← Eesti

3-1-1-95-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 3-1-1-95-13

  1. oktoober 2013 Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi I OÜ (endise ärinimega H OÜ) sõiduauto Aston Martin Rapide arestimine Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  2. mai
  3. a määrus kriminaalasjas nr 1-13-3591 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Y-i esindaja vandeadvokaat Jaak Siim, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Steven-Hristo Evestus pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja
  4. oktoober 2013, kirjalik menetlus viis RESOLUTSIOON Jätta Y-i esindaja määruskaebus läbi vaatamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Riigiprokuratuur esitas
  6. aprillil 2013 Harju Maakohtule taotluse arestida rahapesu objektiks olev vara - kahtlustatava H OÜ (praeguse ärinimega I OÜ) nimele vormistatud sõiduauto Aston Martin Rapide.
  7. Harju Maakohtu
  8. aprilli
  9. a määrusega arestiti konfiskeerimise tagamiseks rahapesu objektiks olev H OÜ nimel olev sõiduauto Aston Martin Rapide (VIN-kood XXXXXXXXXX, endise registreerimisnumbriga XXX XXX).
  10. Harju Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse kahtlustatava H OÜ kaitsjad ja menetlusvälise isiku Y-i esindajad vandeadvokaadid Aivar Pilv ning Jaak Siim, kes taotlesid maakohtu määruse tühistamist ja sõiduauto Aston Martin Rapide aresti alt vabastamist. Määruskaebuse esitajad tuginesid muu hulgas väitele, et mootorsõiduk Aston Martin Rapide ei kuulunud selle arestimise hetkel mitte H OÜ-le, vaid Y-ile. H OÜ kasutas sõidukit rendilepingu alusel.
  11. juuni
  12. a ostu-müügileping oli tingimuslik ja selle alusel sõiduki omandiõigus H OÜle tegelikult üle ei läinud.
  13. Tallinna Ringkonnakohtu
  14. mai
  15. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Muu hulgas ei nõustunud ringkonnakohus määruskaebuse esitajate väitega, et H OÜ ja Y vahel
  16. juunil 2012 sõlmitud sõiduki Aston Martin Rapide müügileping oli tingimuslik. Seega kuulus sõiduauto arestimise ajal H OÜ-le, mitte Y-ile. Samas möönis kohtukolleegium, et sõiduki omandisuhe ei ole täielikult selge. Kohtueelne menetleja ega ka kohus ei saa aga enne asjas lõpplahendi tegemist otsustada, kellele võimaliku konfiskeerimise objekt tegelikult kuulub (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-2-3-12, p-d 58-59). MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  17. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse menetlusvälise isiku Y-i esindaja vandeadvokaat Jaak Siim, kes taotleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse tühistamist ja sõiduauto Aston Martin Rapide aresti alt vabastamist. Määruskaebuse esitaja põhiväited on järgmised. 5.1 Ringkonnakohtu määrusega on piiratud Y-i õigusi ja seaduslikke huve, sest kohus jättis jõusse maakohtu määruse, millega arestiti mootorsõiduk Aston Martin Rapide, mis arestimise ajal kuulus Yile. Seetõttu on nimetatud äriühingul kui menetlusvälisel isikul KrMS § 384 lg 2 kohaselt kaebeõigus. 5.2 Ringkonnakohus on vääralt järeldanud, et arestitud sõiduk kuulus H OÜ-le. Kõnealune sõiduk kuulus ja kuulub Y-ile. Ringkonnakohus ei ole nõuetekohaselt selgitanud, kuidas on arestitav sõiduk kriminaalmenetlusega seotud ja millistest asjaoludest nähtuvalt saab seda pidada H OÜ-le kuuluvaks. Kohtu käsitlus arestitud sõiduki kuuluvuse vaieldavusest on vastuoluline. Ühest küljest on ringkonnakohus lähtunud eeldusest, et tegemist on H OÜ varaga, jättes jõusse maakohtu määruse, millega sõiduk arestiti selle äriühingu varana. Samal ajal on kohus leidnud, et vara kuuluvus on ebaselge.
  18. Vastuses määruskaebusele leiab prokuratuur, et see on põhjendamatu ega anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  19. KrMS § 384 lg 1 kohaselt on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus on KrMS § 344 lg-s 3 loetletud isikutel, samuti menetlusvälisel isikul advokaadi vahendusel, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Seega saaks Y-il olla praeguses asjas määruskaebeõigus üksnes juhul, kui vaidlustatava kohtumäärusega otsustataks siduvalt tema õiguste üle.
  20. Y vaidlustab kohtumäärust, millega rahapesu objekti konfiskeerimise tagamiseks arestiti H OÜ-le kuuluv sõiduk. Ringkonnakohtu poolt muutmata jäetud Tartu Maakohtu
  21. aprilli
  22. a määruses ei ole arestimisotsustuse adressaadina nimetatud Y-it.
  23. Tuginedes muu hulgas Riigikohtu üldkogu
  24. novembri
  25. a määruses asjas nr 3-3-1-15-12 väljendatud seisukohtadele, leidis kriminaalkolleegium
  26. mai
  27. a määruses asjas nr 3-1-1-4913, et kriminaalmenetluses tehtav määrus, millega KrMS § 142 alusel arestitakse kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku kinnisasi, ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle määruse adressaat ja keda ei ole ka arestitud kinnistu ühe omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Arestimismäärus ei võta selliselt isikult võimalust kaitsta enda väidetavat omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel riigilt (prokuratuuri kaudu) nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks ehk keelumärke kustutamiseks või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist.
  28. Kolleegium leiab, et eeltoodud põhimõtted kehtivad mutatis mutandis ka sõiduki või muu vallasasja arestimise puhul. Arvestades vara arestimise määruse tegemise ja vaidlustamise korda ning tähtaegu kriminaalmenetluses, ei saa vara arestimise menetluses tagada menetlusvälisele isikule tõhusat võimalust tõendada, et arestitud asi kuulub talle. Lisaks tuleb silmas pidada, et enne asjas lõpplahendi tegemist ei saa kohus kriminaalmenetluses lõplikult otsustada, kellele arestitud ese tegelikult kuulub (vt ka Riigikohtu üldkogu
  29. aprilli
  30. a määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p 58). Järelikult pole vara arestimise menetlus omandivaidluste lahendamiseks sobiv. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta ja see ei puuduta isikut, kes ise arestimismääruse adressaat ei ole. Seega säilib viimatinimetatud isikul võimalus kaitsta oma väidetavat omandiõigust arestimise vastu üldises korras. Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud, et juhtudel, mil kohtumenetluses on hagi tagamise korras ekslikult koormatud sellise kolmanda isiku õigusi, kes ei ole olnud menetlusosaline, on võimalik tugineda TMS §-le 222 (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  31. novembri
  32. a määrus asjas nr 3-2-1-94-11, p 16 ja
  33. veebruari
  34. a määrus asjas nr 3-2-1-127-06, p 8). Kriminaalkolleegium leiab, et sarnaselt kohaldub TMS § 222 ka siis, kui kriminaalmenetluses on KrMS § 142 alusel ekslikult arestitud mingi ese - sh vallasasi -, mis kuulub isikule, kes ise arestimismääruse adressaat ei ole. See tähendab, et arestimismäärus ei võta selle adressaadina nimetamata isikult võimalust nõuda TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist. TMS § 222 lg 1 järgi võib kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub.
  35. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et ringkonnakohtu poolt muutmata jäetud Tartu Maakohtu
  36. aprilli
  37. a määrus ei ole tehtud Y-i kohta ega piira seega ka selle äriühingu õigusi. Järelikult ei ole Y-il KrMS § 384 kohaselt ka õigust sõiduauto Aston Martin arestimist määruskaebe korras vaidlustada. Seetõttu jätab kolleegium Y-i esindaja määruskaebuse KrMS § 390 lg 1 ja § 350 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.
  38. Kuna Y ei olnud selles asjas kohtumenetluse pool ega menetlusväline isik, kelle õigusi või seaduslikke huve oleks maakohtu määrusega piiratud, pidanuks ka ringkonnakohus jätma tema esindaja määruskaebuse läbi vaatamata. Kuna aga ringkonnakohtu otsustust Y-i esindaja määruskaebus sisuliselt läbi vaadata ei ole vaidlustatud, puudub kolleegiumil menetluslik alus ringkonnakohtu määruse tühistamiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  39. mai
  40. a määrus asjas nr 3-1-1-49-13, p 11). Lea Kivi, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.