RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kassatsiooni esitaja Teised kassatsioonimenetluse pooled

§ 25lg 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 2.

aprilli

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-12-4136 Süüdistatava H. V.-i kaitsja vandeadvokaat Paul Järve Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja
2. september 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Harju Maakohtu
4. juuni
5. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
6. aprilli
7. a kohtuotsused osaliselt H. V.-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 1 järgi, talle KarS § 63 lg 1 ja § 65 lg 2 järgi liitkaristuse mõistmises ja sundraha väljamõistmise osas.
8. Mõista H. V. süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi õigeks.
9. Mõista H. V.-ile KarS §

§ 25lg 2 järgi karistuseks 10 (kümme) kuud vangistust. 4. Suurendada Kar

S § 65 lg 2 alusel H. V.-ile mõistetud karistust Pärnu Maakohtu

1. juuli
2. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 4 (nelja) kuu võrra ja mõista talle liitkaristuseks 1 (üks) aasta 2 (kaks) kuud vangistust.
3. Mõista H. V.-ilt välja sundraha 480 eurot.
4. Rahuldada kaitsja kassatsioon osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu
6. juuni
7. a otsusega tunnistati H. V. süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Sama otsusega tunnistati H. V. süüdi ka KarS §

§ 25lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks. Kar

S § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud vangistust. Karistusseadustiku § 74 lg 5 ja § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust Harju Maakohtu

1. juuli 2010 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (4 kuud vangistust) võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 1 aasta 10 kuud vangistust.
2. H. V. tunnistati KarS § 184 lg 1 järgi süüdi selles, et ta ebaseaduslikult omandas ja valdas suures koguses narkootilist ainet midasolaami. Nimelt leiti ja võeti
3. novembril 2011 kella 16.50 ajal Tallinna reisisadama A-terminalis teostatud tollikontrolli käigus H. V.-i jope taskust ja jope voodri vahele peidetuna ära 168 tabletti midasolaami sisaldavat ravimit Dormicum kogumassiga 34,45 grammi. Leitud tablettidest 30 tableti omandamise päritolu kohta esitas H. V. enda nimele väljastatud retsepti, kuid 138 tableti (massiga kokku 28,29 grammi) kohta tal retsept puudus. Vastavalt
4. detsembri 2011 arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisiaktis nr 96 sisalduvale eksperdiarvamusele piisab kümnele inimesele psühhotroopse toime tekitamiseks 0,05-0,25 grammist midasolaamist ehk 6,5-33 tabletist. Seega omandas H. V. eeluurimisel täpselt tuvastamata isikult, kohas ja ajal, kuid enne
5. novembrit 2011 ebaseaduslikult ravimit Dormicum massiga 28,29 grammi, milles oli midasolaami puhtal kujul kokku 1,035 grammi, s.o enam kui kümnele inimesele narkootilise joobe tekitamiseks mõeldud koguses.
6. KarS §

§ 25lg 2 järgi tunnistati H.

V. süüdi selles, et ta üritas ilma loata toimetada ebaseaduslikult narkootilist ainet üle Eesti Vabariigi riigipiiri Soome Vabariiki. Nimelt üritas ta 168 tabletti midasolaami sisaldavat ravimit Dormicum toimetada

1. novembril 2011 kella 16.50 ajal läbi Tallinna Reisisadama A-terminali reisilaevale Nordlandia, eesmärgiga toimetada aine üle Eesti Vabariigi riigipiiri Soome Vabariiki. Ravim oli peidetud jope taskusse ja jope voodri vahele. Seejuures ei olnud H. V.-il nõutavat Ravimiameti poolt väljastatavat tunnistust, mis lubanuks tal neid tablette üle Eesti Vabariigi riigipiiri toimetada. Kuritegu jäi lõpule viimata H. V.-i tahtest olenematutel põhjustel, kuna tollitöötajad võtsid narkootilisi aineid sisaldavad ravimid temalt tollikontrolli käigus ära.
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H. V.-i kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull.
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. augusti 2012 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni H. V.-i kaitsja vandeadvokaat Paul Järve. Kaitsja leidis, et maakohus rikkus H. V.-i kriminaalasja tagaselja arutades ja otsust tehes ausa ja õiglase kriminaalmenetluse põhimõtet.
6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. märtsi
8. a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu
9. augusti
10. a otsus ja saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
11. Tallinna Ringkonnakohtu
12. aprilli
13. a otsusega tühistati maakohtu otsus H. V.-ile KarS § 184 lg 1 ja §

§ 25lg 2 järgi mõistetud karistuste ning Kar

S § 64 lg 1 ja KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuste mõistmise osas. Uue otsusega jäeti H. V.-ile KarS § 184 lg 1 järgi esitatud süüdistusest välja koosseisuline tunnus "omandamine" ja mõisteti talle KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 184 lg 1 ja §

§ 25lg 2 järgi karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust. Kar

S § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Pärnu Maakohtu

1. juuli
2. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 4 kuu võrra ja liitkaristuseks mõista 1 aasta 8 kuud vangistust. Kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu otsuse põhistused olid kokkuvõtvalt järgmised. 8.
3. H. V.-i isikuomadusi arvestades ei ole eluliselt usutav, et ta on kõik temalt ära võetud Dormicumi tabletid omandanud talle välja kirjutatud retseptide alusel. Isik, kellel on tugev tung psühhoaktiivseid aineid tarvitada, ei ole võimeline oma sõltuvuse tõttu neid sellisel määral koguma. Retsepte taotledes on H. V. arstidele öelnud, et illegaalsel teel on tablette kulukas soetada. Järelikult on ta tabelette soetanud ka illegaalselt, sest muidu ei oleks ta sellest asjaolust teadlik. Kui H. V.-il jäid Dormicumi tabletid ära tarvitamata, siis ei oleks tal olnud mingit põhjust arstilt uue retsepti väljakirjutamist taotleda. Ringkonnakohtu istungil ei osanud H. V. ka ise seletada, miks ta piisava tabletivaru korral järjest uute retseptide väljakirjutamist taotles. Isegi juhul, kui kõik H. V.-ilt ära võetud tabletid oleks omandatud retseptide alusel, ei tooks see kaasa H. V.-i õigeksmõistmist KarS § 184 lg 1 järgi, sest ravimid tuleb ära tarvitada retseptis toodud tarvitamisõpetuse järgi. Kui isik narkootilist ainet sisaldavat ravimit tarvitamisõpetuse järgi ei kasuta ja asub seda aastate vältel koguma, on tegemist narkootilise aine ebaseadusliku valdamisega. 8.
4. Ainuüksi H. V.-i tabamisel leitud ja tema valduses olnud narkootilise aine koguse pinnalt talle narkootilise aine omandamise omistamine toob kaasa karistusõiguslikult lubamatu objektiivse vastutuse. Kummutamata on H. V.-i ütlused selle kohta, et ta on soetanud need tabletid enda tarbeks. Selles osas on kaitsja apellatsioon põhjendatud. Samas ei ole kuriteo kvalifikatsiooni seisukohast tähtsust asjaolul, millisel viisil H. V. tabletid omandas. Koosseisuline tunnus „omastamine" on hõlmatud koosseisulisest tunnusest „valdamine“ ega vaja täiendavat kvalifitseerimist. Seetõttu tuleb H. V. KarS § 184 lg 1 järgi süüdi tunnistada üksnes narkootilise aine valdamises. 8.
5. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et H. V.-i võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele juhtida oli KarS §-s 34 nimetatud põhjusel oluliselt piiratud. H. V.-i käitumine kuriteo toimepanemise ajal (tablettide peitmine retseptita katmata koguse osas) ja ka pärast seda (soov kohtust kõrvale hoiduda) annavad alust järelduseks, et ta sai aru oma teo keelatusest. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni H. V.-i kaitsja vandeadvokaat Paul Järve, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist. Kaitsja leiab, et kohtud on H. V.-i süüditunnistamisel tuginenud oletustele ja jätnud kaitse tõendid sisuliselt hindamata. Määramata on jäetud asjas nõutav kohtupsühhiaatria- ja psühholoogia kompleksekspertiis, mis aitaks välja selgitada süüdistatava vaimse seisundi teo toimepanemise ajal. Samuti on ringkonnakohtu otsuse põhistused ebajärjekindlad ja jälgimatud ning ebaõigesti on kohaldatud ka materiaalõigust, tunnistades H. V.-i süüdi KarS § 184 lg 1 järgi. Kaitsja toonitab põhiliselt kahte asjaolu. Esiteks seda, et eranditult kõik H. V.-ilt Tallinna Reisisadamas
7. novembril
8. aastal äravõetud narkootilist ainet sisaldavad tabletid olid saadud seaduslikult - arsti poolt välja kirjutatud retseptide alusel. Ja teiseks seda, et seaduslikult soetatud narkootilist ainet sisaldavate tablettide retseptis ettenähtud viisil kasutamata jätmine ei saa olla automaatselt kvalifitseeritav KarS § 184 lg-s 1 ettenähtud kuriteona.
9. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja, et kuna kohtute otsused on seaduslikud ja põhjendatud, tuleb need jätta muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10. H. V.-i KarS § 184 lg 1 järgi süüdi tunnistades märkis ringkonnakohus, et tema isikuomadusi arvestades ei ole eluliselt usutav, et H. V.-ilt ära võetud Dormicumi tabletid on omandatud retseptide alusel. Isegi juhul, kui kõik H. V.-ilt ära võetud tabletid oleks omandatud retseptide alusel, ei tooks see kaasa H. V.-i õigeksmõistmist KarS § 184 lg 1 järgi, sest ravimid tuleb ära tarvitada retseptis toodud tarvitamisõpetuse järgi. Ringkonnakohus leidis, et kui isik narkootilist ainet sisaldavat ravimit tarvitamisõpetuse järgi ei kasuta ja asub seda aastate vältel koguma, on tegemist narkootilise aine ebaseadusliku valdamisega.
11. Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on H. V.-i KarS § 184 lg 1 järgi süüdi tunnistades rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. KarS § 184 lg 1 järgi on karistatav narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine. Aine käitlemise ebaseaduslikkus on objektiivse koosseisu normatiivne tunnus, mis seisneb narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 kohase loa puudumises kõnealuste ainete käitlemiseks. Muuhulgas on KarS § 184 lg 1 kooseisu välistava loana NPALS § 3 lg 1 tähenduses tegemist siis, kui arst on isikule välja kirjutanud narkootilise ainet sisaldava ravimi retsepti või teinud raviasutuses ettekirjutuse sellise ravimi manustamiseks. Juhul kui narkootilist või psühhotroopset ainet sisaldav ravim on omandatud seaduslikult, ei muutu selle valdus ravimit tarvitamata jättes ebaseaduslikuks. Mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnus on garandikohustusega isik, nagu nt narkootilise aine käitleja kohustus tema valdusse sattunud ebaseadusliku narkootilise ja psühhotroopse aine üleandmiseks politseiasutusele vastavalt NPALS § 7 lg-le
12. Seepärast tuleb kõigepealt nõuetekohaselt tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus hoida ära tagajärg (KarS § 13 lg 1). Järgmise tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnusena tuleb konstrueerida nõutav tegevus, s.t konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. novembri
14. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p-d 24-25). Samuti peaks selline etteheide kajastuma ka süüdistuses. Seadusest aga ei nähtu kohustust seaduslikult omandatud narkootilist või psühhotroopset ainet sisaldava ravimi äratarvitamiseks, tagastamiseks või hävitamiseks. Nii näiteks panevad ravimiseaduse (edaspidi RavS) § 35 lg 1 ja § 37 lg 2 kohustuse kõlbmatute ravimite vastuvõtmiseks ja hävitamiseks nende käitlejale RavS § 3 tähenduses, s.o ravimite tootjatele, tarnijatele ja müüjatele. Seega on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et narkootilist ainet sisaldava ravimi tarvitamisõpetuse kohaselt tarvitamata jätmine ja selle kogumine on käsitletav narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisena KarS § 184 lg 1 tähenduses.
15. Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise ebaseaduslikkus. Ringkonnakohus on asjas tõendatuks lugenud, et H. V.-ile on alates
16. oktoobrist 2010 erinevate arstide poolt välja kirjutatud suures koguses Dormicumi jt sarnase toimega tablette. Samas pole aga kohus välja selgitanud, kas väljakirjutatud tablettide kogused vastavad H. V.-i jope voodri vahelt leitud ja äravõetud ravimite hulgale. Seega tuleb KrMS §-st 7 lähtudes eeldada, et H. V.-i valduses olnud ravimi Dormicum tabletid olid soetatud retsepti alusel. Samuti peab kohus lähtuma arsti väljakirjutatud retsepti eeldatavast õiguspärasusest. Kui süüteoasjas ei ole tuvastatud retsepte väljastanud arstide ebaseaduslik käitumine, siis ei saa pelgalt isikult ravimite leidmise fakti pinnalt talle omistada nende ebaseaduslikku omandamist ega valdamist KarS § 184 lg 1 tähenduses. Kaitse väidet, et H. V. on narkootlist ainet midasolaami sisaldavad ravimid omandanud seaduslikult, ei ole prokuratuur tõenditega kummutanud.
17. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitab, et eluline usutavus on küll üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume aga mitte iseseisev tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Seejuures ei või tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11, p 26). Kriminaalmenetluse seadustiku § 211 lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kohtueelses menetluses välja kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Kohus ei saa asuda elulise usutavuse kriteeriumiga heastama prokuratuuri tegematajätmisi tõendite kogumisel. Ringkonnakohus on H. V.-i KarS § 184 lg 1 järgi süüdi tunnistades aga üksnes süüdistatava isikut iseloomustavatest andmetest ja elulise usutavuse kriteeriumist lähtuvalt leidnud, et tema juurest leitud ravimi Dormicum tabletid on soetatud ebaseaduslikult. Tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita süüteo toimepanemist, pöörab kohus tõendamiskoormise ümber ja loeb kuriteokoosseisu tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta omandas ravimi seaduslikult. Selliselt toimides läks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Eeltoodu alusel tuleb H. V. süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi õigeks mõista, kuna tema käitumises pole tuvastatud narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise koosseis.
18. Seevastu H. V.-i süüditunnistamises KarS §

§ 25lg 2 järgi tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.

Midasolaam on kantud sotsiaalministri

1. mai
2. a määrusega nr 73 kinnitatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja nr IV. NPALS § 4 lg 5 kohaselt võib IV nimekirjas loetletud aineid ja neid sisaldavaid ravimeid välja vedada ainult psühhotroopsete ainete käitlemise õigust omav isik. NPALS § 2 p-i 1 kohaselt on sisse- ja väljavedu muuhulgas ka nimetatud ainete toimetamine Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse või vastupidi. H. V. üritas tablette viia üle Eesti piiri Soome Vabariiki, mistõttu on see tunnus tema käitumises tuvastatud. Väljaveoks on vajalik Sotsiaalministeeriumi või Ravimiameti poolt antav ühekordne kindlaks määratud kehtivusajaga väljaveoluba (NPALS § 2 p 5), kui isiklikuks tarbimiseks lubatud kogused ületavad sotsiaalministri määrusega kehtestatud ülempiiri (RavS § 25 lg-d 1 ja 4). Sotsiaalministri
3. veebruari
4. a määrusega nr 31 kehtestatud "Ravimiameti eriluba nõudva kauba sisse- ja väljaveo ning ravimite isiklikuks tarbimiseks kaasavõtmise või posti teel saatmise tingimused ja kord, erilubade vormid ning Ravimiameti eriluba nõudvate kaupade loetelu" § 8 lg 4¹ kohaselt võib isik, kelle püsiv elukoht on Eestis ja kes soovib sõita teise Schengeni konventsiooniosalise riigi territooriumile, võtta narkootilisi või psühhotroopseid aineid kaasa reisi kestuse ajaks vajaminevas koguses, kuid mitte enam kui 30-päevaseks raviks. Iga kaasasoleva arsti retsepti järgse narkootilise või psühhotroopse aine kohta peab kaasas olema Ravimiameti poolt väljastatud tunnistus. H. V. ei olnud NPALS §-de 2 ja 4 tähenduses narkootilise või psühhotroopse aine väljaveoks õigustatud isik, kuna tal puudus nõutav Ravimiameti eriluba. Ühtlasi on ebaõige kaitsja seisukoht, et H. V.-il oli olemas retsept midasolaami käitlemiseks ja see andis talle õiguse tablette ka üle riigipiiri toimetada.
5. Kaitsja väidete kummutamiseks muude kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumiste osas ja H. V.-i võimaliku süüvõimetuse tuvastamise osas on ringkonnakohtu otsuses esitatud ammendavad põhjendused. Kriminaalasja uuel arutamisel on ringkonnakohus järginud Riigikohtu poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-17-13 tehtud otsuses antud juhtnööre. Nii on H. V.-il võimaldatud olla vahetult enda kohtuasja arutamise juures ja kohus on uurinud kaitsja esitatud tõendeid ning vastanud kaitsja taotlustele kriminaalasjas. Seega puudub alus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ja kassatsiooni rahuldamiseks ülejäänud osas.
6. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-dest 1 ja 2 ning §-st 363 tühistab Riigikohus Harju Maakohtu
7. juuni
8. a kohtuotsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu
9. augusti
10. a kohtuotsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt H. V.-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 1 järgi, samuti talle liitkaristuse mõistmise ja temalt sundraha väljamõistmise osas ning mõistab ta selles süüdistuses õigeks.
11. Riigikohtu kriminaalkolleegium mõistab H. V.-ile KarS §

§ 25lg 2 järgi karistuseks 10 (kümme) kuud vangistust ja põhjendab seda järgmiselt.

Tallinna Ringkonnakohtu

1. aprilli
2. a otsusega oli H. V.-i karistatud KarS § 184 lg 1 ja §

§ 25lg 2 järgi Kar

S § 63 lg 1 alusel seega kuritegude ideaalkogumi eest vangistusega 1 aastaks ja 4 kuuks. Karistusseadustiku § 63 lg 1 alusel mõistetakse kuritegude ideaalkogumi korral isikule vaid üks karistus seadusesätte järgi, mis näeb ette raskeima karistuse. Puudub kahtlus selles, et KarS § 184 lg 1 näeb ette raskema karistuse, kui KarS § 392 lg 1. Seega tuleb asuda seisukohale, et mõistes ideaalkogumi eest karistust pidi ringkonnakohus lähtuma KarS § 184 lg-st 1 tulenevatest karistusraamidest. Olles tunnistanud H.V.-i õigeks eelnevalt karistusraame määranud kuriteos ja arvestades seda, et KarS §-s 392 ettenähtud karistusraamid on KarS § 184 lg-s 1 ettenähtud karistusraamidega võrreldes oluliselt madalamad, tulebki kolleegiumi arvates vähendada H. V.-ile KarS §

§ 25lg 2 järgi mõistetavat karistust. 19. Kar

S § 65 lg 2 ja § 74 lg 5 alusel tuleb suurendada H. V.-ile mõistetud karistust Pärnu Maakohtu

1. juuli
2. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 kuu võrra ja mõista talle liitkaristuseks 1 aasta 2 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda H. V.-i kinnipidamine
3. augustil
4. Kriminaalmenetluse seadustiku § 179 lg 1 p 2 alusel mõistab kolleegium seoses H. V.-i teise astme kuriteos süüditunnistamisega temalt välja sundraha 480 eurot. Muus osas jätab Riigikohus maakohtu ja ringkonnakohtu otsused muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg