← Eesti

3-3-1-44-13

Obsah (12)§ 47§ 122§ 69§ 127§ 117§ 65§ 121§ 27§ 29§ 54§ 45§ 12

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-44-13 7. oktoober 2013 Eesi

) § 69 lg 1 ja § 127 lg 5 rikkumine ja

  1. veebruaril 2013 sõlmitud hankelepingu tühisus või alternatiivselt tuvastada CAF pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise otsuste õigusvastasus.
  2. Riigihangete vaidlustuskomisjon jättis
  3. märtsi
  4. a otsusega nr 51-13/134921 Stadleri vaidlustuse läbi vaatamata. Alates
  5. märtsist 2013, mil jõustusid VAKO ja kohtute otsused selle kohta, et hankija lükkas
  6. septembri
  7. a otsusega Stadleri pakkumuse tagasi õigus​päraselt, ei osalenud vaidlustaja edasises hankemenetluses (

§ 47lg 9).

Seetõttu puudub vaidlustajal vaidlustuse esitamise hetkel võimalus jõuda vaidlusaluses hankemenetluses hanke​lepinguni ja hankija tegevus ei saanud seetõttu vaidlustuskomisjoni poole pöördumise ajal enam kuidagi tema õigusi rikkuda. Vaidlustajal puudub põhjendatud huvi nii hankija otsuste vaidlusta​miseks kui ka sõlmitud hankelepingu tühisuse tuvastamiseks, mistõttu jääb vaidlustus

§ 122lg 3 p 6 alusel läbi vaatamata.

  1. Stadler esitas
  2. märtsil
  3. a halduskohtule kaebuse VAKO
  4. märtsi
  5. a otsuse nr 51-13/134921 peale, milles palus nõuda Tallinna Linnatranspordi AS-lt välja
  6. jaanuari
  7. a otsused CAF pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise kohta ning tunnistada need kehtetuks, samuti tuvastada

§ 69lg 1 ja § 127 lg 5 rikkumine ning 21.

veebruaril 2013 sõlmitud hankelepingu tühisus või alternatiivselt tuvastada CAF pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise otsuste õigusvastasus. Kaebaja esitas järgmised väited: 1) hankijal lasus kohustus teavitada kaebajat uutest otsustest; 2) hankeleping on nii

§ 69

lg 1 kui ka

§ 127

lg 5 alusel tühine; 3) kaebeõigust tuleb hinnata

§ 117alusel.

Stadleri õigustatud huvi lepingu tühisuse tuvastamise vastu seisneb selles, et õiguslikult siduvalt tehakse kindlaks, et kõnealuses riigihankes ei ole hankelepingut sõlmitud ja hankemenetlus ei ole lõppenud. Kui kumbki pakkumus ei vastanud hankedokumentide nõuetele, oli kaebajal huvi, et hankija lõpetab menetluse ja annab huvitatud isikutele võimaluse esitada kohane pakkumus uues menetluses või jätkab menetlust

§ 65lg 4 alusel väljakuulutamisega läbirääkimistega hankemenetlusena.

Vaidlustusmenetluses tuvastati, et CAF ei esitanud vormilistele nõuetele vastavat pakkumust, mis välistab CAF võimaluse jätkata pakkujana läbirääkimistega hankemenetluses. Seega ei ole kaebaja täielikult minetanud võimalust sõlmida hankeleping.

§ 121

lg 1 on kohaldatav üksnes olukorras, kus hankija on hankelepingut sõlmides järginud

-s sätestatud reegleid.

  1. Tallinna Halduskohus jättis
  2. mai
  3. a määrusega kaebuse läbi vaatamata Stadleri kaebe​õiguse puudumise ja kaebusega kaebuse eesmärgi saavutamise võimatuse tõttu (HKMS § 121 lg 2 p-d 1 ja 2, § 151 lg 2 p 1): 1) isikul on hankija otsuste vaidlustamise vastu õigustatud huvi siis, kui nende otsuste vaidlustamise kaudu oleks tal vaidlustuse esitamise ajal võimalus osutuda edukaks pakkujaks (

§ 117lg 1 ja HKMS § 268 lg 1; vt ka Riigikohtu 16.

novembri

  1. a otsus asjas nr 3-3-1-65-11, p 17). Kaebajal seda võimalust ei ole, sest vaidlustuse esitamise ajaks olid jõustunud kohtuotsused Stadleri pakkumuse tagasilükkamise õiguspärasuse kohta. Isegi kui hankija oleks pidanud kaebajat teavitama kolmanda isiku pakkumuse
  2. jaanuari
  3. a otsusega uuesti edukaks tunnistamise otsusest, ei loo selle kohustuse rikkumine kaebajale vaidlustuse esitamise ajaks kaebeõigust, sest Stadleril puudub
  4. märtsist 2013 kaebeõiguse eelduseks olev õigustatud huvi saavutada hankelepingu sõlmimine, kuna ta ei ole enam hankemenetluses osaleja ega ka osalemisvõimalust omav isik; 2)

§ 65

lg 4 alusel ei ole üleminek võimalik, kui pakkumus on juba tagasi lükatud.

§ 65

lg 4 kohaldamiseks oli täitmata

§ 27

lg 2 p-s 1 sätestatud eeldus ja isegi juhul, kui hankija ei oleks võinud

§ 47

lg 2 alusel tunnistada CAF pakkumust vastavaks, ei saanuks

§ 65

lg-t 4 kohaldada, sest kaebaja pakkumus oli tagasi lükatud.

§ 65

lg 4 kohaldamise eeltingimuste täidetuse korral oleks pidanud läbirääkimistel osalema ka CAF. Hankijal on

§ 65

lg 4 rakendamise otsustamisel kaalutlusõigus ning kohus ei saaks hankijat selleks kohustada. Ka ei ole

§ 65

lg 4 kohaldamine võimalik olukorras, kus hankemenetlus on hankelepingu sõlmimise tõttu

§ 29lg 3 p 1 alusel lõppenud.

Hankemenetluses kasutatud Hispaania Kuningriigi sihtots​tarbelist raha sai kasutada üksnes

  1. a märtsi lõpuni.
  2. Stadler palub määruskaebuses Tallinna Halduskohtu
  3. mai
  4. a määrus tühistada.
  5. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  6. juuni
  7. a määrusega asjas nr 3-13-699 Stadleri määrus​kaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata, kuna: 1) Stadleril puudub hankija
  8. jaanuari
  9. a otsuste ja
  10. veebruari
  11. a hankelepingu vaidlustamise õigus; 2) haldusasjas nr 3-12-2650 keelasid kohtud esialgse õiguskaitse korras
  12. veebruarini 2013 (kaasa arvatud) üksnes hankelepingu sõlmimise vaidlusaluses riigihankes, kuid ei peatanud hankija
  13. oktoobri
  14. a otsuste kehtivust. Hankija
  15. oktoobri
  16. a otsus Stadleri pakkumuse tagasilükkamise kohta oli siduv ka hankijale endale; 3) tulenevalt

§ 47

lg-test 1, 2 ja 9, § 54 lg-st 1 ja § 12 lg-st 1, puudus Tallinna Linnatranspordi AS-l pärast

  1. oktoobri
  2. a otsusega Stadleri pakkumuse tagasilükkamist kohustus teda edasises hankemenetluses tehtavatest otsustest teavitada. Hankijal tekkinuks uutest otsustest Stadleri teavitamise kohustus tagantjärele vaid juhul, kui Stadleri pakkumuse tagasilükkamise otsus oleks kohtumenetluse tulemusel tühistatud; 4) kaebajat ei saa käsitada enam huvitatud isikuna, sest kehtib hankija otsus Stadleri pakkumuse tagasilükkamise kohta. Kaebaja ei osalenud edasises hankemenetluses. Tal puudub võimalus vaidlustada hankija hilisemaid otsuseid, sest need ei saa enam kuidagi rikkuda tema subjektiivseid õigusi. Kaebaja viidatud Riigikohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus asjas nr 3-3-1-31-11 (p 16) ja selles kajastatud Euroopa Kohtu
  5. aprilli
  6. a otsus asjas C-496/99 ei ole analoogia alusel laienda​tavad käesolevale vaidlusele (vt ka Euroopa Kohtu
  7. juuni
  8. a otsus asjas C-401/09, p 49); 5) arutlus selle üle, kas ja millistel tingimustel olnuks hankijal

§ 27

lg 2 p 1 ja § 65 lg 4 kohaselt võimalus jätkata alustatud hankemenetlust väljakuulutamisega läbirääkimistega hanke​menetlusena, ei ole asjakohane, sest hankija pole vaidlusaluses riigihankes kordagi teinud otsuseid kõikide pakkumuste sisulise mittevastavuse kohta; 6) kuna halduskohus jättis HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel Stadleri kaebuse põhjendatult läbi vaatamata juba kaebaja kaebeõiguse (vaidlustuse esitamise õiguse) puudumise tõttu, ei oma kaebuse eesmärgi saavutamise võimalikkuse või võimatuse küsimus enam määravat tähtsust ning sellest ei olene ka halduskohtu 17. mai 2013. a määruse resolutsiooni õiguspärasus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 10. Stadler esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse ja palub selle tühistada, kuna: 1)

§ 54

lg-st 1 tulenes kohustus teavitada Stadlerit CAF pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise otsustest. Hankija tunnustas kaebajat menetluses pakkujana, kuna ta tegi 18. jaanuaril 2013

§ 45

alusel Stadlerile ettepaneku pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamiseks; 2) VAKO, haldus- ja ringkonnakohtu seisukoht kaebeõiguse osas on vastuoluline, kui nad asusid seisukohale, et Stadleril oli

  1. jaanuaril 2013 kaebeõigus, kuid vaidlustamise hetkel,
  2. märtsil 2013, seda enam ei olnud; 3) kaebaja on riigihankest huvitatud isik. Haldusasjas nr 3-12-2650 ei olnud kaebajal võimalik vaidlustada hankija otsuseid CAF pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise kohta. Kuna hankija varjas CAF osas uute otsuste tegemist, siis kinnitab see kaebeõiguse olemasolu; 4) kaebajal on kaebeõigus tulenevalt Riigikohtu
  3. oktoobri
  4. a otsusest asjas nr 3-3-1-31-11; 5) hankijal oli võimalus jätkata alustatud hankemenetlust läbirääkimistega hankemenetlusena; 6) kui kohus tunnistaks hankija otsused CAF pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise osas kehtetuks ja tuvastaks sõlmitud lepingu tühisuse, oleks hankija pidanud jätkama riigihanke läbi​rääkimistega hankemenetlusena või korraldama uue riigihanke.
  5. Tallinna Linnatranspordi AS palub jätta Stadleri määruskaebuse rahuldamata, kuna: 1) kaebajal puudub kaebeõigus. Stadler ei osale hankemenetluses pärast hankija
  6. oktoobri
  7. a kehtivat otsust ning ta ei saa vaidlustada hankija edasisi otsuseid. Stadleril ei ole kaitstavat õigust ja tal puudub võimalus hankelepingut sõlmida. Kaebeõigus ei teki sellest, et teda ei teavitatud CAF edukaks tunnistamise otsusest. Kaebeõigus ei teki hankija tegevuse tulemusena, vaid seadusest; 2) Stadleriga ei ole võimalik lepingut sõlmida, sest see on juba sõlmitud. Stadleri pakkumus oli mitte​vastav ning puudub võimalus korraldada uus hange, sest kvoodiraha kasutamise tähtaeg möödus märtsis 2013; 3) Stadleri viidatud kohtupraktika ei toeta tema kaebeõiguse olemasolu; 4) Stadleril puudub õiguslikult kaitstav huvi hankija otsuste vaidlustamiseks.
  8. CAF palub jätta Stadleri määruskaebuse rahuldamata, kuna: 1) Stadler omistab ringkonnakohtule seisukohti, mida viimane pole väljendanud; 2) hankija ei ole teavet varjanud ega teavitamiskohustust rikkunud; 3) kuna Stadleri pakkumus lükati tagasi, siis puudub tal kaebeõigus. Stadleri viidatud Euroopa Kohtu seisukoht asjas C-496/99 ei ole kohaldatav. Vaidlustamise hetkel ei olnud Stadler enam huvitatud isik; 4) VAKO ei tuvastanud oma
  9. detsembri
  10. a otsuses CAF pakkumuse mittevastavust. Hankijal puudus õigus minna läbirääkimistega hankemenetlusele. Kuna hankija ei lükanud CAF pakkumust tagasi, siis ei saanud kõne alla tulla ka uue hankemenetluse korraldamine. See oleks olnud välistatud ka tänu vahendite puudumisele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  11. Käesolevas asjas on vaidluse all küsimus, et kas Stadler Bussnang AG-l on kaebeõigus (HKMS § 121 lg 2 p 1) ning kas kaebusega on võimalik saavutada selle eesmärki (HKMS § 121 lg 2 p 2) olukorras, kus Stadler Bussnang AG pakkumus on kehtiva hankija otsuse alusel tagasi lükatud põhjusel, et see ei vastanud hankedokumentidele.
  12. Kolleegium märgib, et nii kaebuse tagastamise kui ka läbi vaatamata jätmise korral HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 151 lg 2 alusel on kohtul kõrgendatud põhjendamiskohustus. Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleks eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning keeruka õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist, kui muud halduskohtumenetluse seadustikus ette​nähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  13. detsembri
  14. a otsus asjas nr 3-3-1-65-12, p 12).
  15. Riigikohtu halduskolleegium on
  16. oktoobri
  17. a otsuses asjas nr 3-3-1-31-11 (p 18) Euroopa Kohtu praktikale viidates märkinud, et riigihankes võib olla ka sellisel isikul kohtusse pöördumise õigus, kes pakkumust ei esitanud, kuid oleks pakkumisel osalenud juhul, kui hanke- või kontsessioonilepingusse muudatusega sissetoodud tingimused olnuks ette nähtud esi​algses pakkumismenetluses. Nimetatud asjas oli aga tegemist olukorraga, kus küsimuse all oli lepingu kehtivuse ajal lepingu muutmine ning kes ja kas seda muudatust peavad saama eraldi vaidlustada. Praeguses asjas aga ei ole tegemist sõlmitud lepingu muutmise küsimusega, vaid sellega, kas pakkujal, kelle pakkumus lükati hankemenetluses õiguspäraselt tagasi, peab olema tagatud võimalus vaidlustada hankija hankemenetluses tehtud edaspidiseid otsuseid ja selle alusel sõlmitud hanke​lepingut. Seega erineb praegune vaidlus asjas nr 3-3-1-31-11 vaidluse all olnud küsimusest. 16.

§ 117

lg 1 kohaselt saavad VAKO-le vaidlustuse esitada pakkuja, taotleja või hanke​- menetluses osalemisest huvitatud isik, kui tema õigusi võidakse rikkuda või huvisid kahjustada. Vaidlustus- ja kohtumenetluses selgitatakse välja, kas õigusi on rikutud või huve kahjustatud. Hankeasjas tuleb kaebeõiguse hindamisel analüüsida, kas isik on

§ 117

lg 1 kohaselt määrat​letav pakkujana, taotlejana või hankemenetluses osalemisest huvitatud isikuna ning kas hankija saab tema õigusi rikkuda või õigusega kaitstud huvisid kahjustada (HKMS § 44 lg 1, § 268 lg 1, nõukogu

  1. detsembri
  2. a direktiiv 89/665 art 1 lg 3). Kolleegium märgib, et kaebeõiguse olemasolu ei tähenda, et kaebaja õigusi ongi rikutud või õigusega kaitstud huve kahjustatud, see otsustatakse haldusasja sisulise arutamise käigus.
  3. Euroopa Kohus on märkinud, et menetlusosalisel ei saa olla õigustatud huvi niisuguse otsuse tühistamiseks, mille puhul on juba kindel, et see otsus saab tema suhtes taas vaid kinnitust leida ja kui vaidlustatud õigusakti tühistamine ei rahulda tema nõuet (Euroopa Kohtu
  4. juuni
  5. a otsus asjas C-401/09, p 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
  6. Kolleegium on seisukohal, et kohtud on Stadleri kaebuse õigesti läbi vaatamata jätnud, kui on ilmselge, et hankija ja CAF vahel sõlmitud hankeleping ei ole tühine. Sellisel juhul ei ole Stadleril enam võimalik saavutada endaga hankelepingu sõlmimist.
  7. Stadler väidab, et sõlmitud hankeleping on tühine, kuna hankeleping sõlmiti enne 14 päeva möödumist pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse kohta pakkujale teate edastamisest arvates (

§ 69lg 1) ning see on vastuolus VAKO 10.

detsembri 2012. a otsusega nr 225–12/134921 (

§ 127lg 5).

20. Kolleegium on seisukohal, et hankeleping ei ole tühine

§ 69

lg 1 alusel, sest Stadler ei olnud pakkuja, kuna tema pakkumus lükati kehtiva hankija otsuse alusel tagasi ning hankijal ei lasunud kohustust teda teavitada

  1. jaanuari
  2. a otsusest. 20.
  3. Kolleegiumi arvates lõppeb pakkuja õiguslik seisund pärast seda, kui ettevõtja pakkumus on hankija kehtiva otsuse alusel tagasi lükatud, põhjusel, et see ei vasta hankedokumentidele. Nimelt määratleb riigihangete seadus pakkujana isiku, kes on esitanud hankemenetluses pakkumuse (

§ 12lg 1).

Sarnane pakkuja määratlus tuleneb ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu

  1. märtsi
  2. a direktiivi 2004/18 art 1 lg-st 8, mille kohaselt nimetatakse ettevõtjat pakkujaks siis, kui ta on esitanud pakkumise. Kui hankija lükkab pakkumuse kehtiva otsuse alusel tagasi, siis ei osale pakkuja enam edasises hankemenetluses (

§ 47lg 9).

Kuna Stadleri pakkumus lükati hankija kehtiva otsuse alusel tagasi põhjusel, et see ei vasta hankedokumentidele, ei tulnud teda enam pakkujana käsitada. 20.2.

§ 69

lg 1 kohaselt ei või hankija anda nõustumust hankelepingu sõlmimiseks enne 14 päeva möödumist pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse kohta teate edastamisest arvates ning enne nimetatud tähtaja möödumist sõlmitud hankeleping on tühine.

§ 54

lg 1 kohaselt esitab hankija pakkujale viivitamata, kuid mitte hiljem kui kolme tööpäeva jooksul kirjalikult teate pakkuja pakkumuse vastavaks tunnistamise otsusest ja pakkumuse edukaks tunnistamise otsusest koos pakkujate või taotlejate nimedega, kelle enda või kelle pakkumuse suhtes vastav otsus tehti. Kolleegiumi hinnangul ei kohusta

§ 69

lg 1 ega ka

§ 54

lg 1 hankijat teavitama oma otsusest seda isikut, kes ei ole hankemenetluses pakkuja. Hankijal lasub selline kohustus pakkuja suhtes. 21. Kolleegium on seisukohal, et hankeleping ei ole tühine ka

§ 127lg 5 alusel, kuna sõlmitud hankeleping on kooskõlas VAKO 10.

detsembri

  1. a jõustunud otsusega. 21.
  2. VAKO tunnistas
  3. detsembri
  4. a otsuse resolutsiooni p-ga 1 hankija
  5. oktoobri
  6. a otsuse, millega hankija tunnistas CAF pakkumuse vastavaks ja edukaks, kehtetuks. 21.
  7. Esmalt märgib kolleegium, et hankija tegi
  8. jaanuaril
  9. a uue otsuse, millega tunnistas CAF pakkumuse vastavaks ja edukaks. Seejärel sõlmiti hankeleping. 21.3.

§ 47

lg 2 teise lause kohaselt võib hankija tunnistada pakkumuse vastavaks, kui selles ei esine sisulisi kõrvalekaldeid hankedokumentides märgitud tingimustest. Seega on oluline, kas CAF pakkumuses esinesid sisulised kõrvalekalded, mis ei võimaldanud hankijal CAF pakkumust uuesti vastavaks ja edukaks tunnistada (

§ 47lg 2 teine lause).

21.

  1. VAKO märkis
  2. detsembri
  3. otsuses, et kuna CAF pakkumuses esinesid nii sisulised kui ka vormilised puudused, ei saanud hankija CAF pakkumust tunnistada

§ 47lg 1 alusel vastavaks (p 8.6).

Kolleegiumi hinnangul ei ole VAKO

  1. detsembri
  2. a otsuses aga lahanud küsimust, kas VAKO poolt tuvastatud puudused CAF pakkumuses olid sisulised kõrvalekalded

§ 47lg 2 teise lause mõttes.

VAKO-l ei olnudki alust selle küsimusega tegelemiseks, sest hankija ei tuginenud CAF pakkumust algselt vastavaks tunnistades

§ 47lg 2 teisele lausele.

Seega ei välistanud VAKO

  1. detsembri
  2. a otsusega võimalust, et hankija tunnistab riigihanke jätkamisel CAF pakkumuse

§ 47lg 2 teise lause alusel uuesti vastavaks.

Isegi kui hankija oleks käesoleval juhul

§ 47lg 2 teist lauset kohaldanud ebaõigesti, ei oleks ta sellega rikkunud VAKO 10.

detsembri

  1. a otsust, mis kõnealuse sätte kohaldamist üldse ei puudutanud. VAKO pidas
  2. detsembri
  3. a otsuses veaks seda, et CAF pakkumuses esitatud andmed ei olnud loogilised (otsuse p 8.1.1.), üheselt ja veenvalt kontrollitavad (otsuse p 8.1.2.), pakkumuses puudus osa andmeid (otsuse p 8.2., 8.2.2., 8.3., 8.5.), pakkumus ei järginud nõutavat numeratsiooni (otsuse p 8.2.1.). VAKO heitis hankijale ennekõike ette pakkumuse tingimustele vastavuse eba​piisavat kontrolli. Kolleegium on seisukohal, et VAKO esile tõstetud puudused on käsitatavad vormilise eksimusena pakkumuse koostamisel, mitte sisulise kõrvalekaldena hanketeate ja hankedokumentide tingimustest

§ 47lg 2 teise lause mõttes.

Kolleegium jääb oma seisukoha juurde, et erandjuhul on pakkujal võimalik korrigeerida pakkumusega seonduvaid andmeid, eriti siis, kui ilmselgelt on vaja vaid täpsustust või parandada ilmsed tehnilised vead, nii et selle muudatusega ei kaasneks tegelikult uue pakkumuse esitamist (vt analoogselt Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-31-24-13, p 20 ja seal viidatud Euroopa Kohtu
  3. märtsi
  4. a otsus asjas nr C-599/10: SAG ELV Slovensko jt, p-d 36–40).
  5. Hankelepingu aluseks olevate hankija otsuste tühistamise eelduseks on see, et hankeleping oleks tühine (HKMS § 267 lg 4). Kuna kolleegium on seisukohal, et hankeleping ei ole tühine, ei saa tühistada ka hankelepingu aluseks olevaid hankija otsuseid.
  6. Kaebaja on esitanud alternatiivselt taotluse tuvastada vaidlustatud otsuste õigusvastasus (tuvastamiskaebus). Tuvastamiskaebuses tuleb selgitada, miks on see vajalik kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 38 lg 4). Kui tuvastamiskaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki, siis ei aita see kaitsta ka kaebaja õigusi ning sellise kaebuse võib tagastada (HKMS § 121 lg 2 p 2). Kaebaja on kaebuses märkinud, et tema eesmärgiks on, et hankija sõlmiks temaga õiguspärase hankelepingu (I kd, tl 7). Samuti on kaebaja määruskaebuses Riigikohtule märkinud, et tema eesmärgiks on jätkata alustatud hankemenetlust läbirääkimistega hankemenetlusena või et hankija korraldaks uue hankemenetluse (II kd, tl 14 ja 15). Kolleegium on seisukohal, et ka hankija otsuste, millega tunnistati CAF pakkumus vastavaks ja edukaks, õigusvastasuse tuvastamine ei aita saavutada kaebaja poolt kaebuses ja määruskaebuses esile toodud eesmärke. Juhul, kui vaidlustatud otsused ei peaks osutuma õiguspärasteks, ei tooks see kaasa hankelepingu tühisust ega seda tagajärge, et kaebaja saaks osaleda uues või läbirääkimistega hankemenetluses. Seetõttu on kohtud jätnud ka selle nõude õiguspäraselt läbi vaatamata (HKMS § 151 lg 2 p 1 koostoimes § 121 lg 2 p-ga 2). Eelnevast tulenevalt ei saa kaebaja kaitsta õigust osaleda uues võimalikus hankemenetluses, sest selline hankemenetlus ei ole enam võimalik. Kaebaja saaks oma õigusi kaitsta kahju hüvitamise teel. Seda eesmärki ei ole kaebaja välja toonud.
  7. Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kuna vaidlustatud hankelepingu puhul on tühisuse aluse puudumine ilmne, ei ole kaebajal võimalik enam oma õigusi kaitsta ega esitatud nõudeid rahuldada. Seetõttu võis kaebuse jätta läbi vaatamata (HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2, § 151 lg 2 p 1, vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  8. märtsi
  9. a määrus asjas nr 3-3-1-11-13, p 17). Kolleegium jätab Stadleri määruskaebuse rahuldamata ning haldus- ja ringkonnakohtu määruste resolutsioonid muutmata. Kolleegium muudab kohtute määruste põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. Määruskaebuste rahuldamata jätmise tõttu jäävad Riigikohtus kantud menetluskulud Stadleri kanda (HKMS § 108 lg 1 esimene lause). Tallinna Linnatranspordi AS ja CAF kuludokumente ja menetlus​kulude nimekirja ei esitanud, mistõttu menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Stadleri poolt tasutud kautsjon arvatakse riigituludesse (HKMS § 107 lg 4 kolmas lause). Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.