Obsah (9)

§ 279§ 371§ 692§ 717§ 330§ 3§ 3401§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-95-13 Määruse kuupäev Tartu, 9. oktoober 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu Kohtuasi K

) § 371 lg 2 p 2 alusel, kuna hagi ei ole esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on hagejad esitanud lepingu täitmise nõude. Hagi resolutsiooni p-s 3 soovivad hagejad, et kohus nõuaks kostjatelt välja dokumendid punktiarvestuse koostamise ja võistlusauto nõuetele mittevastavuse tuvastamise kohta, kuid hagi p 85 kohaselt on tegemist dokumentaalsete tõendite väljanõudmise taotlusega

§ 279lg 1 järgi.

Kostja II vastu ei ole hagejad üldse nõuet esitanud. Tulenevalt hagiavalduses esiletoodud kohustuste rikkumisest saaks hagejate täitmisnõue olla suunatud tehnilise kontrolli tegemisele kooskõlas FIA võistlusmääruse lisa J nõuetega, absoluutarvestuse punktiarvestuse ja Saaremaa ralli võistlusjuhendi kooskõlla viimisele asjakohaste dokumentidega ning hagejate rallilt eemaldamise ja tulemuste tühistamise otsuse muutmisele. Hagiavalduse p 65 kohaselt ei vasta absoluutarvestuse punktiarvestus Eesti autoralli meistrivõistluste ja karikavõistluste üldjuhendile ning üldjuhendis on jäetud täpsustamata, mida loetakse tulemuseks. Seega väidavad hagejad sisuliselt, et üldjuhend on valesti koostatud, kuid vastuolu punktiarvestuse ja üldjuhendi vahel ei ole. Hagiavalduse p-s 66 on märgitud, et Saaremaa ralli võistlusjuhend oleks pidanud sisaldama karistuste loetelu, kuid ei sisaldanud. Ka see on etteheide võistlusjuhendi sisule. Hagejad ei ole aga esitanud nõuet uue tehnilise kontrolli tegemiseks ega ka Eesti autoralli meistrivõistluste ja karikavõistluste üldjuhendi ja Saaremaa ralli võistlusjuhendi muutmiseks. Hagiavalduses esitatud asjaoludest ei tulene, et hagejate rallilt eemaldamine ja punktiarvestus oleks olnud vastuolus nende dokumentidega. Seega ei ole hagiga võimalik saavutada hagejate taotletavat eesmärki. Spordikoodeksis on ette nähtud põhjalikud reeglid erimeelsuste lahendamiseks. Spordikoodeksi p 180 järgi oli hagejatel õigus esitada apellatsioon apellatsioonikomisjonile. Hagejad ei esitanud apellatsiooni ja kaotasid sellega edasise kaebeõiguse. Spordikoodeksi p 180 kohaselt moodustab EAL Eestis kõrgeima kohtuvõimu, kellel on õigus lõplikult lahendada litsentsiomanike vahel Eesti territooriumil seoses autospordiga tekkivad erimeelsused. Spordivõistluste tulemuste vaidlustamine tsiviilkohtumenetluse korras ei ole eesmärk, millele riik peaks andma õiguskaitset. Spordivõistluste korraldamiseks on igal spordialal välja töötatud spetsiifiline normistik ja vaidluste lahendamise kord, mis võimaldab erimeelsusi lahendada kohtumenetlusest kiiremini, väiksemate kuludega ja asjatundlikumalt.

1. Hagejad esitasid määruskaebuse, milles palusid maakohtu määruse tühistada ja saata asi lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostjate kanda.
2. jaanuaril 2013 esitasid hagejad hagiavalduse täiendamise avalduse, millega täpsustasid oma nõudeid. Hagejad palusid tühistada Saaremaa ralli žürii
3. oktoobri
4. a otsuse (žürii otsus), millega hagejad eemaldati rallilt ja nende tulemus tühistati, ja kohustada kostjat I muutma Eesti autoralli meistrivõistluste ja karikavõistluste tulemusi arvestusklassis EMV5 ehk absoluutarvestuse tulemusi, arvestades hagejate meeskonna Saaremaa ralli etapi tulemust, ja sellest tulenevalt andma
5. a autoralli Eesti meistritiitel selles arvestusklassis üle hagejate meeskonnale. Hagejad märkisid, et hagi eesmärk on žürii otsuse tühistamine ja
6. a Eesti meistrivõistluste absoluutarvestuse tulemuste muutmine hagejaid puudutavas osas. Hagejate auto vastas tehnilistele nõuetele ja seetõttu ei olnud alust neid etapilt eemaldada. Kuna kostja I otsusega hagejate meeskonna Saaremaa ralli tulemust ei arvestatud, siis on vale meistrivõistluste absoluutarvestus, mille järgi hagejad saavutasid teise koha.
7. Kostjad vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata. Kostja I oli seisukohal, et hagejatel puudub eeldatav ja seadusega kaitstud õigus või huvi. Hagejad on Saaremaa rallil osalemisega andnud nõusoleku alluda FIA ja kostja I kehtestatud reeglitele. Sisuliselt on poolte vahel sõlmitud vahekohtu kokkulepe, mis on

§ 371lg 1 p 8 järgi samuti alus hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks.

Hagejad ei kaevanud žürii otsust alaliidu apellatsioonikomisjoni edasi. Seega on hagejad žürii otsust aktsepteerinud. Hagejad ei ole esile toonud ühtegi lepingulist kohustust, mida kostjad oleksid rikkunud ega muud alust, mis annaks neile õiguse kohtusse pöörduda. Žürii otsuse peale kaebamisest loobumisega on lepinguosalised kokku leppinud, et otsus ei kuulu vaidlustamisele. Tsiviilasju lahendaval kohtul ei ole pädevust lahendada sportmängude tulemuste üle peetavaid vaidlusi. Vastasel korral kaotaksid spordialaliitude vaidlustuskomisjonid ja vaidluste lahendamise kokkuleppeline kord mõtte. Kostja II oli seisukohal, et kohtule esitatud esialgses hagiavalduses ei esitanud hagejad kostja II vastu ühtegi nõuet. Alles 30. jaanuaril 2013 esitatud hagi täiendustes on hagejad selgitanud, et kostja II vastu soovitakse

§ 279lg 1 alusel esitada dokumentide väljaandmise nõue.

Materiaalõiguslikku dokumentide väljaandmise nõuet ei ole hagejad esitanud, kohtud ei ole seda menetlusse võtnud ja seepärast ei toimu selle nõude üle ka kohtuvaidlust. Ka žürii otsuse tühistamise nõue on esitatud alles hagi täiendustes, kuid hagejad ei täpsusta, kelle vastu see nõue esitatud on. Kostja II ei saa praeguses vaidluses olla kostja, sest ta oli üksnes vaidlusaluse võistluse tehniline korraldaja. Samuti ei määra kostja II võistluse žüriid. Vaidlusalust otsust ei teinud kostja II ja seda ei tehtud ka tema nimel. Kostja II ei saa muuta ega tühistada žürii otsust. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
2. aprilli
3. a määrusega Harju Maakohtu määruse osas, millega maakohus keeldus menetlusse võtmast hagejate hagi kostja I vastu
4. aasta Eesti autoralli meistrivõistluste ja karikavõistluste tulemusi puudutava otsuse muutmiseks. Tühistatud osas saatis ringkonnakohus hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata osas, millega maakohus keeldus menetlusse võtmast hagejate hagi kostja II vastu žürii otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Esmalt on hagejad esitanud hagi žürii otsuse tühistamiseks. Ekslik on maakohtu seisukoht, et riik ei pea andma õiguskaitset spordivõistluste tulemuste vaidlustamiseks. Ralli korraldas kostja II, hagejad olid rallist osavõtjad. Pooled ei vaidle selle üle, et ralli korraldamise aluseks olid järgmised Eestis kehtivad ja autosporti reguleerivad dokumendid: FIA spordikoodeks koos lisadega, võistluste korraldamise üldeeskiri, autoralli võistlusmäärus, autoralli meistrivõistluste ja karikavõistluste üldjuhend ning Saaremaa ralli etapi võistlusjuhend. Spordikoodeksi p 53 kohaselt peavad kõik võistlused ja katsed FIA-s esindatud riikides (sh Eestis) juhinduma spordikoodeksist. Spordikoodeksi p 56 kohaselt peab iga autospordivõistluse jaoks olema koostatud võistlusjuhend. Kui võistlusjuhend on koodeksiga vastuolus, rakendatakse viimast. Spordikoodeksi p 58 alapunkti 2 kohaselt peavad kõik võistlusest osavõtjad tingimusteta alluma võistlusmäärustele ja -juhenditele ning riigi volitatud autospordiorganisatsiooni ettekirjutustele. Spordikoodeksi p-d 171–191b reguleerivad muu hulgas žürii määratud karistuste protestimise ja apelleerimise korda. Tegemist on üksikasjalike protseduurireeglitega, mis lähtuvad spordiala spetsiifikast. Spordikoodeksi p 191b sätestab lisaks võimaluse kaevata rahvusliku autospordiorganisatsiooni apellatsiooniotsust edasi teistesse juriidilistesse instantsidesse. Eeltoodust tuleneb, et spordikoodeks sätestab seda liiki asjade kohustusliku kohtueelse lahendamise korra

§ 371lõike 1 p 3 mõttes.

Kuna hagejad sellest korrast kinni ei pidanud ja loobusid žürii otsusest teada saades protesti esitamisest, siis ei ole kohtul võimalik hagi menetlusse võtta. Küll aga on kohtu pädevuses menetleda hagejate teist nõuet ehk nõuet kostja I vastu

1. aasta Eesti autoralli meistrivõistluste ja karikavõistluste tulemusi puudutava otsuse tühistamiseks. Tegemist on mittetulundusühingu organi otsuse vaidlustamisega. Mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 24 lg 7 kohaselt saab nõuda sama paragrahvi lõigetes 1–6 sätestatud korras lisaks üldkoosoleku otsustele ka ühingu teiste organite otsuste kehtetuks tunnistamist. See, kas hagejate väited tõendamist leiavad, selgub asja sisulisel arutamisel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Määruskaebuses paluvad hagejad Tallinna Ringkonnakohtu määruse tühistada osas, millega kohus jättis hagi žürii otsuse tühistamise nõude osas menetlusse võtmata, ja saata asi ka selles osas Harju Maakohtule läbivaatamiseks. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostjate kanda. Määruskaebuse kohaselt on hagejatel õigus vaidlustada žürii otsust. Arvestades EAL-i käitumist, on kohtusse pöördumine hagejate jaoks ainus võimalus oma õigusi kaitsta. Hagejad ei esitanud apellatsiooni Saaremaa ralli tulemuste peale, kuna žürii esimees andis neile eksitavat teavet punktiarvestuse kohta ja tekitas neis ettekujutuse, et apellatsiooni esitamise järele ei ole vajadust, kuna meistritiitel on hagejate meeskonnal igal juhul juba käes. Sellest tulenevalt ei saa kostjad tugineda asjaolule, et hagejad kaotasid apellatsiooni esitamata jätmisega õiguse vaidlustada Saaremaa ralli tulemusi. Hagejate kohtulikust kaitsest ilmajätmine oleks vastuolus põhiseaduse §-st 15 tuleneva põhiõigusega saada tõhusat õiguskaitset. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et spordikoodeksis ettenähtud apellatsioonimenetlus on kohustuslik kohtueelne menetlus

§ 371

lg 1 p 3 mõttes.

§ 371

lg 1 p 3 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui kohtusse pöördunud huvitatud isik ei ole kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Menetlus EAL-i apellatsioonikomisjonis ei ole ette nähtud seadusega, vaid spordikoodeksiga. Spordikoodeks ei ole õigustloov akt ega rahvusvaheline leping. Võimalus pöörduda apellatsioonikomisjoni ei saa välistada kohtusse pöördumise õigust ka sellepärast, et apellatsioonikomisjoni jurisdiktsioon ei ole võistlustel osalejate jaoks lõplik ega eksklusiivne, vaid alternatiivne õiguskaitsevõimalus. Spordikoodeksi p-st 191b tulenevalt ei ole apellatsiooni esitamine kohtusse pöördumise eeldus. Viidatud sättest järeldub, et EAL-i apellatsioonikomisjoni otsus ei ole lõplik ja hagejad saavad oma õigusi kaitsta ka kohtus. 7. Kostjad vaidlevad hagejate määruskaebusele vastu ja paluvad jätta see rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb

§ 692

lg 1 p 2, § 695 ja § 701 lg 3 alusel rahuldada ning kohtute määrused menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, millega kohtud keeldusid menetlusse võtmast hagi kostja žürii otsuse tühistamiseks. Asi tuleb tühistatud osas saata samale maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu määrus jätta muutmata. 9. Kolleegiumi arvates keeldus ringkonnakohus

§ 371

lg 1 p 3 järgi alusetult hagejate nõuet kostja II vastu menetlusse võtmast.

§ 371

lg 1 p 3 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui kohtusse pöördunud huvitatud isik ei ole kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Selle sätte kohaselt saab vaidluse lahendamise kohustuslik kohtuväline kord tuleneda ainult seadusest. Seega on õige määruskaebuse väide, et menetlus EAL-i apellatsioonikomisjonis ei ole reguleeritud seadusega, vaid spordikoodeksiga, mis ei ole õigustloov akt ega rahvusvaheline leping. Seetõttu ei saanud ringkonnakohus keelduda menetlemast hagejate nõuet kostja II vastu

§ 371lg 1 p 3 järgi.

10. Praeguses asjas on kostjad ringkonnakohtule esitatud menetlusdokumentides viidanud võimalusele, et poolte vahel võib olla sõlmitud kokkulepe vaidluste lahendamiseks vahekohtus (vt kohtutoimiku I kd, tl 110, p 19 ja tl 152, p 11).

§ 717

lg 1 kohaselt võivad lepingupooled või muu võlasuhte osalised anda nende vahel tekkinud või tekkida võivast kindlaksmääratud lepingulisest või lepinguvälisest suhtest tuleneva vaidluse vahekohtu lahendada. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib vahekohtu kokkuleppe sõlmida iseseisva kokkuleppena või lepingu osaks oleva eristatava tingimusena. Rahvusvahelise praktika järgi lahendatakse spordivõistlustel osalemisega seotud vaidlused üldjuhul selleks loodud vahekohtutes. Praeguses asjas ei ole menetlusosalised toonud selgelt välja asjaolusid, millest tulenevalt võiks otsustada, kas poolte vahel oli sõlmitud vahekohtu kokkulepe. Kolleegium kordab varem väljendatud seisukohta, et

annab aluse pooltevahelise vahekohtu kokkuleppe tähelepanuta jätmiseks vaid juhul, kui kostja ei ole sellele õigel ajal tuginenud.

§ 330

lg 2 kohaselt tuleb hagi või kaebuse esitamise seadusega lubatavust puudutavad vastuväited esitada korraga ja vastuses hagile või kaebusele või vastamata jätmise korral esimesel kohtuistungil või esimese sisulise taotluse esitamisel kohtule. Hagi lubatavuse kriteeriumid sätestab eelkõige

§ 371

, mille lg 1 p 8 kohaselt tuleb keelduda hagiavalduse menetlusse võtmisest muu hulgas siis, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtu kokkuleppe kehtivust (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-07, p 12). Eeltoodust tulenevalt peab maakohus vahekohtu kokkuleppega seonduvat selgitama ning vajadusel kohaldama

§-s 3401 sätestatut (vt otsuse p 12). Kui pooled on oma käitumisega näidanud, et soovivad vahekohtu kokkuleppe lõpetamist ning vaidluse lahendamist riiklikus kohtus, siis tuleb vahekohtu kokkulepe lugeda lõpetatuks.

1. Kolleegium selgitab, et ringkonnakohus leidis iseenesest õigesti, et kostja I vastu esitatud nõude menetlemine kuulub kohtu pädevusse. Küll aga on kolleegiumi arvates põhjendamatu ringkonnakohtu järeldus, et eelnimetatud nõuet tuleb menetleda kui mittetulundusühingu organi otsuse vaidlustamise nõuet. Mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 24 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus mittetulundusühingu vastu esitatud hagi alusel kehtetuks tunnistada seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva üldkoosoleku otsuse. Sama paragrahvi seitsmenda lõike alusel on võimalik lisaks üldkoosoleku otsustele nõuda ka ühingu teiste organite otsuste kehtetuks tunnistamist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 31 lg 1 järgi on eraõigusliku juriidilise isiku organid üldkoosolek ja juhatus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. MTÜS § 31 lg 1 kohaselt võib mittetulundusühingu põhikirjaga ette näha, et teatud tehingute tegemiseks määratakse lisaks juhatusele muu organ, mille pädevus ja moodustamise kord nähakse ette põhikirjas. Kolleegium leiab, et MTÜS § 24 lg-s 7 on peetud silmas, et üldkoosoleku otsusega samas korras võib vaidlustada MTÜS § 31 lg-s 1 ettenähtud organite otsuseid. Seega on EAL-i rallikomitee otsuse vaidlustamine MTÜS-s sätestatud korras võimalik vaid juhul, kui rallikomitee on kostja I organ MTÜS § 31 lg 1 mõttes. Lisaks sätestab MTÜS § 24 lg 3 esimene lause isikute loetelu, kellel on õigus nõuda üldkoosoleku ja teiste organite otsuste kehtetuks tunnistamist. Selline õigus on viidatud sätte kohaselt juhatusel, samuti juhatuse igal liikmel, kui otsuse täitmisega pandaks toime kuritegu või väärtegu või sellega kaasneks ilmselt kahju hüvitamise kohustus, ning mittetulundusühingu liikmel, kes ei osalenud otsuse tegemisel. MTÜS § 24 lg 3 teine lause sätestab, et mittetulundusühingu liige, kes otsuse tegemisel osales, võib otsuse kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes juhul, kui ta on lasknud protokollida oma vastuväite otsusele. Eeltoodust tulenevalt on MTÜS §-s 24 sätestatud õiguskaitsevahend oma olemuselt ühinguõiguslik õiguskaitsevahend, mida saavad kasutada ühinguga nn sisesuhtes olevad isikud. Seega on hagejatel õigus eelnimetatud korras kostja I otsust vaidlustada vaid juhul, kui nad on kostja I liikmed või selle organi liikmed. Kui nad ei ole kostja I liikmed ega selle organi liikmed, kuid kostja I otsusega on rikutud nende õigusi, võib neil olla õigus kasutada muudest õigussuhetest tulenevaid õiguskaitsevahendeid.
2. Kolleegium selgitab ka maakohtu määruse põhjendustega seonduvat. Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest

§ 371

lg 2 p 2 alusel põhjusel, et hagi ei ole esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, samuti põhjusel, et hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Maakohus märkis oma määruses, et spordivõistluste tulemuste vaidlustamine ei ole eesmärk, millele riik peaks andma õiguskaitset. Hagejad väidavad, et neil on kostjatega lepinguline suhe ning et hagejate nõue on lepingust tuleneva kohustuse täitmise nõue.

§ 3

lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Pole kahtlust, et lepingu täitmise nõuded kuuluvad tsiviilasjadena kohtu pädevusse. Välistatud ei ole, et spordivõistlustel osaleja sõlmib korraldajatega lepingud, milles lepitakse kokku ka võistluse tulemuste tühistamise, võitja väljaselgitamise jt tingimustes.

§ 371lg 2 p 2 kohaldamisel ei hinda kohtud tõendeid (vt Riigikohtu 2.

mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p-d 12 ja 13). Seega ei olnud maakohtul võimalik hagi menetlusse võtmisest

§ 371lg 2 p 2 järgi keelduda.

Teiseks põhjendas maakohus hagi menetlusse võtmisest keeldumist

§ 371

lg 2 p 2 järgi ka sellega, et hagiga ei ole hagejate taotletavat eesmärki võimalik saavutada, sest hagejate esitatud asjaolud ei ole kooskõlas hagejate esitatud nõuetega. Kolleegium leiab, et hagi menetlusse võtmisest keeldumine ei olnud põhjendatud ka sellel alusel. Kohus ei tohi hagi menetlusse võtmisest

§ 371lg 2 alusel keelduda põhjusel, et nõue on ebaselge.

Kui hageja esitab ebaselge nõude, mis ei ole ilmselgelt õiguslikult perspektiivitu ning asja menetlemine on selle ebaselguse tõttu takistatud, peab kohus

§ 3401lg 1 alusel andma hagejale tähtaja hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks.

Juhul kui hageja kohtu määratud tähtajaks hagi ebaselgust ei kõrvalda, peab kohus jätma hagi

§ 3401lg 2 järgi menetlusse võtmata.

13. Menetluskulude jaotus tuleb

§ 173lg 3 teise lause kohaselt lahendada alama astme kohtus.

14. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb

§ 149

lg 4 esimese lause alusel tagastada avaldajate määruskaebuselt tasutud kautsjon.

§ 149

lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu