RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-103-13 Määruse kuupäev Tartu, 16. oktoober 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu Kohtuasi Galina

tja Diana Nikoforova

tja Nataliya Poznanskaya

tja Tatjana Talja Asja läbivaatamise kuupäev

1. september
2. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. aprilli
5. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-10991 ja Harju Maakohtu
6. märtsi
7. a määrus samas tsiviilasjas. Saata asi samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
8. Määruskaebus rahuldada.
9. Tagastada Galina Zjukina määruskaebuselt
10. aprillil 2013 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot Galina Zjukina kontole nr 1101608494 (Swedbank AS). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Galina Zjukina (hageja) esitas
12. märtsil 2013 hagi Diana Nikoforova (

tja I), Nataliya Poznanskaya (

tja II) ja Tatjana Talja (

tja III) vastu kahju hüvitamiseks. Pooled on Tallinnas Kiive 6 asuva elamu (edaspidi elamu) korteriomanikud. 7. detsembril 2010 kukkusid elamu juures hoovis hageja sõiduauto Audi (reg nr 246 AUO) (edaspidi sõiduauto) peale katuselt jäätükid, mis tekitasid sõiduautole vigastusi, ning selle tõttu tekkis hagejale kahju 2457 eurot 43 senti (sõiduauto kordategemise kulud). Hageja leiab, et

tjad vastutavad ehitise omanikena võlaõigusseaduse (VÕS) § 1059 alusel kahju tekitamise eest solidaarselt.

1. Harju Maakohus keeldus
2. märtsi
3. a määrusega hagi menetlusse võtmast ja määras, et pärast määruse jõustumist tuleb hagi hagejale tagastada. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Maakohtu määruse kohaselt nähtub kohtuinfosüsteemist, et tsiviilasjas nr 2-11-48050 on Harju Maakohus jätnud
4. aprillil 2012 rahuldamata hageja hagi

tjate vastu, mis tulenes asjaolust, et

1. detsembril 2010 kukkusid elamu sisehoovis hageja sõiduauto peale jäätükid, mis tekitasid sõiduautole vigastusi, ning selle tõttu kannatas hageja kahju 2457 eurot 43 senti. Harju Maakohtu
2. aprilli
3. a otsus on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu
4. jaanuari
5. a otsusega. Seega on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel, mistõttu tuleb, juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 pst 4, keelduda asja menetlusse võtmisest. Maakohus märkis lisaks, et tegemist on perspektiivitu hagiga. Tulenevalt VÕS §-st 1059 vastutab ehitisealuse maa omanik või isik, kellel on muu asjaõigus, mille alusel ehitis on püstitatud, ehitise kokkuvarisemise tõttu, ehitiselt selle osade, jääpurikate või muu sellise eraldumise ja allalangemise tõttu tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus. Tsiviilasjas nr 2-11-48050 on juba tuvastatud, et

tjad (KÜ Kiive 6 juhatuse liikmed) on juhatuse koosolekul

1. oktoobril 2010 vastu võtnud otsuse, et tellitakse firma katuse lumest puhastamiseks ning esimese trepikoja vasakule poole moodustatakse lumehang kui takistus ning pannakse üles hoiatuse teated. Katuselt lume koristamine oli tellitud enne
2. detsembrit 2010 ning lumekoristus pidi toimuma
3. detsembril 2010 kell 10.00 kuni 12.
4. Juhatus tegutses vajaliku hoolsusega ning juhatus oli vastu võtnud otsused, mis kõik olid suunatud sellele, et hoida ära võimalik kahju tekkimine. Samuti on tõendatud, et trepikoja siseuksele pandi enne
5. detsembrit 2010 teade, et maja juurde parkimine on ohtlik. Üles pandud teate sisu oli: „Lugupeetud maja elanikud! Seoses ilmaoludega on katus lõpetamata. Sisenedes majja ja väljudes majast vaadake katuse peale, et Teie peale ei kukuks lumi ja ärge jätke autosid maja lähedale." Kuna vaidlusaluse sõiduauto parkis elamu juurde Konstantin Zjukin, kes ise ka selles majas elab, siis pidi ta olema nimetatud informatsioonist teadlik. Tunnistaja Niina Tretjakova ütluste kohaselt täideti juhatuse otsust ka selles osas, et kojamees lükkas spetsiaalselt lume maja äärde, et seal ei oleks võimalik autosid parkida, kuid K. Zjukin lükkas ise selle lume sealt ära. Seega on tsiviilasjas juba tõendatud, et kannatanule põhjustas kahju kannatanu enda tegevus. Ringkonnakohus on ka oma
6. jaanuari
7. a otsuses tsiviilasjas nr 2-11-48050 märkinud, et hageja ei ole mitte kolmas isik, vaid ehitise kaasomanik ja korteriühistu liige ning hageja ja korteriühistu liikmete omavahelistes suhetes ei kehti riskivastutus. Seega leiab kohus, et hagi menetlusse võtmisest tuleb keelduda ka TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel.
8. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määrus tühistada. Hageja leidis, et esitatud hagil on teine hagi alus. Tsiviilasjas nr 2-11-48050 olid

tjad korteriühistu Kiive 6 ja selle juhatuse liikmed. Praegusel juhul on

tjad elamu korteriomanikud. Hageja valis vastutavateks isikuteks elamu teiste korteriomanike seast

tjad, kuna solidaarvõlgnike puhul võib võlausaldaja valida, millise võlgniku vastu ta nõude esitab. VÕS § 1059 sätestab, et ehitisealuse maa omanik või isik, kellel on muu asjaõigus, mille alusel ehitis on püstitatud, vastutab ehitise kokkuvarisemise tõttu selle osade, jääpurikate või muu sellise eraldumise ja allalangemise tõttu tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus. Hageja leiab, et

tjad vastutavad kahju ühiste tekitajatena solidaarselt.

1. Harju Maakohus ei rahuldanud hageja määruskaebust ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. aprilli
4. a määrusega maakohtu määruse lõppjärelduses muutmata ringkonnakohtu määruses toodud põhjendustel. Määruskaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et tegemist on samal alusel esitatud hagiga, mille kohta on juba jõustunud kohtuotsus. Tsiviilasjas nr 2-11-48050 oli hagi aluseks asjaolu, et

tjad rikkusid süüliselt korteriühistu juhatuse liikme kohustusi ja põhjustasid sellega hagejale kahju. Praegune hagi on esitatud aga

tjate kui ehitise omanike vastu riskivastutuse alusel. Samuti ei ole praeguse hagi seisukohalt tähtsust teises menetluses tuvastatud asjaolul, et

tjad korteriühistu juhatuse liikmetena tegutsesid vajaliku hoolsusega. Küll on aga maakohtul õigus selles, et hagi on perspektiivitu ja seda põhjusel, et VÕS §-s 1059 sätestatud riskivastutus ei kehti juhul, kui ehitisega seotud kahju põhjustatakse ehitise omanikule. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-27-07 tehtud otsuses asunud seisukohale, et hea usu põhimõttest tulenevalt ei ole suurema ohu allika valitseja vastutust ettenägevate sätete eesmärgiks suurema ohu allika valitseja enda kaitsmine suurema ohu allikaga seotud tüüpilise riski realiseerumise tagajärgede eest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu ja maakohtu määrus tühistada ning kohustada maakohut algatama asjas menetlust. Menetluskulud palub hageja jätta

tjate kanda. Hageja leiab, et kohtud on vääralt kohaldanud VÕS § 1059 ning rikkunud TsMS § 371 lg 2 p 2. Hageja nõustub, et riskivastutuse rakendamise kohalt võib õiguslikult vaieldav olla juhtum, kus ehitisega seotud kahju on põhjustatud ühele kaasomanikest (nt suure eluhoone ühe korteriomandi omanikule); samas ei saa see olla aluseks hagi tagastamisele seda sisuliselt läbi vaatamata ning jätta kahju kannatanud isik ilma kõigist kohtulikest kaitsevahenditest. Millised olid kahju tekitamise täpsed asjaolud, kas ja kuidas need seostuvad hageja omandisuhtega ning kes kannab tekitatud kahju eest vastutust, selgub asja seaduse alusel toimuva kohtuliku arutamise tulemusena. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07 tehtud lahendis selgitanud, et riskivastutusega kaitstakse eelkõige neid isikuid, kelle suhtes suurema ohu allika valdaja peab üles näitama hoolsuskohustust. Selline sõnastus ei välista iseenesest ka muude kahjustatud isikute nõudeid ning õige ei ole väita ilma asja sisuliselt arutamata, et hageja polnud isikuks, kes oli kaitstud VÕS § 1059 regulatsiooniga, ning hagi on seetõttu perspektiivitu. Hageja nõude lahendamisel pole oluline mitte niivõrd tema staatus (ühe korteriomandi omanik ehitises), kuivõrd esmajoones asjaolud, kuidas ja mille tulemusel sissenõutav kahju tekitati. Jätta kahjukannataja omandisuhtest tulenevalt ilma kohtusse pöördumise õigusest ning põhjendada seda pelgalt hea usu põhimõttega ei põhine kahju tekitamise tegelikel tehioludel ega välista hagejale tekkinud kahju hüvitamist. TsMS § 371 lg 2 p 2 tuleb kohaldada vaid erandlikel asjaoludel ning kohtu kõrgendatud põhjendamiskohustust järgides. See säte ei keela hagiavaldust menetlusse võtmast, kuigi annab selleks osas olukordades kohtu jaoks võimaluse. Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, millele ringkonnakohus menetlemisest keeldumise alusena viitas, põhines kahju tekitamise faktis tunduvalt teiselaadsetel asjaoludel ning seetõttu ei ole sealtoodu hageja nõude menetlemisest keeldumise vaieldamatuks aluseks. 7.

tjad vaidlesid määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada. Asi tuleb saata maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
2. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei ole tegemist hagiga, mille rahuldamine oleks õiguslikult võimatu. Iseenesest on õige ringkonnakohtu järeldus, et VÕS §-s 1059 sätestatud riskivastutuse sätted ei kohaldu juhul, kui kahju põhjustatakse ehitise omanikule. Riigikohus on riskivastutuse kohta selgitanud, et isikud, kes osalevad suurema ohu allika valitsemises, võtavad suurema ohu allika ajutiselt oma valitsemise alla või saavad suurema ohu allika valitsemisest kasu, ei ole hea usu põhimõttest tulenevalt õigustatud nõudma suurema ohu allika valitsejalt suurema ohu allika poolt neile tekitatud kahju hüvitamist riskivastutuse sätete alusel (vt Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 12). Kuna hagist nähtuvalt on hageja korteriomandi omanikuna sama elamu omanik, siis ei ole hagi rahuldamine VÕS § 1059 alusel õiguslikult võimalik.
5. Samas ei tähenda asjaolu, et VÕS § 1059 praegusel juhul ei kohaldu, seda, et hagi on õiguslikult perspektiivitu. Hageja on hagiavalduses esile toonud asjaolu, et maja katuselt kukkunud jäätükk tekitas talle varalist kahju, mille eest ta soovib saada hüvitist

tjatelt kui teistelt korteriomanikelt. Hagis esitatud asjaolude järgi võiks tulla kõne alla korteriomaniku vastutus teise korteriomaniku vastu tulenevalt korteriomanikevahelisest võlasuhtest. Korteriomaniku õigusi ja kohustusi korteriomandi esemeks oleva korteriomandi reaalosa ja kaasomandi kasutamisel reguleerivad korteriomandiseaduse (

) §-d 10 ja 11.

§ 10

lg 2 kohaselt on korteriomanikul õigus kasutada kaasomandi eset selle otstarbe kohaselt.

§ 11

lg 1 p 1 järgi on korteriomanik kohustatud hoidma korteriomandi reaalosa korras ning seda ja kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud.

§ 11

lg 3 esimene lause sätestab, et korteriomanik ei vastuta oma kohustuste rikkumise eest, kui ta tõendab, et rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist korteriomanikult oodata.

§ 11

lg 3 teine lause sätestab, et kui takistav asjaolu on ajutine, on kohustuse rikkumine vabandatav üksnes aja vältel, mil asjaolu takistas kohustuse täitmist.

§ 11

lg 1 p-s 1 sätestatuga sarnane põhimõte sisaldub asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 kolmandas lõikes, mille kohaselt on kaasomanikul õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takista teiste kaasomanike kaaskasutust. AÕS § 72 viiendas lõikes sätestatakse, et kaasomanikul on õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks vastavalt kõigi kaasomanike huvidele ning et kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. Kolleegium on varem leidnud, et korteriomaniku kohustus hoiduda teistele korteriomanikele kahju tekitamisest on reguleeritud korteriomandiseaduse erisätetega ning ühe korteriomaniku poolt teisele korteriomanikule oma korteriomandi kasutamisega kahju tekitamisel ei kohaldata hüvitusnõude alusena

§ 11kõrval teisi sätteid, sh deliktiõiguse sätteid (vt Riigikohtu 13.

veebruari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-12, p 10). Kolleegium selgitab, et juhul, kui üks korteriomanik tekitab teisele kahju korteriomandi juurde kuuluvat mõttelist osa kasutades või hallates, on kahju hüvitamise üldsätteks VÕS § 115 lg 1.

§ 11

lg 3, mis sätestab korteriomaniku vastutusest vabastamise eeldused (vt eespool), on sama sisuga mis VÕS § 115 lg 1 puhul kohaldamisele kuuluv VÕS § 103 lg

2. Hageja ei ole oma hagis välistanud lisaks VÕS §-le 1059 muude õiguslike aluste kohaldamist. Kohtud on jätnud põhjendamatult tähelepanuta võimaluse, et hagiavalduses esitatud asjaolud võimaldavad hinnata hageja nõuet alternatiivsel õiguslikul alusel (VÕS § 115 lg 1) tulenevalt sellest, et

tjad rikkusid väidetavalt korteriomaniku kohustusi hageja kui teise korteriomaniku ees. Kolleegiumi arvates ei saa hagiavalduses esitatud asjaolude tõesuse korral väita, et hagi tuleks igal juhul jätta õiguse kohaldamise tagajärjel rahuldamata. Kohtul on hagi ebaselguse korral võimalik hagi TsMS § 3401 lg 1 järgi täpsustada. Seega ei olnud kohtutel alust jätta hagi menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi.

1. Menetluskulude jaotus tuleb TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt lahendada alama astme kohtus.
2. Tulenevalt TsMS § 140 lg-st 2 tasutakse määruskaebuselt kautsjonina 50 eurot. Hageja on tasunud määruskaebuse esitamisel kautsjonina 100 eurot ning esitanud taotluse, et talle tagastataks enam tasutud 50 eurot. TsMS § 149 lg 7 järgi tuleb enam tasutud kautsjon 50 eurot hagejale tagastada. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada määruskaebuse esitajale määruskaebuselt tasutud kautsjon. Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu