← Eesti

3-3-1-38-13

Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-38-13 1

) § 45 nõudeid. Jalutamisvõimaluse kasutamise võimatus on käsitatav

§ 93lg 5 ja ASk

E v.r § 31 p 4 rikkumisena. Samuti rikuti kaebaja õigust lugeda värskeid ajalehti ning kasutada helistamisvõimalust. 5.

  1. Osaliselt avatud tualett kambris ei kvalifitseeru eraldiseisvalt inimväärikust alandava kohtle​misena. Õigusvastaseks ei saa tunnistada arestimaja toimingut ka pesemiskoha räpasuse ja kambri koristamata jätmise osas, kuna ASkE v.r § 32 lg 1 p 6 kohaselt tuleb kinnipeetul endal hoida kambris puhtust ja hoolitseda isikliku hügieeni eest. Arstiabi andmisest keeldumine ei ole tõendatud. Kaebaja väiteid tervisliku seisundi halvenemise kohta ei ole võimalik tagantjärele tõendada. 5.
  2. Magamistingimused vastasid nõuetele ja froteerätikute mittevõimaldamisega ei rikutud isiku õigusi. Võimaluste piires olid kaebajale esemed tagatud. Kainestuskambri lärm ei olnud tingitud mitte arestimaja tingimustest, vaid kambrites viibinud isikute käitumisest. Samuti oli toitlustamine nõuete​kohane. Kaebaja on ise väitnud, et tal võimaldati vastunäidustatud toiduaine asemel alterna​tiivset toiduainet tarbida. Tuvastamist pole leidnud, et kaebaja oleks temale vajalikke õigusakte tutvumiseks küsinud ja et nende andmisest oleks keeldutud. 5.
  3. Tuvastatud rikkumised ületavad kinnipidamisega paratamatult kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ja on käsitatavad seetõttu inimväärikust alandavana ning riigivastutuse seadus (RVastS) § 9 järgi on alus mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hüvitise ulatuse määramisel tuleb arvestada, et kaebaja viibis arestimajas 103 päeva ning senist kohtupraktikat aluseks võttes tuleb õiglaseks hüvitiseks määrata 2 eurot päeva eest ehk 206 eurot. Kahjuhüvitise vanglavälisele arvele kandmise taotluse rahuldamiseks ei ole alust, sest

§ 44

kohaselt tuleb kinnipeetava töötasu ja muud kinnipeetavale tehtud laekumised kanda kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele.

