Obsah (9)

§ 175§ 663§ 662§ 701§ 176§ 231§ 392§ 178§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-107-13 Määruse kuupäev Tartu, 14. oktoober 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull Kohtuasi A

§ 175

lg 1 esimeses lauses sätestatu kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad

§ 175lg 4 alusel kehtestatud piirmäärast.

Tutvunud kohtutoimiku materjalidega ja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusega, leidis kohus, et esindustoimingud on põhjendatud ja vajalikud kvaliteetse õigusabi osutamiseks kohtumenetluses. Hageja õigusabikulud ei ületa Vabariigi Valituse kehtestatud lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäära. Hageja nõutavatest õigusabikuludest tuleb maha arvata 95 eurot ja 87 senti, mis kulus menetluskulude kindlaksmääramise taotluse koostamisele. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ettevalmistamine ja koostamine kuulub juba uue iseseisva menetluse juurde. Hageja on märkinud avalduses tasutud riigilõivu summaks kokku 4822 eurot 13 eurot. Riigilõivu tasumine on tõendatud toimikus asuvate maksedokumentidega. Kuivõrd hageja tasutud riigilõiv on menetluskulu, kuulub väljamõistmisele kostjalt hageja kasuks hageja tasutud riigilõiv 4822 eurot 13 senti. 6. Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses palus kostja tühistada maakohtu määruse ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või teha uue määruse, millega jätta hageja taotletud õigusabikuludest välja mõistmata vähemalt 4900 eurot. Väljamõistetud kulud ei ole osaliselt põhjendatud. 7. Hageja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 8. Harju Maakohtu kohtunikuabi võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

§ 663lg 6 alusel kohtunikule.

Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. aprilli
3. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei vastanud maakohtu menetluses hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlusele ega esitanud sellele vastuväiteid. Maakohus tegi määruse
4. jaanuaril
5. Alates
6. jaanuarist 2013 kehtivad

§ 175

lg 1 esimene ja teine lause järgmises redaktsioonis: „Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust." Kuigi menetluskulude väljamõistmise menetlus on hagita menetlus, kus kohaldatakse kohtu uurimisprintsiipi, on seadusandja soovinud eelnimetatud normi kehtestamisega kiirendada menetluskulude väljamõistmise menetlust ja tagada menetlusökonoomia. Seega pidi maakohus praegusel juhul kontrollima üksnes asjaolu, kas avaldus on selgelt põhjendamatu. Avaldus olnuks sätte mõtet tõlgendades selgelt põhjendamatu, kui hagejal esindaja olemasolu poleks menetluses nähtunud, esindaja ei oleks vastanud

§-s 218 sätestatule või vastavaid menetlustoiminguid poleks tehtud. Menetlustoimingute osas on kostja tuginenud asjaolule, et temale ei ole teada teise hagi tagamise avalduse esitamine. Toimikus sisalduvad

1. novembri
2. a ja
3. detsembri
4. a hagi tagamise avaldused (vastavalt I kd, tl 185−218 ja II kd, tl 87−93). Seega on nimetatud kaebuse väide põhjendamatu. Kuna eespool nimetatud asjaolusid ei esinenud ning esindajakulusid taotleti piirmääras, ei pidanud maakohus kontrollima esindajakulude põhjendatust ja vajalikkust. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme. Kostja ei kasutanud oma õigust esitada maakohtus vastuväide ja on selle õiguse minetanud. Kuigi

§ 662

lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, ei ole see säte tõlgendatav viisil, et menetluskulude kindlaksmääramise taotlusele vastuväite esitamata jätmisel on võimalik see kohtule esitada esimest korda apellatsioonimenetluses. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kostja sai talle menetluskulude avalduse kättetoimetamise ajal eeldada, et kohus kontrollib taotleja menetluskulude põhjendatust iseseisvalt. Kohus ei hoiatanud kostjat, et ei hakka vastuväidete puudumisel ise põhjendatust kontrollima. Riigikohus on korduvalt leidnud, et poolele peab menetluskulude suurus olema ettenähtav, mistõttu tuleb lähtuda hagi esitamise ajal kehtinud piirmääradest. Isegi kui kohaldada alates
2. jaanuarist 2013 kehtivat redaktsiooni, on ringkonnakohus seda ebaõigesti tõlgendanud. Kostja on seisukohal, et „selgelt põhjendamatu" all

§ 175

lg 1 tähenduses tuleb mõista ka ülepaisutatud kulusid ning kulusid, mis pole tekkinud kostja tõttu. Praegu on sellised kulud kostjalt välja mõistetud vähemalt 4900 euro ulatuses.

1. Hageja leiab seisukohas määruskaebuse kohta, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb

§ 701

lg 3 viimase lause alusel tühistada ja asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. 13. Kolleegium lahendab kõigepealt küsimuse, kas praegusel juhul tuli menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda

§ 175alates 1.

jaanuarist 2013 kehtivast redaktsioonist või hagi esitamise ajal kehtinud redaktsioonist. 14. Riigikohus on asunud korduvalt seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel

§ 175

lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruse kohaselt tuleb arvestada ka sellega, milliseid kulutusi sai menetlusosaline ette näha. Seega tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel aluseks võtta need sätted, mis kehtisid hagi esitamise ajal, vt nt

1. oktoobril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-87-09 tehtud määruse p-d 14 ja
2. Kolleegium jääb varasemate seisukohtade juurde ka praeguses asjas. Hagi esitati praeguses tsiviilasjas
3. novembril 2010, mil

§ 175

lg 1 esimene lause kehtis järgmises redaktsioonis: „Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses." Seega oli kohtul selle redaktsiooni kohaselt kohustus kontrollida menetluskulude kindlaksmääramise avaldust ka omal algatusel ja menetlusosalised said seda ette näha. Maakohus on selle põhimõtte vastu eksinud ja kohaldanud alates 1. jaanuarist 2013 kehtivat

§ 175redaktsiooni.

