← Eesti

3-1-1-76-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 3-1-1-76-13

  1. oktoober 2013 Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kolmanda isiku L. P. vara arestimine konfiskeerimise tagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  2. märtsi
  3. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-13-1298 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik L. P. esindaja vandeadvokaat Gennadi Kull, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Vahur Verte pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja
  4. september 2013, kirjalik menetlus viis RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  6. märtsi
  7. a ja Harju Maakohtu
  8. veebruari
  9. a määrused kriminaalasjas nr 1-13-1298 ning vabastada L. P. nimele registreeritud sõiduauto Mercedes Benz Vito 110D aresti alt.
  10. Määruskaebus rahuldada.
  11. Jätta taotlus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. Põhja Ringkonnaprokuratuur esitas
  13. veebruaril 2013 Harju Maakohtule taotluse kahtlustatav R. M.-ile kuuluva, kuid kolmanda isiku L. P. nimele registreeritud sõiduauto Mercedes Benz Vito 110D arestimiseks KrMS § 142 lg-te 2 ja 9 ning KarS § 831 või § 832 alusel. Vara arestimise taotluse kohaselt kahtlustatakse R. M.-i KarS § 188 lg 2 p 1 ja § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. Kuna R. M.-il puudub legaalne sissetulek, võib kõnealune sõiduauto olla soetatud kriminaaltulu arvelt.
  14. Harju Maakohtu
  15. veebruari
  16. a määrusega arestiti konfiskeerimise tagamiseks kolmanda isiku L. P. nimele registreeritud sõiduauto. Maakohus leidis, et R. M.-ile esitatud kuriteokahtlustus on põhjendatud. Samuti puudub tal ametlik töökoht ja legaalne sissetulek. Maksu- ja Tolliameti andmed kahtlustatava sissetulekute kohta pärinevad aastast 2010, mil tema poolt deklareeritud tulu oli pärast tulumaksu mahaarvamist 18 000 krooni, s.o 1150,41 eurot. Kuna ka L. P. sissetulek aastal 2012 oli 2615 eurot, annab kahtlustatava legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra vaheline erinevus aluse eeldada sõiduauto ebaseaduslikku päritolu.
  17. Harju Maakohtu
  18. veebruari
  19. a määruse peale esitas määruskaebuse L. P. esindaja vandeadvokaat Gennadi Kull, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja sõiduauto aresti alt vabastamist. Esindaja hinnangul ei osuta kriminaalasjas kogutud tõendid sellele, et R. M. tegeles narkootilise aine müügiga. Samuti soetati arestitud sõiduauto
  20. detsembril
  21. Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et kahtlustatav oleks sõiduauto soetamise ajal kuritegusid toime pannud, pole alust arvata, et see soetati kriminaaltulu arvelt. Maakohtule esitatud tõenditest nähtub kahtlustatava legaalse sissetuleku puudumine üksnes aastatel 2011 ja
  22. Varasemate aastate kohta pole prokuratuur andmeid esitanud. Esindaja lisas määruskaebusele omapoolsed tõendid, mis kinnitavad kahtlustatava ütlusi selle kohta, et ta teenis aastatel 2008, 2010 ja 2011 tulu töötamisega Soome Vabariigis.
  23. aastal teenis R. M. tulu ka vanametalli realiseerimisega.
  24. Tallinna Ringkonnakohtu
  25. märtsi
  26. a määrusega jäeti Harju Maakohtu
  27. veebruari
  28. a määrus L. P.-le kuuluva sõiduauto arestimises muutmata ja selle peale esitatud määruskaebus rahuldamata. Arvestades, et L. P.-l puudub mootorsõiduki juhtimise õigus ja et arestitud sõiduautot kasutas tegelikkuses R. M., märkis ringkonnakohus, et sõiduauto kuulub kahtlustatavale. Maksu- ja Tolliameti andmed R. M.-i sissetulekute kohta pärinevad aastast 2010, mil tema poolt deklareeritud tulu oli pärast tulumaksu mahaarvamist 18 000 krooni, s.o 1150,41 eurot. Kuna ka L. P. sissetulek aastal 2012 oli 2615 eurot, annab kahtlustatava legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra vaheline erinevus aluse eeldada sõiduauto ebaseaduslikku päritolu. Seetõttu võib sõiduauto kuuluda R. M.-i süüditunnistamise korral KarS § 832 alusel konfiskeerimisele. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et sõiduauto oleks omandatud legaalsete vahendite arvelt. L. P. ja R. M.-i väited selle kohta, et sõiduauto kuulub L. P.-le ja et L. P. andis R. M.-ile sõiduauto ostmiseks 64 000 krooni sularaha, on paljasõnalised. Kuna vara aresti alt vabastamine võib raskendada hilisema konfiskeerimisotsustuse täitmist, tuleb maakohtu määrus muutmata jätta. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  29. Tallinna Ringkonnakohtu
  30. märtsi
  31. a määruse peale esitas määruskaebuse L. P. esindaja G. Kull, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruste tühistamist ning sõiduauto aresti alt vabastamist. Määruskaebuse esitaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 5.
  32. Ringkonnakohtu järeldus selle kohta, et arestitud sõiduauto kuulub R. M.-ile, on alusetu. L. P. pole oma omandiõigusest sõiduauto üle loobunud. 5.
  33. Kriminaalasja materjalid ei anna alust eeldada, et sõiduauto soetati kriminaaltulu arvelt. Kuna auto ostuks võetakse pangast laenu või kogutakse raha pika aja vältel, on esiteks paljasõnaline kohtute väide, et L. P. ei suutnud aastate jooksul koguda 64 000 krooni sularaha. Samuti soetati arestitud sõiduauto
  34. detsembril
  35. Puuduvad tõendid selle kohta, et kahtlustatav oleks sõiduauto soetamise ajal kuritegusid toime pannud. 5.
  36. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta R. M.-i legaalse sissetuleku olemasolule osutavad tõendid.
  37. Määruskaebusele esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Vahur Verte, kelle hinnangul on kohtumäärused nõuetekohaselt põhjendatud ja sõiduauto Mercedes Benz Vito 110D arestimine seaduslik. Kuna KarS § 832 kohaldamiseks ei pea vara pärinema konkreetsest kuriteost, ei oma asjaolu, et sõiduauto omandati enne kahtlustuses kirjeldatud kuritegude toimepanemist, praegusel juhul tähtsust. Samuti peab isik olukorras, kus tema legaalse sissetuleku ja elatustaseme erinevuse tõttu on alust eeldada, et ta on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena, vara legaalset päritolu ise tõendama. Praeguses asjas märkis ringkonnakohus õigustatult, et R. M.-i ega L. P. paljasõnalistest väidetest ei piisa sõiduauto legaalse päritolu tõendamiseks. Ringkonnakohus asus põhjendatult seisukohale, et sõiduauto omanikuks on R. M. Sõiduauto vormistati liiklusregistris L. P. nimele üksnes konfiskeerimise vältimiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  38. Tallinna Ringkonnakohtu
  39. märtsi
  40. a määruse põhi- ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimelt jäetakse ringkonnakohtu määruse resolutsiooni kohaselt muutmata maakohtu määrus L. P.-le kuuluva sõiduauto arestimises, kuid põhjendavas osas asutakse seisukohale, et sõiduauto kuulub R. M.-ile. See minetus on käsitatav kriminaal​menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes ja toob endaga kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamise.
  41. Kolleegiumi hinnangul kohaldasid kohtud sõiduauto Mercedes Benz Vito 110D arestimisel ka ebaõigesti materiaalõigust. KarS § 832 lubab kohtul süüdistatavat kuriteos süüdi mõistes ja teda üle kolmeaastase või eluaegse vangistusega karistades karistusseadustikus sätestatud juhtudel konfiskeerida süüdistatavale või kolmandale isikule kuuluva vara, kui kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Kolmandale isikule kuuluva vara võib KarS § 832 lg 2 kohaselt konfiskeerida juhul, kui see on omandatud täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt või kui kolmas isik teadis, et vara võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei oma tähtsust asjaolu, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, mille eest isik selles asjas süüdi tunnistatakse. Kõnealuse sätte mõttes pole kirjeldatud seose tuvastamine nõutav, nagu pole nõutav seegi, et laiendatud tulukonfiskeerimine saaks järgneda üksnes omakasulise kuriteo toimepanemisele. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. Vastavalt KarS § 832 lg 1 teisele lausele peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  42. märtsi
  43. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-11, p 11). Praeguse kriminaalasja materjali kohaselt soetati sõiduauto Mercedes Benz Vito 110D
  44. detsembril
  45. Samas ei nähtu R. M.-ile esitatud kahtlustusest, et ta pani KarS § 188 lg 2 p 1 ja § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod toime sõiduauto omandamise ajal. Samuti on prokuratuur esitanud tõendeid kahtlustatava sissetuleku kohta alles alates aastast 2010 ja seetõttu pole kohtud tuvastanud ka seda, et kahtlustatava legaalne sissetulek polnud sõiduauto omandamise ajal sõiduauto omandamiseks piisav. Kokkuvõtlikult ei nähtu praeguses asjas tehtud kohtumäärustest ühtki asjaolu, mis annaks aluse eeldada, et sõiduauto Mercedes Benz Vito 110D on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Seetõttu nõustub kolleegium L. P. esindaja seisukohaga, et kohtud arestisid sõiduauto Mercedes Benz Vito 110D alusetult. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tuleb kohtumäärused tühistada ja sõiduauto aresti alt vabastada.
  46. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  47. märtsi
  48. a ja Harju Maakohtu
  49. veebruari
  50. a määrused ning vabastab L. P. nimele registreeritud sõiduauto Mercedes Benz Vito 110D aresti alt. Riigikohus rahuldab esindaja määruskaebuse.
  51. L. P. valitud esindaja vandeadvokaat G. Kull esitas koos määruskaebusega Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks normatiivmaterjalide selekteerimise ja läbitöötamise ning kriminaalasja materjalidega tutvumise ja määruskaebuse koostamise eest OÜ-le Kull Advokaadibüroo kogusummas 57,60 eurot (sh käibemaks 9,60 eurot). Kolleegiumi hinnangul pole esindaja taotlus põhjendatud. Riigi õigusabi seaduse § 21 lg 1 kohaselt on riigi õigusabi tasu advokaadile riigi õigusabi osutamise eest makstav tasu. Kuna G. Kull on L. P. lepinguline esindaja, ei osutanud ta praeguses määruskaebemenetluses riigi õigusabi. Sel põhjusel jätab Riigikohus taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks rahuldamata. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Hannes Kiris

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.