← Eesti

3-1-1-97-13

Obsah (5)§ 394§ 831§ 83§ 84§ 832

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-1-97-13 31. oktoober 2013 Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest j

§ 394

lg 2 p 3 järgi ja H OÜ-d

§ 394

lg 4 järgi muu hulgas kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud 2 437 856 euro päritolu ja omandiõiguse varjamises, omandamises ja ülekandmises eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu. Täpsemalt põhineb kahtlustus järgneval. 1.1.1 Ajavahemikul

  1. novembrist 2011 kuni
  2. novembrini 2012 andsid H. K. juhitavad äriühingud F Oy, M Oy, R Oy, L Oy ja V Oy Soome Vabariigis (edaspidi ka Soome) väikelaene, omamata selleks nõutavat registreeringut. Registreeringuta laenuandmine on Soomes karistatav kuriteona. Eelnimetatud Soome äriühingud andsid klientidele laenu oma pangakontode kaudu. Kliendid tagastasid laenusummad koos intressidega laenuandjate pangakontodele. Nendelt pangakontodelt kanti raha kogusummas 1 341 373 eurot 53 senti kohe edasi H. K. kontrolli all tegutsevate Eesti äriühingute pangakontodele. Selliselt laekus G OÜ-le 74 000 eurot, H OÜ-le 711 000 eurot, Y OÜ-le 447 500 eurot ja F OÜ-le 98 000 eurot. Y OÜ ja W OÜ ühendati
  3. veebruaril
  4. a H OÜ-ga. Seega laekus H OÜ ja temaga ühendatud Y OÜ pangakontodele 1 158 500 eurot ebaseaduslikest laenutehingutest pärinevat raha. 1.1.2 Lisaks kasutas H. K. Soomes väikelaenuteenuse pakkumiseks enda kontrolli all olevate Eesti äriühingute N OÜ, W OÜ ja Y OÜ osutatavat SMS-teenust, mida vahendasid Soome äriühingud K Oy ja T AB. SMS-teenust kasutati laenuklientidega suhtlemiseks, eelkõige laenupakkumiste edastamiseks, laenutaotluste vastuvõtmiseks ning laenulepingu täitmisega seotud teabevahetuseks. 3-1-1-97-13 SMS-teenus oli tasuline ja kliendid tasusid laenuteenusega seotud suhtluse eest oma telefonisideoperaatori kaudu K Oy-le ja T AB-le, kes pärast teenustasu mahaarvamist edastasid saadud raha summas 2 692 213 eurot 99 senti H. K. kontrolli all olevatele äriühingutele, sh 610 279 eurot 85 senti W OÜ-le ja 669 076 eurot 23 senti Y OÜ-le. Perioodil
  5. novembrist 2011 kuni
  6. novembrini 2012 laekus H OÜ-ga ühendatud äriühingute Y OÜ ja W OÜ pangakontodele 1 279 356 eurot ebaseaduslikest laenutehingutest pärinevat raha. 1.1.3 Seega kokku laekus perioodil
  7. novembrist 2011 kuni
  8. novembrini 2012 H OÜ ja temaga ühinenud äriühingute pangakontodele 2 437 856 eurot kuritegelikku tulu. 1.1.4 H. K., kellel oli H OÜ, Y OÜ ja W OÜ pangakontode käsutusõigus, tegi
  9. novembrist 2011 kuni
  10. novembrini 2012 nende äriühingute pangakontodel kuritegelikul teel saadud raha varjamiseks ja legaliseerimiseks erinevaid ülekandeid, millel puudus majanduslik sisu. 1.1.5 Kuriteokahtlus H. K. ja H OÜ suhtes on leidnud tõendamist Soome politseiasutuse õigusabipalvega. Sellest tuleneb, et H. K. poolt Soomes asutatud äriühingute teenitud tulu on kuritegelik, kuna
  11. detsembril
  12. a jõustunud eralaenuandjate registreerimise seaduse (747/2010) järgi tuleb tarbijakaitseseaduse
  13. peatüki kohaseid tarbijalaene (lühilaene) pakkuvatel laenuandjatel end registreerida piirkondliku haldusasutuse laenuandjate registris. Neil isikutel, kes on alustanud laenuandmistegevust pärast
  14. detsembrit 2010, on kohustus end registreerida enne laenuandmistegevuse alustamist. Kuna R Oy ja L Oy kanti äriregistrisse
  15. a, oleksid mõlemad firmad pidanud end registreerima laenuandjate registris enne laenuandmistegevuse alustamist. R Oy ja L Oy registreerimistaotlused esitati registripidajale alles
  16. mail
  17. a koos F Oy ja M Oy registreerimistaotlustega. Hiljem võtsid R Oy ja L Oy taotluse tagasi ning F Oy ja M Oy registreerimisest piirkondlik haldusasutus keeldus. Nn laenuandjakuriteo toimepanemises on Soomes menetletavas kriminaalasjas kahtlustatavateks F Oy, M Oy ja H. K. 1.1.6 Samuti on H. K. ja H OÜ kuriteokahtlus tõendatud vaatlusprotokolliga, millest nähtub, et ajavahemikul
  18. maist kuni
  19. septembrini 2012 laekus H OÜ ja viimasega hiljem ühinenud Y OÜ ning W OÜ kontodele 1 158 500 eurot H. K. kontrolli all olevalt Soome äriühingult M Oy ning 1 279 356 eurot K Oy-lt ja T AB-lt. Need summad on käsitatavad Soomes toime pandud kuriteo tulemusena saadud varana

§ 831

lg 1 mõttes, samuti rahapesu objektina

§ 394

lg 5 ja

§ 83lg 2 tähenduses.

1.1.7 H. K. koordineeritavat skeemi ilmestavad pangatehingute jadad, mille käigus liigutatakse H. K.-ga seotud äriühingute vahel suuri rahasummasid, mis ei ole seotud reaalse majandustegevusega ja mille eesmärk on varjata raha päritolu ning kasusaajaid ning legaliseerida tahtliku süüteoga saadud vara. Kuna tehinguid tehti tahtliku süüteoga saadud varaga

§ 831

lg 1 mõttes, on tehingute iseloomu, maksete selgitusi ja ettevõtete majandustegevust arvestades tegemist rahapesuga Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 4 mõttes. Seega on H. K. ja H OÜ tegevuses vastavalt

§ 394

lg 2 p 3 ja

§ 394lg 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused.

1.2 Kahtlustuse kohaselt kuriteoga saadud varaline kasu summas 2 437 856 eurot tuleb H OÜ-lt konfiskeerida. Rahapesust teenitud tulu eest on H OÜ soetanud teatud vara (nt sõiduauto Aston Martin Rapide), kuid enamuse omandatud varast on H OÜ kas ära tarvitanud või asunud seda varjama. Seega tuleb H OÜ-lt

§ 84

alusel välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele.

§ 84

kohaldamise tagamiseks tuleb arestida H korteriomand asukohaga Xxxxxxx X-XXXX, Tallinn. Selle kinnistu omandas

  1. aprillil
  2. a 485 689 euro 58 sendi eest H. K. juhitud äriühing Y OÜ, mis
  3. aprillil 2012 ühines H OÜ-ga, mida samuti juhtis H. K. Kinnistusregistri andmete kohaselt on Xxxxxxx X-XXXX kinnisasja omanik praegu H OÜ. 1.3 H OÜ vara on vaja viivitamatult arestida, sest H. K. kavatseb Eestist lahkuda ja on soetanud endale elamise Ameerika Ühendriikides, kuhu ta püüab toimetada ka kuritegelikul teel kogutud vara. Nii on H. K. korraldanud mitme tema äriühingule kuulunud sõiduki registrist kustutamise ja nende saatmise Ameerika Ühendriikidesse. Ühtlasi on ta asunud võõrandama Eestis asuvaid ja erinevatele enda kontrolli all olevatele äriühingutele kuuluvaid kinnistuid. 2

(10)3-1-1-97-13 1.4 Seega tuleb H OÜ-le kuuluv Xxxxxxx X-XXXX kinnisasi arestida KrMS § 142 lg 1 ja

§ 831

lg 1 ning § 84 alusel tahtliku süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks.

  1. Harju Maakohtu
  2. aprilli
  3. a määrusega arestiti H OÜ vara - Tallinnas Xxxxxxx X, Xxxxxxx XB, Xxxxxxx A ja Xxxxxxx C asuv korter XXXX (registriosa nr ZZZZZZZZ). 2.1 Maakohus leidis, et prokuratuuri taotlus tuleb selles esitatud motiividel rahuldada. Kuriteokahtlus H. K. ja H OÜ suhtes on tõendatud. Sellise järelduse tegemisel tugines kohus mh Soome Vabariigi politsei õigusabipalvele
  4. detsembrist 2012 ja keskkriminaalpolitsei
  5. aprilli
  6. a asitõendi vaatlusprotokollile, mis hõlmas mitmete äriühingute, sh H OÜ ja Y OÜ pangakontode ning H. K. pangakontode väljavõtteid, samuti äriühingute majandustehingute analüüsi väljavõtet. 2.2 On oht, et H OÜ vara võidakse kuritegelikul teel saadud vara konfiskeerimise vältimiseks (

§ 83

¹) või vara laiendatud konfiskeerimise (

§ 83²) vältimiseks võõrandada.

Seetõttu tuleb äriühingu vara arestida. 2.3 H. K. ega H OÜ ei ole tõendanud, et ta on saanud vara enda valdusse legaalsel moel. Ka kriminaalasja materjalidest ei nähtu tõendeid selle kohta, et H. K.-l või Y OÜ-l oleks 27. aprillil 2011 olnud piisavalt legaalse päritoluga raha, mille eest osta 485 689 eurot 58 senti maksev korteriomand. On piisav alus arvata, et nii H. K. kui ka H OÜ ja Y OÜ said kuritegelikku tulu. 2.4

§ 394

lg 4 kohaselt kohaldab kohus

§-s 394 sätestatud kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist vastavalt

§-le

  1. Eeltoodut arvestades tuleb prokuratuuri taotlus rahuldada ja H OÜ kinnistu konfiskeerimise tagamiseks arestida.
  2. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kahtlustatava H OÜ kaitsjad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Jaak Siim, kes taotlesid maakohtu määruse tühistamist ja korteriomandi aresti alt vabastamist.
  3. Tallinna Ringkonnakohtu
  4. mai
  5. a määrusega jäeti Harju Maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukohad olid järgmised. 4.1 Vara arestimise taotluses on viidatud konkreetsetele tõenditele, millele H OÜ-le esitatud kahtlustus tugineb. Tutvudes toimiku materjalidega, veendus ringkonnakohus, et esitatud kahtlustus on tõepoolest põhjendatud. Soome Vabariigi õigusabitaotlusest nähtub, et perioodil
  6. novembrist 2011 kuni
  7. novembrini 2012 laekus ebaseaduslikust laenutegevust Soomes H OÜ ja temaga ühendatud äriühingute Y OÜ ning W OÜ pangakontodele kuritegelikku tulu summas 2 437 856 eurot. H. K. poolt Soomes asutatud äriühingute poolt Soomes teenitud tulu on kuritegelik, sest selle saamisel rikuti eralaenuandjate registreerimise seaduse (747/2010) nõudeid. Ajavahemikul
  8. maist kuni
  9. septembrini 2012 laekus H OÜ ja sellega ühinenud äriühingute kontodele edasiste tehingute teostamiseks H. K. kontrolli all olevalt Soome äriühingult M Oy ning sideteenust osutavatelt äriühingutelt K Oy ja T AB kokku 2 437 856 eurot. See summa on käsitatav kuriteo toimepanemise tulemusena saadud varana

§ 831

lg 1 mõttes, samuti rahapesu objektina

§ 394

lg 5 ja

§ 83lg 2 mõttes.

Tuleb pidada piisavaks kahtlustust, et H. K. ja H OÜ tegevuses esinevad

§ 394

lg 2 p 3 ja

§ 394lg 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused.

4.2 Asja materjalidest nähtuvalt on H OÜ saanud ajavahemikul

  1. novembrist 2011
  2. novembrini 2012 kuriteo tulemusena varalist kasu vähemalt 2 437 856 eurot. Rahapesust teenitud tulu eest on H OÜ soetanud endale vara, kuid enamuse omandatud varast on H OÜ kas ära tarvitanud või asunud seda varjama, kuna firma pangakontodel olevad summad ja olemasoleva vara väärtus on selgelt väiksem kui kahtlustuse kohaselt teenitud 2 437 856 eurot. Seetõttu tuleb

§ 84

alusel H OÜ-lt välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluvale väärtusele. Kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise korral kehtib ümberpööratud tõendamiskoormis, sest

§ 832

lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldata konfiskeerimist varale, mille suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Oluline ei ole, et konfiskeeritav vara oleks pärinenud samast kuriteost, milles isik süüdi mõistetakse ja et ta üldse selle kuriteoga vara oleks saanud. H. K. ega H OÜ ei ole tõendanud, et viimane sai vara enda valdusse legaalsel moel. On piisav alus arvata, et 3

(10)3-1-1-97-13 H. K. ja H OÜ said kuritegelikku tulu. Arvestades eeltoodut ja

§ 831lg-s 1 ning §-s 84 ning Kr

MS § 142 lg-s 1 sätestatut, tuleb maakohtu määrus muutmata jätta. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse H OÜ kaitsja vandeadvokaat Jaak Siim, kes taotleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse tühistamist ja kinnistu aresti alt vabastamist. Määruskaebuse esitaja põhjendab oma taotlust järgmiselt. 5.1 Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtule piirdunud vara arestimise aluste olemasolu põhjendades üksnes Riigiprokuratuuri taotluse põhjenduste ja seaduse ning kohtupraktika refereerimisega. Ringkonnakohus on jätnud kõik määruskaebuse esitaja väited ja tõendid hindamata ega ole esitanud hindamata jätmise põhjusi. Selline teguviis on ühelt poolt põhistamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ja teisalt kohtuliku uurimise ühekülgsus KrMS § 338 p 1 tähenduses. 5.2 R Oy-l, L Oy-l, V Oy-l ja F Oy-l majandustegevus puudus või toimus äärmiselt väikeses mahus ega olnud kahtlustuses kirjeldatud määral seotud laenuteenuse osutamisega. Seega ei saanud need äriühingud ka kõnealusest tegevusest tulu. 5.3 Kohtud on jätnud tähelepanuta, et vastavalt Soome Vabariigi krediidiasutuste registreerimise seaduse (747/2010) §-le 16 oli nii F Oy-l kui ka M Oy-l õigus kuni registreerimistaotluse kohta otsuse tegemiseni ka ilma registreeringuta tarbijalaenude andmisega tegeleda. 5.4 Ringkonnakohus ignoreeris fakti, et kuriteokahtluses on H OÜ ning viimasega ühinenud Y OÜ ja W OÜ pangakontodele laekunud 2 437 856 eurot loetud ebaõigesti kuriteo tulemusena saadud varaks

§ 831mõttes.

Soomes väljastas laene Eesti äriühing W OÜ, mitte prokuratuuri taotluses ja vaidlustatud kohtumääruses nimetatud Soome äriühingud. Soomes toimuva kriminaalmenetluse raames tuleb muu hulgas välja selgitada, kas laenude väljastamine sai üldse ebaseaduslik olla. Nimelt näeb Soome krediidiasutuste registreerimise seaduse § 1 lg 4 ette, et see seadus ei puuduta teises Euroopa majanduspiirkonna riigis asuvaid ettevõtjaid, kes pakuvad tarbijalaene Soomes ajutiselt. "Ajutine" on seejuures määratlemata õigusmõiste, mis on jäetud kohtupraktika sisustada. Lisaks on kuriteokahtluses väidetava kuritegelikul teel saadud vara suuruse arvestamisel jäetud tähelepanuta, et igasuguse laenu andmise eelduseks on algkapitali olemasolu. Laenutulust on võimalik rääkida vaid juhul, kui tagasimaksete kogusumma ületab laenuandja poolt laenatud põhisummat. Samuti ei saa laenusaajate tagasimakseid, mis tehti kahtlustuses hõlmamata perioodil sõlmitud laenulepingute alusel, pidada kuritegeliku tegevuse tulemusena saadud rahaks. K Oy-lt ja T AB-lt prokuratuuri taotluses nimetatud Eesti äriühingutele seoses SMS-teenusega laekunud raha näol ei olnud tegemist laenuteenusest saadud tuluga, vaid tasuga, mis saadi SMS-teenuse osutamise raames osutatud tehnilise teenuse eest. Lisaks kasutasid SMS-teenust valdavalt sellised kliendid, kes olid laenulepingu sõlminud kahtlustusega hõlmamata perioodil. Sellest tulenevalt puudub põhjus seostada osutatud teenuse ees laekunud summasid arestimistaotluses nimetatud laenukuriteoga. 5.5 Kohtud jätsid tähelepanuta, et arestimistaotluses nimetatud väidetavad kuriteod pandi toime 9. novembrist 2011 kuni 27. novembrini 2012, s.o pärast 27. aprilli 2011, mil Y OÜ arestitava korteriomandi ostis. Seega ei ole võimalik, et arestitav vara soetati prokuratuuri taotluses kirjeldatud kuritegude tulemusena laekunud raha eest. 5.6 Ebaõige ja tõenditel mittepõhinev on kaevatavas kohtumääruses sisalduv kohtu väide, mille kohaselt nähtub kriminaaltoimiku materjalidest, et H OÜ on teenitud tulu osaliselt ära tarvitanud või asunud seda varjama. 5.7 Ringkonnakohus on põhistust esitamata laiendanud arestimise aluseks olevat materiaalõiguslikku alust, tuginedes täiendavalt

§-le 84. Maakohus ei arestinud vara konfiskeerimise asendamiseks. 5.8 Täiendavas kirjalikus seisukohas märgib kaitsja, et prokuratuuri arestimistaotluses ja kohtumäärustes on viidatud

§-dele 831, 832 ja 84, mis räägivad süüteo või kuriteoga saadud vara konfiskeerimisest või sellise vara konfiskeerimise asendamisest. Nendel alustel vara arestimise 4

(10)3-1-1-97-13 taotlemine kriminaalasjas, milles on isikutele esitatud kahtlustus rahapesus, tähendab, et prokuratuur käsitab arestitavat vara varana, mille kahtlustatavad said rahapesu tulemusel (rahapesust saadud tulu). Kohtud ei pööranud aga tähelepanu asjaolule, et prokurör on vara arestimise taotluses näidanud ära vaid selle, et tehti toiminguid, mille puhul võib olla tegemist rahapesuga, kuid ei ole ära näidanud seda, et kahtlustatavad rikastusid rahapesu tulemusel selles ulatuses, nagu on taotletud vara arestimist. Ei ole mingit alust eeldada, et n-ö pestav vara on ühtlasi rahapesus osalevate isikute tulu - rahapesus osalemine ei tähenda, et rahapesus osalev isik selle vara, mille "pesemises" ta osaleb, täies ulatuses endale saab. Rahapesu nagu teistegi kuritegude puhul saab tuluks lugeda vaid seda vara, mille võrra isik kuriteo tulemusel rikastub. Karistusseadustik eristab selgelt rahapesu objektiks olevat vara ja rahapesu kui kuriteo tulemusel saadud vara - vastasel juhul puuduks vajadus

§ 394lg 5 järele, mis näeb ette rahapesu objektiks oleva vara konfiskeerimise.

N-ö kriminaaltuluna saab "pestava" vara konfiskeerida (või kohaldada konfiskeerimise asendamist) kriminaalmenetluses, mille esemeks on rahapesu eelkuritegu. Seega selle raha puhul, millega H. K. kontrolli all olevad äriühingud tehinguid tegid, võib hüpoteetiliselt olla tegemist küll kahtlustatava kuritegeliku tuluga, kuid nn tegevusloata laenuandjana tegutsemise tulemusel saadud varana. Rahapesu kontekstis on aga "pestava" vara puhul tegemist kuriteo vahetu objektiga, mis konfiskeeritakse

§ 394lg 5 alusel.

  1. Vastuses määruskaebusele leiab prokuratuur, et see on põhjendamatu ega anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada. Prokuratuur leiab, et määruskaebuse esitamise põhieesmärk on kõrvaldada tõusetunud kuriteokahtlus. Menetlusstaadiumis, kus Soomes ja Eestis menetletavates kriminaalasjades alles kogutakse tõendusteavet, ei saa anda ühest ja lõplikku menetlusprognoosi. Kogutud tõendusteabe pinnalt esineb põhjendatud kuriteokahtlus H. K. ja temaga seotud äriühingute seostamiseks rahapesukahtlaste tehingutega. Määruskaebuse esitajal ei saa olla ootust, et Riigikohus annaks pooleliolevas kohtueelses menetluses kogutud tõenditele lõpphinnangu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  2. Määruskaebuse esitaja vaidlustab esmalt I OÜ (endise ärinimega H OÜ) ja H. K. kuriteokahtluse faktilist ja õiguslikku põhjendatust. Seoses sellega märgib kolleegium järgmist.
  3. Iseenesest on õige, et vara arestimise määrusest peab esmalt alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Määruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus arestitava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava saaja suhtes, kes on vara päritolu varjamiseks selle kolmandale isikule andnud. Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. Ei ole välistatud, et kuriteokahtluse põhjendatust hinnates tuginetakse muuhulgas ka KrMS § 63 lg 2 mõttes vabatõendina käsitatavale teabele. Kohtupraktikas on kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel aktsepteeritavaks peetud täiendavat tuginemist ka üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Põhjendatud kuriteokahtluse kui vara arestimise eeltingimuse tuvastamine ei ole tsiviilhagi rahuldamine ega konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse kohaldamine. Seetõttu ei pea kohus kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. veebruari
  5. a määrus asjas nr 3-1-1-1-12, p 9.)
  6. Kooskõlas eelmärgituga selgitab kolleegium, et vara arestimisel toimuvat vaidlust kuriteokahtluse põhjendatuse üle ei saa samastada isiku süüküsimuse lahendamisel otsustatavate küsimustega sellest, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse (KrMS § 306 lg 1 p 1); kas teo on toime 5

(10)3-1-1-97-13 pannud süüdistatav (KrMS § 306 lg 1 p 2) ja kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida (KrMS § 306 lg 1 p 3). Põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamiseks piisab sellest, kui konkreetsed tõendid viitavad asjaoludele, mis üldinimliku, kriminalistikalise ja kriminaalmenetlusliku kogemuse põhjal annavad alust rääkida arvestatavast tõenäosusest, et isik võib olla pannud toime teatud kuriteo tunnustele vastava teo. Põhjendatud kuriteokahtlust kinnitavad tõendid ei pea olema kaugeltki sedavõrd kaalukad, et nende alusel oleks võimalik teha süüdimõistev kohtuotsus. Samuti ei saa eeldada, et kohtueelses menetluses vara arestimisel kuriteokahtluse põhjendatust kontrollides peaks menetleja suutma lõplikult ja veenvalt ümber lükata kõik vara omaniku vastuväited kuriteokahtlusele ja olema muu hulgas suuteline hindama kõigi vara omaniku esitatud tõendite usaldusväärsust. Vara arestimise eesmärkide saavutamiseks tuleb selle abinõu kohaldamine sageli otsustada kiireloomuliselt kriminaalmenetluse varajases staadiumis, mil võimalused faktilise ja õigusliku olukorra hindamiseks on piiratud. Kuriteokahtluse põhjendatust peab eitama eeskätt siis, kui kahtluse aluseks olevaid asjaolusid kinnitavad tõendid puuduvad üldse või on ilmselgelt ebapiisavad või ebausaldusväärsed või kui kuriteokahtluse aluseks olevad väidetavad asjaolud ilmselgelt ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele (viimativiidatud olukorra kohta vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. veebruari
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 19).
  3. Praeguses asjas annavad need asjaolud, millele kohtud on Soome Vabariigi õigusabipalvele ja H. K.-ga seotud äriühingute pangakontode väljavõtete vaatlusprotokollidele tuginedes viidanud, oma koostoimes aluse rääkida vara arestimiseks piisavalt tõenäolisest kahtlusest, et H. K. ja H OÜ on toime pannud rahapesukuriteo. Mõistagi võib see kahtlus osutuda edasise kriminaalmenetluse käigus ekslikuks, ent seda küsimust ei saa lahendada arestimismenetluse käigus.
  4. I OÜ kaitsja on kuriteokahtlust vaidlustades esitanud sellele mitmeid vastuväiteid ja arvukalt tõendeid. Kõigi nende väidete asjakohasus ja paikapidavus ning tõendite usaldusväärsus eeldab aga sedavõrd põhjalikku kontrolli, et see ei ole arestimismenetluse olemusest tulenevalt selle menetluse raames võimalik ning saab toimuda üksnes põhimenetluses süüküsimuse lahendamisel. Seejuures puudutab enamik kaitsja vastuväidetest Soome Vabariigis Soome karistusseaduse järgi menetletavat eelkuritegu, mille olemasolu on küll üks

§ 394

kohaldamise eeldustest, kuid mille kohta käiva kuriteokahtluse faktilist ja õiguslikku põhjendatust saab Eesti kohus vara arestimisel kontrollida vaid väga piiratud ulatuses. Nii näiteks puudub praeguses arestimismenetluses sisuline võimalus hinnata, kas kuriteokahtluses nimetatud Soome äriühingud tegelesid laenude väljastamisega või puudus neil üldse majandustegevus; millised äriühingud tegelikult Soomes laene väljastasid ja kas nad rikkusid seda tehes Soome krediidiasutuste registreerimise seaduse nõudeid; kas kuriteokahtluses kirjeldatud SMS-teenus on õiguslikult käsitatav laenuteenusena; kui suur oli väidetava laenuandjakuriteoga saadud vara jne. Ükski kaitsja vastuväidetest pole selline, mis kuriteokahtluse põhjendatuse ilmselgelt välistaks või silmanähtavalt ebatõenäoliseks muudaks.

  1. Eeltoodud põhjustel nõustub kolleegium kohtute järeldusega, et praeguses asjas on H. K. ja H OÜ suhtes põhjendatud rahapesukahtlus. II
  2. Vara arestimiseks tuleb tuvastada ka KrMS § 142 lg 1 esimesest lausest tulenev vara arestimise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma vara arestimata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks.
  3. Praeguses asjas taotles prokuratuur H OÜ korteriomandi arestimist üksnes KrMS § 142 lg 1 ja

§ 831

lg 1 ning § 84 alusel tahtliku süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks. Prokuratuur leidis, et H OÜ on saanud kuriteoga vara, mille ta on osaliselt ära tarvitanud või asunud seda varjama. Seetõttu võidakse asjas kohaldada kuriteoga saadud vara (

§ 831

) konfiskeerimise asendamist (

§ 84). Selle tagamiseks tuleb arestida H OÜ korteriomand, 6

(10)3-1-1-97-13 mille päritolu legaalsust prokuratuur kahtluse alla ei seadnud. (Vt käesoleva määruse punktid 1.21.4.) 15. Maakohus asus esmalt küll seisukohale, et arestimistaotlus tuleb rahuldada selles märgitud motiividel ja viitas ka ohule, et korteriomand võidakse

§ 831kohaldamise vältimiseks võõrandada.

Samas tugines kohus korteriomandi arestimisel hoopis

§-le 832, mis käsitleb kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist. Maakohus osutas sellele, et pole tõendatud, nagu olnuks H. K.-l või Y OÜ-l

  1. aprillil 2011 piisavalt legaalset raha, et osta 485 689 eurot 58 senti maksev korteriomand. Selle kohta, kas H OÜ korteriomand on võimalik arestida tahtliku süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks, nagu seda taotles prokuratuur, maakohus sisuliselt seisukohta ei võtnud. (Vt käesoleva määruse punktid 2.1-2.4.)
  2. Kolleegiumi hinnangul väljus maakohus vara arestimise aluse kindlakstegemisel lubamatult prokuratuuri arestimistaotluse piiridest. Prokuratuur ei tuginenud oma taotluses asjaolule, nagu oleks H OÜ õiguseellase Y OÜ legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra erinevuse või muu põhjuse tõttu alust eeldada, et nimetatud osaühing omandas Xxxxxxx X-XXXX korteriomandi kuriteo toimepanemise tulemusena. Seega ei saanud ka maakohus H OÜ vara arestida laiendatud konfiskeerimise tagamiseks. KrMS § 142 lg 2 kohaselt arestib eeluurimiskohtunik vara prokuratuuri taotlusel. Seetõttu on eeluurimiskohtunik seotud prokuratuuri taotluse piiridega. Kohus võib arestimistaotlust lahendades muuta küll vara arestimise materiaalõiguslikku alust, ent ei saa vara arestides tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest.
  3. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata. Erinevalt maakohtust viitas teise astme kohus H OÜ vara arestimise õigusliku alusena KrMS § 142 lg-le 1 koostoimes

§ 831

lg-ga 1 ja §-ga 84, s.o normidele, millele tugines ka prokuratuur oma arestimistaotluses. Samas ei nähtu ringkonnakohtu määruse põhistustest, et ringkonnakohus oleks maakohtu määruses näidatud vara arestimise alust selgesõnaliselt muutnud. Vastupidi: ehkki lõppjärelduses viitab ringkonnakohus arestimise alusena üksnes kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamisele, on määruse põhjendustes läbisegi viidatud nii

§-le 831 ja §-le 84 kui ka

§-le

  1. Samuti on ringkonnakohus oma otsustust põhjendades muu hulgas märkinud, et kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise korral kehtib ümberpööratud tõendamiskoormis; et pole oluline, kas konfiskeeritav vara pärineb samast kuriteost, milles isik süüdi mõistetakse, ja et H. K. ega H OÜ ei ole tõendanud vara legaalset päritolu (vt käesoleva määruse punkt 4.2). Need põhjendused viitavad samuti laiendatud konfiskeerimisele, mille aluste võimalikku olemasolu käesolevas kriminaalasjas prokuratuuri taotluses ei väideta. Kokkuvõttes ei ole ringkonnakohtu määrusest võimalik üheselt aru saada, millisel alusel vara arestimist teise astme kohus põhjendatuks peab. Kolleegium käsitab sellist vastuolu ringkonnakohtu põhistustes KrMS § 3051 lg-s 1 ja § 339 lg 1 p-s 7 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.
  2. Lisaks osutab kolleegium järgmisele puudusele ringkonnakohtu määruse argumentatsioonis. Ringkonnakohus leidis, et H OÜ sai "kuriteo" tulemusena varalist kasu vähemalt 2 437 856 eurot. Samas ei selgu ringkonnakohtu määrusest ühemõtteliselt, kas kuriteona, mille tulemusena H OÜ kõnealuse rahasumma sai, peab kohus silmas Soomes menetletavat eelkuritegu (laenuandjakuritegu), Eestis menetletavat rahapesukuritegu või mõlemat. Rääkides põhjendatud kuriteokahtlusest, märgib ringkonnakohus, et kuritegelik tulu summas 2 437 856 eurot laekus H OÜ ja temaga ühinenud äriühingute pangakontole ebaseaduslikust laenutegevust Soomes. Samuti tõdetakse ringkonnakohtu määruses, et H OÜ ja temaga ühinenud äriühingute pangakontodele Soome juriidilistelt isikutelt laekunud 2 437 856 euro näol on tegemist kuriteo toimepanemise tulemusena saadud varaga

§ 831

lg 1 mõttes, samuti rahapesu objektiga

§ 394lg 5 ja § 83 lg 2 mõttes.

Samas räägib ringkonnakohus ka "rahapesust teenitud tulust". (Vt käesoleva määruse punktid 4.1-4.2.) 19. Kolleegium märgib esmalt, et

§ 831

alusel konfiskeeritav vara, samuti vara, mille

§ 831

alusel konfiskeerimise asendamiseks võib kohus isikult

§ 84alusel rahasumma välja 7

(10)3-1-1-97-13 mõista, peab pärinema sellest samast kuriteost, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-90-11, p 22.1). See tähendab muu hulgas, et kui Eestis menetletakse üksnes rahapesukuritegu, mille eelkuritegu menetletakse Soomes, ei saa Eesti kriminaalmenetluse raames isikult

§ 831

alusel konfiskeerida eelkuriteoga saadud vara ega eelkuriteoga saadud vara konfiskeerimist

§ 84alusel asendada.

Konfiskeerimise võimatuse korral ei saa selle tagamiseks ka vara arestida. Järelikult pole praeguses kriminaalasjas võimalik arestida H OÜ vara selleks, et tagada Soomes menetletava laenuandjakuriteoga saadud vara konfiskeerimist või selle asendamist. Käesoleva kriminaalmenetluse raames võidakse H OÜ-lt

§ 831

lg 1 ja § 84 alusel rahasumma välja mõista üksnes rahapesukuriteoga (

§ 394) saadud vara konfiskeerimise asendamiseks.

Seega saab praeguses asjas

§ 84

ja § 831 lg 1 alusel tehtava konfiskeerimisotsustuse täitmise tagamiseks vara arestida üksnes ulatuses, mis vastab H poolt väidetava rahapesukuriteoga arvatavalt saadud vara suurusele. 20. Karistusseadustiku kohaselt tuleb eristada rahapesukuriteo (

§ 394

) vahetuks objektiks olnud vara (

§ 394

lg 5 ja

§ 83

lg 2) ning rahapesukuriteoga saadud vara (

§ 831

). Rahapesu vahetu objekt on kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel saadud vara, mille tõelist olemust, päritolu, asukohta, käsutamisviisi, ümberpaigutamist, omandiõigust või varaga seotud muid õigusi on rahapesu toimepanija varjanud või saladuses hoidnud või mida ta on muundanud, üle kandnud, omandanud, vallanud või kasutanud eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest (vt RahaPTS § 4 lg 1). Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara

§ 831tähenduses.

Teatud juhtudel võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara. 21. Seega selleks, et praeguses kriminaalmenetluses oleks I OÜ vara võimalik arestida kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamiseks (

§ 84

ja § 831 lg 1), peab olema alus arvata, et nimetatud äriühing võis just rahapesukuriteo tulemusena saada vara, mille ta on võõrandanud, ära tarvitanud või mille äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas. Nagu käesoleva määruse punktis 17 selgitatud, ei ilmne ringkonnakohtu määrusest üheselt, millise kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks ringkonnakohus kahtlustatava kinnistu arestis. Seegi minetus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. III

  1. Järgnevalt selgitab kolleegium, millisele kohtule tuleb praegune asi määruse II osas tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumiste tõttu uueks arutamiseks saata.
  2. KrMS § 390 lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus kriminaalmenetluse seadustiku
  3. või
  4. peatüki sätteid, arvestades
  5. peatükis sätestatud erisusi. Kolleegiumi arvates tuleb osutatud sättes ette nähtud määruskaebemenetluse erisuste arvestamise nõuet tõlgendada laiendavalt: kõrgema astme kohus peab määruskaebuse läbivaatamisel arvestama ka vaidlustatud määruse ja selle tegemise korra isepära. Vara arestimise määruse puhul tähendab see muu hulgas järgmist.
  6. KrMS § 142 lg-st 5 nähtuvalt teeb maakohus vara arestimise määruse vara omaniku osavõtuta ja isikule, kelle vara arestitakse, tutvustatakse määrust alles pärast selle tegemist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. oktoobri
  8. a määrus asjas nr 3-1-1-74-13, p 17). Lisaks näeb KrMS § 408 lg 5 ette, et kohtumäärus vara arestimise kohta ei jõustu (ei muutu täidetavaks) mitte üldises korras, vaid juba selle määruse tegemisest. Osutatud regulatsiooni üldine mõte on vältida vara võõrandamist või kaotsiminekut enne prokuratuuri arestimistaotlusele lõpliku hinnangu andmist. Ühtlasi iseloomustab vara arestimise korda ringkonnakohtus toimuva määruskaebemenetluse keskne 8

(10)3-1-1-97-13 tähendus. Nimelt saab maakohus kuriteokahtluse ja vara arestimise aluste olemasolu hinnata üksnes prokuratuuri taotluse ja sellele lisatud tõendite alusel. Vara omaniku võimalike vastuväidete ja neid kinnitavate tõenditega ei ole maakohtul võimalik tutvuda ega neid arvesse võtta. Seega on maakohtu kontrollivõimalus vara arestimisel piiratud, hõlmates eeskätt küsimust, kas prokuratuuri taotlus ei ole ilmselgelt põhjendamatu. See asetab aga arestimismenetluses erilisse rolli ringkonnakohtu, kellel on määruskaebemenetluses esimese kohtuna võimalik kaaluda mõlema poole argumente. Seetõttu ei piirdu ringkonnakohtu ülesanne mitte üksnes selle selgitamisega, kas maakohus on vara arestimisel mõne vea teinud, vaid eeldab uue tervikliku hinnangu andmist kõigile vara arestimise põhjendatust mõjutavatele aspektidele, sh sellistele, mida maakohtu määruses pole üldse käsitletud.
  1. Kooskõlas eelmärgituga leiab kolleegium järgmist. Tuvastades määruses, millega maakohus on vara arestinud, KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, ei saa ringkonnakohus määruskaebemenetluse eripärast (KrMS § 390 lg 1) tulenevalt juhinduda KrMS § 341 lg-st 1 ja arestimisasja maakohtu määrust tühistades esimese astme kohtule uueks arutamiseks saata. Ringkonnakohus peab vaatamata maakohtu põhistuste puudulikkusele andma prokuratuuri arestimistaotlusele omapoolse hinnangu ja sellest lähtuvalt otsustama, kas maakohtu arestimismäärus jäetakse muutmata, täiendades või asendades selle põhistused, või tuleb arestimismäärus tühistada ja prokuratuuri taotlus rahuldamata jätta. Selline tõlgendus tuleneb vahetult arestimismenetluse eripärast. Juhul kui ringkonnakohus peaks maakohtu arestimismääruse selle põhistamatuse korral alati tühistama, tekiks teatud juhtudel olukord, kus arestitud vara vabaneks - vähemalt mõneks ajaks - aresti alt enne seda, kui on selge, kas prokuratuuri arestimistaotlus on tegelikult põhjendatud või mitte. See võib aga väga oluliselt kahjustada vara arestimise eesmärgi saavutamist ja oleks vastuolus KrMS § 142 lg 5 ning § 408 lg 5 mõttega vältida vara võõrandamist või kaotsiminekut enne prokuratuuri arestimistaotlusele lõpliku hinnangu andmist. Lisaks peab silmas pidama vara arestimise küsimuse kiireloomulisust, mis samuti räägib selle kasuks, et ringkonnakohtul tuleb maakohtu arestimismääruse põhistustes esinevad puudused vajadusel ise kõrvaldada. Kuna vara arestimine on üksnes ajutine meede, mille mõju isiku põhiõigustele on piiratud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a määrus asjas nr 3-1-1-74-13, p 7.1), ei sea ringkonnakohtu pädevust anda prokuratuuri arestimistaotlusele maakohtu põhistustest sõltumatu tervikhinnang kahtluse alla ka see, et võimalused ringkonnakohtu määruse edasikaebamiseks on KrMS § 390 lg 5 kohaselt kitsendatud. Kolleegium on varemgi leidnud, et juhul, kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine. Ka arestimismääruse peale esitatud määruskaebust lahendades saab ringkonnakohus sellele lisada omapoolseid põhjendusi, olles volitatud maakohtu määruses esinevate minetuste kõrvaldamiseks. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. veebruari
  5. a määrus asjas nr 3-1-1-1-12, p 12.)
  6. Eeltoodud tõlgendusest järeldub loogiliselt, et kui Riigikohtu arvates on kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele vastuoluline või puudulik või kui kohtud on jätnud välja selgitamata mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu, tuleb kohtuasi - juhul kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada - saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust. Nii on kolleegium toiminud ka varem (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. juuni
  8. a määrus asjas nr 3-1-1-6213, p 17). IV
  9. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  10. mai
  11. a määruse ja saadab käesoleva asjas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
  12. Asja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul muu hulgas selgitada, kas on alust arvata, et I OÜ võis kahtlustuses kirjeldatud rahapesukuriteo tulemusena saada vara, mille ta on võõrandatud, ära tarvitanud või mille äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas. 9
(10)3-1-1-97-13 V
  1. I OÜ kaitsja esitas Riigikohtule taotluse jätta määruskaebuse rahuldamisel riigi kanda menetluskulu - valitud kaitsjale makstud tasu - summas 460 eurot 20 senti. Taotluse ja sellele lisatud arvete spetsifikatsioonide kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse koostamiseks ja muudeks määruskaebemenetlusega seotud toiminguteks kokku 2 tundi ja 57 minutit. Kaitsja tunnitasu määraks oli 130 eurot, millele lisandus käibemaks.
  2. Kolleegium leiab, et 460 eurot 60 senti ei saa praegusel juhul pidada KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega tasuks. Kõigepealt tuleb arvestada, et tegemist pole kriminaalasja lõpliku lahendamisega, vaid vara arestimise küsimuses toimuva määruskaebemenetlusega. Nagu kolleegium eelnevalt selgitas, on suur osa määruskaebuse esitaja vastuväidetest sellised, mida pole võimalik määruskaebemenetluses hinnata. Teiseks väärib tähelepanu, et Riigikohtule esitatud määruskaebuse põhjendused on olulises osas üle võetud ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse põhjendustest. Neil põhjustel loeb kolleegium praeguses määruskaebemenetluses mõistliku suurusega kaitsjatasuks 275 eurot, mis on seega käsitatav menetluskuluna KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes.
  3. Kuna Riigikohus tühistab ringkonnakohtu määruse, tuleb eelmises punktis nimetatud menetluskulu KrMS § 187 lg 1 alusel riigilt I OÜ kasuks välja mõista. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Lea Kivi 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.