Ringkonnakohus ei ole maakohtu viga parandanud. Selle eksimuse tõttu tuleb kohtumäärused tühistada ja saata asi hageja põhjendatud ning vajalike menetluskulude kindlaksmääramiseks maakohtule. Senises menetluses ei ole hageja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust

§ 175lg 1 varasema redaktsiooni järgi nõutavas ulatuses kontrollitud.

Kolleegium märgib täiendavalt, et vaidluse

§ 175

uue redaktsiooni kohaldamise kohta on suuresti põhjustanud maakohtu tegevusetus hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lahendamisel. Hageja esitas avalduse 30. juulil 2012 (IV kd, tl 70).

§ 176

lg 1 esimese lause kohaselt toimetab kohus menetluskulude kindlaksmääramise avalduse viivitamata vastaspoolele kätte. Maakohus on aga alles

1. novembril 2012 saatnud hageja e-kirja koos manuses oleva avaldusega edasi kostjale (IV kd, tl 89), samuti e-kirjaga. Toimikust ei nähtu muid vahepealseid toiminguid (nt puuduste kõrvaldamise määrus vms).
2. Kolleegium peab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks märkida alates
3. jaanuarist 2013 kehtiva

§ 175

lg 1 kohta järgmist.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi ei ole kohtul kohustust kontrollida menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust, kui vastaspool menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle ja lepingulise esindaja kulud ei ole suuremad

§ 175lg 4 alusel kehtestatud piirmäärast.

Sellest lausest teeb erandi

§ 175

lg 1 teine lause, mille kohaselt, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka kulude vajalikkust ja põhjendatust.

§ 175

lg-t 1 muutva eelnõu seletuskirjas on

§ 175

lg 1 muutmise vajadust põhjendatud eesmärgiga lahendada menetluskulude kindlaksmääramine mõistliku aja jooksul, eriti olukorras, kus pooled selle üle ei vaidle. Vt http://www.riigikogu.ee/?op=ems&page=eelnou&eid=66ff74e2-679c4088-9d57-f404ba313b4a& Kolleegium möönab eesmärgi põhjendatust, kuid näeb

§ 175

lg 1 rakendamisel mitut probleemi, eelkõige juhtudel, mil avaldusele vastuväidet ei esitata. Esmalt viitab kolleegium Riigikohtu 9. novembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-112-09 tehtud määruse p-le 18, milles leiti, et menetluskulude väljamõistmine toimub põhimõtteliselt samadel alustel kahjuhüvitise väljamõistmisega võlaõigusseaduse järgi. Seega toimub menetluskulude kindlaksmääramise menetluses sisuliselt kahju hüvitamise nõude maksmapanek, kuigi selleks

-s eraldi ettenähtud menetluslikus korras. Kolleegium leiab, et

§ 175

lg 1 tõlgendamisel tuleb seetõttu (menetluskulude kindlaksmääramine kui kahju hüvitamise menetlus) arvestada mh

§ 231lg-tega 2 ja 4, mis reguleerivad asjaolude omaksvõttu.

Omaksvõtt

§ 231

lg 2 järgi tähendab faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse.

§ 231lg 4 kohaselt omaksvõttu eeldatakse.

Riigikohus on olnud seisukohal, et

§ 231

lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks

§ 392

lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 11). Eeltoodu kehtib ka menetluskulude kindlaksmääramise menetluses, vt ka määruse p 16 eeldatava omaksvõtu olukorra kohta. Seega võimaldab

§ 175

lg 1 esimene lause jätta menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse kontrollimata vaid siis, kui avaldus on omaks võetud. Omaksvõtuga sai arvestada ka

§ 175lg 1 varasema redaktsiooni korral.

Nimetatud tõlgendust toetab ka asjaolu, et Vabariigi Valitsuse

1. septembri
2. a määruses nr 137 (lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad) on menetluskulude väljamõistmiseks sõltuvalt hagihinna suurusest kehtestatud suured vahemikud. Nt võib selle määruse § 1 kohaselt 32 000 euro suuruse hagihinna korral menetlusosaliselt väljamõistetav menetluskulu olla vahemikus 0 kuni 10 230 eurot, 64 000 euro suuruse hagihinna korral 0 kuni 17 300 eurot. Kolleegium märgib täiendavalt, et nii suured piirmäärade vahemikud raskendavad kohtutel diskretsiooniotsuse tegemist menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kohta ega võimalda menetlusosalistel hinnata tsiviilkohtumenetluse kulukust.
3. Kolleegium selgitab, et kokkuvõttes tähendavad eespoolsed seisukohad menetluskulude kindlaksmääramise menetluse kujundatuse kohta järgmist. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse saamisel toimetab kohus selle

§ 176

lg 1 järgi vastaspoolele kätte ja selgitab kaaskirjas mh avaldusele vastuväidete esitamata jätmise tagajärgi, mh seda, et vastuväidete esitamata jätmisel loetakse avalduse väited omaksvõetuks ja kohus võib piirduda üksnes selle kontrollimisega, et esindaja kulud ei ole suuremad Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäärast. Kui vastaspool esitab avaldusele vastuväite, kontrollib kohus kulude põhjendatust ja vajalikkust. 17. Kolleegium peab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks märkida ka seda, et

§ 662

lg-l 3 ei põhine ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise taotlusele vastuväite esitamata jätmisel ei ole võimalik seda kohtule esitada esimest korda apellatsioonimenetluses. 18.

§ 178

lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid. 19. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull