← Eesti

3-3-1-45-13

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-45-13

  1. oktoober 2013 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo Pilving OÜ EKVI Soojus kaebus Luunja Vallavolikogu
  2. mai
  3. a otsuse nr 19 tühistamiseks Tartu Ringkonnakohtu
  4. veebruari
  5. a otsus haldusasjas nr 3-11-1573 OÜ EKVI Soojus ja Luunja Vallavolikogu kassatsioonkaebused Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  6. Rahuldada OÜ EKVI Soojus kassatsioonkaebus.
  7. Rahuldada Luunja Vallavolikogu kassatsioonkaebus.
  8. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  9. veebruari
  10. a otsus haldusasjas nr 3-11-1573 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
  11. Tagastada kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjonid. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. Luunja vald ja OÜ EKVI Soojus sõlmisid
  13. märtsil 1993 rendilepingu, millega Luunja vald andis OÜ-le EKVI Soojus kasutamiseks üle Luunja katlamajad koos inventariga.
  14. Luunja vald kanti
  15. detsembril 1999 Luunja alevikus asuva kinnistu SOOJUSE omanikuna kinnistus​registrisse (registriosa nr 14087). Luunja valla avaldusel jagati kinnistu kaheks kinnistuks – SOOJUSE ja SAUNA.
  16. Luunja vald ja OÜ EKVI Soojus sõlmisid
  17. juunil 2003 müügi- ja asjaõiguslepingu, millega Luunja vald võõrandas SOOJUSE kinnistu OÜ-le EKVI Soojus.
  18. Luunja vald algatas
  19. veebruaril 2011 Luunja alevikus asuvate soojatrasside peremehetuks tunnistamise ja nende hõivamise menetluse.
  20. Luunja Vallavolikogu tunnistas
  21. mai
  22. a otsusega nr 19 soojatrassid peremehetuks. Sooja​trassid on ehitis, mistõttu asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg-st 2 tulenevalt ei saanud OÜ EKVI Soojus neid omandada igamisega. Kuna Luunja vald ei olnud soojatrasside omanik, ei saanud ta neid ka OÜ-le EKVI Soojus erastada. Kui OÜ EKVI Soojus leiab, et ta on sooja​trasse vallanud, tuleb tal need vastavalt peremehetu ehitise hõivamise korra p-le 14 hõivajale üle anda.
  23. OÜ EKVI Soojus esitas
  24. juunil 2011 halduskohtule kaebuse Luunja Vallavolikogu
  25. mai
  26. a otsuse nr 19 tühistamiseks.
  27. Tartu Halduskohus rahuldas
  28. jaanuari
  29. a otsusega OÜ EKVI Soojus kaebuse. Kohtu põhjendused olid järgmised: 1) asjaõigusseaduse (AÕS) § 96 lg 3 kohaselt on asi peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Peremehetu ehitise hõivamise korra p 13 kohaselt on peremehetu ehitise hõivamise õigus ja kohustus omavalitsusel ja riigil ning p 14 kohaselt pärast kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse jõustumist ehitise pere​mehetuse tuvastamise kohta võtab hõivaja ehitise oma valdusse, mille kohta koostatakse senise valdaja või hooldajaga vastav akt; 2) vaidlusaluste soojatrasside puhul on tegemist ehitusseaduse (EhS) § 2 lg 1 mõistes ehitisega, täpsemalt tehnorajatisega; 3) vaidlusaluste soojatrasside puhul ei ole tegemist peremehetu ehitisega. OÜ EKVI Soojus on
  30. detsembril 2002 Luunja Vallavolikogule esitatud avalduses märkinud, et soovib saada katlamaja kompleksselt OÜ EKVI Soojus omandisse. Luunja Vallavolikogu andis
  31. detsembri
  32. a otsusega nr 14-3, mida on täpsustatud
  33. septembri
  34. a otsusega nr 10-5, nõusoleku Luunja katla​maja võõrandamiseks OÜ-le EKVI Soojus. Seega on poolte tahe olnud võõrandada kaebajale katlamaja ja seda Luunja aleviku soojatootmise jätkamise eesmärgil; 4) kaebaja omandas
  35. a müügi- ja asjaõiguslepinguga katlamajaga koos ka soojatrassid kui katlamaja päraldised. Tegemist on kompleksiga, mille toimimiseks on vältimatult vajalikud nii katlamaja kui soojatrassid, mille kaudu soojus tarbijani jõuab. Soojatrassid ei ole ilma katlamajata majanduslikul eesmärgil kasutatavad; 5) poolte käitumine näitab, et nii kaebaja kui vastustaja on varem pidanud katlamaja ja soojatrasse tervikuks. Nii on
  36. aastal Luunja valla ja kaebaja vahel sõlmitud rendilepingu alusel saanud kaebaja tegelikult rendile nii katlamaja kui soojatrassid, kuigi rendilepingus ei ole eraldi märgitud, millised hooned ja rajatised lepingu objektiks olid; 6) seda, et vald on käsitlenud katlamaja ja soojatrasse koos ning pidanud end mõlema omanikuks, tõendavad ka dokumendid.
  37. a taotles vald Majandusministeeriumilt soodus​tingimustel laenu Luunja aleviku soojatrassi torustiku ja soojasõlmede rekonstrueerimiseks, märkides taotluses, et erafirma EKVI on rentinud Luunja Vallavalitsuselt katlamaja ja trassid. Seega on vald lugenud end nii katlamaja kui trasside omanikuks. Ühestki tõendist ei nähtu, et vald oleks sel ajal pidanud soojatrasse peremehetuks. Laenu kohustus kaebaja Luunja vallale kompenseerima, mida tõendab EKVI ja Luunja Vallavalitsuse vahel
  38. mail 1996 sõlmitud kokkulepe. Kokkuleppes märgiti, et soojatrasside rekonstrueerimise tulemusena saab EKVI soojusenergiat väiksemate kadude ja suurema kasumiga müüa. Seega on vald kinnitanud, et soojatrassid on valla poolt antud EKVI kasutusse.
  39. Luunja Vallavolikogu esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.
  40. Tartu Ringkonnakohus jättis
  41. veebruari
  42. a otsusega Luunja Vallavolikogu apellat​sioon​kaebuse rahuldamata, kuid muutis Tartu Halduskohtu otsuse põhjendusi järgmiselt: 1) AÕSRS § 13 lg-st 2 tuleneb, et kohalikul omavalitsusel on vallasasja peremehetu ehitisena hõivamise õigus ja kohustus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse
  43. augusti
  44. a määrusega nr 211 kehtestatud „Peremehetu ehitise hõivamise korra“ (kord) p 1 järgi reguleerib kord hoone ja rajatise kui peremehetu ehitise hõivamist. Korra p 2 kohaselt saab korra alusel hõivata vaid vallasasjaks olevat ehitist; 2) halduskohus on tuvastanud ning pooled ei vaidle selle üle, et soojatrasside näol on tegemist EhS § 2 lg 1 mõistes ehitisega, täpsemalt tehnorajatisega. AÕS §-st 158 tuleneb, et tehnovõrgu või -rajatisena saab käsitada kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustikku, telekommunikatsioonivõi elektrivõrku, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldist või surveseadmestikku ja nende teenindamiseks vajalikku ehitist. Luunja Vallavolikogu
  45. juulil 2011 halduskohtule antud seletuse kohaselt asuvad küttetorustikud mitme erineva kinnisasja territooriumil (tl 48). Seega tuleb selgitada, kas tegemist on kinnisasjade oluliste osadega või mitte. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 järgi on kinnisasja olulised osad sellega püsivalt ühendatud asjad, sh ehitised. Siiski ei ole kinnisasja osaks kinnisasjal paiknev tehnovõrk või -rajatis, mis on ehitatud kinnisasjale asjaõiguse alusel või mille suhtes kehtib seadusest tulenev talumiskohustus (lg 2); 3) haldusasja materjalidest võib üheselt järeldada, et soojatrasse on kasutatud soojuse jaotamiseks, kusjuures soojuse tootmise ja jaotamisega on tegelenud OÜ EKVI Soojus, kes on seega käsitatav võrguettevõtjana AÕS § 1581 lg 1 ning AÕSRS § 152 lg 2 mõistes. Kuivõrd erinevaid kinnisasju läbivad soojatrassid on ühendatud SOOJUSE kinnistul asuva katlamajaga ning ilmselgelt puudub võimalus tagada Luunja valla elanike ja avalike asutuste soojavajadust viisil, et trassid ühtegi kinnistut ei läbi, on kõigil kinnisasja omanikel, kelle kinnistuid soojatrassid läbivad, trasside talumise kohustus. Seega tuleb asuda seisukohale, et soojatrassid ei ole
  46. detsembril 1999 kinnistus​registrisse kantud kinnistu SOOJUSE, selle jagamisel tekkinud kinnistute SOOJUSE ja SAUNA ega mõne muu kinnistu oluline osa ehk tegemist on korra p-s 2 sätestatud vallasasjaks olevate ehitistega; 4) korra p 1 järgi ei laiene kord õigusliku aluseta püstitatud ehitisele. Vaidlust ei ole selles, et soojatrassidele ei ole ehitus- ja kasutuslube väljastatud. Tehnorajatis on püstitatud õiguslikul alusel, kui on olemas tema ekspluatatsiooni võtmise akt. Haldusasja materjalide juurest sellist akti ei leidu. Akti puudumine ei välista aga siiski soojatrasside lugemist õiguslikul alusel püstitatud ehitiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et soojatrassid olid koos Luunja aleviku katlamajaga
  47. novembrini 1992 Luunja sovhoosi valduses. Luunja sovhoos andis kõik kultuuri-, elamu- ja kommunaalobjektid üle Luunja vallale. Üleantava vara nimekirjast ilmneb, et Luunja aleviku katlamaja koos masuudi​hoidlaga on ekspluatatsiooni antud
  48. ja
  49. aastal. Seega tuleb eeldada, et nii katlamaja kui ka masuudihoidla kohta on olemas ekspluatatsiooni võtmise aktid ning nimetatud objektid on püstitatud õiguslikul alusel. Üleantava vara nimekirjas ei ole küll soojatrasse märgitud, kuid sooja​trasse tuleb vaadelda katlamajaga koos ühtse objektina. Ringkonnakohus loeb tuvastatuks, et Luunja sovhoosi sotsiaal- ja kultuuriobjektide
  50. novembri
  51. a nimekirja alusel katlamaja ja sooja​trasside üleandmisega Luunja vallale läks Luunja vallale üle ka vallasomand katlamajale ja sooja​trassidele, mille tulemusena sai Luunja vald soojatrasside omanikuks; 5) Luunja Vallavolikogu
  52. märtsi
  53. a otsusest katlamajade rendile andmise kohta (tl 51), rendi​lepingust (tl-d 7–8) ega rendilepingu lisaks olevast nimekirjast ei nähtu, et koos katlamajaga anti erafirmale EKVI rendile ka soojatrassid (tl 11). Samas saab nii asjaolu, et Luunja vald pidas end soojatrasside omanikuks, kui ka seda, et Luunja vald andis soojatrassid rendile erafirmale EKVI, järeldada Luunja vallavanema
  54. juuni
  55. a kirjast Tartu Maakonna Energeetika Ametile (tl 18). Fakti, et erafirma EKVI jaotas katlamajas toodetavat soojust Luunja alevikule aastaid läbi vaidlus​aluste soojatrasside ning kompenseeris Luunja vallale nimetatud trasside rekonstrueerimisega seotud laenud, tõendab EE EKVI ja Luunja Vallavalitsuse vahel
  56. mail 1996 sõlmitud kokkulepe (tl 22); 6) haldusasjas kogutud tõenditest ei nähtu, et Luunja vald oleks omandiõigusest soojatrassidele loobunud, mille tagajärjel saaks ehitisi peremehetuks pidada. Kohalikul omavalitsusel puudub ka võimalus ehitise omandist sel viisil loobuda, et ehitis muutuks peremehetuks. Nii juhul, kui sooja​trasside võõrandamine aset ei leidnud, kui ka juhul, kui see aset leidis, ei oleks soojatrasside näol tegemist peremehetu ehitisega, mida vallal oleks võimalik korra alusel hõivata; 7) OÜ EKVI Soojus ilmselge tahe oli saada koos katlamajaga ka soojatrasside omanikuks ning Luunja vald pidi sellest poolt eelnevate suhete ning kaugkütteseaduse kontekstis mõistlikult aru saama; 8) eeltoodust olenemata nõustub ringkonnakohus apellandiga selles, et Luunja Vallavolikogu
  57. septembri
  58. a otsusest nr 10-5 (tl-d 26–27) ega
  59. juuni
  60. a Luunja valla ja OÜ EKVI Soojus vahel sõlmitud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingust (tl-d 28–33) ei saa järeldada Luunja Valla​volikogu selget tahet OÜ-le EKVI Soojus koos katlamajaga ka soojatrassid võõrandada. Kummaski dokumendis ei viidata soojatrassidele. Nii otsuses kui ka lepingus viidatakse OÜ EKVI Soojus poolt Maailmapanga laenu tasumisele, mida kasutati vaid katlamaja, kuid mitte soojatrasside rekonstrueerimiseks. Müügi- ja asjaõigusleping ei sätesta soojatrasside valduse üleandmist. Lepingu p 4.1.1 järgi anti ostjale üle müügilepingu objektiks olev SOOJUSE kinnistu. Arvestades asjaolu, et soojatrassid ulatusid väljapoole nimetatud kinnistu piire, pidid pooled soojatrasside omandi üle​andmises eraldi kokku leppima ja soojatrasse ei saa lugeda lepinguga automaatselt hõlmatuks. Lepingu p 4.1.2 järgi kohustus müüja ostjale üle andma ka objekti päraldiseks olevad dokumendid. TsÜS § 57 lg 2 järgi ei ole asi päraldis, kui seda käibes päraldiseks ei loeta. Kuna soojatrasse lepingus ei nimetata, ei saa neid lugeda ka katlamaja päraldiseks. OÜ EKVI Soojus oli ilmselt kinnistu SOOJUSE müügi- ja asjaõiguslepingut sõlmides tehingu tegelikest asjaoludest eksimuses ning Luunja valla käitumine ei pruukinud vastata hea usu põhimõttele. TsÜS § 90 lg 1 annab eksi​muse mõjul teinud tehingu poolele võimaluse taotleda seaduses sätestatud korras tehingu tühistamist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  61. Luunja Vallavolikogu esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ring​konna​kohtu otsus ja saata asi uueks menetlemiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse põhjendused: 1) nõustuda ei saa sellega, et Luunja vald oli soojatrasside omanik. Eeldada ei saa, et Luunja sovhoos andis koos katlamajaga üle ka soojatrassid. Soojatrassid ei saa olla päraldiseks ka kinnis​asjale, millel asub katlamaja. Olemata asja oluline osa või ka päraldis, ei saanud soojatrassid koos katla​majaga valla omandisse üle tulla; 2) asjaolu, et Luunja Vallavolikogu
  62. septembri
  63. a otsusega nr 10-5 võeti Maailmapangalt laenu, ei tõenda omandisuhet. Luunja vald märkis soojatrassid valla halduses olevaks põhjusel, et laenu anti vaid kohalikule omavalitsusele. Maailmapanga laenu pakuti vallale soodsatel tingimustel ning on avalikkuse huvides koormata valda rahaliste kohustustega nii vähe kui võimalik; 3) OÜ EKVI Soojus esindaja osales volikogu istungitel, kus käsitleti katlamaja võõrandamisega seonduvat. Volikogu otsustes käsitleti katlamaja rekonstrueerimist, sellele teostatud juurdeehitist ning selleks kulutatud vahendeid. Ostu-müügilepingu sõlmimisel oli ostjal võimalus välja selgitada kõik lepinguobjekti puutuv. Ostja ei nõudnud eraldi soojatrasside märkimist. Ostjale pidi teada olema, et soojatrassi kui ehitise ja tehnorajatise omandamise kohta peab olema sõlmitud leping, mille alusel oleks võimalik nõuda servituudi seadmist.
  64. OÜ EKVI Soojus leidis kirjalikus vastuses, et soojatrassid on vastustaja poolt ostetud kinnistu päraldiseks. Soojatrassid kuulusid enne
  65. aasta müügilepingu sõlmimist kassaatorile. Vastustaja sai
  66. aasta müügilepingu alusel soojatrasside omanikuks.
  67. OÜ EKVI Soojus esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonna​kohtu otsus põhjenduste osas. Kassatsioonkaebuse põhjendused: 1) OÜ EKVI Soojus omandas soojatrassid müügilepingu alusel; 2) soojatrassid on kinnistu päraldiseks ning müügilepingus ei olnud vaja eraldi soojatrasside omandi üleandmisele viidata; 3) poolte ühine tahe müügilepingu sõlmimisel oli anda OÜ-le EKVI Soojus üle soojatrasside omandi​õigus; 4) OÜ EKVI Soojus omandas soojatrassid nii või teisiti kas heauskse omandamise, igamise või hõivamise teel.
  68. Luunja Vallavolikogu leidis kirjalikus vastuses, et soojatrassid ei ole kinnistu päraldised. Käes​oleval juhul asuvad soojatrassid mitmel erineval kinnistul ega saa seetõttu olla kinnistu SOOJUSE päraldisteks. Katlamaja soojatrass peab olema katlamajaga üks tervik ja moodustama omandi​õiguslikult tervikliku asja. Kui soojatrassid ei ole kinnistu päraldiseks, siis ei saa neid lepingu objektile juurde mõelda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  69. Käesolevas asjas on vaidlus selles, kas soojatrassid, mis on ühendatud OÜ EKVI Soojus kinnistul asuva katlamajaga ning vajalikud soojuse jaotamiseks Luunja valla elanikele ja asutustele, on peremehetud. AÕS § 96 lg 3 kohaselt on asi peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega.
  70. AÕSRS § 13 lg 2 sätestab, et kohalikul omavalitsusel on vallasasja peremehetu ehitisena hõivamise õigus ja kohustus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Riigikohtu halduskolleegium on
  71. detsembri
  72. a otsuses asjas nr 3-3-1-19-05 (p 10) leidnud, et AÕSRS § 13 lg 2 eesmärgiks on korrastada omandisuhteid selliselt, et omandireformi käigus tekiks omanikuta asjale omanik. Selle sättega ei ole soovitud anda kohalikule omavalitsusele õigust sekkuda tehingutesse. Tehingusse saab sekkuda isik, kelle omandiõigust on rikutud.
  73. Kolleegium märgib, et kohalikul omavalitsusel ei ole võimalik kaaluda, kas ehitis on pere​mehetu või mitte. Ehitise peremehetuse tuvastamine ei ole kaalutlusotsus. Kui ehitis ei ole pere​mehetu, ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik seda AÕSRS § 13 lg 2 alusel hõivata ka siis, kui ehitise omandamise poolt kõneleb tungiv avalik huvi. Sellises olukorras on kohalikul omavalitsusel võimalik ehitist omandada kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud alustel ja korras. Kui aga ehitis on peremehetu, ei pea kohalik omavalitsus selle hõivamiseks välja tooma mingit erilist avalikku huvi – peremehetute ehitiste hõivamine on AÕSRS § 13 lg 2 kohaselt niigi kohaliku oma​valitsuse kohustus.
  74. Vabariigi Valitsuse
  75. augusti
  76. a määrusega nr 211 kehtestatud „Peremehetu ehitise hõivamise korra“ p 1 järgi reguleerib kord hoone ja rajatise kui peremehetu ehitise hõivamist. Korra p 3 kohaselt on ehitis peremehetu, kui ehitise omanik on lõpetanud ehitise valduse omandist loobumise tahtega vastavalt AÕS § 96 lg-le
  77. Korra p 4 kohaselt on omanik lõpetanud ehitise valduse, kui ta on loobunud tegelikust võimust asja üle; valduse lõppemise üle otsustatakse asjaolude alusel vastavalt AÕS §-le
  78. Korra p 5 kohaselt eeldatakse ehitise omandist loobumise tahte olemasolu, kui ehitise omanik on väljendanud omandist loobumist või kui ehitise omanik ei ole teada.
  79. Riigikohtu halduskolleegium on
  80. septembril
  81. a haldusasjas nr 3-3-1-39-01 tehtud otsuse p-s 3 selgitanud, et tulenevalt AÕS § 96 lg-st 3 saab ehitis olla peremehetu vaid viimase omaniku faktilisest tegevusest ja tahteavaldustest tulenevalt, mitte aga omavalitsusüksuse otsuse tõttu. Seega, otsustades vastavalt korra p-le 10, kas asi on peremehetu või mitte, on võimalik tuvastada üksnes ehitise tegelik peremehetus. Delegatsiooninormi alusel, millega Vabariigi Valitsust volitati kehtestama peremehetu ehitise hõivamise korda, ei saa Vabariigi Valitsus kehtestada erandeid AÕS § 96 lg-s 3 sätestatud peremehetuse tekkimise alustest. Kui ehitis ei ole peremehetu, siis ei muutu see peremehetuks ka volikogu otsusest tulenevalt. Seega, kui isik jätab vaidlustamata kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse, millega tuvastatakse talle kuuluva ehitise peremehetus, ei jää ta ilma võimalusest kaitsta oma omandit tsiviilõiguslike kaitsevahenditega. Samal seisukohal oli ka Riigikohtu tsiviilkolleegium
  82. juuni
  83. a otsuses asjas nr 3-2-1-45-10 (p 15).
  84. Käesolevas asjas on ringkonnakohus tuvastanud, et Luunja sovhoosi sotsiaal- ja kultuuri​objektide
  85. novembri
  86. a nimekirja alusel katlamaja ja soojatrasside üleandmisega Luunja vallale läks Luunja vallale üle ka vallasomand katlamajale ja soojatrassidele, mille tulemusena sai Luunja vald soojatrasside omanikuks (ringkonnakohtu otsuse p 17). Ringkonnakohus selgitas, et haldus​asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et Luunja vald oleks omandiõigusest soojatrassidele loobunud, mille tagajärjel saaks ehitisi peremehetuks pidada (otsuse p 19).
  87. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 229 lg 3 kohaselt on Riigikohus seotud ring​konna​kohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Luunja Vallavolikogu on kassatsioonkaebuses seisukohal, et nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga, et Luunja vald oli soojatrasside omanik, sest eeldada ei saa, et Luunja sovhoos andis koos katla​majaga üle soojatrassid. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, kes selgitas, et tema järelduse õigsust kinnitab Luunja valla käitumine. Pooled ei vaidle selle üle, et
  88. märtsil 1993 andis Luunja Vallavalitsus erafirmale EKVI rendile Luunja Vallavalitsuse halduses oleva katlamaja koos inventariga. Rendilepingu p 1.4 järgi kuulub vara rendileandjale (tl-d 7–8). Asjaolust, et Luunja vald pidas end soojatrasside omanikuks, kui ka seda, et Luunja vald andis soojatrassid rendile erafirmale EKVI, saab järeldada Luunja vallavanema
  89. juuni
  90. a kirjast Tartu Maakonna Energeetika Ametile. Selles palus Luunja Vallavalitsus pikaajalist laenu Luunja aleviku, lasteaia ja koolimaja trassi torustiku ja soojasõlme rekonstrueerimiseks selgitusega, et vallavalitsuse halduses olev Luunja aleviku katlamaja ja trassid on renditud erafirma EKVI poolt (tl 18). Kolleegium leiab, et selle asjaolu tuvastamisel, et soojatrassid kuulusid enne
  91. aasta müügilepingu sõlmimist Luunja Valla​valitsusele, ei ole ringkonnakohus menetlusnorme rikkunud. Kuivõrd soojatrasside peremehe​tuks tunnistamise eeldused vastavalt AÕS § 96 lg-le 3 ei olnud käesoleval juhul täidetud, nõustub kolleegium Tartu Halduskohtu otsuse resolutsiooniga, millega tühistati Luunja Vallavolikogu
  92. mai
  93. a otsus nr
  95. Kuigi OÜ EKVI Soojus esitas kaebuse halduskohtule volikogu otsuse peale, millega tunnistati soojatrassid peremehetuks ja ringkonnakohtu otsuse läbi on OÜ EKVI Soojus saavutanud, et soojatrassid peremehetuks tunnistanud vallavolikogu otsus on tühistatud, taotleb OÜ EKVI Soojus ringkonnakohtu otsuse tühistamist põhjenduste osas. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest tuleneb, et soojatrassid ei kuulu OÜ-le EKVI Soojus, vaid Luunja vallale, kes pole haldusasjas seejuures ise kordagi väitnud, et soojatrassid kuuluvad talle (vastupidi, Luunja vald on kohtuvaidluses pidanud soojatrasse peremehetuks). See tähendab ka ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punkti 1 vaidlustamist osas, milles Tartu Ringkonnakohus muutis Tartu Halduskohtu
  96. jaanuari
  97. a otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele. Aluse haldusasjas tehtud kohtu​otsuse vaidlustamiseks ainult põhjenduste osas annab HKMS § 211 lg 1 teine lause. Sättest tuleneb, et kohtuotsuse resolutsiooni vaidlustamata ei saa vaidlustada otsuse põhjendusi, v.a juhul, kui põhjendused omavad iseseisvat mõju menetlusosalise õigustele või kohustustele.
  98. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline. Asudes seisukohale, et OÜ EKVI Soojus vaidlusaluseid soojatrasse ei omandanud, oleks ringkonnakohus pidanud jätma halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamata. Sõltumata sellest, kas trassid olid peremehetud või mitte, saab kohus nende pere​mehetuks tunnistamise otsuse tühistada vaid selle isiku kaebuse alusel, kelle õigusi hõivamine rikub (HKMS § 44 lg 1).
  99. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et OÜ EKVI Soojus ja Luunja Vallavolikogu vahel puudub selge kokkulepe soojatrasside võõrandamiseks. Ringkonnakohus peab määravaks müügilepingu p 4.1.2, mille järgi kohustas müüja ostjale üle andma ka objekti päraldiseks olevad dokumendid. Kuna soojatrasse lepingus ei nimetata, et saa neid lugeda ka päraldiseks. Kolleegium selle järeldusega ei nõustu.
  100. Lepingu tõlgendamise reeglid on sätestatud võlaõigusseaduse (VÕS) §-s
  101. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingu​poolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. VÕS § 29 lg 3 sätestab, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
  102. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel, lähtudes eeltoodust, tõlgendama müügilepingut ning selgitama välja ja hindama ka poolte seisukohti lepingu tõlgendamise jaoks oluliste asjaolude kohta ning tõendeid, millele pooled seejuures tuginevad. Muu hulgas tuleb arvestada sellega, et TsÜS § 57 lg 1 kohaselt on päraldis vallasasi, mis, olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu. Sama sätte lg-st 3 tuleneb, et päraldis jagab eelduslikult peaasja staatust, kui pole selgelt kokku lepitud teisiti. Selleks, et vaidlusalused soojatrassid kui päraldised ei läheks OÜ-le EKVI Soojus üle, oleks see tulnud müügilepingus eraldi sätestada, mida aga ei tehtud. Luunja Vallavolikogu oleks pidanud ära näitama, et soojatrassid müügilepinguga OÜ-le EKVI Soojus üle ei lähe. Lisaks võivad oluliseks osutuda kohtute tuvastatud asjaolud, et OÜ EKVI Soojus on
  103. märtsist 1993 vallanud, hooldanud ja remontinud nii Luunja katlamaja kui ka sellega ühenduses olevaid soojatrasse. Katla​maja ja soojatrasside rekonstrueerimiseks on Luunja vald võtnud kaks laenu, mille tasus Luunja valla eest OÜ EKVI Soojus. Alates müügilepingu sõlmimisest on OÜ EKVI Soojus vallanud SOOJUSE kinnistut, katlamaja ja soojatrasse kui omanik, arvates, et ta sai müügilepingu läbi ka soojatrasside omanikuks. Luunja Vallavolikogu on olnud sellest teadlik. Pärast müügilepingu sõlmimist eraldi rendilepingut soojatrasside kasutamiseks OÜ EKVI Soojus ja Luunja Valla​volikogu vahel ei sõlmitud. Pooltevahelises suhtluses on käsitatud katlamaja ja soojatrasse ühtse kompleksina, mis oli OÜ-le EKVI Soojus rendile antud. Sooja ei ole võimalik ilma trasside kasutamiseta müüa ning trasse ei ole võimalik kasutada muuks otstarbeks kui katlamajas toodetud soojuse edastamiseks. OÜ EKVI Soojus ilmselge tahe oli saada koos katlamajaga ka soojatrasside omanikuks. Riigikohtu otsusest asjas nr 3-3-1-19-05 (p-d 9–10) järeldub, et olukorras, kus tehingu pooled olid rajatisi käsitanud järjekindlalt võõrandatavate hoonete päraldistena, puudus alus arvata, et vaidlusalused rajatised ei olnud pooltevahelise ostu-müügilepingu objektiks.
  104. Eeltoodust tulenevalt tuleb OÜ EKVI Soojus ja Luunja Vallavolikogu kassatsioonkaebused rahuldada. Kolleegium tühistab Tartu Ringkonnakohtu
  105. veebruari
  106. a otsuse haldusasjas nr 311-1573 ja saadab asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
  107. Riigikohus tagastab HKMS § 107 lg 4 ls 1 ja lg 6 ls 3 alusel Raidla Lejins & Norcous Advo​kaadibüroo OÜ arveldusarvele nr 221001145400 OÜ EKVI Soojus kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni 25 eurot (tl 160). Luunja Vallavolikogu kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 ls 1 alusel tagastada. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.