← Eesti

3-1-1-90-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-1-90-13

  1. oktoober 2013 Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Väärteoasi H. H. karistamises liiklusseaduse § 227 lg 2 ja § 227 lg 5 p 1 järgi Pärnu Maakohtu
  2. aprilli
  3. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-126735 H. H. kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk, kassatsioon Lääne prefektuur Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
  4. oktoober 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Pärnu Maakohtu
  6. aprilli
  7. a kohtuotsus H. H. karistamises liiklusseaduse § 227 lg 2 ja § 227 lg 5 p 1 järgi ja saata väärteoasi samale kohtule uueks arutamiseks.
  8. Rahuldada kaitsja kassatsioon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Lääne prefektuuri
  10. novembri
  11. a otsusega karistati H. H.-d LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 260 eurot. LS § 227 lg 5 p 1 alusel kohaldati tema suhtes lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kaheks kuuks.
  12. H. H. kaitsja vandeadvokaat I. Sirk esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, milles ta taotles lisakaristuse tühistamist KarS § 50 lg 2 alusel. Kaebuse kohaselt on menetlusalusel isikul tuvastatud liikumispuue ja töövõime kaotus 40% ulatuses. Aastal 2009 lõppes puude raskusastme määramise otsuse kehtivus, kuid menetlusalune isik ei taotlenud siis kohe uue otsuse tegemist, sest otsus ei parandanud tema elukvaliteeti. Kaebuse esitamise ajal oli puude määramise menetlus pooleli. H. H. elab Xxxxxxx, aga tema töökoht on Tallinnas, mistõttu ei saa ta sõita tööle autot kasutamata. Kaebuse lisana esitas kaitsja puude raskusastme määramise viimase otsuse kehtivusega kuni
  13. augustini 2009; ortopeed R. R. ja perearst R. L. tõendid ning X haigla Y kliiniku juhataja J. T. vastuse järelepärimisele.
  14. Kaebusele esitatud vastuses leidis kohtuväline menetleja, et otsuse tühistamine lisakaristuse kohaldamise osas on põhjendatud.
  15. Pärnu Maakohtu
  16. aprilli
  17. a otsusega kirjalikus menetluses jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata, põhjendades seda järgmiselt. Ei ole tõendatud, et isikul on liikumispuue KarS § 50 lg 2 tähenduses ja sellest tulenev mootorsõiduki kasutamise vajadus. Kuigi ei ole alust kahelda, et H. H.-l on kaebuses ja sellele lisatud arstitõendites märgitud tervisekahjustuste tõttu käimine raskendatud ning auto kasutamine hõlbustab oluliselt tema igapäevast elu, ei saa sellest järeldada, et auto kasutamine on tema jaoks vajalik suuremal määral, kui teiste inimeste jaoks, kes elavad samuti töökohast kaugel ja vajavad oma elu korraldamiseks autot. H. H.-d on kaheksa korda karistatud kiiruse ületamise eest rahatrahviga, kuid see ei ole mõjutanud teda oma käitumist muutma. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  18. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat I. Sirk, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist lisakaristuse mõistmise osas või asja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 5.1 Maakohus rikkus VTMS § 132 p-s 2 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt ei või kaebemenetluses menetlusaluse isiku olukorda raskendada. Kohtuväline menetleja nõustus oma vastuses lisakaristuse tühistamisega. Sellest võib järeldada, et kohtuväline menetleja ei oleks sellist karistust mõistnud, kui ta oleks teadnud kaebuses esitatud asjaolusid. Maakohus ei vaadanud asja läbi täies ulatuses ehk ab ovo. Kuigi kaebuses oli selgelt viidatud sellele, et puude määramise menetlus on pooleli ja esitati tõendeid liikumispuude kohta, jättis kohus need tähelepanuta. Maakohus pidanuks uurima välja, kas puude määramise otsus on tehtud, mitte nentima, et tõendeid ei ole. Kohus peab olema aktiivne ja selgitama välja, kas menetlusalusel isikul on liikumist takistav puue, mis välistab lisakaristuse kohaldamise KarS § 50 lg 2 tähenduses. Samuti kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, kui jättis KarS § 50 lg 2 kohaldamata, põhistades seda muu hulgas menetlusaluse isiku varasema karistatusega, mis ei ole selle sätte rakendamisel oluline. 5.2 Kassaator lisas kassatsioonile ka
  19. veebruari
  20. a puude tuvastamise otsuse ja liikumispuudega isiku parkimiskaardi. Ta märkis, et ei esitanud neid maakohtule, kuna kohtuväline menetleja toetas tema taotlust ja ta ei tajunud vajadust esitada täiendavaid tõendeid.
  21. Kassatsioonivastuses nõustub kohtuväline menetleja kassaatori taotlusega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  22. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus ei tohi kaebemenetluses tõepoolest raskendada menetlusaluse isiku olukorda võrreldes kohtuvälise menetleja otsusega, sh mõista isikule raskemat karistust, kui kohtuväline menetleja. Praeguses asjas siiski seda ei juhtunud, kuna maakohus jättis kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Ei ole küll välistatud, et kohtuväline menetleja vähendab kaebemenetluses väärteoprotokollis algselt kirjeldatud süüdistuse mahtu, loobudes menetlusalusele isikule osaliselt või täielikult ette heitmast talle süükspandud tegusid, mis tingib väärteomenetluse lõpetamise vastavas osas (vt nt Riigikohtu
  23. jaanuari
  24. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-94-07, p 8 ja
  25. septembri
  26. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-50-08, p 7). Sellega ei saa siiski võrdsustada olukorda, mil kohtuväline menetleja nõustub kohtumenetluses kaebaja taotlusega kergendada talle mõistetud karistust. Karistuse mõistmine on kohtumenetluses kohtu pädevuses ja seda piirab vaid VTMS § 132 p-st 2 tulenev keeld raskendada menetlusaluse isiku olukorda.
  27. Seoses H. H.-le LS § 227 lg 5 p 1 alusel mõistetud lisakaristuse sisulise põhjendatusega selgitab kolleegium järgmist.
  28. juuli
  29. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-37-08 andis Riigikohus juhiseid KarS § 50 lg 2 rakendamiseks. Selles otsuses nenditakse esmalt, et mootorsõiduki kasutamine seoses liikumispuudega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Riigikohus on juba varasemalt asunud seisukohale, et mootorsõiduki kasutamine peab seejuures olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  30. veebruari
  31. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07, p 7). KarS § 50 lg 2 eelduste tuvastamine peab aga toimuma järgmiselt. 8.1 Esmalt tuleb arvestada, et väärteoasja võib lahendada kirjalikus menetluses vaid juhul, kui kaebuse ja sellele lisatud materjalide põhjal on võimalik lahendada kõik VTMS §-s 133 nimetatud küsimused, sh kas karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (VTMS § 133 p 7). Kui isik esitab kaitseväite, mis seab kahtluse alla talle lisakaristuse kohaldamise võimalikkuse ja kahtluste kõrvaldamiseks on vaja koguda uusi tõendeid, siis tuleb nende uurimiseks korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel. Vajadusel võib kohus anda pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks. 8.2 Kohtul tuleb välja selgitada, kas isikul on tuvastatud liikumispuue kooskõlas asjakohaste õigusaktidega, milleks on puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (PISTS) ja selle alusel kehtestatud õigusaktid. PISTS § 22 lg 1 kohaselt tuvastab puude raskusastme ja lisakulud Sotsiaalkindlustusamet, kaasates ekspertarste. Ekspertarste kaasatakse riikliku pensionikindlustuse seaduse § 16 kohaselt. 8.3 Seejärel peab kohus tuvastama, kas isiku jaoks on liikumispuudest tingitult hädavajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muu hulgas menetlusaluse isiku puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravi- või rehabilitatsiooniasutuses, samuti isiku töö ning õpingute asukohast. Kohus peab hindama ka isikule kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust. Selleks on võimalik kasutada kõiki väärteomenetluses lubatud tõendeid. Seejuures kehtib VTMS § 31 lg 1 ja KrMS § 61 kohaselt ka väärteomenetluses tõendite vaba hindamise põhimõte.
  32. Käesolevas väärteoasjas asus kohus kirjalikus menetluses seisukohale, et H. H. liikumispuue ei ole tõendatud. Samas nähtus maakohtule esitatud kaebusest, et isiku suhtes on varasemalt tehtud puude määramise otsus (kehtivusega kuni
  33. augustini 2009) ja menetlus uue puude määramise otsuse tegemiseks on pooleli. Kolleegium leiab, et KarS § 50 lg 2 kohaldamisel ei olegi määrav see, kas puue oli olemas teo toimepanemise päeval. Oluline on eeskätt see, kas vastav eeldus on olemas karistuse mõistmise ja kaebemenetluse ajal. Vajadusel, näiteks kui puude määramise menetlus kestab, võib lükata väärteoasja arutamise edasi. Käesolevas asjas jättis aga kohus karistuse mõistmiseks olulise asjaolu välja selgitamata. Sellest tulenevalt ei tuvastanud kohus ka seda, kas isiku elukorraldus koostoimes liikumispuudega eeldab sõiduki kasutamist või mitte, piirdudes üldsõnalise tõdemusega, et tema olukord ei ole raskem, kui teistel töökohast kaugel elavatel isikutel. Lisakaristuse kohaldamata jätmise tingimuseks ei sea KarS § 50 lg 2 varasemate karistuste puudumist, mistõttu ei ole õiguslikult tähtsust asjaolul, kas menetlusalust isikut on varasemalt liiklusalaste rikkumise eest karistatud.
  34. Seega leiab kolleegium, et maakohus rikkus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna kohus ei kõrvaldanud lisakaristuse mõistmisel kahtlust oluliste asjaolude esinemise osas, s.t kas isikul on liikumispuue KarS § 50 lg 2 tähenduses ja kas see tingib vältimatult sõiduki kasutamist.
  35. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 2 tühistab kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt, s.o menetlusalusele isikule mõistetud lisakaristuse osas, ja saadab väärteoasja selles osas samale kohtule uueks arutamiseks. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.