3-1-1-78-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-1-78-13 11. oktoober 2013 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Kahtlustatava V. N.-i vara arestimine Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2013. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-13-1183 Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Aare Pere, määruskaebus V. N.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske 11. september 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2013. a määrus kriminaalasjas nr 1-13-1183 muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2.Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Tibar & Partnerid kassatsioonimenetluses V. N.-ile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 86 (kaheksakümmend kuus) eurot ja 40 (nelikümmend) senti, sealhulgas käibemaks 14 (neliteist) eurot ja 40 (nelikümmend) senti ning jätta see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Põhja Ringkonnaprokuratuuri taotluse alusel arestis Harju Maakohus 11. veebruari 2013. a määrusega V. N.-ile kuuluva sõiduauto Opel Astra riikliku registreerimismärgiga XXX XXX. V. N. juhtis seda sõidukit 5. veebruaril 2013 Tallinnas joobeseisundis, kuivõrd alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus oli 1,21 mg/l. Sellises seisundis auto juhtimine vastab KarS §-s 424 sätestatud kuriteokoosseisule. V. N. pani teo toime katseajal, kandes talle Harju Maakohtu 16. veebruari 2012. a otsusega KarS § 424 järgi mõistetud karistust. Maakohtu hinnangul oli alust arvata, et V. N. paneb KarS §-le 424 vastavaid tegusid toime ka tulevikus. Seetõttu arestis maakohus kahtlustatava sõiduki kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 142 lg 1 ja karistusseadustiku (KarS) § 83 lg 1 alusel.

2.Maakohtu määruse peale esitas määruskaebe V. N.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske, kes palus kohtumääruse tühistada. Kaitsja leidis, et maakohus ei süvenenud piisavalt asja sisusse.

V. N.-i on varem küll KarS § 424 järgi karistatud, aga kõige leebema karistusega. Muid rikkumisi 57aastasel V. N.-il ei ole. Kahtlustatav töötab juba kakskümmend aastat transporditöölisena AS-s F. On ebaõiglane, et V. N.-ilt kui auto omanikult võetakse auto ära, ent riik ei suuda midagi ette võtta inimeste suhtes, kes sõidavad purjuspäi tööandjale või liisingfirmadele kuuluvate autodega.

3.Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2013. a määrusega kaebus rahuldati. Ringkonnakohtu hinnangul esineb küll piisav alus arvata, et V. N. pani toime KarS §-le 424 vastava teo, samas ei saa väita, et kahtlustatav võib ka tulevikus panna toime sellele sättele vastavaid kuritegusid. Seda põhjusel, et V. N.-i on tema 57 eluaasta jooksul varem karistatud vaid ühel korral. Ka ei võtnud maakohus piisaval määral arvesse asjaolu, et V. N.-ile varasema kuriteo eest mõistetud saja päevamäära suurune rahaline karistus oli võimalikest kergeim. Seetõttu vabastas ringkonnakohus sõiduki aresti alt.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Ringkonnakohtu määruse peale esitas kaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Aare Pere, paludes kohtumääruse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Prokuratuur leiab, et vara arestimist ei saa samastada konfiskeerimisega, mistõttu ei ole asjassepuutuv ka ringkonnakohtu arutlus selle kohta, kas V. N. võib ka tulevikus purjus olles autot juhtida või mitte.

Isegi kui eeltooduga mitte nõustuda, esinevad alused auto konfiskeerimiseks. V. N. pani katseajal toime uue samaliigilise kuriteo ja rikkus seega katseaja tingimusi kõige rängemal moel. Seetõttu on põhjust arvata, et kahtlustatav jätkab edaspidigi auto juhtimist joobeseisundis.

5.Määruskaebuse vastuses leiab V. N.-i kaitsja T. Vaske, et pikka aega õiguskuulekalt elanud V. N.-i autot ei tohi arestida. Ebaõiglane on olukord, kus mitte kunagi juhtimisõigust omanud purjuspäi autot juhtinud isikud saavad karistada leebemalt kui need joobeseisundis autot juhtinud inimesed, kellel on juhtimisõigus olemas või on see pelgalt ajutiselt ära võetud. Samuti ei saa pidada õigeks, et autod võetakse ära üksnes nende omanikelt, mitte aga tööandja või liisingfirma autosid kasutavatelt isikutelt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Puutuvalt V. N.-i kaitsja väitesse, et ei saa aktsepteerida olukorda, kus riik võtab sõiduki ära üksnes selle omanikult, ent ei suuda midagi ette võtta isikute suhtes, kes joobeseisundis sõidavad tööandjale või liisingfirmale kuuluva autodega, märgib kolleegium järgmist. Alates 2008. a lõpust kehtiva KarS § 83 lg 31 kohaselt võib kohus juhul, kui tahtliku süüteo toimepanemise vahend või süüteo vahetu objekt oli isiku kasutuses kasutuslepingu või omandireservatsiooniga müügilepingu alusel, konfiskeerida nimetatud lepingust tulenevad isiku varalised õigused. Samuti on Riigikohtu üldkogu asunud seisukohale, et teo toimepanemise vahendi konfiskeerimisel ei ole autoomanikud ja autot kasutavad mitteomanikud põhiseaduslikus mõttes võrreldavad, sest määratledes süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise materiaalses mõttes karistuseks, peab kohus konfiskeerimise põhjendatuse üle otsustades iga kord arvesse võtma konkreetse juhtumi asjaolusid (vt 12. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-37-07, p 24). Seega ei saa nende kaitseväidetega nõustuda.

7.Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et otsustades vara arestimist konfiskeerimise tagamiseks on tarvis võtta seisukoht selle kohta, kas menetluse esemeks olev vara võib olla konfiskeerimise objekt (vt nt 12. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-102-12, p 9 ja 17. detsembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-118-12, p 12-13). Käesoleval juhul tuleb seega hinnata, kas sõiduautot Opel Astra saaks V. N.-ilt mõne karistusseadustiku seitsmendas peatükis sätestatud konfiskeerimist käsitleva normi alusel konfiskeerida.

8.Karistusseadustiku § 424 korral on auto kuriteo toimepanemise vahend, mille konfiskeerimist auto omanikult võimaldab KarS § 83 lg 1 (vt 12. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-37-07, p 16-17).

Seega on sõiduauto arestimine KrMS § 142 lg 1 alusel joobeseisundis autot juhtinud sõidukiomanikult võimalik. Siiski ei tähenda eelöeldu, et KarS § 424 järgi süüdi tunnistatavalt autoomanikult tuleb sõiduk alati konfiskeerida. Omandiõigust intensiivselt riivav mootorsõiduki konfiskeerimine on põhjendatud vaid juhul, kui on alust arvata, et sõidukit purjuspäi juhtinud inimene paneb sarnaseid rikkumisi toime ka tulevikus (vt 12. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-37-07, p 23).

Seega peab kohus analoogselt vahistamisele (selle kohta vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 2009. a määrus asjas nr 3-1-1-108-09, p 9) esitama tulevikuprognoosi joobeseisundis autot juhtinud inimese edasise käitumise kohta.

9.Kriminaalkolleegiumi hinnangul pole ringkonnakohtu poolt esitatud V. N.-i käitumise positiivsele tulevikuprognoosile võimalik teha olulisi etteheiteid ja maakohtu otsustuse tühistamine ringkonnakohtu poolt on põhjendatud. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et eeskätt kõneleb pensionieale lähenema hakkava süüdistatava kasuks asjaolu, et teda on varem karistatud vaid ühel korral. Samuti tuleb nõustuda, et V. N.-i varasem karistus oli väga leebe, mis viitab suhteliselt väikesele süüle. See annab põhjust eeldada, et kuritegude toimepanek tulevikus V. N.-i poolt on märksa vähemtõenäolisem kui see oleks mõne suurema teosüüga isiku puhul.

10.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2013. a määruse muutmata ja prokuratuuri määruskaebuse rahuldamata.

11.V. N.-i kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 86 euro ja 40 sendi suuruses summas, sh käibemaks 14 eurot ning 40 senti. Taotluse kohaselt on määruskaebuse ja asjakohase kohtupraktikaga tutvumiseks kulutatud aega kaks pooltundi ning kaebusele vastuse koostamisele samuti kaks pooltundi. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud vajalikud ja nende tegemiseks kulutatud aeg põhjendatud. Lähtudes riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja tuginedes vastuse koostamise ajal kehtinud Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktidele 2 ja 23, tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 86 eurot ja 40 senti (sh käibemaks 14 eurot ning 40 senti). Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 4, §-le 183 ja § 187 lg-le 2 tuleb see summa jätta riigi kanda.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris

Õigusnõustaja

Joobes juhtimine: karistus ja mida edasi teha

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.