3-2-1-96-13

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-96-13 Otsuse kuupäev Tartu, 23. oktoober 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik Kohtuasi Raul Markuse hagi Kalev Sildva vastu aktsiate omandiõiguse tunnustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-17469 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kalev Sildva ja OÜ KETAL VÕRU ühine kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 447 eurot 38 senti Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja Raul Markus, esindaja vandeadvokaat Anto Kasak Kostja Kalev Sildva, esindaja vandeadvokaat Kenno Vilippus Kolmas isik kostja poolel OÜ KETAL VÕRU (registrikood 10769150), esindaja vandeadvokaat Andres Vinkel Asja läbivaatamise kuupäev 23. september 2013. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta kassatsioonkaebus OÜ KETAL VÕRU osas läbi vaatamata.

2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-17469 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4.Menetluskulud Riigikohtus jätta menetlusosaliste endi kanda.

5.Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjonist 100 (ükssada) eurot Advokaadibüroo Vilippus Polman Partnerid OÜ-le (konto nr 17001440351, Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal) ja 100 (ükssada) eurot Advokaadibüroo Narlex OÜ-le (konto nr 332160920002, Danske Bank A/S Eesti filiaal).

6.Jätta toimikusse võtmata Raul Markuse esitatud tõend – müügilepingu ärakiri.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Raul Markus (hageja) esitas 13. aprillil 2004 Tallinna Linnakohtule hagi Juhannes-Ervi Sildva (J. Sildva) vastu. Hageja palus tunnustada enda omandiõigust kahele Aktsiaseltsi Kagu-Eesti Turvas (KET) aktsiale, mis on Eesti Väärtpaberite Keskregistris (EVK) registreeritud J. Sildva nimele, ja kohustada EVK-d kandma nimetatud aktsiate omanikuna EVK-sse hageja.

16.aprillil 2004 tagas Tallinna Linnakohus hageja avalduse alusel hagi ja seadis EVK-s vaidlusalustele aktsiatele käsutamise keelamiseks keelumärke.

3.mail 2004 liitis Tallinna Linnakohus J. Sildva taotlusel asja ühte menetlusse hageja hagidega Alar Antsovi, Mait Juhansoni, Kadri Juhansoni ja Ossip Kuusi vastu. 10. juunil 2005 kaasas Tallinna Linnakohus liidetud menetlusse kolmanda isikuna kostjate poolel OÜ KETAL VÕRU (KV).

28.septembri 2005. a määrusega eraldas Tallinna Linnakohus J. Sildva surma tõttu 28. juunil 2004 hagi tema vastu uuesti iseseisvasse menetlusse ja peatas menetluse kuni õigusjärglase kindlakstegemiseni. 21. augusti 2006. a määrusega uuendas asja edasi menetlenud Harju Maakohus menetluse, peatades menetluse samal põhjusel 15. detsembril 2006 uuesti. 4. septembri 2008. a määrusega uuendas Harju Maakohus asja menetluse taas ja asendas kostja J. Sildva tema õigusjärglase Kalev Sildvaga (kostja).

17.novembril 2008 esitas KV taotluse lubada tal astuda menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. 21. novembril 2008 kaasas Harju Maakohus menetlusse KV iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel.

2.Hageja väitel sõlmis ta 16. jaanuaril 2001 J. Sildvaga aktsiate müügilepingu, mille järgi müüs J. Sildva hagejale kaks KET-i esitajaaktsiat. Müügilepingu esemeks olnud aktsiatähed andis J. Sildva hagejale üle 16. jaanuaril 2001, mistõttu sai hageja aktsiad müügilepingu sõlmimise päeval endale.

Pärast aktsiate registreerimist EVK-s sai hageja teada, et teda ei ole aktsionärina registrisse kantud ja aktsiate omanikuks on EVK järgi ikka veel J. Sildva. Seega on EVK kanne vale.

Hageja on saanud aktsiate omanikuks ka juhul, kui hageja ja J. Sildva sõlmisid aktsiate võõrandamise kokkuleppe pärast seda, kui J. Sildva oli need juba väidetavalt võõrandanud KV-le. Pooltel ei ole keelatud varem sõlmitud kokkuleppeid tagantjärele vormistada. Lisaks kuulus aktsiate nõudeõigus hagejale, kuna ta sõlmis müügilepingu J. Sildvaga enne, kui see sõlmis lepingu KV-ga. Sama kehtib, kui leping hagejaga sõlmiti pärast lepingut KV-ga, kuna KV osakapitali suurendamine on vaidlustatud ja võimalik, et langeb ära kostja alus aktsiate üleandmiseks KV-le.

Kui J. Sildva võõrandas hagejale aktsiad ajal, kui need kuulusid juba KV-le, on hageja omandanud aktsiad heauskselt asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg 1 alusel. Hageja ei teadnud ega pidanudki teadma, et J. Sildva on võõrandanud aktsiad KV-le. Isegi kui J. Sildva võõrandas aktsiad 2002. a juunis KV-le, sai ta oktoobris 2002 aktsiad tagasi ja võis need müüa hagejale. Kui kohus leiab, et aktsiate omandiõigus ei läinud 2001. a jaanuaris üle hagejale, tuleb aktsiad mõista välja KV-lt.

3.Kostja ei tunnistanud hagi ning palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. KV toetas kolmanda isikuna kostja seisukohti.

Kostja ja KV arvates ei ole hageja vaidlusaluseid aktsiaid omandanud. Hageja viidatud leping on allkirjastatud 2002. a detsembris. Müügilepingu järgi ostis hageja esitajaaktsiaid, mitte nimelisi aktsiaid ega nõudeõigust aktsiatele. Selle järgi olid lepingu esemeks esitajaaktsiad nimiväärtusega 3500 krooni, hagile lisatud aktsiatähe nimiväärtus on aga 2500 krooni. J. Sildva võõrandas aktsiad 20. juunil 2002 KV-le mitterahalise sissemaksena KV osa eest. Esitajaaktsia omandamine üksnes aktsiatähe üleandmisega ja omandamiskokkuleppeta ei ole võimalik. 2002. a detsembris aga ei olnud esitajaaktsiate omandi ülemineku kokkulepet enam võimalik sõlmida. Tagantjärele kuupäevaga lepingute sõlmimine ei ole lubatud, kui selle eesmärgiks on kahjustada kolmandate isikute õigusi.

Pealegi ei saanud lepingu pooled 2002. a detsembris kokku leppida, et aktsiad läksid hagejale üle 16. jaanuaril 2001, sest 2002. a detsembris ei tulenenud esitajaaktsiatest enam õigusi. Hageja ei saanud 2002. a detsembris omandada ka nõudeõigust aktsiatele. Hageja ei ole esile toonud, kuidas mõjutaks KV osakapitali suurendamise registreerimata jätmine J. Sildva tehingut KV-ga.

Ka ei saanud hageja aktsiaid heauskselt omandada, sest need ei kuulunud väidetavale võõrandajale.

Vallasasja heauskse omandamise sätted praegusel juhul ei kohaldu. Lisaks ei olnud hageja heauskne.

Hageja ei ole esitanud aktsiate väljanõudmise nõuet KV vastu. 2002. a lõpus toimunud EVK muudatused, mille tulemusena kanti KET aktsionäridena EVK-sse KV asemel väikeaktsionärid, oli põhjustatud Anto Kasaku eksitavast tegevusest. Hageja üritas aktsiaid saada tagantjärele, sest teadis, et dokumentide koostamise ajal ta neid enam omandada ei saanud.

4.Harju Maakohus jättis 18. septembri 2012. a otsusega hagi rahuldamata. Lisaks tühistas maakohus hagi tagamise ja jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled, et J. Sildvale kuulusid enne 16. jaanuari 2001 KET-i esitajaaktsiad nr 15 ja 16, ega ka selle üle, et J. Sildva sõlmis hagejaga aktsiate müügilepingu, märkides lepingu kuupäevaks 16. jaanuari 2001. Tunnistajate ütlustega tsiviilasjas nr 2-04-348 on tõendatud, et väikeaktsionärid (sh J. Sildva) kirjutasid KET-i aktsiate müügilepingule tegelikult alla 2002. a detsembris. Seda seisukohta kinnitab ka kriminaalmenetluse lõpetamine hageja vastu põhjusel, et kahtlustatava süü ei olnud suur ja puudus avalik menetlushuvi. Hageja määrust ei vaidlustanud.

Hageja ei saanud 2002. a detsembris J. Sildvalt omandada ka nimelisi aktsiaid. Aktsiate müügilepingu p-st 1 nähtub, et lepingu objektiks olid KET-i esitajaaktsiad nimiväärtusega 3500 krooni. Lepingust ei nähtu, et hagejale oleks loovutatud nimelised aktsiad või nõudeõigus aktsiatele. 2500-kroonise aktsiatähe valduse saamisega ei saa tõendada 3500-krooniste aktsiate omandamist. 20. juunil 2002 sõlmitud mitterahalise sissemakse üleandmise lepingust nähtuvalt andis J. Sildva aktsiad üle KV-le. Seega olid aktsiad juba 20. juunil 2002 võõrandatud KV-le. Aktsiad ei saanud hagejale üle minna ka seetõttu, et esitajaaktsiad ei olnud Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse (EVKS) § 88 lg-te 5 ja 9 järgi 2002. a detsembris enam vabalt võõrandatavad ja need pidid olema vahetatud nimelisteks aktsiateks. KET-i aktsionärid otsustasid 12. aprillil 2001 muuta põhikirja ja viia see esitajaaktsiate osas vastavusse seadusega. Muu hulgas loeti alates põhikirja muudatuste äriregistrisse kandmisest sätestatuks, et aktsiaseltsil on ühte liiki nimelised aktsiad, mille nimiväärtus on 3500 krooni, ning aktsiatest tulenevad õigused kuuluvad aktsiaraamatusse kantud aktsionärile.

Hageja ei saanud aktsiaid omandada ka heauskselt. Tõendatud on, et aktsiate müügilepingule märgiti tahtlikult vale kuupäev. Kokkukorjamata jäänud esitajaaktsia võõrandamisel ei andnud see omandajale aktsiast tulenevaid õigusi.

Rahuldada ei saa hageja nõuet aktsiate väljamõistmiseks KV-lt, kuna KV ei ole kostjaks.

Kuna hagi esitati enne 1. jaanuari 2006, kohaldub sellele eelnenud menetluskulude jaotamise ja kindlaksmääramise kord. Kuna pooled ei ole enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, olgugi et kohus juhtis sellele tähelepanu, jättis maakohus kulud poolte endi kanda.

5.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja ja kolmanda isiku kanda.

Kostja ja kolmas isik vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27. märtsi 2013. a otsusega Harju Maakohtu otsuse ning rahuldas hagi ja tunnustas hageja omandiõigust vaidlusalustele aktsiatele. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse järgi tuvastas maakohus õigesti, et aktsiate müügileping sõlmiti 2002. a detsembris. Tehingu objektiks oli osalus, mille moodustasid kaks J. Sildva nimele registreeritud KETi aktsiat. Lepingu eseme nimetamine esitajaaktsiateks ei väära poolte tahet sõlmida 2002. a detsembris leping J. Sildvale kuulunud KET-i osaluse võõrandamiseks hagejale. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg-test 1 ja 2 tulenevalt ei saa aktsiate müügilepingu tõlgendamisel lähtuda selles kasutatud terminist „esitajaaktsia", vaid tehingu tegemise soovist lähtudes tuleb arvestada nende KET-i aktsiatega, mis 2002. a detsembris J. Sildvale tegelikult kuulusid. Kuna esitajaaktsiaid ei saanud alates 1. jaanuarist 2002 enam müüa, said lepingupooled teha tehingu üksnes nimeliste aktsiatega. Seda, et pooled pidasid lepingus silmas nimelisi aktsiaid, kinnitab ka lepingus aktsiate nimiväärtuse 3500 krooni märkimine esitajaaktsiate nimiväärtuse 2500 krooni asemel.

KV ainuosaniku 20. juuni 2002. a otsuse alusel ei märgitud selles ettenähtud tingimustel ja ajaks kõiki osasid ja osakapitali suurendamine jäi ära. Seega tuli mitterahalise sissemakse esemeks olnud KET-i aktsiad üleandjatele tagastada. Kui osakapitali suurendamine jääb äriregistrisse kandmata, tuleb märkimislepingu alusel tehtud sissemakse lugeda aluseta saaduks ja sissemakse selle teinud isikule tagastada. J. Sildva nõue tagastada mitterahaline sissemakse muutus sissenõutavaks juba 2002. a-l. Lähtudes mh äriseadustiku (ÄS) § 228 lg-st 2, mille järgi kuuluvad aktsiast tulenevad õigused isikule, kes on aktsionärina kantud aktsiaraamatusse, ja pidades silmas, et alates 10. oktoobrist 2002 oli aktsiate omanikuna EVK-sse kantud J. Sildva, võis J. Sildva need 2002. a detsembris hagejale võõrandada. Seetõttu tuleb hagi rahuldada ja tunnustada hageja omandiõigust vaidlusalustele aktsiatele, mis on EVK-s seni registreeritud J. Sildva nimele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja ja kolmas isik paluvad ühises kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse Harju Maakohtu otsus.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on hagi aluseks kaks teineteist välistavat väidet: 1) hageja omandas aktsiad 16. jaanuaril 2001, 2) aktsiad omandati 2002. a detsembris. Hageja nõue põhineb asjaolul, et aktsiad omandati 16. jaanuaril 2001, kuid kohtud on tuvastanud, et see on vale.

Ringkonnakohus kohaldas valesti tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg-d 1 ja 2 ning pidas ekslikult tehinguks toimingute kogumit, mis ei ole käsitatav tehinguna. Samuti kohaldas ringkonnakohus vääralt VÕS § 29 lg-d 1 ja 2, kui jättis arvestamata enamikuga tõenditest, millest nähtub, et 2002. a detsembris ei tehtud mingit tehingut, vaid loodi üksnes dokumentaalne tõend selle kohta, nagu oleksid hageja ja J. Sildva sõlminud 16. jaanuaril 2001 aktsiate müügilepingu.

Ringkonnakohus jõudis ekslikule järeldusele, et lepingu objekti nimetamine esitajaaktsiateks ei väära lepingupoolte tahet sõlmida 2002. aasta detsembris leping.

Ringkonnakohus märkis küll, et vaidluse all ei ole asjaolu, et alates 10. oktoobrist 2002 oli aktsiate omanikuna registrisse kantud J. Sildva, kuid jättis vastamata vastuväidetele, et hageja teadis, et J. Sildvale ei kuulu 2002. a detsembris KET-i aktsiaid. Vaidlusalused aktsiad kanti J. Sildva väärtpaberikontole viimase teadmata hageja advokaadibüroos tegutsenud advokaadi A. Kasaku tegevuse tulemusena, kes teadis, et KV ei ole aktsiaid J. Sildvale loovutanud.

8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostja ja KV kanda. Hageja esitas uue tõendina KV osa müügilepingu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et KV kui kolmanda isiku osas tuleb kassatsioonkaebus jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 682 lg 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMSRS) § 41 alusel läbi vaatamata. Samas rahuldab kolleegium osaliselt kostja kassatsioonkaebuse ning tühistab TsMS § 691 p 2 alusel ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kolleegium heidab ringkonnakohtule ette materiaalõiguse normi väära tõlgendamist ja tuvastatud asjaoludele ebaõige õigusliku hinnangu andmist (TsMS § 692 lg 1 p 1).

10.Kolleegium käsitleb esmalt KV seisundit menetluses ja põhjendab tema osas kassatsioonkaebuse läbivaatamata jätmist (I). Edasi käsitleb kolleegium hageja nõuet (II) ning selle aluseks olevaid asjaolusid ja nende tuvastamist (III). Seejärel analüüsib kolleegium aktsiate võõrandamisel kehtivaid reegleid (IV) ja käsitleb tuvastatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmist (V). Lõpetuseks käsitleb kolleegium menetluslikke probleeme ja teeb menetluslikud otsustused (VI).

I 11. Kolleegium märgib esmalt, et KV on toimiku andmetel eksitavalt kaasatud menetlusse kaks korda.

Nimelt liitis alguses hageja hagisid väikeaktsionäride (sh J. Sildva) vastu menetlenud Tallinna Linnakohus asjad 3. mail 2004 ühte menetlusse (I kd, tl 19). Seejärel kaasas linnakohus 10. juuni 2005. a määrusega liidetud asjade menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel KV (I kd, tl 23). Edasi eraldas linnakohus 28. septembril 2005 hageja hagi J. Sildva vastu taas eraldi menetlusse (I kd, tl 18).

17.novembril 2008 esitas KV praeguses asjas taotluse lubada tal astuda menetlusse iseseisva nõudeta kostja poolel (I kd, tl 128–130). 21. novembri 2008. a määrusega kaasas asja edasi menetlenud Harju Maakohus KV menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel (I kd, tl 135–136).

12.Kaasates liidetud kohtuasja menetlusse kõigi kostjate poolel iseseisva nõudeta kolmanda isiku, ei muutu kolmanda isiku menetluslik seisund ühe kostja suhtes asja eraldamisel eraldi menetlusse.

Seega oli KV tegelikult menetlusse kaasatud ka juba enne 21. novembrit 2008.

Tähendust ei ole sellel, et esmane kaasamine toimus enne 1. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS1998) alusel, kuna sellest ei tulenenud teistsugust regulatsiooni. Pealegi sai KV tulenevalt TsMS §-st 6 alates 1. jaanuarist 2006 kolmanda isiku seisundi kehtiva TsMS-i järgi.

13.Lisaks eksis maakohus KV-d 2008. a-l menetlusse kaasates vähemalt vormiliselt TsMS § 215 lg 4 vastu. Nimetatud säte näeb ette, et kui isik soovib menetlusse astuda iseseisva nõudeta kolmanda isikuna, saab kohus rahuldada tema taotluse ja lubada tal menetlusse astuda. Kolmanda isiku saab menetlusse kaasata TsMS § 216 lg 1 alusel üksnes poole taotlusel.

14.Pooled ei ole siiski esile toonud ja ka kolleegiumile ei nähtu asja materjalidest, et eelkirjeldatud eksimused oleksid mõjutanud asja lahendamist.

KV on saanud oma seisukohad menetluses esitada. Tema seisukohad ja taotlused ei ole olnud vastuolus kostja seisukohtadega, vaid nad on neid esitanud ühiselt ja üksteist täiendavalt, st kostja ja KV seisukohti saab TsMS § 214 lg 2 alusel vaadelda ühtsetena.

15.KV osas tuleb kassatsioonkaebus aga jätta läbi vaatamata TsMSRS §-st 41 tulenevalt, mille järgi ei ole iseseisva nõudeta kolmandal isikul asjas, milles ta kolmanda isikuna osales, tehtud lahendi peale kaebuse esitamise õigust, kui ta astus menetlusse või kaasati sinna enne 1. jaanuari 2009.

See ei mõjuta aga kostja osas kaebuse lahendamist ega kaebuse sisu, kuna kostja ja KV esitasid kaebuse ühiselt. Samuti lähtub kolleegium sellest, et KV toetab kaebuses esitatud kostja argumente.

II 16. Hageja palus tunnustada enda omandiõigust kahele KET-i aktsiale, mis on EVK-s registreeritud J. Sildva nimele.

Tegemist on tuvastusnõudega, mille õiguslikuks aluseks saab olla TsMS § 368 lg 1. Kuna hageja väidab, et aktsiad kuuluvad talle ja need on EVK-s registreeritud J. Sildva kui kostja õiguseellase nimele, on hagejal hagi esitamiseks olemas õiguslik huvi.

17.Vaidluse esemeks olevad aktsiad on kehatute õigustena kajastatud väärtpaberitena VÕS § 917 lg 2 mõttes EVK-s. Seega ei ole tegemist asjadega (kehaliste esemetega) TsÜS § 49 lg 1 mõttes, millele saab tuvastada asjaõiguslikult omandit AÕS § 68 lg 1 mõttes. Nii ei saa hagi lugeda ka asja valduse väljaandmisele suunatud vindikatsioonihagiks AÕS § 80 mõttes (vt ka Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p 33).

18.Hageja palus algses hagis lisaks kohustada EVK-d kandma hageja EVK-sse kahe vaidlusaluse aktsia omanikuna (I kd, tl 5).

Hageja ei ole seda nõuet esitanud EVK-d kui registrit pidava äriühingu (registripidaja) kui kostja vastu. Kostjaks saaks olla registripidaja, mitte register kui selline. Samuti ei saaks hageja EVKS-i järgi nõuda registripidajalt aktsia kuuluvuse kohta tehtud kande muutmist aktsiate kuuluvuse üle peetavast vaidlusest tulenevalt. Kande muutmist on võimalik saavutada üksnes EVK-sse aktsionärina kantud isiku (või tema õigusjärglase) tahteavaldusega kande tegemiseks registripidajale või selle tahteavalduse asendamisega kohtulahendiga, kuna kande tegemine sõltub aktsiatele pretendeerivate isikute vahelise vaidluse tulemusest.

Hageja saanuks lisaks aktsiate kuuluvuse tuvastamisele nõuda kostjalt tahteavaldust aktsiate omaja kohta tehtud kande parandamiseks. Kuigi EVKS sellise nõude esitamise võimalust selgesõnaliselt ei sätesta, saab seda järeldada eelkõige kande tegemist ja parandamist reguleerivatest EVKS § 12 lgtest 1 ja 3 ning § 15 lg-st 1. Koos tahteavaldust andma kohustamisega saanuks hageja nõuda kostjalt kande parandamiseks vajaliku tahteavalduse asendamist kohtulahendiga TsÜS § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 alusel (vt ka Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p-d 34, 35).

19.Edasises menetluses on hageja nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus nõudnud üksnes enda omandiõiguse tunnustamist aktsiatele, st jätnud märkimata kohustamisnõude (vt nt I kd, tl 86; II kd, tl 10, 93, 106, 147). Seda on hageja teinud ka täites maakohtu korraldust hagi tervikuna uuesti formuleerida (II kd, tl 1, 10).

Kolleegiumi arvates pidanuks kohtud tulenevalt nõude erinevast sõnastamisest eri menetlusdokumentides kohustama hagejat selgitama, kas ta on registripidaja kohustamise nõudest loobunud või selle nõude tagasi võtnud, ja selle määrusega ka fikseerima. Hagist osaline loobumine või selle osaline tagasivõtmine on nõude kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mida ei peeta hagi muutmiseks (vt Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 24). Siiski tuleb selle kohta kohtul võtta selge seisukoht enne lõpplahendi tegemist kas või juba kostja menetlusliku positsiooni selguse huvides (vt ka Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-150-13, p 15).

Kuna hageja on hagi tervikteksti esitanud kohustamisnõudeta, kohtud on lahendanud hagi selle nõudeta ja pooled ei ole sellele vastuväiteid esitanud, lähtub kolleegium sellest, et hageja on kohustamisnõude tagasi võtnud ja kohus selle vastu võtnud.

20.Maakohus leidis õigesti, et vaidlusaluseid aktsiaid ei saa välja mõista KV-lt, kuna hageja ei ole KV kui kostja vastu nõuet esitanud.

III 21. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: · KET-il olid esitajaaktsiad nimiväärtusega 2500 krooni, mis 2001. a-l muudeti nimelisteks aktsiateks nimiväärtusega 3500 krooni ja registreeriti EVK-s; · hageja ja J. Sildva on kirjutanud alla aktsiate müügilepingu, mis kannab 16. jaanuari 2001. a kuupäeva; · 20. juunil 2002 sõlmis J. Sildva KV-ga mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu, mille järgi võõrandas ta aktsiad KV-le selleks, et suurendada KV osakapitali; · hageja valduses on aktsiate kohta välja antud esitajaaktsiatäht; · aktsiad on EVK-s registreeritud J. Sildva nimele; · kostja on surnud J. Sildva õigusjärglane.

22.Pooled (eelkõige hageja) on esitatud asjaolusid ja oma seisukohti menetluses korduvalt muutnud ja täiendanud, kuid maakohus on muudatused vastu võtnud ning seega lähtub asjaolude muutmisest ka kolleegium.

23.Kokkuvõttes on hageja tuginenud hagi esitades esmalt asjaolule, et ta sõlmis J. Sildvaga 16. jaanuaril 2001 müügilepingu vaidlusaluste aktsiate ostmiseks ja J. Sildva andis talle samal päeval üle ka aktsiatähed, mistõttu hageja omandas aktsiad.

Alternatiivselt on hageja asunud seisukohale, et ta omandas vaidlusalused aktsiad isegi juhul, kui hageja ja J. Sildva sõlmisid aktsiate võõrandamise kokkuleppe pärast seda, kui J. Sildva oli need võõrandanud KV-le. Seejuures väidab hageja järgmist: · pooled võisid tagantjärele vormistada varem sõlmitud kokkuleppe; · KV osakapitali suurendamine on vaidlustatud ja võimalik on, et langeb ära J. Sildva alus aktsiate üleandmiseks KV-le; · hageja võis omandada aktsiad heauskselt, kuna ta ei teadnud aktsiate võõrandamisest KV-le; · J. Sildva sai 2002. a oktoobris aktsiad tagasi; · hagejal on aktsiate suhtes nõudeõigus.

24.Kolleegium ei nõustu kostja ja KV-ga, et hageja esitas vastuolulised seisukohad ja et alternatiivsetele asjaoludele tuginemine on lubamatu. Seadus ei keela hagejat tugineda hagis alternatiivselt asjaoludele, kui seda ei tehta vastuoluliselt.

Kolleegiumi arvates on hageja seisukohad esitatud küll alternatiivselt, kuid mõistetavalt ja ei ole vastuolulised. Esmalt palub hageja hinnata, kas ta sõlmis aktsiate üleandmiseks lepingu 2001. a-l, ja kui kohus sellega ei nõustu, siis palub hinnata alternatiivseid asjaolusid.

25.Kohtud tuvastasid tõenditele tuginedes, et hageja ja J. Sildva ei allkirjastanud lepingut 16. jaanuaril 2001, vaid 2002. a detsembris, vale kuupäev märgiti lepingule teadlikult.

Kolleegiumi arvates ei ole kohtud seejuures eksinud menetlusnormide vastu ja on oma seisukohti ka nõuetekohaselt põhjendanud. Seega saab kolleegium asja lahendamisel sellest asjaolust lähtuda.

26.Ringkonnakohus tuvastas samuti, et poolte tegelik tahe oli võõrandada 2002. a detsembris vaidlusalused aktsiad hagejale.

Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus seejuures eksinud menetlusnormide vastu ja on nõuetekohaselt põhjendanud oma seisukohta, et pooled pidasid lepingu sõlmimisel silmas vaidlusaluseid aktsiaid. Kolleegium TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi ise asjaolusid ei tuvasta ja tõendeid ei hinda. Seega saab kolleegium asja lahendamisel lähtuda asjaolust, et hageja ja J. Sildva tegelik tahe oli 2002. a detsembris võõrandada vaidlusalused aktsiad hagejale.

27.Maakohus tuvastas samuti, et J. Sildva andis 20. juunil 2002 sõlmitud mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu alusel aktsiad mitterahalise sissemaksena üle KV-le osakapitali suurendamiseks.

Kolleegiumi arvates ei ole maakohus ka seejuures eksinud menetlusnormide vastu ja on oma seiskohta ka nõuetekohaselt põhjendanud. Ringkonnakohus ei ole vastupidist tuvastanud, leides üksnes, et KV peab aktsiad kostjale tagastama, kuna KV osakapitali ei suurendatud. Seega saab kolleegium lähtuda ka asjaolust, et J. Sildva andis vaidlusalused aktsiad mitterahalise sissemaksena 20. juunil 2002 üle KV-le.

Samas ei ole kohtud tuvastanud hagi alusena esitatud asjaolu, et J. Sildva sai aktsiad 2002. a oktoobris KV-lt tagasi. Tuvastatud ei ole, kas see toimus ning kui jah, siis millal ja millistel asjaoludel.

IV 28. Kohtud on õigesti leidnud, et tehingud esitajaaktsiatega ei olnud 2002. a detsembris võimalikud.

Nimelt muudeti äriseadustiku erinevaid sätteid 1. jaanuarist 2001 EVKS-iga selliselt, et võimalus anda aktsiad välja esitajaaktsiatena kaotati ja edaspidi võimaldati aktsiaid välja anda üksnes nimeliste aktsiatena, mis pidid olema registreeritud EVK-s (vt selle kohta ka Riigikohtu 10. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-08, p 9). EVKS § 88 lg 3 alusel pidid kõik olemasolevad aktsiaseltsid esitama taotluse aktsiate registreerimiseks EVK-s hiljemalt 1. jaanuariks 2003. Aktsiaselts, mis on välja lasknud esitajaaktsiaid, pidi need EVKS § 88 lg 5 järgi vahetama nimelisteks aktsiateks hiljemalt 31. detsembriks 2001. Kuni esitajaaktsiate ümbervahetamiseni või esitajaaktsiatega aktsiaseltsi lõppemiseni kohaldati EVKS § 88 lg 9 järgi esitajaaktsiatele äriseadustikus esitajaaktsiate kohta enne 1. jaanuari 2001 sätestatut.

29.Kuna tehingud esitajaaktsiatega ei olnud pärast nimeliste aktsiate EVK-s registreerimist enam võimalikud, ei olnud võimalik ka osalust aktsiaseltsis üle anda esitajaaktsiatähtede üleandmisega vallasasjadena nagu selle nägi ette enne 1. jaanuari 2001 kehtinud ÄS § 230 lg 2 ja nagu näeb esitajaväärtpaberite suhtes ette ka VÕS § 921 lg 1. Samuti ei saanud pärast esitajaaktsiate asendamist nimeliste aktsiatega enam kohaldada enne 1. jaanuari 2001 kehtinud ÄS § 228 lg-t 3, mille järgi esitajaaktsiast tulenevad õigused loetakse kuuluvaks isikule, kelle valduses on aktsiatäht, kui vastupidine ei ole tõendatud.

Seega ei saanud esitajaaktsiaid pärast nende asendamist nimeliste aktsiatega enam üle anda vallasasjadena AÕS § 92 alusel ja aktsiaid ei saanud omandada aktsiatähtede valduse saamisele tuginedes heauskselt AÕS § 95 alusel (vt selle kohta ka Riigikohtu 10. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-08, p-d 9, 10).

30.Nimeline aktsia on ÄS § 229 lg 1 järgi vabalt võõrandatav. Aktsia kui EVK-s registreeritud õiguse võõrandamise kehtivuse eeldusi ei ole seaduses sätestatud. Riigikohus on märkinud, et aktsia kui õigus kuulub isikule, kes on selle omandanud aktsiaseltsi asutamisel või aktsiakapitali suurendamisel või kellele selline isik on kehtiva käsutustehinguga aktsia üle andnud (vt ka Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p 33).

Seega saab lähtuda VÕS §-st 174, mille järgi kohaldatakse õiguste ülemineku kohta nõuete ülemineku kohta sätestatut. VÕS § 164 lg-t 1 vastavalt kohaldades on aktsia võõrandamiseks (üleandmiseks) seega vajalik kehtiv üleandmise (võõrandamise) leping kui käsutustehing. Aktsia läheb omandajale üle käsutustehingu tegemisest või selle järgi määratud hilisemal ajal.

Käsutustehingust ja selle kehtivusest tuleb TsÜS § 6 lg 3 esimese lause ja lg 4 järgi eristada võõrandamise aluseks olevat kohustustehingut ja selle kehtivust.

31.Nimelise aktsia võõrandamise kehtivuse eeldusena ei ole seadusandja ette näinud vorminõuet ei kohustus- ega käsutustehingule, st need tehingud võib TsÜS § 77 lg 1 ja VÕS § 11 lg 1 järgi teha ka suuliselt.

32.ÄS § 228 lg 1 ja § 233 lg 1 ning EVKS § 2 lg 1 p 3 järgi peavad aktsiad olema registreeritud aktsiaraamatus, mida peab ÄS § 233 lg 2 järgi EVK pidaja. Aktsiad on EVK-s kirjendatud isikute väärtpaberikontodel ning neid kantakse ühelt väärtpaberikontolt teisele üle väärtpaberiülekandega EVKS § 15 järgi. Kanne EVK-s on küll aktsia kui õiguse olemasolu eelduseks, kuid ei ole seaduse järgi selle võõrandamise kehtivuse eelduseks.

ÄS § 229 lg 4 järgi on aktsia omandajal õigus nõuda enda kandmist aktsionärina aktsiaraamatusse ning aktsiaseltsi suhtes loetakse aktsia üleläinuks omandaja kandmisest aktsiaraamatusse.

Registrikanne on aktsia omandajale eelkõige vajalik, vältimaks olukorda, kus kolmas isik omandab aktsia EVKS § 9 lg 2 alusel registrile tuginedes heauskselt. Kui isikut ei ole aktsia omajana EVK-sse kantud, ei saa ta lisaks kasutada ÄS § 228 lg 2 järgi aktsiast tulenevaid õigusi aktsiaseltsi suhtes, st ÄS § 226 järgi eelkõige õigust osaleda aktsionäride üldkoosolekul ning kasumi ja aktsiaseltsi lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel. Üksnes aktsiaid koormava õiguse (nt pant, arest) suhtes on tähendus EVKS § 9 lg-l 1, mille järgi õigus registrisse kantud väärtpaberile loetakse kolmandate isikute suhtes kehtivaks vaid juhul, kui õigus on kantud registrisse.

V 33. Pooled ei vaidle, et 2002. a detsembriks oli varem esitajaaktsiaid võimaldanud KET-i põhikirja muudetud ja varasemad esitajaaktsiad kantud EVK-sse nimeliste aktsiatena. Seega oli vaidlusaluste aktsiate õiguslik režiim 2002. a detsembriks muutunud ning tulenevalt EVKS § 88 lg-st 9 sai KET-i aktsiaid üle anda vaid nimeliste aktsiatena ja mitte esitajaaktsiatele ettenähtud korras. Tähendust ei ole sellel, kas esitajaaktsiatähed füüsiliselt kokku korjati või mitte, sest vaidlusaluste aktsiate kohta oli tehtud kanne EVK-sse.

Kuna tehingud esitajaaktsiatega ei olnud 2002. a detsembris enam võimalikud, ei olnud toona võimalik ka osalust KET-is üle anda aktsiatähtede kui vallasasjade üleandmisega (vt otsuse p-d 28 ja 29). Nii leidsid õigesti ka alama astme kohtud.

34.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, mille järgi sisuliselt juba ainuüksi asjaoluga, et leping allkirjastatakse varasema kuupäevaga, on välistatud sellest õiguslike tagajärgede tekkimine.

Taunides küll lepingudokumendi teadlikult vale dateerimist (võltsimist), nõustub kolleegium ometigi ringkonnakohtu antud õigusliku hinnanguga, et kui hageja ja J. Sildva ühine tahe oli 2002. a detsembris võõrandada vaidlusalused aktsiad hagejale, tulebki lähtuda sellest tahtest. Nii VÕS § 29 lg 1 kui ka TsÜS § 75 lg 1 esimese lause järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel esmajoones poolte ühisest tegelikust tahtest. VÕS § 29 lg 2 järgi ei või lepingu tõlgendamisel olla aluseks ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. Tuvastatud on, et J. Sildva ja hageja ühiseks tegelikuks tahteks oli võõrandada vaidlusalused aktsiad hagejale.

Ehkki ringkonnakohus ei eristanud 2002. a detsembris sõlmitud lepingut hinnates selgelt kohustus- ja käsutustehingut, nähtub ringkonnakohtu otsuse p-st 32, et ringkonnakohus luges käsustustehingu lepingudokumendis sisalduvaks, ja kolleegium lähtub sellest.

35.Tuvastatud asjaoludel ei ole aktsiate müügileping ega ka võimalik võõrandamisleping (käsutustehing) tühine näiliku tehinguna TsÜS § 89 lg 1 alusel. Hageja ja J. Sildva ühine tahe oli tuvastatud asjaoludel vaidlusaluste aktsiate võõrandamine hagejale, eksliku mulje soovisid nad jätta üksnes aktsiate hagejale ülemineku aja osas.

Isegi kui lugeda esitajaaktsiate võõrandamise tehing näilikuks, varjati sellega tuvastatud asjaolude järgi nimeliste aktsiatega tehtud tehingut TsÜS § 89 lg 3 mõttes. Nagu eespool märgitud (vt otsuse pd 30–32), piisas nimeliste aktsiate võõrandamiseks kehtivast käsutustehingust, millele ei ole ette nähtud vorminõuet. Aktsiate võõrandamise kehtivuseks ei ole iseenesest vajalik kanne EVK-s, kuid kandega on seotud aktsionäriõiguste teostamine ja kandele tuginedes on võimalik aktsia heauskselt omandada.

36.Tuvastatud asjaoludel ei saanud ringkonnakohus siiski hagi rahuldada, kuna ta ei tuvastanud hageja poolt vaidlusaluste aktsiate omandamise eeldust ehk seda, et 2002. a detsembris oleksid aktsiad kuulunud J. Sildvale või et tal oleks olnud muul alusel õigus neid käsutada.

Lükkamata ümber maakohtu tuvastatud asjaolu, et vaidlusalused aktsiad läksid 20. juunil 2002 üle KV-le (vt maakohtu otsuse p 15, käesoleva otsuse p 27), hindas ringkonnakohus ebaõigesti KV osakapitali suurendamise ärajäämisest tingitud aktsiate tagastamiskohustuse õiguslikku olemust (vt ringkonnakohtu otsuse p-d 33, 34). Viidates Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12 KV osakapitali suurendamiseks üleantud aktsiate tagastamise kohta, jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et osakapitali suurendamata jäämisel tekkis KV-l üksnes võlaõiguslik kohustus aktsiad tagasi anda (sh hagejale), kuid see ei tähenda, et aktsiaid ei oleks KV-le üle antud või et üleandmine olnuks tühine või langenuks muul põhjusel ära (vt Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p-d 23, 27, 28, 34). Kuigi osakapitali suurendamine jõustub ÄS § 196 lg 4 järgi äriregistri kandega, ei tähenda see, et enne kannet ei oleks sissemakset osaühingule üle antud. Kui osakapital jääb suurendamata, ei lähe sissemakse automaatselt sissemakse tegijale tagasi, vaid osaühingul tekib võlaõiguslik kohustus sissemakse ÄS § 347 alusel tagastada.

Eelnimetatud sätet saab osaühingule kohaldada analoogia alusel (vt Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p-d 23, 34). J. Sildva võimalik võlaõiguslik aktsiate tagastamise nõue KV vastu ei muutnud teda 2002. a detsembris veel aktsiate omanikuks.

Kui J. Sildva oli aktsiad KV-le üle andnud, ei saanud ta neid enam üle anda hagejale. Hageja ja J. Sildva ei saanud samuti kokku leppida, et aktsiaid käsutati tagasiulatuvalt ajal, mis eelnes aktsiate KV-le üleandmisele (vt selle kohta ka Riigikohtu 10. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1116-08, p 10).

37.Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta, et J. Sildva sai vaidlusaluseid aktsiaid 2002. a detsembris võõrandada, ka sellega, et ta oli alates 10. oktoobrist 2002 kantud EVK-sse aktsiate omanikuna. Kolleegium selgitas eespool (vt otsuse p-d 30–32), et aktsiate võõrandamiseks on vajalik kehtiv käsutustehing, selleks ei ole vajalik kanne EVK-s. Seega pidanuks ringkonnakohus tuvastama hagi rahuldamise eeldusena kehtiva käsutustehingu KV ja J. Sildva vahel, mille alusel KV võõrandas aktsiad J. Sildvale tagasi. Seda aga ei ole tuvastatud. Ainuüksi J. Sildva võimalik võlaõiguslik aktsiate tagastamise nõue ei asenda võõrandamistehingut (vt otsuse p 36) ja kuigi J. Sildva oli aktsiate omanikuna kantud EVK-sse, ei ole tuvastatud, et tal oleks 2002. a detsembris olnud aktsiate käsutamise õigust.

38.Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtul uuesti hinnata, kas J. Sildva oli 2002. a detsembris vaidlusaluste aktsiate omanik või võis neid võõrandada (käsutada) muul põhjusel. Hagi saab selle aluseks olevatel asjaoludel rahuldada üksnes juhul, kui hageja tõendab, et KV võõrandas aktsiad J. Sildvale tagasi ja viimane võõrandas need kehtiva käsutsustehingu alusel hagejale. Üksnes sellisel juhul saavad aktsiad kuuluda hagejale.

Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata.

Seega ei saa kolleegium teha ka uut otsust ja ise hagi rahuldada või jätta jõusse maakohtu otsus, nagu soovitakse kassatsioonkaebuses.

39.Hageja on väitnud ka seda, et on omandanud vaidlusalused aktsiad heauskselt EVK kandele tuginedes. Selle väite esitas ta aga maakohtus alles pärast pooltele kõigi asjaolude ja seisukohtade esitamiseks antud tähtaega 6. septembril 2012 kohtule esitatud nn kohtukõne teesides (vt II kd, tl 122, 131–135). Asja sisuline arutamine oli selleks ajaks juba lõppenud, seega esitati selline väide hilinenult.

Kolleegium märgib aga, et asja lahendust ei muudaks ka see, kui see väide oleks esitatud tähtaegselt.

Hageja saanuks EVK kandele tuginedes EVKS § 9 lg 2 alusel aktsiate omandamisele tugineda üksnes juhul, kui ta oleks kantud aktsiate omajana EVK-sse. Vaidluse all ei ole aga, et aktsiate omajana on EVK-sse kantud J. Sildva.

Kuna tuvastatud ei ole kehtivat käsutustehingut aktsiate ülekandmiseks J. Sildvale, ei ole alust väita ka seda, et aktsiad omandas EVKS § 9 lg 2 alusel heauskselt J. Sildva. Sellise omandamise eelduseks olnuks kehtiv käsutustehing isikuga, kes on aktsiate omanikuna ekslikult kantud EVK-sse. Aktsiaid ei ole võimalik heauskselt omandada aktsiate võimaliku eksliku esmase registreerimise alusel EVK-sse EVKS § 10 alusel või aktsiate omaniku muutmisel EVK-s muul alusel kui võõrandamistehingule tuginedes.

40.Hageja tugines hagis selgelt sellele, et vaidlusalused aktsiad kuuluvad temale, ja palus seda kohtul tunnustada. Hageja ei ole esitanud müügilepingu täitmise nõuet ega palunud kohustada kostjat andma vaidlusalused aktsiad talle üle, isegi kui KV on need hagejale tagastanud.

See ei välista iseenesest hageja õigust nõuda müügilepingu täitmist ja aktsiate üleandmist edaspidi, kui aktsiad kostjale tagastatakse. Samuti ei ole välistatud mh müügilepingust taganemine ja ostuhinna tagastamise nõue kostja vastu ning muud müügilepingust tulenevad nõuded.

VI 41. Kolleegium juhib kohtute tähelepanu sellele, et asja võib olla menetletud ebamõistlikult kaua (alates 2004. a-st), mille kestel on jõudnud pensioneeruda (ja seega asenduda) kaks maakohtus asja lahendanud kolmest kohtunikust. Lisaks objektiivsetele asjaoludele, nagu algse kostja surm ja sellest tingitud menetluse peatumine õigusjärgluse selgumiseni, on kolleegiumi hinnangul selle põhjustanud nii poolte käitumine erinevate taotluste esitamisel ja seisukohtade muutmisel kui ka kohtu tegevus menetluse juhtimisel. Kolleegiumi arvates jäeti asi vaatamata taotlustele mh põhjendamatult liitmata KET-i aktsiate suhtes toimunud teiste vaidlustega, mis oleks suure tõenäosusega aidanud kaasa asja kiiremale lahendamisele ja vältinud vastuolulisi kohtulahendeid sarnastes asjades, mis, olgugi menetluslikult lubatav, ei aita kaasa kohtu autoriteedi tõusule (vt sarnaste probleemide kohta ka Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p-d 15, 37).

Menetluse kestusega ei saa siiski põhjendada asja ebaõiget lahendamist ja see ei anna kolleegiumile ka õigust asjaolusid rohkem hinnata.

42.Kolleegium ei võta toimikusse hageja esitatud dokumentaalset tõendit – KV osa müügilepingut.

TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi ei tuvasta kolleegium asjaolusid ega hinda tõendeid. Kuna dokumentaalne tõend esitati elektrooniliselt, ei ole seda füüsiliselt tagastada võimalik.

43.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei ole vastuolus TsMS § 442 lg 5 esimese lause ja § 445 lg 2 esimese lausega hagi rahuldava otsuses hagi tagamise kohta midagi märkinud. Asja uuel lahendamisel tuleb see puudus kõrvaldada.

44.Menetluskulud jäävad kassatsiooniastmes menetlusosaliste endi kanda.

Kuna asjas algas menetlus enne 1. jaanuari 2006, kohaldub selles menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele TsMSRS § 3 lg 1 järgi TsMS1998, mille § 60 lg 3 järgi ei ole poolel õigust kulude hüvitamist nõuda, kui ta ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente. Sätet vastavalt kirjalikule menetlusele kohaldades ei ole menetlusosalised Riigikohtus taotluste esitamiseks antud tähtaja jooksul esitanud kolleegiumile menetluskulude nimekirja, nagu nad ei ole teinud seda ka alama astme kohtutes, olgugi et maakohtu otsuses on sellele ka poolte tähelepanu juhitud. Seega on menetlusosalised minetanud senises menetluses kantud kulude hüvitamise õiguse.

Erinevalt maakohtust kohaldas ringkonnakohus menetluskulude jaotamisel ekslikult kehtivat TsMS ja jättis kulud abstraktselt kostja kanda. Asja uuel lahendamisel tuleb tekkivate võimalike menetluskulude väljamõistmisel lähtuda TsMS1998-s sätestatust.

45.Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. KV-le tuleb kautsjon tagastada TsMS § 149 lg 4 kolmanda lause alusel, kuna tema osas jääb kaebus läbi vaatamata.

Kuna kautsjonit tasuti kostja ja KV kui kolmanda isiku kassatsioonkaebuselt kummagi eest 100 eurot, st kokku 200 eurot, tulnuks asja hinnast lähtudes tagastada 100 eurot kautsjonist ka siis, kui kaebus olnuks lubatav ka KV osas, kuid oleks tervikuna jäänud rahuldamata. Kostja ja KV ühises kassatsioonkaebuses vaidlustati ringkonnakohtu otsust samas ulatuses ja TsMS § 137 lg 3 järgi võetakse mitme menetlusosalise ühise kaebuse hinna määramisel aluseks kaebuses taotletu väärtus.

Seega tulnuks kaebuselt tasuda TsMS § 140 lg 2 esimese lause järgi kautsjoni 100 eurot, mitte 200 eurot ja enamtasutud kautsjon tulnuks TsMS § 149 lg 7 alusel tagastada.

Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.