alusel kuriteo toimepannud isiku(te) tuvastamatuse tõttu lõpetanud, sest ei suudetud koguda piisavalt tõendeid kellegi süüdistamiseks. Konfiskeerida ei saa vara, mille kohta on küll põhjendatud kahtlus, et see on saadud kuritegelikul teel, kuid ei ole võimalik tõendada, millise süüteo tulemusel see vara on saadud.
S § 831 lg 1 kohaselt peab konfiskeeritav vara olema saadud selle sama süüteoga, milles isik konfiskeerimisotsustust sisaldava kohtuotsusega süüdi tunnistatakse, või juhul kui konfiskeerimise küsimus lahendatakse kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 161 sätestatud korras, siis süüteoga, milles isik on varem kohtuotsusega süüdi tunnistatud. Ringkonnakohtu hinnangul oleks kolmandalt isikult süüteoga saadud vara konfiskeerimine ilma toimepanija suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuseta vastuolus PS § 22 mõttega. Samuti on süüdimõistva otsuse vajalikkus kolmandalt isikult vara konfiskeerimise eeldusena tuletatav Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest asjas Silickienė v. Leedu. Praeguses asjas on võimalik kriminaalmenetluse uuendamine
Seega on teoreetiline võimalus, et enne aegumistähtaja möödumist tuvastatakse menetletavas kriminaalasjas teo võimalikud toimepanijad ja kriminaalasi saadetakse kohtusse, kes süüdistatavad õigeks mõistab. Toimepanija õigeksmõistmisel ei ole aga võimalik kolmanda isiku vara konfiskeerida. Kuna käesolevas asjas ei ole ühtegi toimepanijat kuriteos süüdi tunnistatud, puudub menetluslik alus kohtult konfiskeerimisküsimuse otsustamise taotlemiseks. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokuratuur, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja T OÜ pangakontol oleva 4545 euro 50 sendi konfiskeerimist. Määruskaebuse esitaja põhiväited on järgmised. 5.1 Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu tuginemine kriminaalmenetluse seadustiku peatükile 161, sest seda ei ole käesolevas asjas kohaldatud.
lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kuriteoga saadud vara konfiskeerimise menetlus alustatakse prokuratuuri määrusega konfiskeerimismenetluse eraldamiseks uude toimikusse konfiskeerimisega seotud asjaolude erilise keerukuse või mahukuse korral. Praegusel juhul ei ole prokuratuur sellist määrust koostanud. Konfiskeerimistaotlus esitati üldises korras
5.2 Väljaspool kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 161 sätestatud menetlust ei saa tugineda selle peatüki sätetele. Põhjus, miks on kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 161 viidatud jõustunud kohtuotsusele, tuleneb asjaolust, et eelkõige on selles peatükis sätestatu mõeldud kohaldamiseks laiendatud konfiskeerimiste puhul. Vastupidiselt KarS §-le 832, ei sätesta KarS § 831 piirangut, mille kohaselt on konfiskeerimist võimalik kohaldada üksnes süüdimõistva kohtuotsusega. 5.3 Juhul kui tegemist oleks vara konfiskeerimisega kuriteo toimepanijalt, oleks obligatoorne tuvastada toimepanija süü, mida on võimalik teha üksnes süüdimõistva kohtuotsusega. Käesoleval juhul taotletakse aga kuriteoga saadud vara konfiskeerimist kolmandalt isikult. Kolmanda isiku mõistest tulenevalt ei olegi võimalik rääkida tema süüst kuriteo toimepanemisel. Samuti ei oma kolmandalt isikult kuriteoga saadud vara konfiskeerimisel tähtsust toimepanija süüküsimus. Siinkohal võiks rääkida analoogiast kuriteost osavõtja süüditunnistamisega: kohtupraktika aktsepteerib osavõtja süüditunnistamist ka juhul, kui täideviimistegu on tuvastatud, kuid konkreetset täideviijat ei ole suudetud kindlaks teha. Praeguses asjas on menetleja kriminaalmenetluse lõpetamisel tuvastanud, et toime on pandud KarS § 209 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi kvalifitseeritav kuritegu. Sisuliselt on sellega nõustunud ka maakohus, mööndes, et võib olla põhjendatud alus arvata, et vara on saadud kuriteoga. Kõikidest kogutud tõenditest on ilmne, et kelmus on toime pandud. Kindlaks ei ole suudetud teha vaid süüdlasi. Samuti on tuvastatud, et kuriteoga kannatanutelt välja petetud raha on laekunud kolmanda isiku - OÜ T - arveldusarvele. T OÜ on raha omandanud täielikult toimepanijate arvel, s.o pettuse tulemusena, omapoolset vastusooritust tegemata. Seega on kindlaks tehtud kõik KarS § 831 lg 2 p 1 kohaldamise eeldused. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
lg 1 p-st 3, mis kohustab tegema konfiskeerimistaotluses viite konfiskeerimise aluseks oleva kuriteo kriminaalasja nimetusele ja kohtuotsusele;
lg-st 2, mis ei nimeta konfiskeerimismenetluses nõupidamistoas lahendatavate küsimuste hulgas küsimust, kas toime on pandud kuritegu; kui ka
lg-st 1, mis sätestab, et konfiskeerimise otsustab prokuratuuri taotlusel kohus määrusega pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist konfiskeerimise aluseks olevas kuriteos. 8. Taotluse konfiskeerida KarS § 831 lg 2 p 1 alusel T OÜ pangakontol olev raha esitas prokuratuur maakohtule pärast seda, kui kriminaalmenetlus konfiskeerimistaotluse aluseks oleva kuriteo osas oli
lg 1 alusel kuriteo toime pannud isikute tuvastamatuse tõttu lõpetatud.
Prokuratuuri
lg 5 alusel, mil lahendamist vajab konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara küsimus". 9.
ega ükski teine kriminaalmenetluse seadustiku säte ei anna kohtule (eeluurimiskohtunikule) menetlusõiguslikku alust asuda pärast kriminaalmenetluse lõpetamist lahendama selle kriminaalmenetluse esemeks olnud väidetava kuriteoga saadud vara konfiskeerimise küsimust. See on ka mõistetav, sest olukorras, kus väidetava kuriteo osas on kriminaalmenetlus lõpetatud, ei saa rääkida ka selle kuriteoga saadud varast KarS § 831 tähenduses. Seejuures ei ole oluline, kas tegemist on väidetava kuriteo toimepanija või kolmanda isiku varaga, sest ka kolmandalt isikult on KarS § 831 lg 2 kohaselt võimalik konfiskeerida üksnes vara, mille toimepanija sai tahtliku süüteoga. Pärast mingi kuriteo osas kriminaalmenetluse lõpetamist puudub aga alus väita, nagu oleks kolmandale isikule üle antud vara näol tegemist selle kuriteoga saadud varaga. Määruskaebuse esitaja vastupidine seisukoht põhineb suuresti väärarusaamal, nagu saaks kohtueelne menetleja olukorras, kus teo toimepanijaid ei ole võimalik kindlaks teha, lugeda kuriteo siiski tuvastatuks. Kriminaalmenetluse seadustik ei anna - ega saagi PS § 22 lg 1 kohaselt seda teha - kohtueelsele menetlejale pädevust kuriteo toimepanemise fakti õiguslikult siduvaks tuvastamiseks. Kohtueelse menetleja siseveendumus saab olla aluseks üksnes kuriteokahtlusele ja süüdistuse esitamisele, mitte aga lõplikule järeldusele kuriteo toimepanemisest. Kehtiva õiguse kohaselt ei ole ka kohus väljaspool kriminaalasja lahendamist üld- või lihtmenetluses pädev tuvastama, et toime on pandud kuritegu, kui selle kuriteo kohta pole jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust. Seetõttu ei saa ka eeluurimiskohtunik
§-s 126 ette nähtud korras tuvastada kuriteo toimepanemise fakti kui KarS § 831 lg-te 1 ja 2 kohaldamise vältimatut eeldust. Siinkohal ei ole asjakohane määruskaebuses toodud võrdlus kuriteost osavõtja süüditunnistamisega olukorras, kus täideviijat pole sama või mõne varasema kohtuotsusega süüdi tunnistatud. Kaasaaitaja või kihutaja süüditunnistamisel tuvastatakse põhitegu kui osavõtja vastutuse üks eeldus osavõtuteo kohta tehtava süüdimõistva kohtuotsusega, ehkki selline otsus ei ole siduv täideviija suhtes, keda pole samas asjas süüdistatavana kohtu alla antud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 12.2). Seevastu
§-s 126 ette nähtud menetluses ei saa kohus kuriteo olemasolu kindlaks teha. 10. Seega kokkuvõttes ei saa kriminaalmenetluse lõpetamisel ega pärast seda konfiskeerida kriminaalmenetluse esemeks olnud väidetava kuriteoga saadud vara. Erandiks võib siiski olla kahtlustatava või süüdistatava vara konfiskeerimine kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse näiteks
oktoobri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-87-12, p 14), samuti konfiskeerimine
Viimatinimetatud juhul ei ole siiski tegemist konfiskeerimisega KarS §-de 83-832 tähenduses (sest teadmata päritolu vara puhul pole karistusõigusliku konfiskeerimise eeldused tuvastatavad), vaid riigi poolt vara omandamise erialusega, mis on olemuslikult võrreldav vara hõivamisega AÕS § 96 ja § 126 lg 3 tähenduses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel KarS § 2001 lg 1 alusel ei saa konfiskeerida vara, mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Konfiskeerimise kohaldamiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist puudub aga üldse menetlusõiguslik alus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. oktoobri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-87-12, p-d 15-16). 11. Juhul kui kriminaalmenetluses arestitud vara omanik või seaduslik valdaja on teada - nagu see käesolevas kriminaalasjas on - puudub prokuratuuril kriminaalmenetluse lõpetamisel alus taotleda kohtult
§-s 126 ette nähtud korras arestitud vara edasise saatuse otsustamist. Nimelt tuleb
lg 1 p 2 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamise määruses alati märkida kohaldatud tõkendi või muu kriminaalmenetluse tagamise vahendi tühistamine. Üheks kriminaalmenetluse seadustiku 4. peatüki 2. jaos nimetatud kriminaalmenetluse tagamise vahendiks on ka vara arestimine (
Samuti sätestab
lg 1, et kui õigeksmõistetult või isikult, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, on ära võetud dokumente või asju või kui on arestitud tema vara, saadab kohtuotsust täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik jõustunud kohtuotsuse või -määruse asjaomasele asutusele nende dokumentide või asjade tagastamiseks või vara aresti alt vabastamiseks. Ehkki viidatud säte reguleerib otsesõnu üksnes asjade tagastamist ja vara arestist vabastamist kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtumenetluses, tuleb sellest sättest analoogia korras juhinduda ka siis, mil kriminaalmenetlus lõpetatakse kohtueelses menetluses. 12. Eeltoodud põhjustel asub kolleegium seisukohale, et praeguses asjas esitatud prokuratuuri konfiskeerimistaotlusel puudub menetlusõiguslik alus. Seega ei tule prokuratuuri taotlust tagasi lükata mitte selle põhjendamatuse, vaid lubamatuse tõttu: kohtul puudub pädevus kõnealuse taotluse sisuliseks läbivaatamiseks ja selle otsustamiseks, kas materiaalõiguslikud eeldused T OÜ pangakontol oleva vara KarS § 831 lg 1 p 2 alusel konfiskeerimiseks on täidetud. Sisuliselt ongi kohtud nii toiminud, kuna nad pole asunud kontrollima KarS § 831 kohaldamise eelduste olemasolu. Samas pidanuksid kohtud sellises olukorras prokuratuuri taotluse jätma läbi vaatamata, mitte rahuldamata. Selles osas saab Riigikohus kohtumäärusi muuta, sest see ei raskenda isiku olukorda. Juhindudes
lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 7, tühistab kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.