← Eesti

3-1-1-82-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-82-13 7. oktoober 2013 Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Kohtuasi Krimi

§ 25lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 3.

aprilli

  1. a määrus kriminaalasjas nr 1-12-5975 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör MarjaLiina Talimaa, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Veljo Linnu kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja
  2. september 2013, kirjalik menetlus viis RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  4. aprilli
  5. a määrus kriminaalasjas Veljo Linnu süüdistuses KarS §

§ 25

lg 2 järgi ja saata kriminaalasi Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus.

  1. Määruskaebus rahuldada.
  2. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Raul Tosmann määruskaebemenetluses Veljo Linnule osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 43 (nelikümmend kolm) eurot ja 20 (kakskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 7 (seitse) eurot ning 20 (kakskümmend) senti.
  3. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Veljo Lind anti kohtu alla süüdistatuna KarS §

§ 25lg 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos.

V. Lindu süüdistati selles, et

  1. mail 2012 kella 20.15 paiku meelitas ta X linnas Y linnaosas asuva Z platsilt endaga kaasa 6-aastase A ja viis kannatanu terviseraja lähedale kõrge heina sisse. Kasutades ära füüsilist ja psüühilist üleolekut ning kannatanu east tingitud puudulikku arusaamisvõimet, lükkas süüdistatav A pikali, võttis paljaks enda ja kannatanu alakehad, katsus viimase suguelundit, võttis selle endale suhu ning üritas temaga suguühendusse astuda. Lapse vaigistamiseks sulges V. Lind tema suu käega, kuid kuritegu jäi lõpule viimata A karjumise ja pealtnägijate sekkumise tõttu.
  2. Tartu Maakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsusega tunnistati V. Lind süüdi KarS §

§ 25lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega 7 aastaks. Vastavalt Kar

S § 68 lg-le 1 arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise aja alguseks loeti

  1. mai
  3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V. Linnu kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann, taotledes otsuse tühistamist, süüdistatava süüditunnistamist KarS § 142 lg 2 järgi ja kergema karistuse mõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja süüdistatavale kergema karistuse mõistmist.
  4. Tartu Ringkonnakohtu
  5. detsembri
  6. a määrusega tühistati maakohtu otsus KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja kriminaalasi saadeti sama maakohtu samale kohtukoosseisule uue otsuse tegemiseks.
  7. Tartu Maakohtu
  8. veebruari
  9. a otsusega tunnistati V. Lind süüdi KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning teda karistati vangistusega 7 aastaks. Vastavalt KarS § 68 lg-le 1 arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise aja alguseks loeti
  10. mai
  11. Maakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist. 5.1 Süüdistatava, tunnistajate B ja C ning kannatanu seadusliku esindaja D ütlustega on tõendatud, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas lükkas V. Lind kannatanu pikali, võttis enda alakeha paljaks, katsus kannatanu suguelundit ning puudutas seda suuga. Usaldusväärselt pole aga tõendatud kannatanu alakeha paljastamine ja tema suguelundi suhu võtmine. 5.2 Süüdistusest ei nähtu, milles seisnes V. Linnu tegevus kannatanuga suguühendusse astumise üritamisel. Tulenevalt KrMS § 268 lg-st 1 ei saa kohus sellega seotud tegevust sisustama asuda ja see pole ka tõendatud. Süüdistatava tegevus, mis väidetavalt seisnes suguelundi toppimises kannatanu jalgade vahele, pole usaldusväärselt käsitatav suguühendusse astumise katsena. V. Lind tunnistas, et tema eesmärgiks oli eneserahuldamine. Kannatanut ta vägistada ei tahtnud. 5.3 Kannatanu oli teo toimepanemise ajal 6-aastane ega olnud võimeline toimunust aru saama. Süüdistatav oli lapse vanusest teadlik, sai tema abitusseisundist aru ja otsustas olukorda ära kasutada, kaasates kannatanu oma sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil. V. Lind on vastavalt Pärnu Maakohtu
  12. detsembri
  13. a otsusele varem toime pannud KrK § 1151 lg-s 2 kirjeldatud kuriteo ja karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 9 kohaselt pole karistatus kustunud. Seetõttu tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Juba kaitseaktis ja maakohtu istungil oli kaitsja seisukohal, et süüdistatavale etteheidetav kuritegu vastab KarS § 142 lg 2 tunnustele. Seega oli V. Linnule tagatud õigus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta ja ka prokuröril oli kohtuvaidluse raames võimalus kõnealuses küsimuses oma seisukohta avaldada. 5.4 Seksuaalkuritegu 6-aastase lapse suhtes on tegu, millega võib kaasneda korvamatu kahju lapse tervisele. Võttes arvesse teo toimepanemise asjaolusid, süüdistatava isikut, tema varasemat karistatust, kannatanu arusaamisvõimetut seisundit ja õiguskorra kaitsmise huvisid, on põhjendatud süüdistatava karistamine 7-aastase vangistusega.
  14. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid V. Linnu kaitsja vandeadvokaat R. Tosmann ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa. Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, millega süüdistatav tunnistati süüdi KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning uue otsuse tegemist, millega tunnistada V. Lind süüdi KarS § 142 lg 2 p 1 järgi ja mõista talle kergem karistus. Alternatiivselt taotles kaitsja süüdistatavale kergema karistuse mõistmist. Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist V. Linnu süüditunnistamises KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning tema süüditunnistamist KarS §

§ 25lg 2 järgi, jättes esimese astme kohtu otsusega mõistetud karistuse muutmata.

  1. Tartu Ringkonnakohtu
  2. aprilli
  3. a määrusega Tartu Maakohtu
  4. veebruari
  5. a otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti sama maakohtu samale kohtukoosseisule uue otsuse tegemiseks. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 7.1 Maakohus rikkus V. Linnu kaitseõigust ja halvendas tema olukorda, kuna väljus süüdistuse piiridest, tuvastades omal algatusel uusi asjaolusid ning täiendades kuriteo kvalifikatsiooni KarS § 142 lg 2 p-s 2 märgitud raskendava koosseisutunnusega. Kohtulikul uurimisel esitas prokurör süüdistatavat iseloomustava tõendina asja materjali hulka Pärnu Maakohtu
  6. detsembri
  7. a otsuse, mille kohaselt on V. Lind süüdi tunnistatud KrK § 1151 lg 2 järgi. Kuriteo kvalifikatsiooni prokurör seejuures siiski ei muutnud. Seega rikkus maakohus ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses ning seda minetust ringkonnakohus kõrvaldada ei saa. 7.2 Osutades KrMS § 268 lg 6 järgimise vajadusele, jättis maakohus tähelepanuta, et V. Linnule esitatud süüdistuses ei kajastu kvalifitseeriva koosseisutunnusena süüteo toimepanemist isiku poolt, kes on varem toime pannud karistusseadustiku
  8. peatüki
  9. jaos sätestatud kuriteo. Kvalifitseerides süüdistuse KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, väljus maakohus süüdistuse piiridest. Kohtumenetluse pooltele oleks tulnud anda võimalus avaldada kuriteo kvalifikatsiooni muutmise osas oma seisukohti. See nõue tuleneb KrMS § 268 lg-st 6, millega haakub otseselt ka KrMS § 307 lg 1 p-s 2 sätestatud võimalus kohtuliku uurimise või kohtuvaidluse uuendamiseks, kui ilmnevad KrMS § 268 lg-s 6 sätestatud alused. Samuti on oluline osutada KrMS § 307 lg-le
  10. Maakohus nendest sätetest ei juhindunud, rikkudes süüdistatava kaitseõigust. 7.3 Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul välja selgitada poolte seisukohad küsimuses, kas V. Lind on isik, kes on varem toime pannud karistusseadustiku
  11. peatüki
  12. jaos sätestatud kuriteo ja uuendada selleks menetlus vastavalt KrMS §-le
  13. Tuvastatud menetlusõiguse rikkumine on kõrvaldatav vaid maakohtus. Apellatsioonides tõstatatud küsimusi kuriteo kvalifitseerimisest ja karistuse raskusest kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kindlakstegemise tõttu sisuliselt lahendada ei saa. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  14. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör M.-L. Talimaa, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist sama ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule uueks arutamiseks. Prokurör märgib kokkuvõtlikult, et vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrusele asjas nr 3-1-1-37-11 kujutab küsimus süüdistatava käitumise vastavusest mõnele karistusseaduse eriosa koosseisule endast otsustamist materiaalõiguse kohaldamise õigsuse üle KrMS § 338 p 2 tähenduses, mitte aga menetlusõiguslike nõuete järgimise kontrolli. Olukorras, kus tuvastatakse materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, on ringkonnakohtu pädevus sätestatud KrMS §-s
  15. Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrusele asjas nr 3-1-1-35-13 ei näe kriminaalmenetlusõigus materiaalõiguse ebaõige kohaldamise korral ette kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks maakohtule. Ringkonnakohus kohaldas vääralt KrMS § 339 ja § 341 lg-t 3 ning see on käsitatav KrMS § 339 lg-s 2 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis tõi kaasa põhjendamatu lahendi tegemise.
  16. Määruskaebuse vastuses peab V. Linnu kaitsja vandeadvokaat R. Tosmann kaebust põhjendamatuks ja leiab kokkuvõtlikult, et kriminaalasja võib saata maakohtule uueks arutamiseks selliste menetlusõiguse rikkumiste puhul, mida ringkonnakohus ise kõrvaldada ei saa. Menetlusõiguse rikkumise kõrvaldamise võimatust põhistas ringkonnakohus õigesti. Süüdistuses märgitud teole antud õigusliku hinnangu muutmisel peab kaitseõiguse kindlustamiseks arvestama KrMS § 268 lg-tes 5 ja 6, § 305 lg-s 2 ning § 307 lg 1 p-s 2 sätestatud põhimõtetega, mis vastavalt KrMS § 331 lg-le 1 laienevad ka apellatsioonimenetlusele. Korduvuse tunnuse lisamine kuriteo kvalifikatsioonile väljus süüdistuse piiridest ja maakohus pidanuks andma kohtumenetluse pooltele võimaluse seisukohtade avaldamiseks. See nõue tuleneb KrMS § 268 lg-st 6, millega haakuvad ka KrMS § 307 lg 1 p 2 ja § 307 lg
  17. Ringkonnakohtu hinnangul maakohus nendest sätetest ei juhindunud, rikkudes süüdistatava kaitseõigust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  18. Ringkonnakohtu volitusi seoses maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmisega esimese astme kohtule uueks arutamiseks reguleerib KrMS §
  19. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt sõltub kõnealusest sättest tulenevalt ringkonnakohtu pädevus taolise otsustuse tegemisel maakohtu menetluses aset leidnud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise iseloomust. Jõudes kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 1-11 tähenduses, tuleb ringkonnakohtul, juhindudes KrMS § 341 lg-st 1 või 2, maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul puudub ringkonnakohtul õigus asuda kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ise kõrvaldama. Olukorras, kus apellatsioonimenetluses tuvastatakse aga KrMS § 339 lg 1 p-s 12 või lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, võib ringkonnakohus esimese astme kohtulahendi tühistada ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saata KrMS § 341 lg 3 kohaselt vaid juhul, kui kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kuna ringkonnakohtu volitused kriminaalasja apellatsioonikorras arutamisel hõlmavad menetluslikult ka esimese astme kohtu vastavat pädevust, saab ringkonnakohus otsustada maakohtu lahendi tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kasuks vaid siis, kui ta jälgitavalt põhistab, miks tuvastatud menetluslike nõuete rikkumise kõrvaldamine ringkonnakohtu enda poolt pole võimalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  20. aprilli
  21. a määrus asjas nr 3-1-1-35-13, p 16).
  22. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus praeguses asjas oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Vastavalt vaidlustatud määruse põhjendustele seisneb menetlusõiguse oluline rikkumine kokkuvõtlikult selles, et esimese astme kohus tuvastas omal algatusel uusi asjaolusid ja tunnistas süüdistuse piiridest väljudes V. Linnu lisaks KarS § 142 lg 2 p-le 1 süüdi ka kuriteo korduvas toimepanemises, s.t KarS § 142 lg 2 p 2 järgi.
  23. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt kvalifitseeris maakohus V. Linnu käitumise erinevalt süüdistuses toodud karistusõiguslikust hinnangust hoopis KarS § 142 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud kuriteona, tuginedes süüdimõistva otsuse põhistustes muuhulgas KrMS § 268 lg-le 6, mille kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kohtu hinnangul oli süüdistatava kaitseõigus tagatud, kuivõrd kaitsja asus juba kaitseaktis ja kohtuistungil seisukohale, et arutatava kriminaalasja esemeks olev tegu vastab KarS § 142 lg 2 tunnustele. Analüüsides maakohtu järeldusi, leidis ringkonnakohus õigesti, et kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel jäeti tähelepanuta V. Linnule esitatud süüdistuse sisu. Nimelt puudub süüdistusaktis nende faktiliste asjaolude kirjeldus, mis võimaldaksid süüdistatavat käsitada KarS § 142 lg 2 p-s 2 märgitud erilise isikutunnusega isikuna. Olles kindlaks teinud, et süüdistuses kõnealuste faktiliste asjaolude kirjeldus puudub, asus ringkonnakohus määruse järgnevas osas siiski arusaamatult seisukohale, justkui oleks selle minetuse kõrvaldamine võimalik vaid kriminaalasja uuel arutamisel maakohtus.
  24. Tulenevalt KrMS § 14 lg-st 1 täidavad kohtumenetluses süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Sama paragrahvi
  25. lõike kohaselt vabastab süüdistusest loobumine KrMS §-s 301 sätestatud korras kohtu menetluse jätkamise kohustusest, moodustades õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluse, v.a juhul, kui süüdistusest loobutakse põhjusel, et süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele. See tähendab, et lähtudes talle pandud kriminaalasja lahendamise ülesandest peab kohus süüdistuse põhjal eeskätt otsustama materiaalõiguse kohaldamise üle ega või nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  26. mai
  27. a määrus asjas nr 3-1-1-37-11, p 15). Eelöelduga haakub Riigikohtu praktikas väljendatud seisukoht, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt Riigikohtu üldkogu
  28. novembri
  29. a otsus asjas nr 3-11-24-05, p 14).
  30. Lähtuvalt tsiteeritud põhimõtetest ja KrMS § 268 lg-te 1 ning 5 nõuetest oli maakohtul kohtuotsuse tegemisel võimalik tugineda üksnes nendele faktilistele asjaoludele, mis kajastusid V. Linnule esitatud süüdistuse tõendamiseseme asjaolude kirjelduses ega erinenud neist oluliselt. Kuivõrd apellatsioonimenetluses tuvastati, et süüdimõistvas otsuses omistati V. Linnule tema karistusõiguslikku vastutust raskendav süüteokoosseisu tunnus, mida süüdistuses ei kirjeldatud, pole selle tunnuse omistamine isikule enam võimalik sõltumata KrMS § 268 lg-s 6 ja § 307 lg 1 p-s 2 ning lg-s 2 sätestatud menetluskorra järgimisest. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub seetõttu prokuröri määruskaebuses väljendatud arvamusega, et tuvastatud menetlusnõuete rikkumise oleks ringkonnakohus pidanud ise lähtuvalt KrMS § 341 lg-st 3 kõrvaldama. Saates aga kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks, rikkus apellatsioonikohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
  31. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ja § 341 lgst 3 rahuldab kriminaalkolleegium prokuröri määruskaebuse, tühistab Tartu Ringkonnakohtu
  32. aprilli
  33. a määruse ja saadab kriminaalasja samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus.
  34. V. Linnu kaitsja vandeadvokaat R. Tosmann esitas seoses määruskaebusele vastuse koostamisega Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 43 euro ja 20 sendi suuruses summas (sh käibemaks 7 eurot ning 20 senti). Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
  35. detsembri
  36. a otsusega kinnitatud korra punktidest 2 ja 23 rahuldada. KrMS § 187 lg 1 alusel tuleb see menetluskulu jätta riigi kanda. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.