3-1-1-84-13

Konkureeriv arvamus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. aasta otsuse nr 3-1-1-84-13 juurde
3. Leian kokkuvõttes, et Riigikohtu selles otsuses (edasiselt Otsus) on kõiki olulisi asjaolusid võimalikult igakülgselt kaalutud ja kehtiva regulatsiooni ( pean siinjuures silmas finantsinspektsiooni seadust - edasiselt FIS, aga ka Finantsinspektsiooni juhatuse otsusega kinnitatud kohtuvälise väärteomenetluse asjaajamise korda - edasiselt Kord) pinnalt üsna keerukas õigusolustikus tõlgendamise teel välja pakutud võimalikult optimaalne lahendus.
4. Samas on mul kahtlusi selles, et kas kehtiva regulatsiooni enesega on ikka kõik kõige paremas põhiseaduslikus korras. Need kahtlused seonduvad konkreetsemalt järgmiste asjaoludega. 2.
5. FIS üldsätetest (I peatükk) lähtuvalt on põhjust väita, et selle seaduse reguleerimisesemeks on halduse sfääri paigutuv riiklik finantsjärelevalve. Tõsi: FIS §-st 1 lähtuvalt on selle seaduse reguleerimisesemes veel ka “Finantsinspektsiooni õiguslik seisund, tegevuse alused, sealhulgas rahvusvahelise koostöö korraldus, ning tema rahastamise alused ja kord”. Samas nähtub FIS § 5 tekstist üheselt, et ka kõik inspektsiooni tööpõhimõtted on suunatud eranditult vaid finantsjärelevalvele. 2.
6. Süüteomenetlused aga ei ole mingil juhul käsitatavad (haldusliku) järelevalvelise tegevusena. Süüteomenetlused on hoopis kohtumenetluse alaliigid. Seda põhimõttelist seisukohta ei saa väärata ka tõsised praktilised raskused järelevalvelise- ja süüteomenetlusliku tegevuse piiritlemisel. Täiesti kindel on see, et kooskõlas PS § 104 p-s 14 sätestatuga peavad kohtumenetluse seadused, nii nagu teisedki konstitutsioonilised seadused, olema vastu võetud Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Kuigi selle nõude täitmine ja sealhulgas ka kohtumenetlust reguleerivate normide piiritlemine on meil tekitanud mitmeid probleeme (vt PS kommentaaride kolmas väljaanne 2012, lk 641-642 p-d 24 ja 25), võib käesoleval ajal lugeda üldtunnustatuks vähemalt kahte järgmist seisukohta: 2.2.
7. esiteks seda, et kohtumenetlusega seonduvat tuleks (muuhulgas olulisel määral ka õigussüstemaatilisel põhjusel) maksimaalselt reguleerida kohtumenetluse seadustikes; 2.2.
8. teiseks seda, et kui erandlikult on olemuslikult kohtumenetlusliku mateeria paigutatud seadusse, mis ei ole kohtumenetluse seadus, vaid mingi muu seadus, siis saab selline regulatsioon olla põhiseadusega kooskõlas vaid siis, kui see muu seadus on vastu võetud Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Olemuslikult kohtumenetluslik norm, mida ei ole kehtestatud PS §-s 104 ettenähtud korras ei saa olla põhiseaduspärane. 2.
9. Käesolevas kohtuasjas on kohtumenetluse mõlemad pooled (vt Otsuse p-d 4.2.5 ja 5.4) kinnitanud, et FIS § 18 lg 2 p 6 on VTMS § 10 suhtes erinorm. Seega on mõlemad pooled seisukohal, et FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestatu (aga siit loogiliselt edasi minnes ka Korra p-s 3.
10. sisalduv) on käsitatav kohtumenetlusõigusliku normina. Kookõlas eelnevalt p-s 2.2.2 märgituga saaks kõnealune nn erinorm olla põhiseadusega kooskõlas vaid siis, kui see oleks vastu võetud PS §-s 104 silmaspeetavas korras. FIS aga ei ole vastu võetud Riigikogu koosseisu häälteenamusega.
11. Otsuse p-s 9.1 on asutud seisukohale, et finantsinspektsiooni seaduse esemeks oleva valdkonna spetsiifikat arvestades tagab karistusliku otsustuspädevuse andmine kollegiaalorganile (Finantsinspektsiooni juhatusele) kõige paremini menetlusaluse isiku huvide ja õigustega arvestamise. Nimelt saavat just sellise kollegiaalorgani poolse karistamise kaudu vähendada otsuste langetamise mõjutamise riski või kaasata otsustusprotsessi enamal hulgal kompetentseid kohtuvälise menetleja ametnikke. Kuna VTMS § 10 reguleerivat esmajoones vaid kohtuvälise menetleja sisemise otsustuspädevuse delegeerimise ja ametniku volituste tõendamise korda, ei hälbivat FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestatu väärteomenetluse kõnealuse sätte eesmärgist. 3.
12. Puuduvad veenvad põhjendused selle kohta, miks on kõnealuse valdkonna spetsiifika sedavõrd eripärane, et see peab ainsa erandina kogu väärteomenetluse süsteemis tingima kollegiaalset karistusotsuse tegemist kohtuvälises menetluses. 3.
13. Karistusotsuste tegemise kollegiaalsel vormil on kahtlemata omad eelised kohtumenetlustes. Kohtuvälises menetluses ei pruugi aga sellised eelised enam samavõrd ilmsed olla. Võib ju iseenesest ehk küll loota, et Finantsinspektsiooni juhatuse kõik liikmed on läbinud piisava õigusalase koolituse; et nad tunnevad end koduselt nt karistusõiguse üldosa küsimustes ja et nad on pidevalt kursis ka vastava kohtupraktikaga. Tegelikkus aga on paraku selline, et kõnealast väärteomenetluslikku pädevust on õigem oodata ja nõuda siiski konkreetselt kohtuvälise menetleja ametnikult. Ja just seda ongi silmas peetud VTMS § 10 lg-s 1 sätestatus, mille kohaselt osaleb kohtuväline menetleja väärteomenetluses konkreetse ametniku kaudu.
14. Kõiki eelnevalt nimetatud muresid seoses FIS § 18 lg 2 p 6 "erinormilise olemusega" võiks ju pidada vaid pelgalt teoreetilisteks, kui need mured ei oleks end ilmutanud kõige ehtsamal kombel käesolevas kohtuasjas. Nii näiteks on just sellest kõnealusest erinormist (aga ka Korrast tervikuna) lähtuvalt alguse saanud segadus nii menetlustähtaegade arvutamisel (vt otsuse p 3.1.) kui ka juhatuse ning juhatuse esimehe pädevuse piiritlemisel (vt Otsuse p 3.5.).
15. Arvestades seda, kuivõrd oluliseks regulatiivseks aktiks on Finantsinspektsioon pidanud Korda, tuleks põgusalt peatuda ka sellega seonduvatel probleemsetel momentidel. Diskuteerimata sedalaadi siseregulatiivse dokumendi vajalikkuse üle ei tohiks siiski unustada, et ka väärteoasjades, mida menetleb Finantsinspektsioon tuleb eeskätt lähtuda ikka VTMS-st ja menetlustoimingute tegemisel viidata ikka VTMS konkreetsetele sätetele. Eriti siis, kui ilmneb lahknevus või suisa vastuolu VTMS-s ja Korras sätestatu vahel. Eerik Kergandberg riigikohtunik