RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON MÄÄRUS 3-4-1-29-13 15. oktoober 2013 Eesistuj

) § 1251 lg 2 on asjassepuutuv säte, sest ilma selleta ei saa kohtujurist menetluskulude kindlaksmääramise asja lahendada. Kohtute seadus on vastuolus põhiseaduse (PS) §ga 146, kuna õigust saab mõista üksnes kohtunik. PS §-dest 78, 146, 147 ja 153 tuleneb, et õigust saab mõista vaid selline kohus, mis koosneb eluks ajaks ametisse nimetatud kohtunikest, kelle nimetab ametisse Vabariigi President, kelle ametist vabastamise alused ja korra sätestab seadus, keda saab ametist tagandada üksnes kohtuotsusega, keda saab kriminaalvastutusele võtta üksnes Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul ning kelle suhtes on seadusega kehtestatud erilised sõltumatuse tagatised ja õiguslik seisnud. Kohtujurist nimetatud tingimustele ei vasta. Põhiseadus tagab igaühele, et tema tahtest sõltumatuid, siduvaid, isiku vara või elusaatust puudutavaid otsustusi tohib teha ainult kohtunik. Menetluskulude kindlaksmääramist tuleb käsitada õigusemõistmisena, sest lahend tehakse isiku suhtes, tema tahtest sõltumatult ja see on talle siduv. Õigusemõistmise üleandmist kohtunikelt ametnikele ei õigusta riigieelarve vahendite kokkuhoidmise vajadus, seaduses sätestatud kohtujuristide palga miinimummäär, määruskaebuse esitamise võimalus ega asjaolu, et kunagi on Eestis või teistes riikides mingeid ülesandeid ametnikele üle antud. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Riigikogu põhiseaduskomisjon 8.

§ 1251lg 2 ei ole vastuolus PS §-ga 146.

Samale seisukohale asus ka õiguskomisjon. Õigusemõistmine põhiseaduse tähenduses kujutab endast seadusega kohtu ainupädevusse antud asjade sisulist lahendamist ning kohtulahendite seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollimist kõrgemas kohtuastmes. Kuigi kohtunik on õigusemõistja, ei välista see, et õigusemõistmisega seotud või sellega sarnast ülesannet täidab ka isik, kellele seadus sellise pädevuse ette näeb. Vaidlusalune säte üksnes võrdsustab kohtujuristi pädevuse kohtunikuabi või muu kohtuametniku pädevusega. Menetluskulude kindlaksmääramine on tehniline protseduur. Selle määruse peale saab esitada määruskaebuse. Õiguskantsler 9.

§ 1251lg 2 ei ole vastuolus PS §-dega 146 ja 147.

Samas, kui kehtivas õiguses puuduvad kohtujuristi taandamise alused ja kord, on kohtujuristile menetluskulude kindlaksmääramise määruse tegemise pädevuse andmine vastuolus PS §-de 13, 14 ja 15 koostoimest tuleneva isiku põhiõigusega tõhusale õiguskaitsele. 10.

§ 1251

lg 2 on asjassepuutuv üksnes osas, milles see annab kohtujuristile pädevuse teha menetluskulude kindlaksmääramise määruse (arvestades ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lõikega 8). 11.

§ 1251lg 2 on formaalselt põhiseaduspärane.

12. Kontrollida tuleb, kas

§ 1251

lg 2 on kooskõlas PS §-de 13, 14 ja 15 koostoimest tuleneva isiku põhiõigusega tõhusale õiguskaitsele.

1. PS § 146 ei saa tõlgendada selliselt, et see välistaks täielikult õigusemõistmise funktsiooni kandmise väljaspool põhiseaduse nõuetele vastavat kohtusüsteemi. Vastasel juhul oleks välistatud vaidluste lahendamine kohtusüsteemivälistes institutsioonides (nt riigihangete vaidlustuskomisjon) ning väärtegude kohtuväline menetlemine.
2. Kohtujuristile menetluskulude kindlaksmääramise määruse tegemise pädevuse andmise põhiseaduspärasuse hindamisel tuleks kõigepealt lahendada küsimus, kas tegemist on üldse õigusemõistmisega materiaalses mõttes. Võimalik ei ole esitada õigusemõistmise sellist definitsiooni, mis võimaldaks kahtluseta paigutada kõik sisuliselt ja/või funktsionaalselt õigusemõistmisele sarnanevad tegevused ühele või teisele poole õigusemõistmise joont. Menetluskulude kindlaksmääramine on tsiviilasi ja see on tihedalt seotud põhivaidluse lahendamisega. Kulude kindlaksmääramine moodustab osa tsiviilasja õiglasest lahendusest. Menetluskulude kindlaksmääramine on üldiselt formaliseeritud menetlus ja see toetub faktidele. Üldjuhul ei toimu selles menetluses klassikalises mõttes võistlevat vaidluse lahendamist. Seetõttu võiks menetluskulude kindlaksmääramise menetluse vähemalt vaidluse tekkimiseni paigutada väljapoole õigusemõistmist (materiaalses mõttes). Kohtujurist peab langetama ka kaalutlusotsuseid, sh lahendama keerulisi õigusküsimusi ning sealjuures ei ole kohtujuristil võimalust asja kohtunikule üle anda. Menetluses poolte vahel tekkinud vaidlus tuleb lahendada kohtujuristil. Kohtujurist teostab kaalutlusõigust, kas nõuda menetluskulude täpsustamist (ning anda selleks tähtaja) või kohustada esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Ta peab kontrollima lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, ning hindama asja keerukust või esindaja vahetamise vajadust, kui taotletakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutuste hüvitamist. Seetõttu on tegemist keeruliste õigusküsimuste lahendamisega. Eelmainitud küsimuste kohta seisukoha võtmine ei vaja otseselt siseveendumuse kujundamist, kummal poolel on õigus, vaid hinnata tuleb menetluskulude vastavust kohtulahendile ja tõendatust ning kohtuasja keerukust.
3. Kohtunike töökoormuse vähendamine teenib kohtusse pöördujate huve, kuna võib tõhustada õigusemõistmise kvaliteeti ning tagada menetluse toimumine mõistliku aja jooksul. Kohtukulude kindlaksmääramise menetluse osas on tulemus hoopis vastupidine. Õigusemõistmise üldise kvaliteedi tõstmiseks ja mõistliku aja põhimõtte paremaks tagamiseks on võimalik täita olemasolevad kohtunikukohad või vajadusel luua uusi. Siinkohal tuleb arvestada ka isikul tekkivat ootust, et kui tema asi on juba kohtusse jõudnud, siis teeb kohtunik kõik otsused, mis on käsitatavad teda puudutava küsimuse lahendusena.
4. Selge ei ole see, kas kohtujurist saab käivitada konkreetse normikontrolli menetluse.
5. Kohtujuristile menetluskulude kindlaksmääramise pädevuse andmine ei ole vastuolu PS §-dega 146 ja 147, kuna menetluskulude kindlaksmääramise määrus on määruskaebe korras vaidlustatav, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. Kui kohtujurist ise määruskaebust täielikult ei rahulda, siis vaatab maakohtunik määruskaebuse läbi. Eelviidatud lähenemine kätkeb mitmeid ohte, kuna võib viia selleni, et kohtujuristidele antakse üle kõik kohtunike täidetavad ülesanded. Seetõttu võib järeldus kohtujuristi teiste pädevuste põhiseaduspärasuse osas olla erinev.
6. Kohtujuristid ei läbi spetsiifilist ettevalmistusteenistust ega soorita eksamit, sh ei kontrollita kohtujuristi kandidaadiks taotlejate usaldusväärsust. Neile ei laiene

§-s 49 toodud kohtuniku ametikitsendused, keeld nimetada ametisse

§ 47

lõikes 2 nimetatud isikut ega isikut, kes on kohtuniku ametist vabastatud

§ 99lõike 1 punkti 3 alusel.

Nende ametisse nimetamisel ei osale kollegiaalne organ, nad ei anna kohtunikuabiga samasugust ametivannet ning neile kohaldatakse kuuekuulist katseaega. Neile ei laiene kohtute seaduse §-dega 122 ja 123 kohtunikuabidele antud sotsiaalsed tagatised: lisatasud ja koondamishüvitis (kuue kuu ametipalk). Seadus ei sisalda regulatsiooni nendele kohtuasjade jagamise osas. Neile ei laiene ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus kohtunikuabi pädevusele karistusseadustikus seatud ettenähtud piirangud vastutus. ning taandamist puudutav regulatsioon Ainsate positiivsete erinevustena ega kohtunikuabi institutsiooniga võrreldes tuleb personaalse sõltumatuse tagamise osas välja tuua, et seadus ei anna kohtujuristi palga määramist täidesaatva võimu pädevusse ning kohtujuristi ei nimeta ametisse täidesaatva võimu esindaja, vaid kohtu esimees. See tähendab ühtlasi, et ka distsiplinaarvõim ei kuulu täidesaatva võimu esindajale. Samas puudub õiguskantsleri pädevus algatada distsiplinaar​menetlus kohtujuristi vastu. Samuti tekib küsimus, kas kohtujurist peaks vastutama kohtulahendi tegemisel riigivastutuse seaduse alusel.

1. Kui puuduvad kohtujuristi taandamise alused ja kord, siis on kohtujuristile menetluskulude kindlaksmääramise määruse tegemise pädevuse andmine vastuolus PS §-de 13, 14 ja 15 koostoimest tuleneva isiku põhiõigusega tõhusale õiguskaitsele (ka kõiki teisi eespool väljatoodud puudusi kõrvale jättes). Justiitsminister
2. Vaidlusalune säte on kooskõlas PS §-ga
4. Vaidlusalune säte on asjassepuutuv, sest ilma selleta ei oleks kohtujuristil pädevust menetluskulusid kindlaks määrata.
5. Vaidlusalune säte on formaalselt põhiseaduspärane.
6. Õigusemõistmine on kohtunike ülesanne ja teistele kohtus töötavatele ametnikele ei tohiks iseseisvaks täitmiseks anda üle ülesandeid, mida sisuliselt peaksid täitma kohtunikud.
7. Kohtunikuabi pädevus teha menetluskulude kindlaksmääramise määrus sisaldus juba
8. jaanuaril 2006 jõustunud TsMS-is ning seda ei ole kohtupraktikas kuni praeguseni põhiseadusvastaseks tunnistatud. Seega saab eeldada, et juba alates
9. aastast kehtiv TsMS § 174 lg 8 regulatsioon on põhiseaduspärane. Kui TsMS § 174 lg 8 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse teha kohtunikuabi, kes

-i kohaselt ei ole kohtunik, ei esine põhjuseid, miks seda ei võiks teha kohtujurist.

1. Menetluskulude kindlaksmääramise määruse tegemine on pigem sellist laadi toiming, mis ei peaks kuuluma kohtunikuprivileegi alla, ning on oma olemuselt mittekohtunikust isikule delegeeritav ülesanne. Kui põhimenetluses on kulude jaotuse otsustanud kohtunik, siis menetlusökonoomia huvides on otstarbekam delegeerida täpsem menetluskulude kindlaks​määramine kohtunikku abistavatele kohtuteenistujatele. Menetluskulude kindlaksmääramine ei peaks kuuluma kohtunikuprivileegi alla, kuna juba saabunud õigusrahu selle tegemisel ei kahjustata. Menetluskulude põhimõtteline jagunemine otsustatakse põhimenetluse lahendis ning edasi määratakse menetluskulud üksnes kindlaks. Pärast sisulise vaidluse lahendamist toimuv menetluskulude kindlaksmääramine on eraldiseisev toiming, mille sisuks on üksnes menetlusele kulutatud ressursside kompenseerimine.
2. Kohtueelsete õigusemõistmise volitustega organite loomist õigustab eesmärk vältida ja vähendada kohtute koormust ja kiirendada vaidluste lahendamist (vt Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus CM/Rec

§ 47

lg 1 p-des 1–3 sätestatud nõuetele, seaduses on sätestatud tema palga alam- ja ülemmäär. Alusetu on arvata, et kohtujuristi vastu alustataks seadusvastast distsiplinaarmenetlust ning see on kohtus vaidlustatav. Lisatasu maksmine on seaduses selgelt piiritletud. Ette on valmistatud eelnõu, millega täiendatakse TsMS-i kohtujuristi taandamise sätetega. OÜ Vanalinna Reisid

1. Vaidlusalune säte on põhiseadusega vastuolus, kuna kohtujurist ei ole erapooletu ega sõltumatu ning tal ei ole kohtunike garantiisid. PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED
2. Kohtute seaduse (RT I 2002, 64, 390; RT I, 29.12.2012, 2) § 1251 lõige 2:
3. „