  1. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse osas, millega jäeti kaebus rahuldamata, ja rahuldada kaebuse täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikuti ka teiste kaebuses märgitud puudustega kaebaja õigusi ning põhjustati mittevaralist kahju, kuid ei apelleeritud halduskohtu otsust osas, mis puudutas arstiabi võimaldamata jätmist. Halduskohtu määratud hüvitis on rikkumiste raskust arvestades ebaproportsionaalselt väike. Varasemates analoogsetes asjades on kohtupraktikas mõistetud välja oluliselt suuremaid hüvitisi. Hüvitise palus kaebaja kanda vanglavälisele arvelduskontole. Kaebajale teadaolevalt on Võru arestimaja puudustele juhtinud mitmel korral tähelepanu ka õiguskantsler.
  2. Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.
  3. Tartu Ringkonnakohus jättis
  4. märtsi
  5. a otsusega haldusasjas nr 3-11-700 apellatsioon​kaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse põhjendustega, mis puudutasid arestikambri käimlat, kambri puhtust, lärmi arestimajas, frotee​rätikute tagamist, katkist voodipesu, toitlustustingimusi arestimajas ning hüvitise vanglavälisele arvelduskontole kandmise keelatust. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 8.
  6. Apellatsioonimenetluses välja nõutud Võru arestimaja tööarvestuse raamatutest nähtuvalt ei vasta Lõuna Prefektuuri
  7. aprilli
  8. a vastuses märgitud andmed kaebaja viibimise kohta Võru arestimajas ajavahemikul
  9. märts kuni
  10. märts 2008 tõele. Tööarvestuse raamatu sissekannetest nähtuvalt vabastati kaebaja arestimajast
  11. märtsil 2008 ja järgnevalt saabus kaebaja arestimajja alles
  12. märtsil
  13. Seega on halduskohus alusetult arvestanud kahju hüvitamise nõude lahendamisel ajavahemikuga 17.–
  14. märts 2008 ning ka ringkonnakohus on varasemas määruses ekslikult järeldanud, et kaebaja kahju hüvitamise nõue tuleks lahendada
  15. märtsi
  16. a seisuga. 8.
  17. Õigusaktide tutvustamata jätmisega seonduvaid puudusi ei ole kaebaja seostanud enda õiguste rikkumisega ja need on esitatud üksnes õiguskantsleri kontrollkäigul leitud puuduste refereerimise eesmärgil ning puudub alus käsitada neid kaebuse täiendamisena. Apellatsioonkaebuses esitatud väited seoses kokkusaamiste võimaldamata jätmisega, valjuhääldi puudumisega kambris, vajalike õigusaktide ja kohtulahenditega tutvumise mittevõimaldamisega ning ebapiisava tervisekontrolliga tuleb jätta tähelepanuta, sest need alused esitati esmakordselt alles apellatsioonimenetluses. 8.
  18. Halduskohus on jätnud otsuses käsitlemata kaebuse täienduse väited, mis seondusid arestimaja pesemisruumi ja -tarvete seisukorraga, öökapi puudumisega, voodipesu vahetamata jätmisega ning eraldihoidmispõhimõtte rikkumisega. Samuti ei ole halduskohus võtnud seisukohta väite kohta, et loomuliku valguse puudumine tingis kaebaja silmade nägemisteravuse languse. 8.
  19. Loomuliku valguse puudumise seost isiku nägemisteravuse väidetava langusega võiks järeldada olukorras, kus isik on sunnitud pikema aja jooksul loomuliku valguseta ruumis oma silmi intensiivselt pingutama, nt lugema, kirjutama või tegelema peenkäsitööga. Arvestades arestimajas viibimise kestust ei ole kaebaja nägemisteravuse langus eluliselt usutav. 8.
  20. Arestimaja tööarvestuse raamatust nähtuvalt olid pesemisvõimalused arestimajas kinnipeetutele tagatud. Puhtuse hoidmine kambris ja arestimaja teistes ruumides oli arestimaja sisekorraeeskirja kohaselt üks kinnipeetute kohustustest. Haldusasja materjalidest ei ilmne, et väidetavad probleemid vee ärajooksu või inventariga oleksid pesemisvõimalusi sedavõrd piiranud, et võiks järeldada negatiivset mõju kaebaja inimväärikusele. 8.
  21. Kaebaja ei ole arestimajas viibitud ajal pesemisruumi ja kasutatava inventari seisukorra ega sooja vee puudumise, samuti magamis- ega toitlustamistingimuste ebapiisavuse ning vee sulgemise kohta kaebusi või taotlusi esitanud. 8.
  22. Eluliselt pole usutav ka asjaolu, et kaebajal oli kõigis kambrites magamisasemeks voodi, mis põhjustanuks korduvaid ja püsivaid seljavaevusi. Kahjuhüvitise nõuet seoses eraldihoidmise kohustuse rikkumisega tuleb pidada samuti põhjendamatuks, sest kaebaja ei astunud võimaliku kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks samme. Ebaselge on ka asjaolu, milles seisnes eraldihoidmis​kohustuse rikkumisega kaebajale põhjustatud mittevaraline kahju. 8.
  23. Arestimaja kambri sisustuse nõuded ei näinud ette kambris öökappi ja vett öö​päeva​ringselt. Vee sulgemisega põhjustatud võimalikke ebameeldivusi oli võimalik tegevust planeerides vältida. 8.
  24. Kohtupraktikas on isiku ebaseadusliku kartseris kinnipidamisega seoses loetud põhjendatuks 6,39 euro väljamõistmist iga kartseris viibitud päeva eest ning kartseris viibimist tuleb lugeda isiku õiguste olulisemaks riiveks kui vaidlusaluseid õigusvastaseid kinnipidamistingimusi arestikambris. Tartu Ringkonnakohus on varasemalt sarnastes asjades mõistnud mittevaralise kahju hüvitisena välja 1,6–2,2 eurot iga arestimajas viibitud päeva eest. Arvestades arestimajja paigutamise ja sealt lahkumise päeva arestimaja tööarvestuse raamatu kannete põhjal üheks päevaks, viibis kaebaja aresti​majas kõige pikemalt 68 päeva. Kaebaja arestimajas viibimise kestust (kohtlemise kestus) arvestades on keskmisest suurema (2 eurot päeva eest) kahjuhüvitise määramine rikkumise hüvitamiseks piisav. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  25. Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses palub kaebaja tühistada kohtute otsused osas, millega jäeti kaebus rahuldamata, ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. Kaebaja jääb varasemas menetluses kaebuse aluste kohta esitatud väidete juurde. Arestimaja kambrid ei vastanud eluruumidele kehtestatud üldistele nõuetele ning kaebaja privaatsus hügieenitoimingute tegemisel ei olnud tagatud. Ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud hüvitise ulatuse kontrollimisel apellatsioon​kaebuses vaidlustatud ulatuses nõude rahuldamata ja leidnud vääralt, et hüvitis on piisav ning senise kohtupraktikaga kooskõlas. Arestimajas viibides esines kaebajal tervisekahjustusi ja need on fikseeritud. Menetluskulud on vääralt jäetud kaebaja kanda. Kohtud on jätnud ekslikult kohtlemise kestuse määramisel arvestamata, et Tartu Ringkonnakohtu
  26. jaanuari
  27. a määrusega tuvastati kaebuse tähtaegsus alates
  28. märtsist
  29. Samuti on hüvitise arvutamisel kasutatud päevamäär ebamõistlikult madal ega kata tekkinud kahju. Kaebaja on arestimaja kinnipidamise puudustele juhtinud administratsiooni tähelepanu
  30. veebruari
  31. a vaides. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kaebaja nägemisteravus ei saanud arestimaja kinnipidamistingimuste tõttu langeda. Kaebaja luges ja kirjutas kambris korduvalt. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  32. HKMS § 193 kohaselt määrab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist ning apellatsioonkaebusele vastuse saamist või vastamise tähtaja möödumist kindlaks kohtuistungi aja või kirjalikus menetluses otsuse teatavakstegemise aja ja asja läbivaatava kohtukoosseisu. Tartu Ringkonnakohtu
  33. jaanuari
  34. a korraldava määruse resolutsiooni punktis 1 ja 7 märgiti, et ringkonnakohus lahendab asja kirjalikus menetluses koosseisus M. Lokk, A. Timmi, T. Pappel ja teeb otsuse avalikult teatavaks
  35. märtsil
  36. Tartu Ringkonnakohtu
  37. märtsi
  38. a otsuse on teinud kohtukoosseis M. Ernits, A. Timmi ja T. Pappel. Seega on kohtukoosseis apellatsiooni​menetluse kestel muutunud.
  39. HKMS § 11 lg 5 esimene lause näeb ette, et kui asja menetluse käigus kohtukoosseis muutub, alustatakse asja läbivaatamist algusest peale. Sama lõike teises lauses sätestatakse, et eelmise kohtu​koosseisu poolt tehtud menetlustoiminguid ei pea uus koosseis kordama, kui pool või kolmas isik seda ei taotle. HKMS § 11 lg 5 esimese lausega on sätestatud imperatiivne norm, mis ei anna kohtule kaalumisruumi, kas menetluse jätkamine vahetunud kohtukoosseisuga on võimalik või mitte. Asja tuleb hakata arutama algusest peale. HKMS § 11 lg 5 teine lause ei sätesta erandit normi esimese lause suhtes, vaid üksnes võimaldab muutunud kohtukoosseisul jätta osa toimunud menet​lusest menetlusosaliste nõusolekul kordamata. Kolleegium on väljendanud analoogset seisukohta enne
  40. jaanuari 2012 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS v.r) § 5 lg 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 20 tõlgendamisel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  41. mai
  42. a otsus asjas nr 3-3-1-34-10, p 14, ja
  43. novembri
  44. a otsus asjas nr 3-3-1-82-10, p 9).
  45. Et menetlusosalistel oleks võimalik menetlustoimingute tegemise vajaduse ja teiste menetlus​seadustikes sätestatud õiguste kasutamise osas seisukoht esitada, peavad nad olema asja läbivaatava koosseisu muutumisest teadlikud. Samuti peab toimikust nähtuma, millal ja mis põhjustel on kohtu​koosseis vahetunud. Tegemist on erapooletu õigusemõistmise ühe garantiiga. Kohtukoosseisu muutumise korra täitmiseks ei ole piisav üksnes kohtunike asendamise graafiku märkimine töö​jaotusplaani, vaid oluliseks tingimusteks on menetlusosaliste teavitamine ja vastavat teavet kandva dokumendi kajastamine toimikus, et kõrgema astme kohtul oleks võimalik kohtukoosseisu määramise õigus​pärasust kontrollida.
  46. Koosseisu muutmise korra mittejärgimine tõstatab kahtluse kohtu objektiivsest erapooletusest, mis on üks ausa menetluse põhimõtte osiseid ja põhiseaduse § 15 ja § 146 lg 2 kaitsealas. Ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 näeb ette, et igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtupraktika järgi hõlmab sõnastus „seaduse alusel moodustatud kohtus“ ka seaduses ettenähtud kohtukoosseisu moodustamise korra järgimist (vt nt EIK
  47. aprilli
  48. a otsus asjas nr 23103/07: Momćilović vs. Serbia, p 29). Seega on kohtukoosseisu moodustamise kord kui üks kohtu erapooletuse tagatis lisaks põhiseadusele ka konventsiooni artikli 6 kaitsealas ja menetlusnormi rikkumine kohtukoosseisu muutmisel seab kahtluse alla kohtu ja õigusemõistmise objektiivse erapooletuse. Kohus mitte üksnes ei pea olema, vaid ka näima erapooletu.
  49. Kolleegium on varasemas praktikas käsitanud analoogset rikkumist HKMS v.r § 45 lg 1 p-s 1 sätestatud olulise rikkumisena, mis tingib kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest olenemata kohtuotsuse tühistamise ja asja uueks läbivaatamiseks saatmise (vt Riigikohtu haldus​kolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-34-10, p 16, ja nr 3-3-1-82-10, p 11). Nimetatud kohtupraktika on asjakohane ja kohaldatav ka kehtiva HKMS § 199 tõlgendamisel, sest HKMS § 199 lg 1 p 1 ja HKMS v.r § 45 lg 1 p 1 langevad sõnastuslikult kokku. Kolleegium jääb seetõttu oma senise praktika juurde.
  50. Kohtumaterjalides ei ole ühtegi menetlusdokumenti, millest nähtuks kohtukoosseisu muutumise õiguslik alus, aeg ja põhjus ning menetlusosaliste teavitamine sellest. Eelmärgitud rikkumised on käsitatavad menetlusnormide olulise rikkumisena ka kirjaliku menetluse ja lihtmenetluse korral, sest sellised rikkumised võivad mõjutada asja läbivaatamise tulemust.
  51. Eelnevast tulenevalt ja juhindudes HKMS § 230 lg-st 2 koostoimes HKMS § 199 lg 1 p-ga 1 tuleb Tartu Ringkonnakohtu
  52. märtsi
  53. a otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, sest kaebaja soovis asjas uue lõpliku otsuse tegemist, kuid kolleegium saadab asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks, ei võta kolleegium seisukohta menetluskulude jagamise osas. Kautsjoni tasumisest oli kaebaja menetlusabi korras vabastatud. II
  54. Kolleegium peab vajalikuks seoses kahju hüvitise suuruse ja hüvitise määramise eeldustega märkida järgmist.
  55. Kohtlemise kestuse päevade määramisel tuleb arvestada ka KarS §-s 67 sätestatud karistuse täht​aegade arvutamise reeglitega. KarS § 67 lg-te 1 ja 2 kohaselt arvutatakse vangistuse tähtaega aastates, kuudes ja päevades, aresti tähtaega aga päevades, ning ühele päevale arestile vastab kaks​kümmend neli tundi. Tulenevalt eeltoodust on arestimajja saabumise ja sealt lahkumise päeva arvestamine ühe päevana põhjendatud aresti, kuid mitte vahistatu või kinnipeetavana arestimajas viibimise ajalise kestuse määratlemisel. Vahistatu või kinnipeetavana arestimajas viibides oli kaebaja kinnipidamisel tema vabadus võetud nii arestimajja saabumise kui ka sealt lahkumise päeval, samas kui aresti kandmisel saab üheks arestipäevaks lugeda üksnes 24-tunnist perioodi. Sarnaselt on ka kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena määratud kartserikaristuse kandmisel relevantne lähtuda 24 tunni reeglist, sest kartserikaristus määratakse ööpäevades. Seetõttu on kohtlemise kestuse arvutamisel asjakohane arvestada ka karistuse tähtaegade arvutamise reeglitest tulenevate erisustega.
  56. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka asjaolule, et kohtutoimikus on ainult Politsei- ja Piirivalveameti esitatud materjalide esileht, millest nähtub üksnes väljavõtete esitamine kohtule ja tööarvestuse raamatutes kajastatud ajavahemik (I kd, tl 203). Toimikus puuduvad tööarvestuse raamatu väljavõtted, millele ringkonnakohus kaebuse tähtaegsuse ja kahju hüvitamise nõude kontrollimisel tugines. Tõendid, millele ringkonnakohus oma otsuses tugineb, peavad olema kohtu​toimikus kajastatud.
  57. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, ei pea kolleegium vajalikuks võtta iga kaebuses ette heidetud kambri tingimuse osas eraldi seisukohta. Kolleegium märgib üksnes, et kinnipeetaval piisab hoolsuskohustuse täitmiseks võimalikule rikkumisele tähelepanu juhtimisest ning administratsiooni vastusest sellele. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et olukorras, kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse kasutamise võimalikkuse osas, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja oleks esitanud veel samasisulisi taotlusi või kaebusi (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  58. mai
  59. a määrus asjas nr 3-3-1-11-11, p 11).
  60. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  61. juuni
  62. a otsus asjas 3-3-1-80-12, p 28). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  63. jaanuari
  64. a otsus asjas 3-3-1-78-11, p 15). Haldus​organil lasub kohustus tagada kinni peetavatele isikutele kohased kinnipidamistingimused, sõltumata kinnipidamise kestusest. Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Kohtlemise kestuse määravat rolli on rõhutanud hüvitise suuruse määramisel ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt EIK
  65. jaanuari
  66. a otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 172). Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal. EIK on kohtu​praktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata.“ (Vt EIK
  67. mai
  68. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10: Mets vs. Eesti, p 31).
  69. Arvestades kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju, võivad isiku kinnipidamisega nõuetele mitte​vastavas kambris kaasneda isikule vähemalt samaväärsed negatiivsed tagajärjed kui vabadus​õiguse täiendava piiramisega nõuetekohases kambris. Seetõttu ei ole põhjendatud hüvitise määramisel lähtuda eeldusest, et isiku kinnipidamisega nõuetele mittevastavas kambris rikutakse tema õigusi võrreldes õigusvastase vabadusõiguse täiendava piiramisega eelduslikult väiksemas ulatuses, mistõttu peaks hüvitise ulatus olema kohtupraktikas välja kujunenud õigusvastase kartserisse paigutamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisest oluliselt väiksem. Negatiivsete tagajärgede hierarhiline käsitlemine on asjakohatu ka seetõttu, et vabaduse täiendava piiramisega ning teiselt kinnipidamistingimuste nõuetele mittevastavusega tekitatavad negatiivsed taga​järjed on erineva ulatusega, rikkumisega kahjustatavad õigushüved erinevad ja seetõttu raskesti võrreldavad.
  70. Kolleegium rõhutab, et kahju hüvitamisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju, mitte lähtuda kitsalt nn üldisest väljakujunenud päeva​määrast. Päevamäära rakendamisel tuleb arvestada nii arestimajas viibimise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi kõikidel aja​vahemikel olla samasugused ega ühesuguse mõjuga isiku õigustele. 24.

§ 44

lg 1 kohaselt kannab vanglateenistus kinnipeetava töötasu ja muud kinnipeetavale laekuvad summad kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele.

§ 44

lg-d 2, 3 ja 4 reguleerivad isikuarvele kantud summadest tehtavaid mahaarvamisi ja isikuarve käsutamist. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (sh menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena

§ 44lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 8.

jaanuari 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-86-08, p 16). Nimetatud seisukoht on kohaldatav aga üksnes nende laekumiste olemuse määramisel, mille kandmine kinnipeetava isikuarvele on seaduse järgi kohustuslik.

§ 44

ei sätestata impera​tiivselt, et kinnipeetaval puudub õigus omada vara (sh rahalisi nõudeid) ja käsutada seda väljaspool vanglat.

§ 44

reguleerib isikuarvele kantud summade käsutamist ja sellest mahaarvamisi, sellest ei tulene kohustust, et kõik kinnipeetava sissetulekud tuleb kanda läbi nimetatud isikuarve. Erandina on sätestatud piirang kinnipeetava töötasule.

§ 44

lg-s 4 sätestatud käsutuskeeld kehtib üksnes juba isikuarvele laekunud summade käsutamisele. Kolleegium on seisukohal, et kinni​pidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning

§ 44ei piira vastavat käsutus​õigust.

Kohtupraktikas on näiteks võimaldatud kanda kohtumenetluses haldusorganilt välja mõistetud menetluskulud kinnipeetava vanglavälisele arvelduskontole või kolmanda isiku arveldus​kontole (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-31-12, p 19, ja
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 50). Võlausaldajate kaitse on tagatud läbi täite​menetluse, mille raames on kohtutäituril võimalik vajadusel arestida võlgniku vanglavälised arveldus​kontod. Seejuures tuleb arvestada täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg-tes 1 ja 2 mittevaralise kahju hüvitisele sissenõude pööramisele seatud piirangutega. Üldjuhul ei ole mitte​varalise kahju hüvitisele sissenõude pööramine lubatud (vt § TMS § 131 lg 1 p 6). Kohtutäituri pädevuses on ka TMS § 111 alusel nõude arestimine ja võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku kohustamine täita kohustus sissenõudja kasuks kohtutäiturile. Kinnipeetavale määratava mitte​varalise kahju hüvitise nõude arestimine on võimalik ka siis, kui hüvitise määramise otsuses on rahuldatud kahju kannatanud isiku taotlus täita kohustus mitte talle, vaid kolmandale isikule. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.