a augusti lõpus andnud kostjale I seadmete hagejale kuulumise tõendamiseks müügilepingu koopia. Seega teadis kostja I tingimuslikku asjaõiguslikku kokkulepet sisaldavast tehingust, kuid ei saanud teada muudatusest, sest nimetatud koopia sellist muudatust ei sisalda. Väidetavast muudatusest ei teavitatud kostjat I ka siis, kui tema esindaja teatas vajadusest tõendada omandiõigust. Eeltoodust tuleneb, et peaaegu kaks aastat pärast tehingu sõlmimist esitatud Smarti kinnitus omandiõiguse ülemineku kohta
11. augustil 2009 ei ole veenvaks tõendiks, et lugeda tuvastatuks teise müügilepingu tingimuste muutmine enne
12. augustit
13. Kuivõrd ei ole tõendatud, et hageja on seadmete omanik, ei ole tõendatud ka tema õigus esitada

§ 80alusel vindikatsioonihagi.

Seega tuleb jätta hageja nõue rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja kohustada kostjaid andma seadmed üle hagejale. Ringkonnakohus tõlgendas valesti teist müügilepingut ja sellega seotud poolte avaldusi ja käitumist. Hageja tugines enda ja Smarti ühisele tahteavaldusele, et seadmete omandiõigus kuulub alates
2. augustist 2009 hagejale. Teises müügilepingus lepiti kokku omandireservatsiooni tingimuses, kuid kuna Smart ei saanud seadmete valdust hagejale kostjatest tulenevate asjaolude tõttu üle anda, siis lepiti müügilepingu eesmärgi saavutamiseks kokku, et omandireservatsiooni tingimust muudetakse. Smart ja hageja on ka oma käitumises lähtunud sellest, et seadmete väljanõudeõigus on hagejal. Ringkonnakohus eeltooduga ei arvestanud. Samuti ei selgu ringkonnakohtu otsuse põhjendustest, miks Smarti kinnitus ei tõenda, et pooled on teises müügilepingus kokkulepitud omandireservatsioonist loobunud.
3. Vastuses hageja kassatsioonkaebusele vaidleb kostja I sellele vastu. Kostja II nõustus vastuses hageja kassatsioonkaebusele kostja I esitatud seisukohtade ja põhjendustega ning palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
5. Hagiavalduse kohaselt tugineb hageja oma nõudes

§-le 80, mille esimese lõike kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Sama paragrahvi teise lõike järgi on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on saanud seadmete omanikuks. Hageja on esitanud oma nõude nii kostja I kui ka kostja II vastu. Pooled ei vaidle selle üle, et seadmed asuvad kostja II kasutuses olevates ruumides. Sellest järeldub, et kostja II on seadmete otsene valdaja (vt

§ 33

lg-d 1 ja 2) ja kostja I on seadmete kaudne valdaja (vt

§ 33lg 2).

13. Kolleegium märgib esmalt, et

§ 80alusel ei ole võimalik rahuldada hagi asjade kaudse valdaja vastu.

Hagi rahuldamine otsese valdaja vastu sõltub sellest, kas asja kaudse valdaja valdus on seaduslik. Seega sõltub hagi rahuldamine kostja II vastu sellest, kas kostja I on saanud seadmete omanikuks. Kostja II saab ennast

§ 80

alusel esitatud hagi vastu kaitsta ka väitega, et ta ei ole seadmete otsene valdaja. Kostja II ei saa tugineda heausksusele

§ 95

lg 1 järgi, sest selle vastuväitega saab ennast kaitsta ainult asja omandanud isik. 14. Hageja avaldatu asjaoludest tulenevalt ei ole praegusel juhul võimalik hagi

§ 80

alusel rahuldada kostja I vastu, sest hageja ei väida, et kostja I oleks seadmete otsene valdaja. Seadmete otseseks valdajaks on hagiavaldusest nähtuvalt kostja II ning hageja on selle juurde jäänud ka edaspidi. Kolleegium selgitab, et juhul, kui hageja nõuab

§ 80

alusel asja välja otseselt valdajalt ning kostja (otsene valdaja) väidab vastu, et asja omanikuks on keegi kolmas isik, kes ka tegelikult peab ennast asja omanikuks, on hagejal mõistlik esitada tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) omandiõiguse kuuluvuse kindlakstegemiseks selle isiku vastu. Kohus võib sellisel juhul TsMS § 374 järgi liita need hagid ühte menetlusse. Asja omandiõiguse kuuluvuse üle peetavas tuvastushagi kohtuvaidluses võib ennast asja omanikuks pidav pool taotleda TsMS § 216 lg 1 järgi asja otsese valdaja menetlusse kaasamist iseseisva nõudeta kolmanda isikuna. Juhul kui asja otsese valdaja vastu esitatakse hagi

§ 80alusel, on ennast asja omanikuks pidaval muul isikul õigus astuda Ts

MS § 213 lg 1 esimese lause järgi menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. Kohtutoimikust nähtuvalt on hageja esindaja ringkonnakohtu

1. aprilli
2. a istungil märkinud, et hageja nõuab, et mõlemad kostjad tunnustaksid tema omandiõigust, seadmete valdusest väljanõudmise hagi on ta esitanud aga ühe kostja vastu (II kd, tl 50). Ringkonnakohus jättis hageja esindaja väited põhjendamatult tähelepanuta. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel selgitama, kas hageja soovib jätkuvalt hageda kostjat I ning mis liiki hagi ta silmas peab. Selgituskohustuse järgimiseks võib ringkonnakohus anda hagejale hagi täpsustamiseks tähtaja TsMS § 3401 lg 1 järgi. Juhul kui hageja kohtu määratud tähtaja jooksul ei täpsusta hagi, peab ringkonnakohus jätma hagi selles osas TsMS § 3401 lg 1 järgi läbi vaatamata.
3. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt läks esimese müügilepingu alusel seadmete käsutusõigus üle Smartile. Selle asjaolu üle enam ei vaielda. Kassatsioonkaebusest nähtuvalt vaieldakse kassatsioonimenetluses selle üle, kas ringkonnakohus lahendas hageja omandiõiguse küsimuse õigesti, arvestades, et kohtule oli esitatud Smarti kinnitus, mille kohaselt Smarti ja hageja ühise tahteavalduse järgi kuulub seadmete omandiõigus alates
4. augustist 2009 hagejale. Ringkonnakohus tuvastas, et teises müügilepingus leppisid Smart ja hageja kokku, et seadmete omandiõigus läheb hagejale üle pärast ostuhinna tasumist, ning kuivõrd hageja ostuhinna tasumise kohustust ei täitnud, ei ole seadmete omandiõigus teise müügilepingu alusel hagejale üle läinud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa Smarti kinnitusest tulenevalt lugeda teises müügilepingus kokkulepitut muudetuks enne
5. augustit 2009, mil Bellavista võõrandas seadmed tasaarvestuslepinguga kostjale I. Kostja I esitas hagile vastuväite, et Smarti kinnitus ei ole TsMS § 229 mõttes tõendiks (vt kohtutoimiku II kd, tl 106), kuid ta ei ole TsMS § 333 lg-tes 1–3 ettenähtud tingimustel vaidlustanud maakohtu sellekohast tegevust (Smarti kinnituse kohtuasja juurde võtmist). Ringkonnakohtus leidis, et Smarti kinnitus on dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 lg 1 mõttes. Kolleegiumi nõustub ringkonnakohtuga, kuid ei ole nõus sellega, et ringkonnakohus hindas seda kinnitust kui dokumentaalset tõendit üksnes sellest aspektist, kas see tõendab teise müügilepingu muutmist enne
6. augustit
7. Ringkonnakohus on tuginenud valesti teise müügilepingu p-le
8. Asja lahendamisel ei ole tähtsust asjaolul, kas ja millal teist müügilepingut muudeti, sest omandiõiguse loovutamise kui käsutustehingu kehtivus ei sõltu tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 4 järgi sellest, kas oli olemas käsutuse tegemiseks kohustav tehing (kohustustehing).

§ 93

kohaselt, kui asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale. Seega võis Smart seadmete omandiõiguse kehtivalt hagejale üle anda vaatamata sellele, et hageja ei saanud nende asjade otsest valdust. Vallasasjade käsutamiseks ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku tehinguvormi. Lepingu muutmise vormis VÕS § 13 lg 2 järgi kokku leppimine ei välista käsutuse tegemist muus vormis. Seega võis Smart eeldatavasti loovutada seadmete omandiõiguse hagejale ka suulises vormis sõlmitud käsutustehinguga. Asja lahendamise jaoks ei ole lõpptulemusena tähtsust ka sellel, et Smart loovutas hagejale seadmete omandiõiguse pärast seda, kui hageja oli kostjate vastu esitanud hagi. Samuti ei ole asjakohane ringkonnakohtu põhjendus, et hageja ei teavitanud kolmandaid isikuid väidetavatest asjaõiguslikest muudatustest. Kolleegium selgitab, et hageja omandiõiguse tekkimine ei sõltu seadusest ega tehingust tulenevalt sellest, kas ta kostjaid jt isikuid omandiõiguse saamisest teavitas või mitte. Käesoleva asja lahendamine ei sõltu ka sellest, mis ajast sai hageja seadmete omanikuks. 16. Ringkonnakohus tuvastas, et esimese müügilepingu alusel läks seadmete käsutusõigus üle Smartile. Järelikult pidas ringkonnakohus Smarti seadmete omanikuks. Seega on Bellavista juhul, kui tasaarvestuslepingu esemeks olid ka seadmed, käsutanud asju, mis talle ei kuulunud.

§ 95

lg 1 kohaselt on isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Järelikult on võõra asja omandamiseks selle sätte järgi oluline asja otsesesse valdusse saamise hetkel teadmine sellest, kas asja käsutanud isikul oli asja käsutamise õigus. Eeltoodust tulenevalt võis kostja I saada seadmete omanikuks vaid siis, kui ta oli seadmete otsese valduse saamisel heauskne (vt Riigikohtu 23. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-05, p-d 14–16). Kostja I heausksuse hindamisel

§ 95

lg 1 järgi ei ole tähtsust, kas ta teadis või pidi teadma hageja väidetava omandiõiguse rikkumisest. Sellest tulenevalt ei ole praeguses asjas oluline ka see, kas kostjat I, kes kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt teadis tingimuslikku asjaõiguslikku kokkulepet sisaldavast tehingust hageja ja Smarti vahel, teavitati Smarti (hilisemast) kinnitusest või mitte. Tähtsust ei ole ka ringkonnakohtu tuvastatud asjaolul, et väidetavast omandiõiguse muudatusest ei teavitatud kostjat I ka mitte siis, kui tema esindaja teatas vajadusest tõendada omandiõigust. Kostja I sai

§ 95

lg 1 järgi seadmete omanikuks vaid juhul, kui ta ei teadnud ega pidanudki teadma, et Bellavistal ei olnud enam seadmete omandiõigust ja seega ka nende käsutusõigust. 17. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kõigepealt selgitada, millise hagi on hageja kostja I vastu esitanud (vt otsuse p 14). Samuti tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas Smarti kinnitus on käsitatav asjade käsutamisena

§ 93mõttes (vt otsuse p 15).

Kui Smarti kinnitus on käsitatav asjade käsutamisena

§ 93

mõttes, tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas Bellavista võõrandas kostjale I võõraid asju (seadmeid) ja kas kostja I sai seadmete otsese valduse ning oli seadmete omandamisel heauskne

§ 95lg 1 järgi (vt otsuse p 16). 18. Menetluskulud jäävad Ts

MS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest. 19. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastada. Hageja on soovinud, et kautsjon tagastatakse Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid Osaühingule. Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu