Obsah (17)

§ 29§ 70§ 114§ 18§ 10§ 74§ 123§ 69§ 156§ 150§ 73§ 118§ 9§ 75§ 133§ 132§ 174

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupä

§-le 74 vastava otsuse või menetluse lõpetamise lahendi tegemise volitused on kohtuvälise menetleja ametnikul. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

1. Kassatsioonid jätta rahuldamata.
2. Taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Finantsinspektsiooni
4. detsembri
5. a otsusega karistati AS-i EEREIF Management investeerimisfondide seaduse (IFS) § 307 lg 1 alusel 14 000 euro suuruse rahatrahviga. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et alates
6. juulist 2010 kuni
7. septembrini 2012 jättis ta fondivalitseja veebilehel avalikustamata AS-i EEREIF Management kui avaliku fondi vara puhasväärtuse määramise sisereeglid, rikkudes sellega rahandusministri
8. juuni
9. a määruse nr 39 „Investeerimisfondi vara puhasväärtuse määramise kord“ § 4 lg 4 ja IFS § 242 lg 1 nõudeid.
10. Harju Maakohtule esitatud kaebuses taotles AS EEREIF Management kaitsja vandeadvokaat Toomas Pikamäe kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist

§ 29lg 1 p 1 alusel ja menetlusalusele isikule menetluskulude hüvitamist.

Alternatiivselt taotles kaebaja menetlusalusele isikule kergema karistuse mõistmist.

1. Harju Maakohtu
2. veebruari
3. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt, kohtuvälise menetleja otsus tühistati, AS EEREIF Management tunnistati süüdi IFS § 307 lg 1 järgi ja teda karistati 10 000 euro suuruse rahatrahviga. Taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks jäeti rahuldamata. Maakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist. 3.1 Põhjendatud pole kohtuvälise menetleja taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Väärteoprotokollis puudub kuupäev, millal kohtuväline menetleja enda lahendi tutvumiseks kättesaadavaks tegema pidi. Seetõttu oli menetlusalune isik õigustatud eeldama, et otsus on kättesaadav 30 päeva möödumisel väärteoprotokolli koostamisest, s.o
4. detsembril 2012.

§ 70

lg 5 nõuete rikkumist tuleb silmas pidada kaebuse esitamise tähtaja arvestamisel. Ka ei selgu väärteootsusest, millal see paberkandjal allkirjastati. Pooltevahelise kirjavahetuse pinnalt pole usaldusväärselt tõendatud, et Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Raul Malmstein allkirjastas otsuse enne

1. detsembrit
2. On tuvastatud, et digitaalselt allkirjastas ta otsuse
3. detsembril 2012 ja samal päeval edastati see menetlusalusele isikule, kes kinnitas otsuse kättesaamist
4. detsembril
5. Harju Maakohtusse laekus kaebus
6. detsembril 2012, mis tähendab, et kaebus esitati

§ 114lg-s 4 sätestatud tähtaja jooksul.

3.2 Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtuvalt andsid AS EEREIF Management nimel ütlusi juhatuse liige Raiko Uri ja kaitsja Matti Laarmaa. Tulenevalt

§ 18lg-st 3 ei ole M.

Laarmaa ütlused lubatavaks tõendiks, kuna ta pole AS EEREIF Management juhatuse liige. 3.3 Finantsinspektsiooni juhatuse

1. detsembri
2. a protokollilise otsuse alusel koostatud kohtuvälise menetleja lahendi allkirjastas R. Malmstein.
3. detsembri
4. a erakorralise koosoleku protokolli väljavõtte kohaselt tegi juhatus finantsinspektsiooni seaduse (FIS) § 18 lg 2 p 6 alusel ühehäälse otsuse, tegemaks väärteoasjas nr 4.5-3.6/2422 kohtuvälise menetleja lahendi ja karistamaks AS-i EEREIF Management väärteokorras rahatrahviga. Vastavalt juhatuse volitusele tuli kohtuvälise menetleja lahend vormistada eraldi dokumendina. Protokolli väljavõte vastab sisult väärteotoimiku lehekülgedel 79-83 ja 152-154 olevale juhatuse
5. detsembri
6. a erakorralise koosoleku protokolli pikemale väljavõttele. Väärteotoimiku leheküljel 151 asuva juhatuse
7. detsembri
8. a erakorralise koosoleku protokolli väljavõtte kohaselt tegi aga juhatus ühehäälse haldusotsuse nr 102, karistamaks 14 000 euro suuruse rahatrahviga AS-i EEREIF Management väärteoasjas nr 4.53.6/
9. Kohtuvälise menetleja esindaja ei osanud selgitada, miks protokollide väljavõtted üksteisest erinevad. Ühest väljavõttest ei nähtu, et koosolekul arutati menetlusalusele isikule määratava rahatrahvi suurust. Seetõttu on tõendatud, et Finantsinspektsiooni juhatus otsustas üksnes AS-i EEREIF Management rahatrahviga karistamise, kuid trahvi suurust ta kindlaks ei määranud. 3.4 Finantsinspektsioonis kehtestatud kohtuvälise väärteomenetluse asjaajamise korra punktist 3.1 nähtuvalt peab väärteootsuse tegema juhatus, kuid selle allkirjastab juhatuse esimees. Seega tuleb

§-le 74 vastav otsus teha kollegiaalselt. FIS § 2 lg-st 1 nähtub, et Finantsinspektsiooni juhatus on pädev otsustama finantsjärelevalve teostamist puudutavaid küsimusi, mis on seotud kontrolliga investeerimisfondide seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud tegevuse üle. FIS § 18 lg 2 p 6 kohaselt otsustab finantsjärelevalve teostamisega seotud küsimustes § 2 lg-s 1 nimetatud seadustes sätestatud alustel juhatus väärteomenetluses kohtuvälise menetleja lahendi tegemise ja sunnivahendite kohaldamise. IFS § 319 lg 2 kohaselt on investeerimisfondide seaduses sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja Finantsinspektsioon. Seega oli Finantsinspektsiooni pädevuses menetleda AS-ile EEREIF Management süüksarvatavat väärtegu ja asjas tehtud otsus pidi vastama

§-s 74 toodud nõuetele. Juhatuse erakorralise koosoleku protokollist nähtuvalt tehti otsus menetlusaluse isiku karistamise kohta kollegiaalselt.

§ 10

ei näe aga ette, et väärteomenetluses teeb kohtuvälise menetleja nimel otsuseid kollegiaalne organ. Eeltoodust tulenevalt pole juhatus pädev tegema

§ 74nõuetele vastavat otsust.

Ka ei vasta toimiku leheküljel 34 olev juhatuse otsus

§ 74nõuetele.

3.5 Arvestades FIS § 18 lg 2 p 6 sõnastust, on Finantsinspektsiooni juhatus pädev otsustama konkreetse isiku suhtes kohtuvälise menetleja lahendi tegemise üle. Karistusotsuse või menetluse lõpetamise määruse saab aga teha ametnik, kellele on selleks antud vastav pädevus. Praeguses asjas nähtub juhatuse otsusest, et protokollilist otsust käsitati volitusena anda pädevale ametnikule korraldus väärteoasjas otsuse tegemiseks. Lehekülgedel 79-83 oleva koosoleku protokolli väljavõte ega ka leheküljel 34 oleva otsuse väljavõte ei kinnita kohtuvälise menetleja esindaja väidet, et juhatuse liikmed tutvusid enne koosolekut väärteootsuse projektiga, kujundasid pärast Riin Heinaste selgituste ärakuulamist oma seisukohad ja et otsuse projekt võeti ühehäälselt muutmata kujul vastu. Protokoll kinnitab, et juhatus andis R. Malmsteinile volituse väärteootsuse vormistamiseks ja see tuleneb ka kohtuvälise menetleja lahendi sissejuhatavas osas märgitust. Lõppkokkuvõttes pole siiski arusaadav, kes

§ 74nõuetele vastava otsuse tegi.

Arvestades seda ja asjaolu, et otsus põhineb osaliselt lubamatult tõendil, rikuti oluliselt väärteomenetluse norme, mille tõttu tuleb kohtuvälise menetleja lahend tühistada ning teha uus otsus. 3.6 Äriühingu seadusest tulenevate kohustuste täitmise, sh AS-i EEREIF Management vara puhasväärtuse määramise sise-eeskirja avalikustamise eest, vastutas R. Uri, kes tunnistas, et rahandusministri määruse kohaselt avalikustamisele kuuluvad avaliku fondi vara puhasväärtuse määramise sisemisi protseduurireegleid

1. juulil 2012 IFS § 242 lg-s 1 sätestatud korras avalikustatud ei olnud. Menetlusaluse isiku seaduslik esindaja ja kaitsja ei vaidlustanud, et AS EEREIF Management rikkus fondivalitseja veebilehel fondi vara puhasväärtuse arvutamise sisereeglite veebilehel avalikustamata jätmisega määruse § 4 lg 4 ning IFS § 242 lg 1 nõudeid. Seega on menetlusaluse isiku tegevus õigesti kvalifitseeritud IFS § 307 lg 1 järgi. Swedbank Investeerimisfondid AS-i kaebus ja elektronkirjavahetus AS-i Swedbank töötajate ning R. Uri vahel kinnitavad samuti, et fondi vara puhasväärtuse määramise sisemisi protseduurireegleid ei avalikustatud. R. Uril oli piisavalt aega, kontrollimaks, et tema juhitav äriühing täidaks seadusest tulenevaid kohustusi. Juhtides spetsiifilises valdkonnas tegutsevat äriühingut, eeldatakse äriühingu juhilt konkreetse valdkonna seaduste ja nõuete väga head tundmist. Kui investorid juhtisid tähelepanu sisereeglite avalikustamata jätmisele, ei astunud R. Uri koheselt samme rikkumise kõrvaldamiseks ja suhtus enda kohustustesse hooletult. Väärtegu pandi toime hooletusest ja on KarS § 14 lg 1 alusel omistatav juriidilisele isikule. 3.7 Karistuse mõistmisel tuleb kergendavate asjaoludena arvestada puhtsüdamlikku kahetsust ja õiguserikkumise kõrvaldamiseks kulunud lühikest ajavahemikku. Menetlusalune isik ei saanud väärteo toimepanemisest kasu, tahtlikult ta valeinformatsiooni ei edastanud ja investoritele väärteoga kahju ei tekitanud. Arvestades süü suurust, varasemate karistuste puudumist ja eripreventiivseid eesmärke, tuleb menetlusalust isikut karistada 10 000 euro suuruse rahatrahviga. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
2. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid AS-i EEREIF Management kaitsja vandeadvokaat T. Pikamäe ja kohtuväline menetleja. 4.1 Kaitsja taotleb rahandusministri
3. juuni
4. a määruse nr 39 „Investeerimisfondi vara puhasväärtuse määramise kord“ § 4 lg 4 kohaldamata jätmist ja põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks tunnistamist, maakohtu otsuse resolutiivosa punktide 3 ning 4 tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist

§ 29lg 1 p 1 alusel ja menetlusalusele isikule menetluskulude hüvitamist.

Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 4.1.1 Menetlusaluse isiku karistamise kohta koostati kohtuvälises menetluses kaks dokumenti: Finantsinspektsiooni juhatuse erakorralise koosoleku protokoll ja väärteootsus. Protokolli väljavõte ei vasta

§ 74lg 1 nõuetele ega ole seetõttu käsitatav kohtuvälise menetleja lahendina.

Väärteootsus vastab

§ 74lg 1 nõuetele, kuid selle allkirjastas Finantsinspektsiooni juhatuse esimees.

Vastavalt FIS § 18 lg 2 p-le 6 pidanuks otsuse allkirjastama kõik juhatuse liikmed. Kirjeldatud põhjusel ei vasta seegi dokument

§ 74lg-le 2 ega ole vaadeldav kohtuvälise menetleja lahendina.

Lähtuvalt eeltoodust puudub pädeva kohtuvälise menetleja lahend AS-i EEREIF Management väärteos süüditunnistamise ja karistamise kohta. Samale järeldusele jõudis maakohus, pidades siiski võimalikuks menetlusaluse isiku süüditunnistamist ja karistamist, millega rikkus

§ 123lg 2 nõudeid.

4.1.2 Väärteoprotokoll pole õiguspärane ega vasta

§ 69

nõuetele, kuna selles sisalduvad väited ja järeldused tuginevad muuhulgas lubamatul tõendil. Seetõttu ei saanud kohus otsuse tegemisel väärteoprotokollist lähtuda. 4.1.3 Menetlusalune isik ennast süüdi ei tunnistanud ja väitis, et sisereeglite avaldamise nõudeid ta ei rikkunud. Nõutavad andmed avaldati kodulehel, kuid mitte fondi vara puhasväärtuse määramise korra nime all. 4.1.4 Kohustus, mille rikkumist menetlusalusele isikule ette heidetakse, tuleneb kohtu ja kohtuvälise menetleja hinnangul IFS § 242 lg-st 1 ja rahandusministri määruse § 4 lg-st

1. IFS § 242 lg 1 on blanketne norm, mis on rakendatav koostoimes investeerimisfondide seaduse või selle alusel antud õigusaktidega. IFS § 242 lg 1 ei sätesta fondivalitseja kohustust sisereeglite avaldamiseks. Rahandusministri määrus kehtestati IFS § 142 lg 2 ja § 204 lg 1 alusel, aga kumbi norm ei anna rahandusministrile pädevust kehtestada reegleid mingite andmete, sh avaliku fondi sisereeglite avalikustamiseks. Määruse § 4 lg 4 kehtestamisel rikuti IFS § 142 lg-s 2 ja § 204 lg-s 1 sätestatud delegatsiooninormi. Vastavalt PS § 3 lg 1 esimesele lausele ja § 94 lg-le 2 saab minister määrusi anda seaduses sätestatud delegatsiooni piires. Seetõttu on määruse § 4 lg 4 vastuolus PS § 3 lg-ga 1 ja § 94 lg-ga
2. 4.1.5 Sõltumata menetlusosaliste taotlustest või väidetest oleks kohus pidanud kontrollima määruse § 4 lg 4 kooskõla põhiseadusega ja jätma selle normi kohaldamata. Seda järeldust kinnitab ka

§ 156lg 41.

Määruse § 4 lg 4 on asjassepuutuv norm põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadustiku § 9 lg 1 mõttes, sest kehtivas õiguskorras puudub muu säte, mis paneks menetlusalusele isikule fondi vara puhasväärtuse arvutamise sisereeglite avaldamise kohustuse. Kohaldades põhiseadusega vastuolus olevat normi, rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust

§ 150lg 2, § 157 p 2 ja § 175 p 2 mõttes.

4.2 Finantsinspektsioon taotleb maakohtu otsuse tühistamist, kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist ja menetluskulude jätmist AS-i EEREIF Management kanda, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 4.2.1 Finantsinspektsiooni seaduse kohaselt teeb väärteootsuse Finantsinspektsiooni juhatus kollegiaalselt ja selle allkirjastab vastavalt FIS § 27 lg-le 3 juhatuse esimees. Asjaolu, et

§ 74nõuetele vastava otsuse tegi juhatus, tõendab 4.

detsembri 2012. a erakorralise koosoleku protokoll (lk 151) ja Finantsinspektsiooni kohtuvälise väärteomenetluse asjaajamise kord. Otsuse tegemisel jättis kohus hindamata korra punkti 5.3.7, mille kohaselt tuleb juhatusele piisava ajavaruga esitada muuhulgas rahatrahvi määramise otsuse projekt. R. Heinaste selgitas kohtuistungil, et rahatrahvi suuruse küsimus oli koosolekul arutusel ja juhul, kui otsus vormistatakse eraldi dokumendina, esitatakse see projektina päevakorda ning selle suhtes kujundatakse seisukoht. Väärteootsuse projekt esitati juhatusele kujul, nagu see hiljem menetlusalusele isikule edastati, ja piisava ajavaruga, et juhatuse liikmed said sellega tutvuda. Juhatus võttis otsuse muutmata kujul ühehäälselt vastu. Neid asjaolusid kohus ei hinnanud. Kahtluse korral tulnuks kohtul kontrollida, kas Finantsinspektsioon siseregulatsiooni järgis. Kohus võrdsustas otsuse tegemise vormistamisega. Kõiki otsuseid ei saa protokollilisena vormistada, mille tõttu on vajalik eraldi dokumendi koostamine. Kollegiaalorgani otsuste vormile väärteomenetluse seadustik erisusi ei sätesta ja nende koostamisel tuleb järgida finantsinspektsiooni seaduses sätestatud korda. 4.2.2 Jättes tähelepanuta siseregulatsioonis sätestatud põhimõtete kokkulangevuse kohtuvälise menetleja esindajate väidetega, rikkus maakohus

§ 123lg-st 2 tulenevat uurimispõhimõtet.

Kui tõendid kohut ei veennud, tulnuks koguda täiendavaid tõendeid, tehes lähtuvalt uurimispõhimõttest ettepanek täiendavate tõendite esitamiseks. Kaebuses ei vaidlustatud Finantsinspektsiooni juhatuse pädevust teha väärteootsuseid, mille tõttu oli kohtuvälise menetleja jaoks ootamatu, et juhatuse otsustuspädevus kahtluse alla seati. 4.2.3 Kaebuse esitamise tähtaja rikkumise tõttu oleks tulnud jätta kaebus läbi vaatamata. Menetlusalune isik sai otsuse kätte

1. detsembril
2. Tähtaegselt esitatuks saanuks kaebuse lugeda juhul, kui see oleks kohtule laekunud enne
3. detsembrit kella 24.
4. Kaebus esitati aga
5. detsembril
6. Kaebuse esitamise tähtaega ei ennistatud ja ennistamist ei taotletud. Menetlusalusele isikule saadetud dokument oli koopia väärteotoimikus sisalduvast
7. detsembri
8. a paberkandjal tehtud otsusest, mille juhatuse esimees allkirjastas otsuse vastuvõtmisega samal päeval. Allkirja olemasolu nähtub menetlusalusele isikule elektronkirjaga edastatud otsuse koopiast. Asjaolu, et R. Uri palvel saadeti hiljem digitaalallkirjaga otsus, kättesaamise aega ei muuda. Kohus jättis hindamata allkirjastatud väärteootsuse koopia, mis oli R. Heinaste
9. detsembri
10. a elektronkirja manuseks. 4.2.4 Nõustuda ei saa järeldusega, et kohtuväline menetleja rikkus otsuses M. Laarmaa ütlustele tuginedes oluliselt väärteomenetlusõigust. Kohus seda seisukohta ei põhjendanud. Väärteootsuses ei tuginetud lubamatule tõendile olulises ega määravas ulatuses. 4.2.5 Maakohus jättis kohaldamata FIS § 18 lg 2 p 6 ega põhistanud, miks ei või väärteootsust teha kollegiaalorgan. FIS § 18 lg 2 p 6 on

§ 10suhtes erinorm.

FIS § 2 lg-s 1 nimetatud finantsvaldkonna eriseadustes sätestatud väärtegude korral on

§ 73

lg-s 1 sätestatud ja § 74 lg 1 nõuetele vastava otsuse tegemine Finantsinspektsiooni juhatuse pädevuses. Nõustuda ei saa järeldusega, mille kohaselt ei vasta juhatuse esimehe allkirjastatud väärteootsus

§ 74lg-le 2.

4.2.6 Karistuse mõistmisel arvestati põhjendamatult puhtsüdamlikku kahetsust ja õigusrikkumise kõrvaldamise aega. Menetlusalune isik tunnistas teo toimepanemist, kuid ei väljendanud puhtsüdamlikku kahetsust. Kahetsuse arvestamist kohus ei põhistanud. Väärteoasja materjalist nähtuvalt juhiti rikkumisele tähelepanu

1. augustil 2012, sise-eeskirja väljavõte avaldati aga alles
2. septembril 2012, milliseks ajaks oli rikkumine pikalt väldanud.
3. Kassatsioonivastuses peab AS-i EEREIF Management kaitsja Finantsinspektsiooni kassatsiooni ebaõigeks, leides kokkuvõtlikult järgmist. 5.1 Tõele ei vasta kassaatori väide, et

§ 74nõuetele vastava väärteootsuse tegi Finantsinspektsiooni juhatus.

Arusaamatuks jääb kassaatori viide Finantsinspektsiooni sise-eeskirjale. Asjaolu, et eeskiri midagi ette näeb, ei tähenda, et korda järgiti. Vaidlus seisneb selles, kes

§ 74nõuetele vastava otsuse tegi.

Tähtsust ei oma, kas rahatrahvi määramise otsuse projekt esitati juhatusele tutvumiseks. Juhatuse koosoleku protokoll

§ 74nõuetele ei vasta ja väärteootsuse allkirjastas üksnes juhatuse esimees.

Etteheited täiendavate tõendite kogumata jätmise kohta pole asjakohased, sest maakohtu uurimiskohustus ei hõlma kohustust parandada kohtuvälise menetleja otsust juhul, kui selle tegi ebapädev menetleja. 5.2 Põhjendamatud on kassaatori väited, mis puudutavad kaebetähtaja möödalaskmist ja

§ 118lg 2 p 1 nõuete rikkumist.

5.3 Kohus põhjendas, miks loeti M. Laarmaa ütlused lubamatuks tõendiks. Samas ei vaidlusta kassaator järeldust, et tegemist on lubamatu tõendiga. Väärteootsus tühistati põhjusel, et seda ei teinud pädev ametnik, kuid ka põhjusel, et see tugines osaliselt lubamatul tõendil, mitte pelgalt viimati märgitud põhjusel. 5.4 FIS § 18 lg 2 p 6 on

§ 10suhtes erinorm.

Vaidlus on aga selles, et juhatuse otsus ei vasta

§ 74nõuetele.

Samal arvamusel on ka maakohus, millest johtuvalt on asjakohatu kassaatori väide FIS § 18 lg 2 p 6 kohaldamata jätmise kohta. Ühtlasi on ebaõige seisukoht, et juhatuse esimehe allkirjastatud väärteootsus vastab

§ 74lg-le 2.

Viide FIS § 23 lg-le 3 pole asjassepuutuv. 5.5 Kohus põhistas kergema karistuse mõistmist ja sellega mittenõustumine otsuse tühistamiseks alust ei anna. 6. Kassatsioonivastuses palub Finantsinspektsioon jätta kaitsja kassatsiooni rahuldamata ja menetluskulud menetlusaluse isiku kanda. Kohtuvälise menetleja hinnangul tühistati kohtuvälise menetleja otsus ebaõigetele motiividele tuginevalt. Seetõttu pole väärteomenetluse lõpetamiseks

§ 29lg 1 p-st 1 tulenevat alust.

Ekslik on seisukoht, et väärteootsuse pidid allkirjastama kõik juhatuse liikmed. M. Laarmaa ütluste näol ei ole tegemist tõendiga, mis mõjutaks väärteokoosseisu tuvastamist menetlusaluse isiku käitumises. Üllatav on väide, et menetlusalune isik ennast süüdi ei tunnistanud. R. Uri tunnistas rikkumist kohtuvälises menetluses antud ütlustes ja kohtuistungil. Tõele ei vasta ka väide, et AS EEREIF Management avaldas enda veebilehel sisereeglid teise nime all. Erinevalt kaitsja seisukohast ei välista IFS § 142 lg-s 2 ja § 204 lg-s 1 sisalduv regulatsioon avalikustamiskohustuse reguleerimist rahandusministri määrusega. IFS § 242 lg 1 sõnastusega on seadusandja väljendanud avalikustamiskohustuse delegeerimise osas selget tahet ja rahandusminister pole määruse § 4 lg 4 kehtestamisel delegatsiooni piiridest väljunud. Seega on määruse regulatsioon põhiseadusega kooskõlas. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Lähtuvalt kassatsioonides tõstatatud probleemidest annab Riigikohtu kriminaalkolleegium kõigepealt hinnangu maakohtu järeldustele, mis puudutavad kaebuse esitamise tähtaja järgmist (I), käsitleb seejärel Finantsinspektsiooni juhatuse pädevuse ja väärteootsuse allkirjastamisega seonduvat (II), lahendab küsimuse, kas maakohus oli kohtuliku arutamise tulemina õigustatud menetlusaluse isiku süüdi tunnistama ning teda karistama (III) ja võtab viimaks kokku kassatsioonimenetluse tulemused (IV). I
2. Kassatsioonimenetluse poolte vahel on esmalt vaidlus selle üle, millisel kuupäeval kohtuvälise menetleja otsus kohtuvälise menetleja juures kättesaadav oli. Teisisõnu puudutab kõnealune vaidlus küsimust, millal Finantsinspektsiooni juhatuse esimees R. Malmstein väidetavalt juhatuse volitusel põhineva väärteootsuse allkirjastas. Finantsinspektsiooni kassatsioonis leitakse, et menetlusalune isik ei järginud maakohtule kaebust esitades

§ 114lg-s 4 sätestatud tähtaega, kuivõrd väärteootsus oli kättesaadav alates 5.

detsembrist

1. Arvestades, et kaebus registreeriti maakohtus alles
2. detsembril 2012, s.o pärast 15 päeva möödumist, pidanuks kohus jätma selle läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatori väitega ei nõustu. 8.1

§ 114

lg 4 kohaselt tuleb üldmenetluses tehtud kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse esitamise 15-päevast tähtaega hakata lugema päevast, mil kohtuvälise menetleja otsus on menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav.

§ 70

lg 4 esimese lause kohaselt peab kohtuvälise menetleja lahend olema menetlusosalisele kättesaadav 30 päeva möödudes väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule või tema kaitsjale kätteandmisest alates.

§ 70

lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb väärteoprotokolli koopia anda menetlusalusele isikule kätte allkirja vastu. Protokolli koopia vastuvõtmisest ja sellega tutvumisest keeldumise korral teeb menetleja protokollile vastava märke. Sellisel juhul loetakse väärteoprotokolli koopia menetlusosalise poolt kätte saaduks selle vastuvõtmisest keeldumise päevast (

§ 70lg 2).

Väärteoprotokolli kantakse ka kohtuvälise menetleja otsuse kättesaadavaks tegemise kuupäev (

§ 70lg 5).

Kui menetleja on eeltoodud regulatsioonist kinni pidanud, on kõik seadusest tulenevad nõuded menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks täidetud. Väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule allkirja vastu kätteandmise või sellest keeldumise kohta protokollile vastava märke tegemisega loetakse väärteoprotokoll kätte saaduks ja kohtuvälise menetleja otsuse kuupäev teatavaks tehtuks.

§ 114

lg-s 4 sätestatud kaebuse esitamise tähtaja arvutamise juures on õiguslik tähendus vaid sellel, millal on väärteoprotokolli kohaselt kohtuvälise menetleja otsus kohtuvälise menetleja juures kättesaadav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-99-10, p 16). 8.2 Maakohus tuvastas, et praeguses asjas rikuti väärteoprotokolli koostamisel

§ 70

lg 5 nõudeid, sest protokollis pole märgitud kuupäeva, millal on kohtuvälise menetleja otsus menetlusosalisele kättesaadav. Õige on seisukoht, et seda minetust tuleb silmas pidada kaebuse esitamise tähtaja arvestamisel. Kohtu hinnangul pole arusaadav seegi, millisel kuupäeval väärteootsus paberkandjal allkirjastati. Kõnealune asjaolu on tähtis

§ 114

lg-s 4 sätestatud tähtaja kulgemise alguse kindlaksmääramisel, sest olukorras, kus kohtuväline menetleja veel otsust allkirjastanud pole, puudub alus rääkida

§ 74nõuetele vastava kohtuvälise menetleja lahendi olemasolust.

Maakohtu hinnangul on vaadeldaval juhul tõendatud üksnes see, et digitaalselt allkirjastati otsus

1. detsembril 2012 ja et menetlusaluse isiku seaduslik esindaja kinnitas selle kättesaamist
2. detsembril
3. 8.3 Vaagides küsimust kaebuse tähtaegsusest, tugines kohus Finantsinspektsiooni ja menetlusaluse isiku seadusliku esindaja elektronkirjavahetusele, mille sisuks oli väärteootsuse allkirjastamise ning edastamisega seonduv. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et kirjavahetuse pinnalt pole tõsikindlat alust väita, nagu oleks R. Malmstein otsuse allkirjastanud enne
4. detsembrit
5. Kohtuväline menetleja osutab kassatsioonis asjaolule, et R. Heinaste elektronkirjale lisatud manusest nähtuvalt saadeti
6. detsembril 2012 menetlusaluse isiku seaduslikule esindajale skaneeritud ja allkirjastatud otsus ning et maakohus jättis sellele tõendile hinnangu andmata. Vastuseks sellele etteheitele on vajalik märkida, et kohtulikul arutamisel pole usaldusväärselt kindlaks tehtud, et
7. detsembri
8. a elektronkirja manuseks oli juhatuse esimehe allkirjastatud väärteootsus. Teisalt jääb kohtumenetluse poolte kirjavahetuse pinnalt ka arusaamatuks, miks tekkis väidetavalt allkirjastatud ja menetlusalusele isikule saadetud otsuse olemasolu korral vajadus arutada küsimust otsuse allkirjastamise võimalikkusest ja selle ametliku versiooni saatmisest alles
9. detsembril
10. Väärteomenetluse seadustiku kohaselt ei mõjuta kohtuvälise menetleja lahendi seaduslikkust asjaolu, kas see allkirjastatakse paberkandjal või digitaalselt. Seega tõstatab kirjavahetuse sisu põhjendatud kahtluse otsuse allkirjastamise tegeliku aja suhtes, mille tõttu asus kohus õigustatult seisukohale, et kohtuvälise menetleja otsuse allkirjastamine enne
11. detsembrit 2012 pole usaldusväärselt tõendatud. Menetlusaluse isiku kaebus registreeriti maakohtus
12. detsembril 2012, mis tähendab, et selle esitamisel järgiti

§ 114lg-s 4 sätestatud tähtaega.

Tulenevalt eeltoodust puudus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks

§ 118lg 2 p-s 1 nimetatud alus.

II 9. Vastavalt IFS § 319 lg-le 2 on investeerimisfondide seaduses sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja Finantsinspektsioon. Kassatsioonimenetluse pooled on erineval arvamusel küsimuses, kas ja kui, siis missuguse menetlusdokumendi alusel saab väita, et menetlusalune isik tunnistati kohtuvälises menetluses IFS § 307 lg 1 järgi pädeva kohtuvälise menetleja otsusega süüdi ning teda selle teo eest karistati. 9.1

§ 9

p-de 1 ja 2 kohaselt on kohtuväliseks menetlejaks seadusega sätestatud juhul täidesaatva riigivõimu volitustega asutus ning valla- ja linnavalitsus. Vastavalt

§ 10lg-le 1 osaleb kohtuväline menetleja väärteomenetluses ametniku kaudu.

Sellise ametniku volitused tulenevad kohtuvälise menetleja otsustusest, millega kinnitatakse nende ametikohtade loetelu, mida täitev ametnik on pädev väärteomenetluses kohtuvälise menetleja nimel osalema (

§ 10lg 2).

Kohtuväliselt menetlejalt saadud volituse alusel on pädev ametnik õigustatud väärteomenetluses kohtuvälise menetleja nimel tegema menetlustoiminguid, koostama menetlusdokumente, neid allkirjastama ja täitma muid väärteomenetluse läbiviimiseks vajalikke ülesandeid. Võrreldes väärteomenetluse seadustiku regulatsiooniga on aga seadusandja FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestanud erisuse, mille kohaselt on finantsjärelevalve teostamisega seotud küsimustes FIS § 2 lg-s 1 nimetatud seadustes sätestatud alustel väärteomenetluses kohtuvälise menetleja lahendi tegemise ja sunnivahendite kohaldamise üle otsustamine Finantsinspektsiooni juhatuse ainupädevuses. Ka kassatsioonimenetluse pooled on seisukohal, et FIS § 18 lg 2 p 6 kujutab endast väärteomenetluse seadustiku suhtes erinormi. Kassatsioonimenetluse pooltega nõustuvalt leiab kolleegium, et pidades silmas finantsinspektsiooni seaduse esemeks oleva valdkonna spetsiifikat, tagatakse kollegiaalorganile otsustuspädevuse andmisega muuhulgas paremini menetlusaluse isiku huvide ja õigustega arvestamine. Nimelt märgitakse Finantsinspektsiooni kassatsioonis põhjendatult, et selle kaudu saab näiteks vähendada otsuste langetamise mõjutamise riski või kaasata otsustusprotsessi enamal hulgal kompetentseid kohtuvälise menetleja ametnikke. Võttes arvesse, et

§ 10

reguleerib esmajoones kohtuvälise menetleja sisemise otsustuspädevuse delegeerimist ja ametniku volituste tõendamise korda, ei hälbi FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestatu kõnealuse väärteomenetluse seadustiku sätte eesmärgist. 9.2 Analüüsides finantsinspektsiooni seaduse ja Finantsinspektsioonis kehtestatud kohtuvälise väärteomenetluse asjaajamise korra sätteid, millest nähtuvalt on kohtuvälise menetleja otsuse tegemine Finantsinspektsiooni juhatuse pädevuses, asus maakohus seisukohale, et

§ 10ei näe ette väärteootsuse tegemist kollegiaalorgani poolt.

Sellest tulenevalt järeldas kohus, et Finantsinspektsiooni juhatus on FIS § 18 lg 2 p 6 kohaselt pädev otsustama üksnes konkreetse isiku suhtes kohtuvälise menetleja lahendi tegemise üle, s.t otsustama, kas isiku suhtes väärteoasja menetleda või mitte. Karistusotsuse või menetluse lõpetamise määruse saab aga teha ametnik, kellele on selleks antud vastav pädevus. Maakohtu hinnangul käsitas juhatus enda protokollilist otsust volitusena

§ 74nõuetele vastava väärteootsuse vormistamiseks ja allkirjastamiseks.

9.3 Vaidlustatud otsuse põhistuste pinnalt järeldub, et kuivõrd väärteomenetluse seadustiku regulatsioon FIS § 18 lg 2 p-ga 6 kohtuvälise menetleja lahendi tegemist puudutava erisuse tõttu täielikult ei haaku, tuleb tekkinud vastuolud kõrvaldada asjassepuutuvate normide tõlgendamise teel. Selle tulemusena ei ühildu aga kohtu seisukohad kummagi õigusakti regulatsiooniga ega ole ka loogiliselt põhjendatavad. Nii tõusetub otsuse lugemisel küsimus, missugune oleks kirjeldatud asjaolude korral Finantsinspektsiooni juhatuse otsuse sisuline ja õiguslik tähendus ning missugused küsimused täpsemalt sellise otsuse tegemisel lahendada tuleks. Kohtuotsusest pole arusaadav seegi, missuguses kohtueelse menetluse etapis kõnealune otsustus teha tuleb ja kas selles on vajalik hinnata pelgalt menetluse jätkamise võimalikkust või peaks lahendit vormistava ametniku jaoks otsuses kajastuma ka juhised, mis puudutavad väärteo kvalifikatsiooni, tõendite hindamist, otsuse põhistusi, karistuse raskust vmt. 9.4 Kolleegiumi arvates ei vasta kohtuotsuse põhjendused ka FIS § 18 lg 2 p 6 grammatilisele ja eesmärgipärasele tõlgendusele. FIS § 18 lg 2 p 6 järgi otsustab Finantsinspektsiooni juhatus väärteomenetluses kohtuvälise menetleja lahendi tegemise. Tulenevalt

§ 73

lg 1 p-dest 1 ja 2 saab kohtuvälise menetleja lahendina üldmenetluses vaadelda otsust (

§ 74

) või määrust (

§ 75

). Maakohtu käsitluses kujutaks Finantsinspektsiooni juhatuse otsus endast pelgalt seadusest tuleneva otsustuspädevuse delegeerimist ega vastaks kohtuvälise menetleja lahendile esitatavatele nõuetele. Lisaks ei tulene finantsinspektsiooni seadusest juhatuse õigust delegeerida FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestatud küsimuste lahendamist teistele isikutele. Kirjeldatud põhjustel ei nõustu kriminaalkolleegium seisukohaga, mille kohaselt on Finantsinspektsiooni juhatus FIS § 18 lg 2 p 6 kohaselt pädev otsustama üksnes konkreetse isiku suhtes väärteoasja menetlemise üle ja et karistusotsuse või menetluse lõpetamise määruse saab teha selleks pädevust omav ametnik. Nagu eelnevalt märgitud, kujutab selline regulatsioon endast võrreldes

§ 10

lg-ga 1 erinormi, mille tõttu on võimalik asuda seisukohale, et väärteoasja üldmenetluse tulemina tehtavas Finantsinspektsiooni juhatuse otsuses peavad kajastuma

§ 74lg-s 1 sätestatud andmed, arvestades kollegiaalse organi lahendi erisusi.

10. Leides, et kohtuvälise menetleja lahendi tegemine on Finantsinspektsiooni juhatuse ainupädevuses ja et selline lahend peab vastama

§ 74

nõuetele, tuleb järgnevalt kontrollida, kas praegusel juhul väärteootsuse tegemisel neid nõudeid järgiti. 10.1 Vastavalt

1. detsembri
2. a erakorralise koosoleku protokolli väljavõttele võttis Finantsinspektsiooni juhatus FIS § 18 lg 2 p-st 6 tuleneva volitusnormi alusel vastu ühehäälse otsuse nr 4.1-1/102, et teha väärteoasjas nr 4.5-3.6/2422 kohtuvälise menetleja lahend, millega karistatakse AS-i EEREIF Management väärteokorras rahatrahviga. Vastavalt protokollile tuli otsuses sisalduva volituse alusel vormistada kohtuvälise menetleja lahend eraldi dokumendina. Maakohus tuvastas, et kõnealune väljavõte vastab oma sisu poolest sama koosoleku protokolli pikemale variandile. Teisalt nähtub väärteotoimiku leheküljel 151 asuvast Finantsinspektsiooni juhatuse
3. detsembri
4. a erakorralise koosoleku protokolli väljavõttest, et juhatus tegi ühehäälse haldusotsuse nr 102, karistamaks AS-i EEREIF Management väärteoasjas nr 4.5-3.6/2422 14 000 euro suuruse rahatrahviga ja ka selle kohaselt tuli kohtuvälise menetleja otsus vormistada eraldi dokumendina. Arvestades, et kohtuvälise menetleja esindaja protokollide väljavõtete erinevust veenvalt selgitada ei osanud, järeldas maakohus õigustatult, et juhatus tegi otsuse üksnes menetlusaluse isiku rahatrahviga karistamise, mitte aga määratava rahatrahvi suuruse kohta. 10.2 Kriminaalkolleegium ei nõustu Finantsinspektsiooni väitega, mille kohaselt tõendavad

§ 74nõuetega kooskõlas oleva otsuse tegemist 4.

detsembri 2012. a erakorralise koosoleku protokoll, Finantsinspektsiooni kohtuvälise väärteomenetluse asjaajamise korra punkt 5.3.7 ja kohtuvälise menetleja esindaja kohtuistungil antud seletused. Nagu otsuse eelnevas osas märgitud, ei kajastu protokolli väljavõttes, et juhatuse koosolekul oli arutuse all menetlusalusele isikule määratava rahatrahvi suurus ega ka see, et otsus rajaneb juhatusele eelnevalt tutvumiseks esitatud kohtuvälise menetleja lahendi projektil, mis kollegiaalselt heaks kiideti. Asjaolu, et järgitud on Finantsinspektsiooni kohtuvälise väärteomenetluse asjaajamise korra punkti 5.3.7, mille kohaselt tuleb juhatusele esitada piisava ajavaruga muuhulgas rahatrahvi määramise otsuse projekt, ei saa tõendada pelgalt korra olemasolule ega kohtuvälise menetleja esindaja kohtuistungil antud seletustele viidates. Menetlusalusel isikul ja kohtul peab olema võimalus veenduda, et otsuse tegi pädev kohtuvälise menetleja ametnik või kollegiaalorgan. Eelöeldu tähendab, et kui kohtuvälise menetleja lahend vormistatakse protokollilise otsusena, peab selle kujunemine olema hilisema menetluse käigus kontrollitav. Protokollis on võimalik fikseerida näiteks see, et väärteootsus põhineb kollegiaalorgani liikmetele eelnevalt tutvumiseks esitatud ja protokollile lisatud lahendi eelnõul, mis täielikult või osaliselt heaks kiideti. Viimati märgitud juhul peab protokollist nähtuma, millises osas ja missuguste muudatustega kollegiaalorgan otsuse vastu võttis. 10.3 Arvestades eeltoodut nõustub kriminaalkolleegium kaitsja ja maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei vasta Finantsinspektsiooni juhatuse protokolliline otsus AS-i EEREIF Management karistamise kohta

§ 74lg 1 nõuetele.

Kohtuvälise menetleja lahendina ei saa käsitada Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe allkirjastatud väärteootsust, kuna kohtumenetluses pole tuvastatud selle vastuvõtmist pädeva kohtuvälise menetleja volituse alusel. 11. Finantsinspektsioon leiab täiendavalt, et maakohtule esitatud kaebuses ei vaidlustatud juhatuse pädevusega seonduvat, mille tõttu oli kohtuvälise menetleja jaoks ootamatu, et kohtuliku arutamise tulemina seati seda küsimust puudutavate asjaolude tõendatus kahtluse alla. Kassaatori arvates pidanuks kohus lähtuvalt

§ 123

lg-s 2 sätestatud uurimispõhimõttest tegema kohtuvälisele menetlejale ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Kriminaalkolleegium eelnevate väidetega ei nõustu. Maakohtule esitatud kaebuses osutas menetlusalune isik ühemõtteliselt, et Finantsinspektsiooni juhatuse erakorralise koosoleku protokollis ei kajastu

§ 74

lg-s 1 sätestatud andmeid, tehes järelduse, et kollegiaalorgan AS-i EEREIF Management karistamise kohta väärteootsust ei teinud. Samuti tõi kaebaja esile otsuse allkirjastamisega seotud minetused, millest johtuvalt pidi menetlusaluse isiku positsioon kohtuvälise menetleja jaoks juba kaebuse pinnalt olema arusaadav. Kõnealuste väidete osas ongi Finantsinspektsioon kaebusele esitatud kirjalikus vastuses omapoolsed argumenteeritud seisukohad esitanud, lisades vastusele ka asjassepuutuvad dokumentaalsed tõendid. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt küsitles kohus kohtuvälise menetleja esindajaid seoses juhatuse otsuse vastuvõtmise ja Finantsinspektsiooni sisemise töökorraldusega põhjalikult, tehes ühtlasi ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Vastavalt kohtuistungi protokollile Finantsinspektsioon kohtuliku uurimise lõpetamisel taotlusi ega tõendeid esitada ei soovinud. Kirjeldatud põhjustel pole etteheide maakohtu otsuse üllatuslikkuse kohta põhjendatud. III 12. Olukorras, kus Finantsinspektsiooni juhatuse protokolliline otsus ei vasta

§ 74

lg 1 nõuetele ja ka juhatuse esimehe allkirjastatud väärteootsuse näol ei saa rääkida pädeva kohtuvälise menetleja lahendist, sedastas maakohus õigesti, et kõnealused minetused on vaadeldavad väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena ning seetõttu tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada. Kaitsja arvates rikkus maakohus seejärel uut otsust tehes

§ 123lg 2 nõudeid, kuid selle seisukohaga pole alust nõustuda.

13.

§ 123

lg-s 2 sätestatud põhimõtte kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust käsitada apellatsioonimenetluse analoogi, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus tuvastab

§ 29

lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, millisel juhul võib kohus jätta kohtuotsuses

§ 133p-des 29 loetletud küsimused käsitlemata.

Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad

§ 29

lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik

§ 133p-des 2-7 loetletud küsimused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27.

septembri

1. a otsus asjas nr 3-1-1-66-06, p 6).
2. Tuvastatud väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine pole praeguses asjas kaasa toonud selliseid tagajärgi, mis tingiksid väärteomenetluse lõpetamise

§ 29lg 1 kohaselt.

Samuti pole arutatava väärteoasja tehiolud võrreldavad Riigikohtu üldkogu

1. mai
2. a otsuses asjas nr 3-1-1-86-07 käsitlemist leidnud menetlusõigusliku olukorraga, millele osutab kaitsja. Kõnealuses kohtuasjas tunnistas Riigikohtu üldkogu ühistranspordiseaduse § 5411 lg 3 ning

§ 9

p 3 ja § 10 lg 5 PS §dega 3, 10, 13 ja 14 vastuolus olevaks, asudes seisukohale, et AS Ühisteenused töötajail puudus pädevus menetlusaluse isiku käitumises väärteo tunnuseid tuvastada. Kuna tõendamiseseme asjaolusid saab väärteomenetluses tuvastatuks lugeda üksnes kohtuväline menetleja, tugines üldkogu väärteomenetluse lõpetamisel

§ 29lg 1 p-le 1 (vt viidatud otsuse punkt 27).

Kriminaalkolleegium märgib, et üldkogu otsuses kirjeldatud rikkumise kõrvaldamine kohtumenetluses pole erinevalt praegusest väärteoasjast võimalik. Juhul, kui väärteoasja menetleb kohtuvälises menetluses selleks pädevust mitteomav isik, ei saa kohus hilisemas menetluses tugineda ka kohtuvälises menetluses kogutud tõenditele ja menetlusdokumentidele, sh väärteoprotokollile. Kirjeldatud olukorras puudub maakohtul rikkumise kõrvaldamiseks vajalik pädevus muuhulgas seetõttu, et vastavalt

§-le 87 on väärteoasja arutamise piirid seotud väärteoprotokolli olemasolu ja selle ulatusega. Arutatavas väärteoasjas tegi maakohus aga kindlaks, et väärteoprotokoll vastab

§ 69

nõuetele, selle koostas kohtuvälise menetleja pädev ametnik ja pädevaks kohtuväliseks menetlejaks oli Finantsinspektsioon. Minetuseks on aga asjaolu, et kohtuvälise menetleja kollegiaalorgani otsus ei vasta

§ 74nõuetele.

Arvestades, et rikkumise kõrvaldamine kohtumenetluses oli võimalik, juhinduski kohus põhjendatult

§ 132

p-st 2, mille kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ning teha uue otsuse siis, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Menetlusaluse isiku süüditunnistamisel tugineti väärteoprotokollis sisalduvale teokirjeldusele ja kergendati võrreldes kohtuvälise menetleja lahendiga AS-le EEREIF Management määratud karistust. Seetõttu on vaidlustatud otsuse tegemisel järgitud ka

§ 132p-s 2 sisalduvat reformatio in peius keelu põhimõtet.

1. Seejuures pole põhjendatud kaitsja seisukoht, et kuna väärteoprotokollis sisalduvad väited ja järeldused tuginevad muuhulgas lubamatule tõendile, s.o AS-i EEREIF Management kaitsja ütlustele, pole väärteoprotokolli näol tegemist õiguspärase menetlusdokumendiga ning kohus ei saanud otsuse tegemisel sellest lähtuda. Kolleegium selgitab, et üldmenetluses koostatav väärteoprotokoll on olemuslikult võrreldav kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga. Menetlusdokumendina täidab väärteoprotokoll eeskätt informeerimis- ja piiritlemisfunktsioone (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-80-06, p 6.3 ja
4. detsembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-84-07, p 10). Seega ei too asjaolu, kas mõni väärteoprotokollis loetletud tõenditest tunnistatakse hilisemas menetluses lubamatuks, kaasa väärteoprotokolli ebaseaduslikkust ega tähenda ühtlasi keeldu väärteoprotokollis sisalduvale teokirjeldusele tugineda.
6. M. Laarmaa kohtuvälises menetluses antud ütluste osas märkis maakohus põhjendatult, et tegemist on lubamatu tõendiga, kuivõrd sellel isikul puudus

§ 18lg 3 kohaselt õigus menetlusaluse isiku nimel ütlusi anda.

Kirjeldatud põhjusel ei oleks kohtuväline menetleja tohtinud otsuse tegemisel tema ütlustele tugineda. Finantsinspektsiooni kassatsioonis neid järeldusi ka ei vaidlustata, kuid samas on õige kassaatori seisukoht, et otsustamaks, kas kõnealusele tõendile tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena, oleks tulnud hinnata, kas see tõi kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu otsuse tegemise (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 3-1-1-85-08, p 14.2). Maakohtu otsuse pinnalt pole ühemõtteliselt arusaadav, kas kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel M. Laarmaa ütlustele tuginemist saab eraldiseisvalt vaadelda väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena ja kui see on nii, siis millisel põhjusel. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellel ebaselgusel väärteoasja lõpliku lahendamise seisukohalt siiski olulist tähtsust, sest kohtuvälise menetleja lahendis ilmnenud muude puuduste tõttu oli maakohus igal juhul õigustatud kohtuvälises menetluses tehtud otsuse tühistama.
3. Sedastades, et väärteoasjas on võimalik teha uus otsus, põhistas maakohus kriminaalkolleegiumi hinnangul jälgitavalt, millistele tõenditele tuginevalt ja miks ta leiab, et AS EEREIF Management pani toime IFS § 307 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Samuti on kohus kooskõlas väärteoprotokollis sisalduva teokirjeldusega näidanud, kes füüsilise isikuna teo toime pani ning miks on see tegu omistatav juriidilisele isikule. Vaidlustatud otsuses osutati ka tõenditele, mis kummutavad kaitsja väite avaliku fondi vara puhasväärtuse määramise sisemiste protseduurireeglite avalikustamisest muu nime all. Soovides sellega seonduvatele tõenditele teistsuguse hinnangu andmist, taotleb kassaator sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist, millise küsimuse lahendamine pole KrMS § 363 lg 5 kohaselt kassatsioonikohtu pädevuses.
4. Veel leiab kaitsja, et rahandusministri
5. juuni
6. a määruse nr 39 „Investeerimisfondi vara puhasväärtuse määramise kord“ § 4 lg 4 on vastuolus PS § 3 lg-ga 1 ja § 94 lg-ga 2 ning oleks tulnud jätta kohaldamata. Kriminaalkolleegium seda seisukohta põhjendatuks ei pea. 18.1 Vastavalt väärteoprotokollis sisalduvale teokirjeldusele heidetakse AS-le EEREIF Management ette IFS § 242 lg 1 ja rahandusministri
7. juuni
8. a määruse nr 39 „Investeerimisfondi vara puhasväärtuse määramise kord“ § 4 lg 4 nõuete rikkumist, mis seisnes fondivalitseja veebilehel avaliku fondi vara puhasväärtuse määramise sisereeglite avalikustamata jätmises. Vastavalt IFS § 242 lg-le 1 peab fondivalitseja investeerimisfondide seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud andmeid avaldama ja kättesaadavaks tegema fondivalitseja asukohas, tema filiaalides ning fondivalitseja veebilehel või konsolideerimisgrupi, millesse fondivalitseja kuulub, veebilehel või fondi puhul, mille osakute või aktsiatega kaubeldakse Eestis registreeritud reguleeritud turul, selle turu korraldaja veebilehel. Rahandusministri määrus on kehtestatud IFS § 142 lg-s 2 ja § 204 lg-s 1 sisalduvate volitusnormide alusel ning määruse § 4 lg-s 4 sätestatakse, et avaliku fondi vara puhasväärtuse määramise sisereeglid avalikustatakse IFS § 242 lg-s 1 sätestatud korras. 18.2 Kaitsja märgib iseenesest õigesti, et IFS § 242 lg 1 on rakendatav koostoimes rahandusministri määruse § 4 lg-ga 4, kuna seaduse kõnealune säte ei näe eraldivõetult ette kohustust avaliku fondi vara puhasväärtuse määramise sisereeglite avalikustamiseks. Eelöeldu ei tähenda siiski kassaatoriga nõustumist selles, et rahandusministri määruse § 4 lg 4 on põhiseadusega vastuolus. Kriminaalkolleegium leiab, et kuivõrd kohustus avaldada ja teha kättesaadavaks investeerimisfondide seaduses ning selle alusel antud õigusaktides sätestatud andmed tuleneb IFS § 242 lg-st 1 ja rahandusminister on vastavalt seaduses sisalduvale delegatsiooninormile pädev täpsustama, missugused avalikustamisele kuuluvad andmed on, saab praeguse kohtuasja puhul rääkida eeskätt seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmisest. Eeltoodud põhjustel kolleegium kaitsja väidetega rahandusministri määruse § 4 lg 4 põhiseadusevastasuse kohta ei nõustu ja leiab, et menetlusaluse isiku süüditunnistamisel IFS § 307 lg 1 järgi pole väärteomenetlusõigust rikutud.
9. Finantsinspektsiooni kassatsioonis on vaidlustatud ka menetlusalusele isikule mõistetud karistust. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kuigi väärteoasja materjalist nähtuvalt AS-i EEREIF Management seaduslik esindaja väärteo toimepanemist tunnistas, ei ole pelgalt süü omaksvõtt karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Samas võttis maakohus karistust kergendava asjaoluna põhjendatult arvesse õigusrikkumise kõrvaldamisele kulunud aega. Nimelt nähtub väärteoasja materjalist, et menetlusalune isik tegi väärteomenetluse alustamise järgselt menetlejaga aktiivselt koostööd, aidates välja selgitada vajalikke asjaolusid ja võttis seejärel tarvitusele meetmed rikkumise kõrvaldamiseks. Tulenevalt KarS § 56 lg-s 1 sätestatud põhimõtetest põhistas kohus ülejäänud karistuse mõistmise aluseks olevaid asjaolusid küllaldaselt ja jälgitavalt, millest johtuvalt vastab menetlusalusele isikule mõistetud karistus tema süü suurusele, isikut iseloomustavatele andmetele ja eripreventiivsetele eesmärkidele. IV
10. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 174p-st 3 muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 22.

veebruari 2013. a otsuse põhiosa, jättes sellest välja põhjendused, mis puudutavad Finantsinspektsiooni juhatuse pädevust otsustada FIS § 18 lg 2 p 6 kohaselt üksnes isiku suhtes kohtuvälise menetleja lahendi tegemise üle ja et

§-le 74 vastava otsuse või menetluse lõpetamise lahendi tegemise volitused on kohtuvälise menetleja ametnikul. Muus osas jätab kolleegium maakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonid rahuldamata. 21. Menetlusaluse isiku kaitsja on esitanud taotluse AS-le EEREIF Management väärteomenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks 3948 euro ja 36 sendi suuruses summas (sh käibemaks). Vastavalt

§-le 23 hüvitatakse väärteomenetluse lõpetamise korral

§ 29

lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kuna kriminaalkolleegium jätab maakohtu otsuse AS-i EEREIF Management süüditunnistamises ja karistamises sisuliselt muutmata, tuleb rahuldamata jätta ka taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks. Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi